Home Secretary -- That Wolf (2022)

Bandcamp

• Avant-garde 
• Spoken word 
• Electronic music 
• Avant-electronica 
• Storytelling 
• Experimentalism 
• Sound poetry 
• Experimental electronica 
• Dada music 
• Freeformfreakout

Kahe londonlase 9-looline taies kõlab kohati umbes kui Scatman John'i produtseerinuks Curd Duca. Kui peavoolumuusika veidrikule avanuks oma maailma ja stuudiouksed muusikamaailma äärealade kultuskuju -- rabedalt kogelev narratiivi esitlemine umbes nii, et samm tagasi ning paar sammukest edasi. Ühelt poolt nii albumi pealkirjast kui teemadest peegelduvad läbi inimeluga kaasnevad muutused, surelikkuse reflekteerimine ning sellega kaasnevad meeleheidet sisendavad tundmused; ent teisalt on tulemus meisterlikult võimendatud ja lõpule viidud. Ent jutustusi läbib ka kerge kinnisideelisus ning kiiksuga teemad. Eks seda võib võrrelda nii William Burroughs'i kui Mark E. Smith'i lüürikaga ning lähenemisega. Otsesemalt võib Briti tandemit võrrelda legendaarse saatejuhi ja muusiku Ken Nordine'iga (1920-2019) -- eriti noil momentidel kui lugude rääkimine muutub sugereerivaks (et mitte öelda transsi sisendavaks).Thomas Ernest'i ja Drew Burke'i retrospektiivsed killukesed erinevalt legendi lounge jazz'ilikest taustadest on reeglina teravad ja hõõruvad -- kitarr piisonina künnab sarvedega pinnast üles, puskleb ja paneb rappuma lugude struktuuri; vahe elektroonika siseneb loomuldasa nii vokaaltekstuuri kui lõikab iseseisvate helidena raskelt kolisevate trummide vahel. Vokaal on siin nii meedium kui eesmärk omaette -- plastiline materjal, mida saab vormida ja töödelda. Reeglina toimub tektooniline rappumine põnevas elektroakustiliseks kujundatud ruumis. 8.5 (8.0-8.5)

Bing Satellites -- Hypnosis Tapes volume two (2025)

Bing Satellites/Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Post-rock 
• Modern classical 
• Sound art

On üllitisi, mis rahustavad, on üllitisi, mis haaravad endasse, kuid harva kohtab säherdust, mis tundub vähem palade kogumina ning rohkem orgaaniliselt funktsioneeriva konfiguratsioonina ehk organismina, mis hingab, tuksleb, lahustub ning seejärel kogu(ne)b uuesti kuulaja siseruumis. Seesugune ideaalsusele pretendeeriv ei allu kategooriatele -- see liigub mööda neid. Sfäärilised tekstuurid ei ole pelgalt taustaks laotatud; need laienevad vibreerivateks droonideks, lahustuvad kammerliku intiimsuse hetkedeks ja kujundavad end ümber mahedaid lõunatuuli meenutavaks stiihiaks. Keerukusele vaatamata ei ole siin ühtegi traageldusjälge kuulda. See, mis lahti rullub, on orgaanilise aegruumi materialiseerumine, justkui heli ise kasvaks vastavalt väljastpoolt antud geomeetrilistele reeglitele. 71-minutilises kulgemises torkab silma helipildi ökonoomsus. Sõna otseses mõttes -- niivõrd oskuslikult sisendmaterjali ärakasutamine vastandub popmuusikalisele raiskamisele -- ornamentikaga priiskamisele, mille liialdused pahatihti nõrgestavad loo struktuuri (või siis ongi nõrga struktuuri varjamiseks mõeldud). Ka seetõttu ei näe põhjust arvata, et albumi pikkusega oleks üle pingutatud. Johtuvalt eelnevast jutust tähendaks kaheloolise sahteldamine ämbiendiks või droonmuusikaks selle olemuse kohatut piiritlemist. Helide konfiguratiivne säetus läheneb pigem alkeemiale: toonidest saavad elemendid, harmooniad piserdatakse essentsideks ja vaikus muudetakse eelneva mänguväljakuks. Taies saavutab tehnikast rituaaliks ülenemise. See ammutab midagi müstilist, utoopilist energiat ja ainet, mis tundub korraga nii lõpmatu kui haprana. Kuulaja suundub sihtkohata teekonnale (tõepoolest -- sihtkohatu on selle kontekstis vägagi kohane), milles kuulamise akt ise muutub transformatsiooniks -- mille jooksul ka subjekti ajuseisundid ja sellele vastavad vaimupildid muutuvad. 9.0 (9.0-9.5)

