Ellah A. Thaun -- S i s † e Я (2014)

Bandcamp

• Jangle pop 
• Indie pop 
• Singer-songwriter 
• Bedroom pop 
• Psychedelic 
• Lo-fi 
• Alternative pop 
• DIY

Prantsuse (Rouen'i) artist Ellah A. Thaun ( ka teada kui D A N T E) on olnud aktiivne kümnendatest algusest saati, ning tema looming võlus just tee-seda-ise esteetikaga. Reeglina DIY-artistid on transgressiivsed, liikudes kidrapõhise popi juurest sünteetilise kõlaga eksperimentide manu (mis ei ole ka ime, kuna enam-vähem paralleelselt sooloasjadega kuulus ta eksperimentaalsesse (post)industriaaltandemissse nimega Valeskja Valcav, mistõttu mõjud nii EBM-st, postpungist, tumelainest, minimaalsündist jms - millega sageli käidi ülemeelikult ringi - on loomuldasa isiklikku muusikasse sisse tungivad). Sageli jääb läbivaks niidiks psühhedeelsus, mida siis keeratakse vastavalt sisetundmustele kõvemaks või mahedamaks. Kujutan selgelt ette, et kodustuudio on artist püstitanud kodutuppa. Antud taiesel on kaks lugu - mis erinevalt pealkirja kirjaviisist ei lähe teps mitte witch house'i/drag house'i/newbreed'i aladele. Plaadiümbris on maagilise realismi stiilis ülesvõte, millel olev kujutis võib-olla vihjab mõnele paganlikule/eelkristlikule kujule (nt Maa-Emale). Nimilugu on suurepärane näide geneerilisest kidrapopist, et seda võib mängida nii indifestaril, kusagil külasimmanil kui ka veel kolmandas-neljandas situatsioonis. Kaasahaaravad harmooniad ja meloodiad, milles kitarrid on pandud kordama luuperi vahendusel (kõlades kohati kandle täidlase helinana). Lihtsa ülesehitusega kompositsioon, mida saaks rahvamassid taamal kaasa laulda; ennekõike artisti sugestiivne fraseerimine - mis ülenevad häälutusteks - ning artikuleerimine annavad asjale õige meki manu. "Since Yesterday" on toorem, lo-fi'likum ning introvertsem - ilma luuperi polsterdusteta. Ometi need tsellofaani mähitud kõlaritest kostuvad kidrahelid ning kohmetud poolakordkokutamised mõjustavad kuulajat. Liiga lihtne, et tajuda seda pealiskaudse ja lihtsustatuna EAT'i jangle pop ehk plõnnimisindi meenutab neid kauneid aegu 11-20 aastat tagasi. Vaadake ja avage kõrvad, tajumaks kontrasti tänapäevase vaimupimeduse ning inspiratsioonikriisiga, mille osaks on saanud naljakas paranoia tehisintellekti olemasolu kohta muusika(tööstuse)s. Ma kahtlustan selle valguses vandenõud, et muusikatööstus püüab edendada nürimeelse ja madalakvaliteetse muusika müüki "naturaalse"  ja "puhta" sildi all. Varsti lüüakse nii mõnelegi plaadile peale silt "mahetoodang". 9.0 (8.5-9.5)

Pinokkel -- Kadunud süit (2010)

Bandcamp

• Alternative rock 
• Neoprogressive rock 
• Art rock 
• Psychedelic

/Me kõik seisame saarel, kuigi randa me ei näe. Vikerkaar vikerkaar kus on su algus/ Kaunildasa lauldud mees- ja naisvokaali põimelduna teatraalsetest helikujunditest toetatuna. Eesti proge on alati olnud sümpaatne, kuivõrd sõnad on arusaadavad ning alatihti laenatud värssidega Eesti luuleklassikutelt (kes loomulikult on tasemel). Kui paljud üleüldse on teadlikud või kes olid teadlikud, mäletavad veel seda Pinokli 4-harulist taiest. Ma ise ei olnud sellest teadlik, aga õnneks Gert "Trash" Moser osutas sotsiaalmeedias sellele paarikümne minutilisele eestikeelsele teosele. Huvitav taies seetõttu, et sulatab omavahel kokku nii sõltumatu popi kui progressiivroki. See esimene element on pigem tajutav seetõttu, et... noored inimesed muusikat loovad (ka 80ndatel mängisid proget noored, ent näis, et nad tegid seda tõsisemate nägudega). Sekka ka psühhedeeliat niivõrd, kuivõrd see on kuulunud pärisosana eelpoolmainitud žanrite manu, nii selle loomusesse. Kui võtta Pinokli muusika ning tun(dma)tus, siis võrdleks ehk seda Briti pundiga Ooberman, kes nullindate algul kerkis mingiks ajaks Briti muusikapressi rambivalgusesse, et sealt ka sama targalt kaduda. Apokalüptilised meeleolud - mida illustreeritakse laevahuku kujundiga - valitsevad lüüriliselt, millele on klotse laotud kidradega, trummide ning happelis-sünteetiliste klaverilaadsete instrumentidega. Taiese tipp on arvustuse alguses tsiteeritud lüürikaga "Maa ja rahvas". Kõige vastuokslikum lugu on "Kadunud lapsed", mille algus on suht pläss, ent loo keskel lõikab sketšiliku esitluslaadi ja muusika läbi äge bassikäik, mis võiks pärineda mõnelt avangardproge või krautroki pundilt. Ning seejärel keeratakse refräänis tuurid üles ning lugu jookseb nagu kord ja kohus lõpuni. Taies, mida tahaks, et mäletataks kogu aeg, ent kahtlustan, et pigem hakatakse episoodiliselt mäletama ja meelde tuletama. 8.0 (7.5-9.0)

505 -- True At First Light LP (2026)

Bandcamp

• Nu jazz 
• Ambient pop 
• Synth-wave 
• Cinematic 
• Smooth jazz 
• Alternative dance 
• Big beat 
• Trip-hop 
• Cool jazz 
• Easy listening 
• Acid jazz 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Jazzstep 
• Alternative pop

