ハヤトムラカミ – 糸波 (2024)

Lost Frog Productions

Electro-acoustic Indietronica Post-rock Organic electronica Art pop Ambient Folktronica Musique concrète Drone pop Micronoise

Jaapanlase Hayato Murakami 4-looline taies "Itonami" meenutab kulult ja hoiakutelt üht teist (viimastel aegadel üsna sageli) kuulatud Nipponi artisti Kukan Effect'i. Konkreetsemalt on see alla surutud elektroakustiline indi/folkmuusika, tugevate mõjutuste ja laenudega konkreet- ja ämbientmuusikast. Laulustruktuurid ja -tunnused kostuvad kriipivate ja värelevate helindite keskelt välja -- ühelt poolt meloodiad ja harmooniad on tüüned, isegi rahustavad; teisalt terav ja seesmiselt leeke pilduv vorm annavad taiesele dünaamilise kontrapunkti ning impulsi. Tänapäeval nimetatakse taolist asja EAI-ks ehk elektroakustiliseks improvisatsiooniks; isegi kui tehniliselt ei ole asi korrektne. Samuti on see Jaapani (aga laiemalt Aasia) kultuurist ja hoiakutelt mõjutatud taies, kuivõrd surutakse tormlevaid hingehoiakuid maha, kuigi siin see demonstratiivselt õnnestub osaliselt. Jutt käib eksperimentaalsest muusikast -- üheks taltsutamatuks variandiks oleks Jaapani müra(skeene), mis kahtlemata testib iga kuulaja esteetilist kompassi. Teisalt ka artisti plaadifirma Lost Frog Productions reeglina üllitab teravat sagedust ja müraküllast Jaapani segmendiga biiti. Muideks, album algab ja lõppeb kassettmängija sisse- ja väljalülitamisega. On see siis poos või päriselt?

fsks – Floral Electronics (2020)

Lost Frog Productions

Bandcamp

• Indietronica 
• Ambient pop
• IDM 
• Drum and bass 
• Electronic 

Tuksleb, tuksleb...see muusika tuksleb. Tasane elektroonika, milles on pinnapealset kaemust ja mõningast sügavust. Siin on pinnapealset kaemust, st mis nagu on ja ei ole ka. Ämbient. Samas pop. Nagu hilisteismeliste indipidu, kus puudub korralik bass ja selle kompenseerimiseks on kõrgeid sagedusi võimendatud, et oleks nagu päris...aga ei ole seda. Ei ole päris. Ersats, mida kuuled; mis hetkeks ergutab, samas õige pea vajub unustusse. Lõplikusse unustusse. Vaese mehe múm. Ei sütita. Oluline oleks kuulutada (pop)muusika lõppenuks ning kõige olulisemaks bändiks The Smiths. Lõpetada kohutav agoonia vallas, mis on mõjutanud üksikindiviidi rohkem kui poliitika. Legendaarne Manchester'i nelik muusikaliselt esindas pessimismi filosoofiat, mida kirjanduses ja filosoofias on esindanud näituseks Lovecraft ja Cioran. Näituseks lugu "Pretty Girls Make Graves". Tõnis Kahu vastavas (k)ajamasina saates püüdis The Smiths'i piiritleda varasema ja hilisema perioodi kaudu (justkui hilisem oleks konventsionaalsem), aga see ei päde. Ei päde kohe üldse. Kas "Last Night I Dreamt That Somebody Loved Me" on kuidagi konventsionaalne (nende viimaselt albumilt)? The Smiths oli kunati kõik – oli elegants ja kohmakus, oli katsetus ja dekadents. Mis oli/on oluline – oli/on aus, kõlas veenvalt. Kõlab jätkuvalt. Seadis end väljapoole piiritlemist. Seda ei saa näituseks enam öelda My Bloody Valentine'i "Loveless'i" kohta, mis on tõele au andes paras soperdis üldkokkuvõttes (mõned lood eranditena välja jättes). Kingapõrnitsemise kõige olulisem punt on kahtlemata Slowdive, kuigi võinuks nemadki piirduda üheksakümnendatega. Nagu öeldud – fsks'i kaheksalooline album kõlab kui vaese mehe múm, va lugu "Kiel" milles on nii väänet kui pööret. Lost Frog Productions on selle üllitise taga.