Spectre Horsemen, Pale With Dust -- Spectre Horsemen, Pale With Dust (2023)

Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient drone 
• Third stream
• Avant-garde 
• Cinematic
• Electronic 
• Microtonal 
• Dark ambient 
• Contemporary classical 
• Dystopbient 
• Post-industrial 
• Experimentalism 
• Microsound

Ei teagi, millest see 7-looline koosneb -- 5 protsendist neutronitest, 5 protsendist prootonitest ning 90 protsendist tühjusest. Näilisest tühjusest. Võib-olla see tühjus on täidetud millegagi, mida mõistus 5ajub, ent meeled mitte. Artist oma Bandcamp'i koduleheküljel ütleb, et tema fugaalsed illusoorsed helimaastikud on loodud lõpuaegade aktsepteerimiseks. Kõik teed viivad drooni juurde. Hea on näha, et seda üllitist on ostetud soliidselt -- ehk võib nentida, et artist on teinud nende 45 minutiga nii mõndagi õigesti. Nagu ikka droonmuusikaga tavaliselt juhtub, on see ilma näojoonte konkretiseerimata loodud muusika. See on abstraktne, anonüümne ning varjulehoidev. Säherduse muusikaga on nii, et ilma seda kuulamata kriitiline meel on kerge valla pääsema selle teoreetilisi lähtepunkte arvustama asudes; teisalt heli aktiveerinuna kuulaja ajukeemia teiseneb, kuulaja lahustub nende metalsete kahinate ning sageli düstoopiliste kõlade keskel -- kui ohver, kes on topitud väävelhappetünni maist jälge kaotama. See on see näotus, see tühjus, mis sellelt 7-looliselt vastu vaatab. Sõrgvasara ja poldiga värava avamisest - kuigi siin kaigub ka neid helisid -, on vähe tolku, et plehku panna. Siin vahib eksistentsiaalne äng kuristikust kangastuva tühjusena vastu. Vahel artist väljub tühjusest - õieti piirdub tühjuse eiramisega - prepareeritud klaveri akordide saatel (mis võib omandada filmilinaliku ja jätsuliku koloriidi), ent see on väike lohutusauhind istuda ja piidelda maailmalõpu lävepiidal -- selleks, et varsti silmad sulgeda ning lasta suurel tundmatul võimust võtta. Uduvihma langeb näole, märg kõdu pöörleb gravitatsiooni eirates ümberringi ning hallituse lehk lööb tugevalt ninna. Ainus, mis lõplikult võib lohutust pakkuda, on tõsiasi, et koosneme samadest algainetest -- taandudes lõputusse aineosakeste voogu ja energia jäävusesse. Aine on tegelik, samuti vaim -- ent on sama päritolu. Mis neid suhtestab? Mis neid eraldab? Mälu? Elujanu? Hirm? Give in to lust/give up to lust/Heaven knows we will be dust -- nagu laulis üks väidetavalt vastuoluline britt 41 aastat tagasi. 8.5 (8.0-9.0)

Miffle -- Goodbye, World! (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Indietronica 
• Shoegazing 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Post-folk
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Drone rock 
• Folktronica 
• Ambient pop 
• Glitchtronica

Seda 11-loolist taiest kuulates meenusid nullindate lõpu ja kümnendate algul tollal tegutsenud netiplaadifirmade (Aerotone, Camomille, No Source, Rain, Resting Bell, 12 rec., La bèl) all üllitatud taiesed. Ning loomulikult on siin ka kitarristist alkeemiku Christian Fennesz'i hõngu, kes on püüdnud Kevin Shields'i alustatud lähenemist - teha rokkmuusikat pigem elektroonilise muusika perspektiivist lähtuvalt - jätkata. Ei saa jätta märkimata ka teise suure - Slowdive'i "Pygmalion'i" - dekonstrueeritud kitarrimuusikat. Poolast pärit neiu - kes selle taiese on pühendanud kaks ja pool aastat tagasi surnud sõbrale - käib oskuslikult ringi nüanssidega, mis on fikseeritud kitarrimuusika ja elektroonika eksperimentaalsele vaheliidesele. Artist saab hakkama lahtirebitud katkendlike helisignaalide komponeerimisega tervikuks -- eriti hästi küllastub asi madalaid bassisaunde kompositsiooni söötes (("digital blizzard", "long walk home (you exist in my frozen memories forever")); sellisel juhul meenuvad ka Tim Hecker'i ettevõtmised esimesel ja kolmandal albumil. Miffle'ile sümboliseerib katkendlikkus püüdu joosta mälestuste (ja mineviku) eest pakku, ent pingest tekkinud virvendused ja hetktõrgete imbumine helindisse osutavad sellise soovi illusoorsusele. Teisalt põgenemine saab eelduslikult õnnestuda siis, kui (ühed) piirid jäetakse selja taha (et siseneda uutesse) -- ka sellisel juhul ei saa olla kindlad õnnestumises. Zenon'i apooria kilpkonna ja Achilleus'e võidujooksust võiks seda näilist vabadust (ehk ettemääratust) päris täpselt ilmestada. Väga korralik taies -- kui oleks rohkemaid lugusid ilmestanud madalate sagedustega - kohati muutus helipilt natuke hõredaks -, andnuks veelgi kõrgema hinde.  Aga siit on hea edasi minna nii muusikaloome kui oma eluga. 8.5 (7.5-9.5)