Käesolev 9-looline taies vaevalt jätab kuulajaid külmaks -- peaks mõjuma nii neile, kes eelistavad popmuusikat kui ka neile, kes otsivad intellektuaalset segunemist elektroonika ja popmuusika piiri(ala)l. Sümpatiseerib tõik, et artist tõrjub lihtsaid kategoriseerimisi, kuivõrd enamasti samaaegselt mängib nii džäss, tukslevad elektroonilised biidid kui ka valguvad ämbientsed võbelused üle helindi. Neis puhkpillides on sügavakoelist igatsust - mõjudes hingekriipimisena - kui ka jahutavat sentimenti, avardades ja tasakaalustades mitte ainult helilist, aga ka emotsionaalset paletti. Teisalt jälle -- samade elementide kaasatuses võib asi nihkuda märkimisväärselt happejätsu ning big beat'i manu ning samas otsida vokaalsetes värelustes ning helilises võbeluses ühist osa Bristoli saundiga (elik Death In Vegas ning Massive Attack saavad rõhuasetusega nende ühistele juurtele kokku); ent ka Nils Petter Molvær'i ning Courtney Pine'i pärandile pilgutatakse silma. Alati võib ju mainida originaaltaotlust iga taiese iseenesestmõistetava morivatsioonipaketina, ent veelgi olulisem on erilisuse väljatoomine iga pisikese heli- ja rütmiühiku kompromissitus destilleerimises. Siin on neid tämbrilisi varjundeid ning mikroskoopilised heliefekte, mis vastavalt avardavad heliilma ning kummitavad (ala)teadvust. Muusika, mis vabalt võiks helindada eepilisust laiadel ekraanidel; ent teisalt sellesse on kätketud ka interstitsiaalsed praod, mis annavad võimaluse eemaldumaks suuremast kärast. Teisisõnu -- sellel on piisavalt süvakihtidest hoovavat jahedust ning tüünust. 40-minutilise üllitise - nii näikse- varjatuks ülesandeks ning (selle raskuse kaudu samuti) kompromissituseks on navigeerida alal, mida on viimase kolme ja poole kümnendi vältel ilmselt tuhandete heliplaatidega illustreeritud. Kuivõrd hea tunne jääb käesolevast maha ning soov seda kindlasti kuulata ka tulevikus, siis järelikult misjon õnnestus. 8.5 (8.0-8.5)

Bing Satellites -- Voyage to the Sun (2026)

Bandcamp

• Ambient
• Electronic 
• Ambient drone 
• Microtonal

Nõukogude ajast pärineb seesugune anekdoot, et Brežnev tegi ettepaneku sõita Päikesele. Seltsimehed vastu, et me põleme ju ära. Leonid Iljitš aga vastu: ka sellele on mõeldud. Sõidame öösel! Kuulates käesolevat taiest, siis muusikaline mõjusus on säherdune, et tekib tahtmine igasugune iroonia kõrvale jätta! See on album, mis mitte niivõrd ei mängi, kuivõrd rullub lahti. Algushetkedest alates loob album laia ja kannatliku helivälja -- pikad, hõljuvad, samas peenelt sisse tungivad toonid, mis ulatuvad päikesetuultena üle stereospektri (või on seal veel lisaspektreid!). Muusika tugineb aeglaselt liikuvatele harmoonilistele kihtidele: ostsillaatorid paisuvad ja taanduvad, granuleeritud tekstuurid sätendavad taamal (seda viimast võib mõista ka filmi "Astraal" ["Oculus"] antud tähenduses -- seal, kus elavad vaimolendid. Konkreetsemalt -- see ei ole pelgalt taustal ämbientne; see on suunatud, justkui iga püsiv noot lükkaks kuulajat edasi mööda tahtlikku trajektoori. Tämbrid on soojad, kuid hiiglaslikud, peene modulatsiooniga, mis paneb toonid virvendama ja painduma, vihjates eesootavale tohutule gravitatsioonilisele tõmbejõule. Rütmi asemel kasutab muusika toonitriivi - intervallide laienemist, õrna harmoonilist õitsemist -, et simuleerida liikumist. Tulemuseks on liikumapanev tunne ilma kiireloomulisuseta, teekond, mida ei mõõdeta miilides, vaid laienevas resonantsis. Kord muutuvad droonid eredamaks, omandades hõõguva registri, väreledes päikesepursetena läbi eri kihtide. Tekstuurid muutuvad küllastunumaks, sagedused intensiivsemaks, kuid kompositsioon jääb meditatiivseks. Purske asemel haarab see kuulaja kestvasse sumedusse -- võiks kujutada kuulmislikku analoogi Päikese pimestavale kroonile lähenemisega. 9.0 (8.5-9.5)

Graham Dunning & DJ Food -- E-x-t-e-n-d-e-d Turntablism Vol.1 (2026)

Bandcamp

• Breaks 
• Acid house 
• Deconstructed club 
• Breakbeat 
• Electronic music 
• Acid techno 
• Live session 
• Acid electro 
• Experimental techno 
• Jungle

Graham Dunning'i (GD) muusikalised ettevõtmised on huvitavad seetõttu, et kunagi ei tea, millele britt kunati keskendunud on. Iseõppinud muusik ning instrumentide ehitaja võib olla inspireeritud nii klubimuusikast kui olla keskendunud eksperimentaalstiilidele nagu (droon)minimalism, elektroakustiline (improvisatsioon), akusmaatiline ja konkreetmuusika; tõsi, seekord on keskendutud klubimuusikarütmidele, mis pärinevad paljude jaoks õndsate 80ndate lõpuaastatest, mis kuulutasid uue ajastu tulekut (ning 90ndad ei olnud nii kehvad ühti, kui mõnel kohalikul muusikaarvamusliidril meeldib selektiivselt heietada). See sobitub hästi tema esteetiliste valikutega heli ja tämbri kvaliteedi valikute osas. Heli on meeldivalt risune -- mis kindlasti avaloos "Fogfest 2023" on tingitud laivi ülesvõtmise kvaliteedist; londonlane testib koos DJ Food'iga klubimuusika modaalsusi, ent esimesena mainitud ajastu podisev rütmistik ning ämbientsed arengud on kenasti paigas; samas ka loo struktuurides võib tajuda ebatavalisi mustreid (nt "Rehearsal 4: Jam w. bleeps" nimelise loo keset venitab välja üha laienev elliptiline kordus). Võib arvata, et seesugune esteetika ei jää kuigi kaugele jungle'i ning breakbeat'i vormist, ent see mõju ilmneb tervitavalt kõveraid radu pidi. Siin võiks näha filosoofilist hoiakut -- olemine püsib alal suhtelise kinnistumisena lõpmatusse struktuuri. Olemise lõppemist välditakse žanrilise piiri mitte kunagi saavutamisega. Nõnda sellest 5-loolisest taiesest õhkub koguni haiglast palavikulisust, milles on nii psühhedeelset lõdvenemist kui ängistavat hirmu lõppematu reivipeo ees. Nagu Jarvis Cocker jutustas loos "Sorted for E's & Wizz". Kõlab ju hästi, või kuidas? 8.0 (7.5-8.5)

Kukan Effect -- Urlandschaft (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Ambient rock
• Reductionism 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Art rock 
• Post-folk 
• Organic electronica