VOLKSWHALE – Our Finest Disasters (2000/2005)

Lost Frog Productions

Wheelchair Full of Old Men

• Punk rock
• Dada music 
• DIY 
• Post-punk 
• Deconstructed pop 
• Sampledelic 
• Plunderphonics
• Comedy pop 
• Freeformfreakout 
• Lo-fi 
• Synth-punk 
• Industrial music 
• Electronic 
• Psychedelic
• Spoken word 

Punk on punk; veel pungim on laamendada pungi kallal; samuti punk on kaaperdada poplaulukesi, andes neile obstsöönse maigu või nende natuuri ja osutust rohkem või vähem moonutades. Efekt on tagatud igatahes. Võib põhjustada kõhulahtisust – nagu ühes loos hoiatatakse. Nagu ütleb pealkirigi, on tegu õnnetustega. Tahtlikult esile kutsutud õnnetustega, vääramaks hetkekski eksistentsiaalset tühjust, mis täidab inimhinge jõudehetkel ja keerulistes tingimustes (millest väljapääsu ei näikse olevat). Siin ei ole kohta maitsetusele ega maitsekusele; ei ole kohta kohatusele ja kohasusele – kõik tava ja moraaliga seotu on muusikalisse (meta)eeldusesse lisatud, mistõttu igasugune moraalne eristamine või selle varjundid on tasa lülitatud. Vastandus on välja lülitet. See vist ongi kokkuvõttes üks suur õnnetus. Aga kunstiakt ei saa olla õnnetus, kui see just ei ole (labase) propaganda, raha ja poliitika huvidesse rakendatud. Siin on erandeid juhul, kui labane šabloonide rakendamine on kõrvale heidetud. Kõike eelpoolkirjeldatut ja helilist provokatiivsust ning performance-aspekti arvesse võttes ei saa üle ega ümber Negativland'i, Big City Orchestra, The Residents'i ja COUM Transmissions'i mainimisest. Ning fragmenteeritud, hüplev absurditaju viitab Kanada legendile Bruce Haack'ile. Selle kolmekümne kaheksa loolise kogumikalbumi (mis võtab kokku pundi tegemised vahemikus 1989-2000) on üllitanud Wheelchair Full of Old Men ja Lost Frog Productions (viimase alla kuuluvad muuhulgas DIY-taadi R Stevie Moore'i kolm albumit). Muuseas selle albumi kohta on keegi öelnud, et see olevat halvim album, mis eales tehtud... . Täpsustaksin, et halvim muusikaalbum ei saa kunagi halvim olla.

Soil Creep – Small Death (2012)

Lost Frog

/Indie, Electronic, Alternative pop, Shoegazetronica, Bedroom pop, DIY, Lo-fi, Psychedelic pop/

Comment: I like this issue of 9 tracks at a length of 32 minute. It can be said Aidan Wall is a mastermind to create short-running yet concise compositions with electronic keyboards and low-end rhythm machines which are to constitute persuasive backdrops to his volatile and dreamy vocal delivery. More generally, partly Aidan Wall comes out of the tradition of the so-called psychedelic electronic indie music which was mostly created by the Animal Collective and it members` side projects. Those elliptically circulating chords and sonorous odds and ends around it as satellites are the proof of it. On the other side it is distinctly influenced by all-powerful DIY attitude which inspired, still inspires and will inspire many youth artists in the future (for instance, cassette-based underground culture movement in the 80s, Not Not Fun and Rack & Ruin Records´ related artists nowadays). Thirdly, My Bloody Valentine is probably the most influential Irish combo and because of it you can also hear the juggernaut`s impulses in Wall`s music. Theoretically it might seem in the way described above yet many melody and harmony lines are up there to create the backbone to the album. The issue is a part of the discography of Dublin-based Long Lost Records. Fabulous release for sure.