The Silly Pillows -- A La Fois (1991)

Archive

• Psych-rock 
• Lo-fi 
• Acid rock 
• Yacht rock 
• Doo wop 
• DIY

Digitaalse truuduse ajastul on haruldane ja põnev kogemus sattuda albumile, mis kõlab ajakapsli uksest välja tõmmatud lugude kogumina. See 9-looline on kaunilt teostatud palavikuline unistus, omapärane heliline süntees ja ristand, mis võtab 60ndate lõpu joovastava, orelirohke psühhedeelse roki ja koolutab seda läbi pehme fookusega lo-fi objektiivi, leides seejuures ruumi 70ndate jahtroki mahedatele, päiksepaistelistele harmooniatele. See on plaat, mis võib-olla tehniliselt ei peakski toimima, aga teeb seda siiski muretu, peaaegu trotsliku graatsiaga. Albumi kõla tuumaks on kahtlemata orelimäng, mis tundub nagu otsene Ray Manzarek'i kanaliseerimine tema võimu tipul. Continental Vox-oreli kihid ei ole ainult tekstuuriline element; see on jutustav hääl, mis põimib lugudes kerge impro happelise mässulisusega. Selles on kohati kõulikku intensiivsust, samas järgmises loos taandudes õrnaks, peaaegu kaemuslikuks virvenduseks. Segased Padjad suudavad neid mõjutusi austada ilma, et see kõlaks pelga imiteerimisena, pakkudes hoopis värsket ja laetud lähenemist mainitud žanritele. Vokaalharmooniad ja meloodiline struktuur meenutavad ansambli Love meloodilist sarmi ja loomuldasa jahedust, mis on mõjus vastupunkt psühhedeelsele tormlemisele. Seesugune paralleelselt kulgevate rööpmete üksteisest distantseerumine ning samas nende vahealade (mõningane) segunemine on albumi salarelv, mis loob õndsa meeltes ja hinges segadust tekitava tunde. Ühel hetkel hõljub kuulaja elektrist laetud vibreerivas orelipilves ning järgmisel hetkel tõmbavad sind õrnalt kaldale kergelt virvendavad pehmed kidraakordid ning soe bassiliin. Viimane pusletükk on albumi madala täpsusega salvestus -- lindi susisev heli ja toores, lihvimata miks, mis tagab autentsuse; mida moodne, lihvitud ja steriilne produktsioon pakkuda ei suudaks. Madalsageduslik esteetika ei ole siin kindlasti piirang, vaid teadlik valik, mis tabab ideaalselt 60ndate vabadustundmusest läbiimbunud vaimu, vaadatuna 90ndate alguse ilmselt (väga) erinevast maailmast. See tundub ehtsa ja südamliku austusavaldusena, omal ajal radari alt kadunud ettevõtmisena. See on heliline paradoks -- tolmune happerokk laisaks pärastlõunaks. 9.0 (8.5-9.5)

Visions Of Yokāi -- THOSE WHO DANCE AT THE SUMMIT, THOSE WHO CREEP IN THE DEPTHS (2025)

 

Bandcamp 

• Experimental metal 
• Post-metal 
• Dungeon synth 
• Black metal 
• Funeral doom 
• Avant-metal 
• Noise metal 