Jaapani artisti Kukan Effect'i muusika kahtlemata on omanäoline ja võib-olla suisa intiimne -- justkui mängiks ta seda häbelikul moel endale, mida salaja kuulavad teised kõrvad distantsilt kõrvalt. Sellele vuajeristlikule iseloomujoonele võib osutada helis loomuldasa esinev digitaalsest põrnikast puretud heliline algoritm, mis kummastavalt vibreerib Ühe kitarri abil manatakse esile helisid, mida töödeldakse efektiplokkide ja harmoniseerijate abil, moodustades atmosfäärilisi ja minimalistlikke helimaastikke. Käesoleval leheküljel sai kajastatud 2023. aastal ilmunud albumit "Fluctuate", milles kajastus fragmenteeritud tervik seesmise põletava pinge ja survega, mis hõõgus ning mingil hetkel lahvatas leegilaadseks intensiivsuseks, et seejärel vaibuda -- nagu tõusud ja mõõnad füüsilise keskkonnana meie meeli ja vaimu mõjutamas. See kahtlemata on ürgne maastik -- millele 95-minutilise taiese saksakeelne pealkiri ka osutab. Ürgne on midagi, mida eluta objektide ning nende jäetud jälgede kaudu uurime ja rekonstrueerime. Ometi kõik see taandub tõenäosuslikkusele, et kuidas see või teine võis välja näha või kostuda. Sarnaselt ka käesoleval 13-loolisel taiesel kombineeritakse loomulikke ja töödeldud helisid polüfoonilisel viisil, tekitades helide läbipõimumist, ent ka tahtlikku eraldatust, luues redutseeritud helindeid, mis kanaliseerivad ja summutavad pealevalguvat energiat, paljastades folgi, uusklassika, psühhedeelia ning elektroonilise muusika hõrke kombinatsioone. Seda võib mõista hümnina isikule kui loojale ning austusavaldusena masinatele, tunnustades tehnoloogia rolli kunstis. Töödeldud kitarritoonid tekitavad õrna resonantsi ning loovad kerget kaootilist tundmust, orgaanilise tundlikkuse ilmnemine eeldab kergete elektronhelide kontrapunkti, mille ümber minimalistlikud helid -- nii tsentris kui sealt välja nihkunud ebaharilikud kajad tantsivad elegantset puntratantsu. Teisisõnu --selles on nii emotsiooni väljendamise kunsti kui helitekstuuri esiletõstmise oskust. 8.5 (8.5-9.0)

Alex Elgier and Cecilia Quinteros -- Hiken! (2017)

pan y rosas discos/Free Music Archive/Bandcamp

• EAI 
• Experimentalism 
• Electro-acoustic
• Improvised music 
• Avant-garde

See muusika kõlab kui ajarännak sajand tagasi esivanemate õuele, kust kostus roostes aidauste kääksumist ja lääbakil ratastega vankri kriuksumist. 27 ja pool minutit improvisatsiooni klaveril ja tšellol, kuigi võiks arvata, et seal oleks paar instrumenti lisaks man. Eks ongi -- nendeks lisavahenditeks ongi kontaktmikrofonid ning salvestus- ja prooviruum. Esimestega jäädvustatakse kõiksugu mikrot ja makrot -- keelpilli saba tukslemist, klaverihaamri klõpse või tšello kesta klõbinat. Prooviruum ei ole lihtsalt konteiner; see on aktiivne osaleja. Loomulik kaja ja see, kuidas heli seintelt tagasi põrkab, loovad ulatuse tunde, mis on samaaegselt klaustrofoobne ja avar. Aga jah, põhijoontes esindab see mainitud muusikapillide lahknemist looomuldasa lüürilisest pärandist (kuigi on ka vähestel hetkedel esindatud), uurides mehaanilist oigamist ning ruumi veritsemist. Tšello poogen ei libise eriti, see pigem kraabib. Harmoonilised helid surutakse murdumispunktini, mille tulemuseks on kriiksumine, mis on pigem metalne kui keelpillidel põhinev. Koheldes oma instrumente pigem toormaterjalina kui meloodia tööriistadena, on esinejatel õnnestunud villida hääbuva ajastu atmosfääri. Argentiinlased väldivad improvisatsiooni tüüpilist kulminatsiooni, mille asemel luuakse püsivat pingeseisundit. Kuulajat tabab psühholoogiline raskus; see on aja möödumise heli kohas, kus miski ei muutu, kuid kõik laguneb aeglaselt. See salvestis seab kahtluse alla "muusika" definitsiooni, kuivõrd andes mõista, et krigisevas põrandalauas või roostes hinges on sama palju narratiivset sisu ja jõudu kui sümfoonilises muusikas. Ei ole vahet, kas muusika on salvestatud Viru-Jaagupi kihelkonna talus või Argentiina Patagoonia mägede vahelises orus asuvas külas -- tulemus kõlab sama rustikaal-romantiliselt. Võib ju küsida, et kas see album tervikuna on mõeldud kontseptuaalne taiesena või on lihtsalt vaba teadvuse vooluna; ent kui see oleks kuidagi tähtis, siis pigem modus operandi'na. 7.5 (7.0-8.0)

Gliese 614 -- Saturn (2010)

Archive

• Progressive electronic 
• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Electronic music

Kosmos on korrastatud sümmeetria, ning progressiivse elektroonilise muusika vallas aetakse ruumi sageli segamini pelga mateeria puudumisega. Ruum ei ole vaakum; see on korra peegeldus. Kui universumil on nägu, siis on see nägu, mida on hoolikalt töödeldud ja korrastatud. Naisterahva korrastatud nägu - kosmeetiliselt töödeldud - on kosmose nägu. Või vähemalt suhestub sellega. Teeb alateadlikult silma sellele, kellest ja/või kust ta pärit on. Võib ju arvata, et kui mehed teevad kosmilist muusikat, siis muuhulgas ilmutavad nad huvi vastassoo vastu. Muusika on seks(imagnet). Aga ei saa üle ega ümber lõpmatuse esteetikast. Konkreetsemalt tuleb küsida ilmaruumi ning masinate hingeelu ja representatiivsuse analoogia järele. Kuivõrd viis dekaadi tagasi kujunes välja Berliini koolkond, kes aastakümneid möllas analoogsünteesi piiride kaardistamisega, siis käesolev ei suuda midagi juurde panna elik tunnistada selle piire. Modulaarne skelett esindab korda -- tähtede ja neid ühendavate ühenduskaablite külma matemaatilist täpsust. Gliese 614 ei püüa riistvara murda; järjestused lihtsalt ei kordu, nad hingavad sünteetilise pulsiga. Kosmos seevastu väljendab sünesteetiliselt rütmi. Sellest johtuvalt hierarhiliselt madalamatel tasanditel asetsevate fenomenide puhul ei piisa üksnes puhtas vormis korrastatuse poole püüdlemisest -- selleks on tarvis luua stiihiat, et sellest kasvaks välja kord. Omamoodi dünaamilise, suundumusliku mehhanismi tekitamine, mis eeldab vähemalt kaht üksteisele suunatud punkti, kahte teineteisega seotud välja. Teleoloogiliselt määratletud ning suunitletud. Heideggerlikult väljendudes -- tuleb jõuda - antud juhul luua - valendik, milles peitub tõe tuum. Tuum eeldab ruumi. Käesolevad 31 minutit oleksid täiuslikule helipildile lähemalt, kui selles oleks rohkem müra, rohkem teravust, mis tõrjuks tehnilise põhjal tehtavat ennustatavust ning varjaks tehnoloogilisi närvipesasid. 7.5 (7.5-8.0)

The Sleep Dealers -- 46 days of sleep dealer summer (2024)

Bandcamp

• Ambient drone 
• DIY 
• Post-minimalism 
• Drone 
• Sound collage 
• Acousmatic music 
• Neo-psychedelia 
• Avant-pop 
• Progressive pop 
• Noise pop 
• Deconstructed pop 
• Dream pop 
• Freeformfreakout

Vahtralehemaa suurimast provintsist - Ontario'st - pärit ansambli helipildis valitseb segu uuspsühhedeeliast, ämbiendist ja sellest küllastatud popist ning indirokist; pakkudes nii udust loori kui rasket intellektuaalsust (mis samas ei tähenda, et esimene ei oleks teisest haaratud). Varahommikuses udus sõudmiseks - sellest välja jõudmiseks - on vaja unistusi ning kalduvust eksperimentaalsete tekstuuride poole. Strukturaalne eksperimentaalsus väljendub siin kummastava väljavenitatusena ja veiderdava transgressiivsusena, millest võib välja lugeda nii kiindumust kui küllastatust tehnitsistliku hulluse vastu. Kes tahab lihtsat üldistust ja kokkuvõtet, siis känukid asuvad kuskil moodsa DIY-esteetika ja psühhedeelse roki avara, eri suundades triiviva olemuse vahel. Sellega võib rahulduda, ent ainuüksi see kirjeldus kätkeb endas osutusi sügavamale, kaugemale ning kõrgemale. Või siis ka väiksemaks, õhemaks ning hapramaks. Ühes loos tõepoolest kerkivad esile efektilaadsed süntesaatoriarpedžod, mis oma intensiivsuses - et mitte öelda hüsteerilisuses (liialdatud lõbususes?) - tunduvad suisa irvikliku kommentaarina progressiivse roki suunas (aga mõelda on vaja asjadest ikka positiivselt, st sarkastiliselt). Aga võib-olla on see hoopis mõne säherduse kaasaegse artisti suunas torge, kes on astunud liiga suurtesse kingadesse, et oskused ja tarkus ei jõua piinlikkust valmistades järele (nt M83). See, et artist liigub eelpoolnimetatud stiile pidi, on pigem juhus -- see pigem on stiilis a la tegime sardoonilist pulli, ent endi kunstiliste vormide puhul ei teinud mingit hinnaalandust; ehk on see raske eksistentsialistliku tõe allaneelamine -- mille mõrkjasmagusaks apoteoosiks on imekauni eepilisuse kehastus loos nimega "but you have to live, you have to live". Paganama valus ning samas ka vastupandamatult nõiduslik on seda kõike kuulda, lasta endast läbi, mille kidad kisuvad hinge tükkideks. Ei ole vaja semantikat, ei ole vaja ei pompöössust ega artistlikkust, piisab vaid emotiivset laengut kandvast häälutusest mürarohkete kitarride ning hüpnootiliselt kolkivate trummide kohal. Ei ole selleks spetsiaalselt vaja konnade väljaheiteid neelata. Parafraseerides David Lynch'i -- madness will end sometime. Seniks tuleb kiirendada lõppu, et uus saaks rutem alata. 8.5 (8.0-9.5)

Martin Rach -- River/Home (2022)

Bandcamp

• Free jazz 
• Modern classical 
• Cool jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Drone
• Post-classical 
• Avant-garde 
• Ambient

Leedu eksperimentalisti Martin Rach'i (MR) muusika eksisteerib paeluvas, enda kehtestatud nihkeseisundis. Mahukas diskograafia - avaldatud nii tema enda (lühendatud) nime all kui ka erinevate esinejanimede - Chtin Mara, Nin Martoize'i, Ainst Char'i, Elvii Marten'i, Mirth Mara, Marrach'i jt - all toimib MR looming kontseptuaalsel ristteel, kus jätsu, ämbientmuusika ja improviseeritud muusika progressioonid lakkavad edasi liikumast ja hakkavad üksteisesse sulanduma. Leeduka muusika kuulamine on sujuv arhitektuuriline lagunemine ning selle uuesti ülesehitamine, mis tekitab ka emotsionaalset voolavust. MR looming on harva ainult üks asi. Selle asemel käsitleb ta stiile skeletiraamidena, milledele ta riputab tekstuure ja "vigast" loogikat. Tema džässimõjutused osutuvad sageli žanri kummituseks. See on nostalgiline, virvendav mälestus puhk- ja löökpillidest, mis on aeglustunud, lahti võetud ja uuesti kokku pandud. See kannatlik ja tahtlik improvisatsioonivorm, mis esmapilgul eelistab noodi vaibumist helirünnakule. Paralleelselt sellega leiab aset ka emotsionaalne tsükkel, kus jõulised tõusud vahelduvad peaaegu vaikusega. Kuivõrd tegu on kompromissitu eksperimentaalmuusikaga, siis mainitud vaibumise element on ka tinglik. Rach'i praeguse loomingu kõige silmatorkavam element on dünaamiline volatiilsus. Tema kompositsioonid ei ole lihtsalt üleminekud, vaid need kas purskuvad või pihustuvad. Just siis, kui kuulaja harjub konkreetses suunas pealetungiga, lõikab artist sageli juhtme läbi. See kontrast loob tunde dekonstrueeritud aju fenomenoloogiast -- konkreetsemalt helilisest kujutisest mõtteprotsessis, kuidas see elama võiks hakata, kuidas see konteksti ümber kujundab. Kord on siin näha puid, ent mitte metsa nende taga. Kord on seal mets, ent hägune pilk takistab objekte konkretiseerimast. Jättes näiteks mõnes loos õhkõrna piiri klassikalise muusika ja droonmuusika vahele. 8.5 (8.0-9.0)

Makunouchi Bento -- Saloane SCRUM (2025)

Bandcamp

• Ambient 
• Art music
• Cinematic 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Hauntology 
• Electronic music 
• Experimentalism