2022. aasta uuringu järgi hindas keskmine inimene isiklikku atraktiivsust kuue pügalaga kümnest. Hakatakse elegantselt suitsetama, kui ei ole kedagi suudelda; või siis vihast metallmuusikat tegema (lihtsalt üks lõtv hüpotees). Ilmselt muusikud hindavad oma loomingut kõrgemalt -- vastasel juhul ei ole mõtet loomingut välja anda. Looming erinevalt välimusest on lõpuni valiku küsimus. Või kas ikka on? Tehniliselt küll, ent sisuliselt võib-olla mitte. Artistile omane vormirangus tuleneb tema pühitsusest kindlale sisule, vastasel juhul asi võib kontrolli alt välja valguda. Kui varasemad üllitised kõlasid ilmutusena, siis käesolev on muundunud kinnituseks. Kinnitamine ei tähenda varasema kordamist, vaid loomingule uute varjundite lisamist ning isikupärasse kuuluva süntaksi ja tämbrilise intonatsiooni nihestamist. Suur rõõm oli näha teadet, et Vision Of Yokāi on pärast kolmeaastast pausi tagasi. Nagu ikka ammutab Los Angeles'e artist leegi ülalhoidmiseks (lisa)hapnikku psühhedeeliast, konkreethelidest, droonmuusikast ja progerokist. Ka lohisevast DIY-muusikast, mis kipub ühest otsast lõkendama ning teisest narmendama ning külgedelt kolletuma. Teisalt see kummastav lõbusus vaheldub funeral doom'ist miilava meeleheitega, lisades taiesesse eepilist meeleliigutust. Sellega külgnevalt artisti dungeon synth'i ja tumeämbienti teemaarendused on samuti veenvad -- sügavad ja pahaendelised. Ruum vibreerib ja resoneerub orgaaniliselt teisest dimensioonist kostuvate häältega ja müravaakumi rõhumisega; siin kehtivad teistsugused ainevahetuslikud skeemid, viies teistsuguse arusaamani nii keldrisündist kui metallijärgsest muusikast. Siuh ja säuh! Viimistletud tumemetalli näide, mida on taotud ja sepistatud ketserlike sepahaamritega; kõlades gnostilise vooluna, tuues värskust dogmaatilisse pilti -- justkui ebatäiusliku Jumala loodud maailma võrdkujuna, pakkudes eksimisruumi, räppa ja soppa ning olla võimalust vaba ja kulgeda pidevas otsimises ja leidmises; milles inimesi ei ole psühholoogiliselt kammitsetud ürgsüül põhineva ideoloogilise sita ja Isa ihu söömise õõvaga. Alguses oli müra -- impulsiivne ja meeleheitlikult kookonist välja murda tahtev. Igatahes siinkirjutaja metallpanteonis kinnistab Visions of Yōkai enda ülimuslikku positsiooni. Mulle meenutab tema muusika rohkem kui kümne aasta eest alustanud teist Langenud Inglite linnast pärit projekti nimega Wreck and Reference, kelle muusikas metall kohtus müra ja tugeva lo-fi-esteetikaga (muideks, neil tuli just uus album "Stay Calm" välja -- lähitulevikus jõuame ka selleni). Seniks nautigem seda viiepärlilist põrgulist. 9.0 (8.5-9.5)

Dog As Master -- Dog As Master Dog Food (1986)

Archive

• Chiptune 
• Nintendocore 
• Sound collage
• 8-bit 
• Electronic 
• Tracker music 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Conceptual

Aastast 1986 meenuvad kõigepealt Tšernobõli tuumakatastroof ning Argentiina tulek teistkordselt maailmameistriks eesotsas Diego Maradonaga. See, kuidas Armando legend tollal õitsele puhkes, ei olnud varem ega ole ka hiljem mitte kellegagi jalgpallimaailmas juhtunud. Kes on vaadanud tollaseid videosid tagantjärgi, on ilmselt täheldanud, kuivõrd teisiti tollal vutti taoti. Mängus oli kindlasti suurem juhuslikkuse moment ning teisalt kui võimalus vabaks jäetuna trahvikasti taga tekkis, siis virutati ka kohe peale (naiste jalgpall meenutab tollast meeste mängu, kuigi ka naiste puhul on ilmne tendents ratsionaliseeritusele -- iseäranis Hispaania paistab silma). Liigne ratsionaliseerimine - arvestades, et tegu on mänguga (mille oluline komponent on lõbu ja loovus) - annab varem või hiljem tagasilöögi. Mõneti sarnast loogikat pallimänguga on ka Hal McGee kaheloolisel taiesel (kumbki lugu on kümme minutit pikk). Minimalistlikult kultiveeritud, parajalt juhuslik; juhusliku protsessina sündinud kompositsioon, mille aluseks on Hal McGee semu Toby O'Brien'i mängitud pesapall Commodore 64 arvutis. Mis tähendab seda, et see on helikollaaž 8-bitistest helidest, mida ilmestavad nurgelisus ja toorus, kus kõrvuti elulevad umpa-umpa külakapelli tatsumine ning abstraktsed madalasageduslikud heliefektid (antud juhul loodushelisid meenutava pruuni müra lainetused) ning tollastele mängudele nii iseloomulikud stamphelid. Hetketi tundub, et parem stereokanal lakkab töötamast. Ütleme nii, et see on põnev ja nostalgiline kuulamine, ent kindlasti saanuks ka huvitavamalt kokku kleepida ja interpreteerida. Kuivõrd Commodore 64-põhine skeene on järjepidevalt tegutsenud neli aastakümmet, siis erilisest kurioosumist ei ole ka põhjust rääkida. Ilmus algselt kassetina 1986. aastal, (C20), Cause And Effect plaadifirma alt. Kaanepildiks on modifitseeritud Frito kaubamärgi Corn Chips'i kott. Kaanepilt ja lint olid lukuga plastkotis (meenub Kohvirecords'i all ülllitatud Uni debüütalbum 1999. aastast). 7.5 (7.0-8.0).