Tahaks osata kirjutada sama meditatiivset mõtisklust võrdluses Makunouchi Bento (MB) pakutava helikeelega. Paar aastakümnet tegutsenud söakas Rumeenia eksperimentaal-elektroakustiline tandem Felix Petrescu ja Valentin Toma ei ole ilmselt veel leidnud väärilist tunnustust selle imetabase eest, mida nad on loonud siia ilma (ja võib-olla ka sellest väljapoole)  Aga nagu üks tark šveitslane ütles, et ükskõik kui isoleeritud ja üksildasena sa end ka tunned, kui teed oma tööd siiralt ja kohusetundlikult, tulevad tundmatud liitlased sind otsima. See annab vargsi lootusrikka, peaaegu vaimse tooni. See indikeerib duo pühendumust: nende siiras ja kompromissitu lähenemine filmilinalikule, piire hägustava muusika loomisele köidab loomuldasa kuulajaid, kes resoneeruvad selle veidrusega. Muusikaskeenedes, kus nähtavus sageli sõltub trendidest või esteetiliste algoritmide resonantsist, tundub see õrna kunstilise terviklikkuse manifestina. Nende muusika kirjeldus võiks lähtuda aja ja ruumi trotsimisest -- tuttavlik, millele samas on väga raske näppu peale panna -- võimatu määratleda, jättes järele vaid püsiva meeldivuse tunde. MB looming segab sageli kummituslikke elemente (ilmselt vanade salvestuste kummituslike kajade simulatsioonid, hingedelt maha kistud rahvamuusika, koost lagunevad elektroonilised atmosfäärid, orgaaniliste pulsside resonantsid väliülesvõtete ja elektroakustilise kihistusega. Nagu juba kaude öeldud: muusika tundub pooleldi meelde jäänud unenäona või pooleldi kuuldud meloodiana teisest kultuurist või ajastust, mis lahustub hetkel, kui püüda seda haarata ning määratleda. See peegeldab seda, kuidas nende albumid - varastest intelligentse elektronmuusika varjundiga eksperimentidest hilisemate teosteni, nagu helindid olematutele filmidele või olles oma tegemistes inspireeritud Bela Bartók'i folklooriarhiividest - kutsuvad esile kadunud või paralleelmaailmu, neid kunagi targu selgitamata. See on müstikat toitev sügav allikas. Nende tähelepanu keskendub tasakaalule ja hingamisele: põnevus ja intriig, aga ka rahu ja vaikus -- viis, kuidas muusika hingab ja lõdvestub, laieneb ja tõmbub kokku. Nende teosed liiguvad sageli läbi pinge ja vabanemise spiraalide -- kramplik tõmblemine lõõgastumise eeltingimusena on kena, sisuliselt füsioloogiline metafoor sellele, kuidas nende tihedamad, lämmatavamad lõigud lükkavad lahti tee õhulistele hetkedele. See ei ole lihtsalt hõljuv ämbientmuusika; see on muusika, millel on lisaks pulss, mälu ja emotsionaalne lihaskond. Viide euroopalikkusele ja orientalismile on pigem teenitud kui poosetav hoiak. Lai palett mentaliteedi ja praktikate läbipõimumisest - provintslikud juured, globaalsed sämplimistraditsioonid ning spektraalne töötlus - teeb erilise tegevusjuhendina ruumi uutele kummitustele kunatises hetkes. See on erakordselt tundlik ja läbinägelik teos, vältides žanritesse vajumist või tehniliste traagelniitide paljastamist esteetilises joovastuses, eelistades igatahes muusika emotsionaalse ja eksistentsiaalse mõju esilekutsumist. Juhul kui olete olnud Timișoara tandemi muusika austaja (või selliste artistide nagu The Caretaker`i ning The Fucked Up Beat`i oma), siis taoline tekst(uur) peegeldab nende vaikset püsivust ja kummalist, ajatut ilu, milleks siiski on tarvitsenud aega. 9.0 (8.5-9.5)

Hanetration -- Waldsterben EP (2015)

Bandcamp

• Drone
• Art pop 
• Post-minimalism 
• DIY 
• Abstract 
• Drone pop 
• Neokrautrock 
• Avant-pop 
• Microtonal 
• Experimentalism
• Acid rock 
• Indietronica 
• Avant-garde
• Post-psychedelic 
• Organcore 
• Experimental pop

Udusel Albionil elutsevast-tegutsevast artistist Hanetration on aastatega kujunenud üks lemmikartiste. Kuigi reeglina olen viimastel aastatel kuulanud üksnes ta kronoloogiliselt paremale jäävaid, st uusi taieseid, siis tore on naasta ka vanade manu. Sest seal on juured ning vanad osised, milledest on tulevikus uusi asju üles ehitatud. „Waldsterben“ - kuigi olen saksa keelt põhikeelena õppinud, olen paraku lõviosa sellest unustanud - tähendab see ilmselt „metsa surma (protsessi)“, mis germaani maades ja üldisemalt Läänes on osutunud tõsiseks probleemiks. Metsad on kas maha võetud ja raadatud või muudetud parkideks. Tõepoolest, kust võtab inimene õiguse hävitada midagi, mis on piisavalt õnnis, et meie hinge ülendada? Nagu Elias Canetti on maininud, et mets moodustab midagi väga erilist -- omanäolise katedraali. „Waldsterbenit“ kuulates võiks öelda, et projekt on võimalus aega taaselustada. Hanetration'i taies kõlab sarnaselt popmuusikaga, kuigi artist hoiab tähelepanelikult sellega vahemaad; olles küllastunud meeldejäävate rütmidega ja mille ligitõmbavuse valem lähtub hoopis teistsugustest väärtushinnangutest ning kunstilistest võtetest. Lõpupoos „Aurora“ ei mängita peitust: siin luuakse summutatuid rütme ja kurjakuulutavaid droonhelisid, pakkudes samal ajal kogu loo vältel lakkamatult minimaalseid muutusi. „Friction“ on näide sellest, kuidas Hanetration on loo painutanud meelierutavalt droonivaks happerokimalliks, muutudes ning hakates lõpuosas kõlama toretsevalt barokselt hoovavate katedraaliorelite põhjal. „Impulse“ on midagi, mis...ilmselgelt on ajendatud motoorsest krautroki traditsioonist, kuna need kohtuvad hüpnootilise bassikäigu ning kergelt varjuva trummihelide ristumiskohas, meenutades seeläbi eelkõike ansamblit NEU! ning verisulis Kraftwerk'i. Meenutades, kuivõrd ennekõike on see eriline ristand motoorsusest ning rituaalsest hõimlikkusest (võib naljatamisi fantaseerida -- ehk oleks nõnda mõni Aafrika hõim kõlanud, kui Saksamaal olnuks Mustal Mandril asumaid ning kolonisatsioon kestnuks veel pool sajandit pärast teist maailmasõda). Hanetration`i diskograafiat võib tajuda sarnaselt lookleva rajaga, mis koosneb suurematest ja väiksematest kurvidest, kõrvalepõigetest ning puude ja rahnude taha vaatamisest. Heliloomingu absoluutskaalal on see kindlasti silmapaistev üllitis. Sisenege tüünelt ja kartuseta Cornwall'i artisti katedraali. 9.0 (8.5-9.5)

Cobramor -- Música para eremitas e seus demónios (2025)

Bandcamp

• Drone 
• Ambient 
• Guitar ambient 
• Avant-garde 
• Ambient noise 
• Experimentalism 
• Ambient rock

Staatiliste tekstuuridega sageli täidetud maastikul paistab see uusim 3-looline rännak silma evolutsioonilise droonmuusika meistriklassina. Siin käsitletakse heli sügava psüühilise teekonnana. Album algab mõtiskleva tundega, luues sügava aluse odüsseiaks. Selle teose iva ja sära peitub selle muutuvas resonantsis. See, mis algab füüsilise vibratsioonina, ületab kiiresti kuulmismeele, muutudes mitmemõõtmeliseks - ehk koguni sünergiliseks - kogemuseks. Muusika ei vibreeri mitte ainult kõrvades, vaid ka luues teadvuses uusi teid. Üks kõige silmatorkavamaid momente saabub tühja ruumi ja üksildaste, venitatud kitarriakordide vastasmõjus. Tühi ruum esindab toorest mateeriat kui iseenesest mõttetut entiteeti. Säherduses kontekstis kitarr ei mõju mitte üksnes instrumendina, vaid psüühilise energiana, mis annab sellele ainele eesmärgi.
Kitarrienergia kogunedes küllastab see vaakumi laetud signaalidega, muutes tühjuse mitte ainult mõttestatuks, vaid ka vastupandamatuks. Minnes veelgi sügavamale -- album mängib pingega individuaalse heli ja selle keskkonna vahel; selle teostamist võimaldavad täpsed, võnkuvad sagedused, mis kahtlemata nõuavad keskendunud kuulamist. See on haruldane kunstiteos, mis suudab olla nii intellektuaalselt range kui vaimselt ülev, tõstes kuulaja olemise viisi, kus heli ja mina vaheline piir hakkab hägustuma. 8.5 (8.0-9.0)

Hanetration -- Sightline EP (2025)

Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Micronoise

Mõtlesin hiljuti enne küllaminekut, et kas panen selga My Bloody Valentine'i Loveless-särgi või Burzum'i Filosofem'i -- kuivõrd külla oli tulemas ka katoliikliku Hispaania kuninga alam, siis otsustasin esimese kasuks. Seoses jõuludega -- kas jõulud või siis talvine pööripäev - mida niikuinii on juba enne kristlust tähistatud - mille näol on tegu paganliku pühaga. Kuulates Briti saartelt pärit produtsendi uut teost, mis - üllatus-üllatus - ei koosne enam käputäiest lugudest, vaid ühest ainsast pikast kompositsioonist - 17-minutilisest kompositsioonist -, siis tuleb möönda, et see muusika kätkeb eneses paganlikku elementi. Põhimõtteliselt on tegu pikaldase drooniga, mis varieerub, kordab ennast nende natuke rohkem kui tuhande sekundi vältel. Mänguilu huvides võiks numbri 1057 teisendada aastaarvuks -- jõuaksime õitsvasse keskaega. Droonhelid on siin resoneeruvas positsioonis, mis tähendab seda, et distortion-efekt jookseb üle selle selgroo, lisades sellele jumet ja vürtsikust. Lõppude lõpuks tekib küsimus, et kas see muusika ongi üleüldse see, mis ta näib. Natuke on ja ilmselt ei ole ka - minimalistlikust ning post-minimalistlikust muusikast tegelikult imbub välja palju enamat kui esmapilgul paistab -- minimalistlikud vormid paljastavad enamat kui luksusesse mähitud popmuusika. Lahti muukimise viisid on erisuunalised -- pigem popmuusika puhul näeme seda, et luksuslik lõpp-produkt koordub sageli kuivaks ja lihtlabaseks laulukirjutamisstruktuuriks; samas kui droonmuusika puhul - vastupidi -, see, mis näib olevat peo peal, hakkab sealt minema tuulduma, hakates tungima teistesse dimensioonidesse ning omandama hoopis teistsugust kuju ning erinevaid varjundeid. Tekib koguni kummituslik efekt -- kas need helid, mida me kuuleme, on ikka needsamad või on hoopis fantoomhelid? Igatahes helide (tagurpidi) rullumine omandab pöörase mõõtme, millest omakorda kasvab välja peenekoeliselt hullutav energia. Stiihiline energia, mis justkui oleks sidusalt pakendatud hoolimata ragisemistest-väändumistest-rebenemistest. Omamoodi must auk, mis on avanenud, võrgutades kuulajat selle veerele astuma. Drone de force. 8.5 (8.0-9.0)

Zanstones -- Wormdig (2004)

zh27

• Noise music 
• Avant-garde 
• Deconstructed music 
• Industrial music
• Improvised noise 
• Experimental electronica
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Live session 
• Acousmatic music

Legendaarse USA müramuusiku ja industriaalartisti Zan Hoffman'i (ZH) loomingut eri pseudonüümide ning koostööprojektide tagant spetsiifiliselt - konkreetse üllitise keskselt - analüüsida on ilmselt tühi töö ning mõttetu vaimu närimine. Nii et suur taieste hulk võib mõnes mõttes osutada artistile karuteene, kuigi teisalt nimetatud stiilile keskenduvate artistide tohutu viljakus vihjab pigem vaba teadvuse voolule, mille puhul ei kahelda, et kas pähe turgatanud ideid oleks kohe vaja aktualiseerida ning seejärel väljutada või siis mitte. Sellest tulenevalt ei ole ka mõtet säherdusele muusikale läheneda tavaarusaamu rakendades ning narratiive määgides -- ZH sarnaselt teiste sugulashingedega, kes samuti panustasid märkimisväärselt 80ndate DIY-kultuuri ning põrandaaluse kassetikultuuri arengusse - Big City Orchestra'ga ning Stanley Keith Bowsza ehk Minóy'ga - dekonstrueeris paremal (tuttavlikumal) juhul popkultuuri, kuigi esmajoones püüdis ehitada kitsaks peetavale heli perifeeriale omaette platvormi. Sellest muusikaliselt väga kaugele ei jäänud ka The Residents ning suhtumiselt isegi vennad Mael'id. Nagu kirjutas hiljuti lugupeetud kultuurikäila Taavi Eelmaa Müürilehes, et popkultuur on kõige demokraatlikum ilming ühiskonnas, milles on nii tervitatavat pealiskaudsust kui ainiti süvitsiminekut. Täiendaksin omalt poolt, et pealiskaudsust tuleks pigem mõista tinglikult, kuna muusikute käes on tohutu valikute ja võimaluste pagas - luksus -, mida realiseerida. Pealiskaudsusest räägin tinglikult seetõttu, et on popipoliitika on teadlik valik; kõik, mis on teadlik, on kalkuleeritud. Kalkuleeritust seevastu oleks naeruväärne pealiskaudsusega siduda. Nagu eelpool juba osutatud, ei oska seda 30-minutilisest valgusvoost koosnevat tähte ei tõsta esile ega lükata tahapoole ZH-nimelises konstellatsioonis (mis hõlmab rohkem kui 1100 üllitist!), mis olekski selle elulemise loogika vastane. Mida võib öelda - ning seda vihjelisust on ka natuke kuulda üllitise servades -, et Zanstones-nimeline projekt põhineb reeglina eri linnades toimunud esinemistel, millede tarvis ta eelnevalt kogus helid võõrustava linna keskkonnast või lava ümbrusest. Kuigi jah, käesoleval juhul ei oska sellele kohaspetsiifilisele lähenemisele täpset lookust anda. Õrn vihje osutas üldisemale Madalmaade skvott-tripile. 9.0 (8.5-9.0)