Nondi_ -- Flood City Trax (2023)

Bandcamp

• Footwork 
• IDM
• Experimental electronica 
• Juke 
• Deconstructed club 
• Ambient 
• Electronic music

See 12-looline album paikneb tantsupõranda ja koduse kuulamise vahel. Tatiana Triplin (TT) teeb siin kõike õigesti -- ühelt poolt säilitades footwork'i rütmilise (kõva)tuuma -- kiired, sünkopeeritud ja sageli polürütmilised trummimustrid, mis on iseloomulikud stiili 160 biiti minutis pekslevale tempole. Siiski lisab ta neile keerukaid, värelevaid ja sageli tõrksaid rütmielemente, mille tagant paistavad välja Aphex Twin'i ja Autechre'i nurgelised varjud. Kogu see algtekstuur - tükeldatud ja lahti võetud ning seejärel teistsuguses järjestuses kokku pandud sämpledeelia soulist, R'n'B-st ja hiphopist omandab IDM-ile iseloomulikud õilmitsevad tekstuurid, abstraktsed helimaastikud ning ja eksperimentaalsema helikujunduse. Või siis - olgem ausad - kõlades kui osaliselt informatsiooni kaotanud CD-helikandja kannatustest inspiratsiooni saanud loominguna. Primitiivne helikatke on jäänud ajusoppi kinni, see on sealt välja kougitud ning ülendatud uueks looks (ja ehk isegi vormiks) noodsate vidinate abil. Ometi tootemi kogemus ja püstloodtelgi vaimsus on imbunud taiestesse. Tänavaid iseloomustav rohmakus jääb, kunstikoolide mässulisus säilib, ent segatuna voolujoonelisema ning intellektuaalsema disainiga. Lisaks rütmile ilmnevad siin tekstuuri ja meloodia järsud muutused, luues kuulmispinge ja vabanemise tunde. Lähenedes rohkem IDM-i küljelt ning kogemusest, et suur osa selle žanri muusikast on tüütu, siis TT kahtlemata teeb siin oskuslikku ja mõjusat risttolmlemist. 8.5 (8.0-9.0)

Other Eyes -- Themes From Nowhere (2025)

Bandcamp

• Garage rock 
• Noise rock 
• Alternative rock 
• Psych-rock 
• Indie rock 
• Fuzz rock

Eesti kroonimata rokenrollbänd on tagasi üllitisega, mis mürab, kärab ja hullab; ent mille tagant võib oneti paista tõdemus, et ansambel on teinud endaga rahu sarnaselt nagu The Jesus And Mary Chain tegi seda albumil "Darklands". Või kas ikka on? Äkki on see naeratus, kus silmahammaste läikest peegelduv irve jääb igemete varju. Other Eyes ei ole ka varasemalt olnud liigestest lahti, ent sellel 6-loolisel on nende liigutused kindlalt kontrollitud. Õhk ragiseb jätkuvalt energiast, aga see ei ole enam meeleheitlik, vaid kontrollitud ja isegi ennast säästev. Milleks peakski ennast lõikuma ja põletama, kui toorust saab luua ilma meeleheitesse uppumata. Kes on sattunud eksiteele omaenda loodud labürindis, see ei otsi väljapääsu, vaid pigem täpset fookust subjekti õgivale ahastusele. Sellel võetakse üles ürgne rütm, et rokkida tsiklite, tšikkide ning seksi lummuses. Nende tegevustega kaasnev igapäevasus on igati heakskiidetav. Nad otsivad turvalisust -- ning ka leiavad. Jõhkruse fookust kitsendatakse ning aeg-ajalt suunatakse suisa eemale, lubatakse endale pitoreskset naudisklemist ("Two Rivers, Two Suns"). Aga-aga...säherdune lõpulugu on patulunastuskiri tulevikuks -- vaevalt et ansambel nõnda karjääri lõpetada tahab. Selleks, et mässata, tuleb kuulda ja mõista sellele vastanduvat õõnsat kaja. Ning koguda jõudu uuele tasandile tõusmiseks. Vennad Reidid väljendasid albumil "Munki" otsesõnu nii armastust kui viha roki vastu. Selle vastu, mis oli neist teinud ikoonid, ent mis oli neid ka aheldanud. Käesoleval üllitisel on magnetiline tõmme, valus ausus kumab siit läbi, mis kahtlemata tekitab vastandlikke tundmusi. Seista silmitsi väljapeetud ülbuse ja trotsliku elegantsiga, pakub see unustamatut kuulamiskogemust. See on tunnistus muusika võimest väljendada kõige äärmuslikumaid inimlikke emotsioone, isegi kui need tundmused viivad otse tupikusse ehk nagu albumi pealkirigi vihjab -- eikuhugi. Kõlagu paradoksaalselt või mitte -- kuhugi jõudmiseks tuleb enne jõuda eikuhugi. Olgu tegemist nutuse esmaspäeva hommiku või loomuldasa ebaõnnestumiste jadaga. 8.0 (7.5-9.0)