The Echelon Effect -- Departure (2025)

Bandcamp

• Art rock 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Ambient rock 
• Electronic

Kaasaegse postroki laialivalguval maastikul maadlevad artistid sageli keskse eksistentsiaalse kriisiga: kuidas jääda tunnustatud žanri terviku osaks, säilitades samal ajal eeldatavat ainulaadset identiteeti? See pinge samasuse ja erinevuse vahel -kuulumise soovi vastandus vajadusele lahkneda stiili peavoolust - on The Echelon Effect'i edasiviiv jõud. See siin ei ole plahvatuslik mäss, see on peen lahknevus. Kui paljud postroki artistid langevad heliseina ja crescendo-klišee lõksu, ilmub The Echelon Effect (peamiselt David Walters'i looming) varjust, ilmutaded perioodiliselt helisid, mis tunduvad hingava organismina. Siinset helimaastikku määratleb kontrastsete jõudude õrn tasakaal: ühelt poolt valgust kiirgavad kitarrid - mis pigem virvendavad kui möirgavad - kildudeks purunevate löökpillide kohal ning peenekoelise elektroonika taamal horisonte maalimas. Sinna juurde veel siin-seal ilmnevad vaevumärgatavad loodushelid, mis on eelnevaga tihedalt läbi põimitud, suunates sümfoonilised keermed reaalsusesse. Need peened orgaanilised puudutused - värelevad välisalvestused ja tekstuurilised graveeringud - lisavad asjale lisaindu. Tõepoolest, üleminek filmilikust suursugususest vaiksesse ämbientlikku mõtisklusse on sujuv, vältides žanrile sageli tüütut tihedust ning mittemidagiütlevat ruumitäidet. Hinnatav on tulem, et kui orgaaniline see kõik näikse: elav, hingav üksus, mitte kunstlik konstruktsioon. Sümfoonilised paisud looklevad ümbritsevates uuristustes, luues sujuva voo eristamise moel -- ühel hetkel tulevad esile ebamaised kitarrikihid, järgmisel momendil tõmbuvad need tagasi, et paljastada tagasihoidlikud löökpillid või summutatud elektroonika. See on rokkmuusika, mis tasustab korduvat kuulamist, paljastades eristatavaid kihte, justkui rebides keerulise kanga lahti, hindamaks selle üksikuid niite. Ei ole see käputäiest lugudest koosnev taies revolutsiooniline taies, ent keskmisest siiski kõrgemale eenduv. Ka plaadiümbris on mõtteid ärgitav -- on's need lennukid või linnud, kes õieti lahkuvad? 8.0 (7.5-8.5)

Virabelo -- Nova Mistero (2025)

Archive

• Ambient 
• Microtonal
• Progressive electronic 
• Sound art 
• Ambient drone 
• Post-minimalism 
• Dark ambient 
• Electronic 
• Post-classical 
• Drone

Selle 7-loolise üllitise üllitamisega oli seesugune lugu, et New Jersey`i lõunaosast pärit artist oli albumi üles laadinud Archive.org-i juba novembris, ent palus seda mitte levitada enne detsembrit. Juhuslikult sattusin peale, senini oli artist üllitanud lugude kaupa (õigem oleks kasutada mõistet "kompositsioon", kuivõrd annab kaalukust juurde -- kuivõrd träkkide pikkus ületab enamasti kümmet minutit; nagu ületavad ka käesoleval taiesel). Ma tahaksin nii väga nimetada seda muusikat klassikajärgseks helindiks, sest kõik kriteeriumid on siin esindatud -- 78-minutiline voogava helindi figuursed jooned sulanduvad pikkamööda abstraktsiooniks. Võib-olla ei olegi siin kasutatud päriselektroonikat, vaid orkestripillide (pikad) noodid on pelgalt läbi filtrite suunatud ning harmoniseeritud. Üllitise akroni moodustavad droonmuusika, ämbient ning klassikaline muusika, mis siis erinevate rõhuasetuste ning suhestatusega erinevaid kombinatsioone moodustavad. Aeg-ajalt ("Samtempeco") äratatakse kuulaja unest, sisenedes tumedatesse sügavustesse. Kui sügav on sügav? Ilmselt niivõrd põhjatu, et kui päriselus vastet otsida, siis ilmselt sealt välja ei ujuks. Ruum on peenetundeliselt täidetud lainetega, mis resoneerudes haaravad kogu ruumi, muutes selle üheks suureks lainetavaks väljaks. Järelikult on siin seitse hiiglaslikku lainet, mis pigem meenutavad välju. Laine harjal seistes võib selle purustavat jõudu aimata, ent selle hiigellaine tektooniline efekt jääb targu realiseerimata. Virabelo on kavatsuslikkuse ja energia(tasakaaalu) kanaliseerinud pigem seisundi- kui vormi(stamis)muusikaks. Selle realiseerimiseks on olemas teistsugused žanrid -- postrokist ämbientse mürani. Samas -- ei jää sellest ei Arvo Pärt, Stars Of The Lid, Bing Satellites, Loscil ega Brian Eno kuigi kaugele. Igatahes elu pulbitseb selle pinna all, tahtes kohe-kohe lõõmama hakata. Justkui päikesevarjutust läbi oonüksmustade klaaside piideldes, saades pelgalt aimu meie kalli tähe pinnal toimuvatest plahvatustest ning reaktiivprotsessidest. Pigem lõpuloo "Monolito" esiots annab selgemaid signaale -- kuigi ka need on mattunud helifiltri kihtidesse. Või on see hoopis pelgalt veidrate keermete korrastatud turbulents, mis küll lõõskab, ent ei kõrveta. Ometi ilmselgelt manitseb ettevaatlikkusele. Selle muusika pealtnäha lihtsa helikoe tegelikust sügavusest annab tunnustust ka tõsiasi, et kuulates seda eri kaugustelt, võib kuulda erinevaid asju. Ometi eepilisus ei kao kuhugi ja müstika mitte kunagi. 9.0 (8.0-9.5)

Neuronphase -- My Dear (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance
• Electronic music 
• House music
• Lounge house 
• Jazz house

On imelik tunnistada, aga olen juba aastaid olnud haussmuusika kütkeis nii põhjalikult, et isegi kui ma ise olen katsetanud kõikvõimaliku müra ja müdistamisega, ei ole ma suutnud sellest stiilist üle ega ümber saada. See on müstiline asi – justkui teaksid sisimas, et kusagil ootavad avastamist palju radikaalsemad ja huvitavamad helimaailmad, aga ikka ja alati tõmbab tagasi see kick ja cinematic, see soe bassiliin ja need pisikesed, peaaegu nähtamatud või sujuvalt teineteisse sulanduvad detailid ning purpurtooni kiiskavad sügavused, mis panevad hinge tundma ning keha liigutama. Raul Saaremetsal oli kunagi täiesti õigus: hauss on kõige-kõige. Võtame kontranäitena trummi ja bassi -- 90ndatel Eestis peeti neid kahte vaat et vennasstiilideks, täna viimati mainitut (üle) kuulates tundub enamik sellest muusikast kõlupäiste kitsarinnalise mugavustsoonina, mis kunagi tundus radikaalne, aga lõpuks sumbus iseenda piiridesse. Hauss aga elab, hingab ja areneb edasi. Äkki lihtsalt ongi nii, et haussmuusikaprodud on üliandekad. Ilmselgelt on nad tundlikumad. Ja just seda tõestab meie oma Anti Aaver 9-loolise albumiga (eile sain vinüüli õnnelikuks omanikuks!), mis on lihtsalt nauding algusest lõpuni. Avaloos "World Go By" on isegi estraadilikku gravitatsiooni, mis kohe tõmbab taiese kergelt ja mõnusalt nihkesse. See plaat on täpselt selline muusika, mida armastan: sügav, soe ning hingav ja õhuline. Siin on kergekaalulisi puupuhkpille (Priit Sootla soleerib flöödil, mille helid hõljuvad üle rütmi illusoorse ajuuduna), aga ka raskemaid vasktorusid, mis kingivad peaaegu bigbändi-laadse keerme -- ja ometi ei lähe asi kunagi ülepingutatuks. Kõik on tasakaalus. Bassiliinid on lihavad, aga mitte kunagi labased; perkussioon on krõmps ning detailirohke, aga ei pätsa mitte alati peaosa (nt lounge'ilik lõpulugu "Forever", mis paradoksaalselt lõpeb kui noaga lõigatult). Ja mis kõige tähtsam -- kogu album hingab kvalitatiivselt ühtemoodi: ei ole kiirustamist, pole täitepalu, saadakse hakkama ilma "nüüd teeme ühe klubihullutaja, et rahvas rõkkaks”-mõtteviisita. See on tervik, mis võtab aega, et avaneda, ja kui ta avaneb, siis ei tahagi enam midagi muud kuulata. Anti Aaver on juba ammu Eesti hausi lipulaev, aga selle plaadiga tõestab taas, miks just tema. Siin ei ole mingisugust piiride (tagust) jäljendamist ega trenditsemist -- see on tema hääl, ning see hääl on praegu paremas vormis kui eales varem. See jutt kehtib ka siis, kui peaks kohati meenutama Jazzanova't või St. Germaini'i elegantselt sametisse pakitud kerget neurootilisust. Kui armastad haussi, siis see album on kohustuslik. Kui arvad, et hauss on ainult klubimuusika, siis kuula seda plaati ja saad nutikamaks. 9.0 (8.5-9.5)

Cryptic Scenery -- Villa Weary (2025)

Bandcamp

• Ethereal wave
• Art rock
• Indie rock
• Dark wave
• Electronic
• Synth-rock
• Alternative rock
• Goth-gaze

Sotsiaalmeediast on viimastel aegadel kostunud üleskutseid kultuurisõdadeks -- kui tore see kõik oli enne koroonapandeemiat ning Ukraina ja Gaza sõda, aga isiklikult skeptiliseks jäädes ei näe küll selles kõiges midagi romantilist ja elu edasiviivat impulssi ja loogikat. Vastupidi -- nagu sõjaski, on vaja vastaspooli ning sundus valida ühte või teist poolt madaldab inimhinge ning piirab indiviidi vabadust ja sunnib enesetsensuuriks (isegi kui mingites tahkudes ei olda peavooluga nõus). Nii ühelt kuid teiselt poolelt vahib sageli vastu silmakirjalikkus -- toon ühe värvika näite; ühes muusikapoes on Helmete pilt ning loosung -- kaabusid ei teenindata! Jah, igati nõus, ent teisalt müüakse seal näiteks Burzum`i muusikat -- Varg Vikernes`i süüdistatakse kõiksugu surmapattudes (paljud neist ongi faktiliselt tõestatud!). No olge siis kõvad mehed-naised ning näidake ühtset joont kõikides oma tegemistes! Soovitus on, et kuulake lihtsalt muusikat, lugege raamatuid ning kujundage ise omi arusaamu; mitte ärge laske teistel seda teha ning kõiksugu narratiivid ja kontseptsioonid, mis eelnevad mõnele albumile, võtke seda teadmiseks, haarake seda kõigest intellektuaalselt huvitavate mõtetena -- neil postulaatidel ei saa lasta üle helide kasvada. Igasugune barrikadeerunud vastandumine on lame ning nüristav! 90ndate keskpaigast tegutsenud ning nullindate esimesest poolest albumeid üllitama hakanud berliinlase Christian H. Sötemann'i muusika on igati hea kuulamine -- eriti kui ollakse vaimustuses kaheksakümnendate alguse gootiroki kasvamises huvitavas suunas -- eeterlikuks popiks sünteetiliste Joy Division'i, Bauhaus'i, Siouxsie And The Banshees`i ning The Comsat Angels`i allhoovustes -- nagu seda tegi Cocteau Twins albumil "Treasure". (Post)punk, milles kitarride ja basside taamal õilmitsesid sündiorkestratsioonid, mis olid läbi imbunud neoklassikalisest metafüüsikast. Tõsi, selle võõrapärase ilumeele fooni mõjutajaks olid ilmselgelt ka ämbient, kõige muu hulgas ka ruumilisust taotlev industriaalmuusika ning Saksa kosmiline muusika. Ning hiljem kõige selle taamal andis asjale väga keskendunult aastakümneteks fookuse Arizona punt Lycia. Sakslase kümneloolisel on esindatud kõik need nükked ja tahud, mis on eeldusteks korraliku ethereal wave`i üllitise tekkeks. Altkulmu põrnitsev gootimuusika ja tume sündimuusika (mille inspiratsiooniks on keskaegne avarates ruumides - kloostrites - esitletud muusika) ning kaheksakümnendate keskpaigas idanema hakanud indirokk -- iseäranis kingapõrnitsemisele omane pilvedesse tõus ning käändumine kuhugi kõrvalisse universumisse. Keskne lugu siin on imetabane "Can't Believe You Anymore", ent ka teiste lugude tugevus tuleb vaieldamatult esile. 8.0 (7.5-9.0)

The Hathaway Family Plot -- modeled on our worst selves (2025)

Bandcamp

• Avant-garde
• Art music
• Post-chamber
• Improvised noise
• Sound poetry
• Post-psychedelic
• Post-classical
• Experimentalism
• Noise music
• Post-industrial
• Freeformfreakout
• Musique concrète
• Psycho-acoustic

Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)