Hanetration -- Axis EP (2025)

Bandcamp

• Drone 
• Experimentalism 
• Ritual ambient 
• Avant-garde 
• Breakcore 
• Post-industrial 
• Ethnotronica 
• Breakbeat 
• Musique concrète

Briti produtsent, järjepidevalt intelligentne ja põnev artist Uduselt Albionilt, on taas kord välja andnud viie looga EP, mis oskuslikult ammutab jõudu kordusest ja innovatsioonist -- et peenhäälestada viimase 14 aasta jooksul loodud muusikalist kogemust ja tulemust. Kõik uus on unustatud vana, ent ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda järjest astuda. Iga lugu seikleb erinevatel radadel, muutes küünilise kriitika "sama vana" heli kohta alusetuks. Tõsi, võib ju meenutada Hanetration'i varasemaid taieseid, milledel samuti iga lugu seikleb erinevatel radadel. EP trotsib staatilise "terviku" ideed, rulludes lahti dünaamilise mitmekesisusena, hoides alal loomupärast kirge. Sügava (religioosse?) ämbienti platoolt (kirikuoreli akordidele rajatud "Yatagan") läheb artist uuenduslikult üle tehnotüminale - või vastupidi -, mis seejärel loogiliselt muteerub summutatud, tumedateks ämbient-rütmideks. Tõsi, varasema loominguga võrreldes on siia sugenenud süngeid postindustriaalseid varje ("Mist"), milledes on rasket ja kinnisideelist rütmide täristamist ajusudu keskel. Samasse lahtrisse asetaksin ka "Ethos'e", millel, tõsi, on etnomuusika mekk juures -- elegantselt kolistades töödeldud tablatrummide kõledate sagedustega, mis paneb kuulajal liikvori loksuma. Taas kord -- võrreldes varasemaga on artist sisenenud ritualistöikusse maailma. Artisti innovatsioon paistab silma nende võimes leida järjepidevalt ainulaadne tasakaal pulseerivate rütmide ja atmosfääriliste helide vahel. See ei ole meelt jahutav pärastlõunane muusika (isegi mitte alternatiivmuusika kategoorias); see on kompromissitu loominguline palang, kehastades edasiviivat hoogu, tunnistades ebatäiuslikult kõlavaid (kolisevaid, praksuvaid, prõmmivaid) elemente tervikut võimestavana; ankruna, millelt tõusta järgmisele kvaliteedipügalale. peenes kultuuris, teravas instinktis ja mõistlikus soovis lisada olemasolevale muusikamaastikule midagi väärtuslikku ja värsket. See on näide sellest, kuidas tõeline kunst võib sügavalt muuta arusaamu, tõestades, et innovatsioon ei seisne mineviku hülgamises, vaid pigem selle edasiarendamises sügava ja kindla uue visiooniga, määratledes seeläbi uuesti igasuguse potentsiaali inspireerivaks korduseks. Pealkirjast tulenevalt nimetan seda teljega-keskpunktiga seonduvaks gravitatsiooniks, mida ülalt skaneerides näeme artisti loodud kogemust kiht kihi haaval avanemas ning mujale suundumas. 9.0 (8.5-9.5)

Low Lands -- Hollow Limestone Hill (2025)

Bandcamp

• Musique concrète 
• Lo-fi 
• Drone 
• Avant-garde 
• Acousmatic music 
• Free folk 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Drone pop 
• DIY 
• Found Sound 
• New Weird Britain 
• Ambient

12-loolisel albumil asub kunstnik helirännakule "õõnsa lubakivi künka" otsa; olles filtreeritud läbi eripärase läätse, koosnedes välisalvestustest, modulaarsest sünteesist, majapidamistarvetest -- allutatuna helikollaaži koodile. Artisti loomingus on vähem narratiivi, kogu kupatus näikse lahti rulluvat pigem unenäona. Sellisena, mis on selgem kui tõde ning teisalt absurdsem kui jubedaima propagandisti sonimine. Üllitise loomise tõukejõuks sai kunstniku nägemus „vanast kuningast, kes näeb und maa all magades“. See mõistestik rullub lahti heliliste tekstuuride lugematutes kombinatsioonides, ent nende kütkestav koosmõju jääb kestma. Kuulajatele tutvustatakse iseäralikke universumeid, mille asukate häälepaelad on seotud elliptilisteks sõlmedeks, kes küll sumisevad inimkeeli, ent ikkagi tähendust hajutavalt. Taamal võib kuulda helisid, mille päritolu tõestamise vajadus oleks ilmselt tingitud vaid hingerahu säilitamise vajadusest. Need tumedad, maa-alused elemendid on oskuslikult põimitud iidse maailma helidega -- tuule sosinad ja lainete kahinad toovad ühelt poolt kuulaja tagasi reaalsusse, ent teisalt viivad kuulaja mugavustsoonist välja. Taoliselt nagu suur meister David Lynch sidus ebamaise triviaalsega, tüüne rahutukstegevaga. Tahtlike katkestuste tekitamine „igapäevaste“ helide kaasamisega toob esile kunstniku piiripealse ruumi -- sellise, kus iidne ja igapäevane eksisteerivad koos, kus unistused segunevad reaalsusega, kus õndsus põrkub õudusunenägudega. Sügav ja sugestiivne tunne, et kuulaja on lõksus kusagil maailmade vahel. Maailmad, millede piiritlemine ja mõtestamine on niigi kaelamurdev ülesanne. Eksperimentaalmuusika, ämbientsete helimaastike, eksperimentaalfolgi ning kontseptuaalkunsti austajad leiavad siit endale ankurdavat -- kuigi jah, eluterve fragmenteeritus on sellesse tervikusse juba loomuldasa sisse kodeeritud. See on tunnistus heli võimest kutsuda esile keerulisi narratiive ning emotsionaalseid seisundeid, isegi ilma traditsioonilise jutuvestmiseta. Mulle kohati meenutab see taies teise briti - Hanetration'i - esteetikat. Ning mingil äraspidisel viisil kaigub nende muusikas ka Penguin Cafe Orchestra vaim. Või kui äraspidine see ikka võib näida -- PCO ilu ja lumm reeglina vallandusid ka ebatavalisest. 8.5 (8.0-9.5)

Natural Snow Buildings -- The Winter Ray (2004)

 

Discogs/RYM

• Post-rock 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Post-psychedelic 
• Avant-rock 
• Abstract 
• Chamber rock 
• Drone rock 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Ambient rock 

Üheksakümnendate lõpus alustanud Mehdi Ameziane`i (ehk TwinSisterMoon'i) ja Solange Gularte`i (ehk Isengrind'i) tandemprojekti võib arvata Prantsuse (eksperimentaal)(rokk)muusika koorekihti kuuluvaks. Praeguseks hetkeks on nad saavutanud kultusstaatuse üleilmselt. Näiteks kriitiliste muusika- ja filmisnoobide keskkonnas nagu Rate Your Music ulatub nende jälgijaskond 14 620 isikuni (see näitaja on näiteks suurem kui Suede'il, Mercury Rev'il, Travis'el, Seefeel'il, The Orb'il, Bastille'il, M People'il, Orbital'il, Curve'il jpt. Kõiksugu edetabelite - sh järgijaskonnaga - tipus troonival Radiohead'il on sääl 164 933 järgijat). Samas keskkonnas ulatub nende plaatide keskmine hinne reeglina üle 3.5, mis sealsete kasutajate pirtsakust arvestades on keskmisest kõrgem näitaja (erinevalt nt Discogs'ist, kus keskmised hinded kipuvad märksa kõrgemad olema). Käesolev topeltplaat - mille eest üks tüüp oli nõus välja käima 800 dollarit Discogs'is - hõlmab 25 lugu, mille baasiks on kitarrimuusika, ent mille pealisehituses figureerivad kõiksugu huvitavad helindid. Kitarridega reguleeritakse tingimusi, milles transgressiivsed tegurid siin-seal ilmnevad. Erinevalt traditsioonilisest rokkmuusikast ei määra kitarrid siin transgressiivset olemust. Efektiblokid, pärishelide moonutamine, simulatsioonide loomine, võib-olla ka teadlik negatsioon rokkmuusikast annavad helipildile baasi eeldustest erineva olemuse. Tavainimese teadmus traditsioonilisest rokkmuusikast ei lange kindlasti selle megaalbumiga ühte. Nende nohiklik renomee ning esinemislaad ei toeta samuti eelpoolmainitud traditsiooni. Käesolevat taiest kuulates helisevad mu kõrvus nende hilisemad taiesed, ennekõike isiklikuks lemmikuks kujunenud megaüllitised "Alpha Centauri" (2010, Vulpiano) ning "Aldebaran" (2016, Vulpiano). Hoolimata tohutust pikkusest pakkusid nood imetabast ja müstilist kuulamiselamust algusest lõpuni. Tõepoolest, plaadi lõppedes oli kuulaja unistustes jõudnud neile tähtedele. Kuigi "Winter Ray" saab mu meeltes ja analüüsikeskmes natuke madalamad punktid, siis tõsi on, et see album kronoloogiliselt oli väga hea asendus puhkusele läinud Godspeed You! Black Emperor'ile (kelle kaks aastat varasemale albumile "Yanqui U.X.O." torkavad Solange ja Mehdi nii esteetiliselt kui emotiivselt päkad silma). See andis ka aimu, mida GY!BE hakkas tegema pausilt naastes. Hea plaadi tunnuseks võib olla ka paar hitti. Siin on selleks "Bloody Snow", millel Solange laulab inimpõlglikult ja eneseirooniliselt: /This motherfucker gets out alive of this hole/

/With all these killers around/

/All these motherfuckers got out alive of this hole/

/With all these motherfuckers all around/

/There are tracks on the bloody snow/ 

/And they are surely mine/. Võimas! Stiilselt võimas! 9.0 (8.0-9.5)

Bruno Real -- Konania LP (2025)

 

Bandcamp 

• Breaks 
• House 
• Electronic music 
• Club dance 
• Alternative dance 
• Ambient house 
• World music 

Möönan alustuseks, et ei ole brasiillase Bruno Real'i (BR) varasemaid albumeid (koos käesolevaga kokku 20 üllitist produtseeritud 15 aasta jooksul), mistõttu ka ei hakka curitibalase loomingulisi nihkeid ja suunamuutusi analüüsima käesoleva 13-loolise valguses. Teisalt võib üsna julgelt väita, et produtsendi oskused peaksid nende poolteise dekaadi vältel olema kristaliseerunud. Tõepoolest, see on lõbus kuulamine, mille taga on tunda elukogenud muusiku kätt. Ta mängib rütmidega, mis ühelt poolt kõlavad hõimurütmide moodsate tõlgenduste ning kaugete kajadena, teisalt toob mõõdutundlikult sisse hõrgud ämbient- ning haussmuusika tõlgendused. Ürgsetele instinktidele on antud kaasaegne tunnetus ning ohjamine -- tribalistlike impulsside tulevikku suunatus saab teoks. Kui ta kasutab mingeid žanriefekte või standardeid, siis tal näib see põhjendatud olevat, lisades sellele uue kontekstuaalse väärtuse. See on ruumi ja atmosfääri optimaalsuse kalkulatsioon, mistõttu album ei tundu koormatuna, võimaldades igal elemendil hingata ning samas orgaaniliselt panustada tervikusse. Selle kõige tulemusena tervik dünaamiliselt hingab, ent samas troopiline tunnetus ning tribalistlikud meeleolud ei aja kuulajat higistama. Asi võib mõnusalt jahutavaks muutuda -- albumi kontekstis eriilmelises loos "Otreo" unistuslikud kitarrid toovad meelde mõne transgressiivse kingapõrnitsemisbändi a la Seefeel. Peenelt graveeritud, ratsionaalselt unistatud, mõjusalt teostatud. 8.5 (8.0-9.0)

Rändröövel -- Rändröövel (2025)

Bandcamp

• Progressive electronic 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Minimal synth 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Kosmische Musik 
• Ulmetroonika

Rändröövli 13-looline (peaaegu tunni aja pikkune) album on mõttetegevust virgutav ning süvendav kuulamine. See on muusika, mis peaasjalikult uurib analoog- ja modulaarsüntesaatorite sisemist elu, koondades elektronide tantsu haaravaks helijutustuseks. Kuivõrd tegu on Eesti artistiga, siis muusikalistest päritoluliinidest kõneldes tuleb kindlasti mainida Sven Grünberg'i (SG) mõju -- maestro jalajälge hilisemale Maarjamaa elektroonikale on raske ülehinnata. Ma nimetangi ühte (ent märkimisväärset) osa Rändröövli muusikast ulmetroonikaks -- kaasaegne Eesti elektrooniline muusika, milles on nii ämbiendi kui intelligentse tantsumuusika elemente sees, ent mille idealistlikku vaimsust on selgelt mõjutanud SG ning Berliini koolkonna elektroonikud (Froese, Franke, Schulze, Göttsching, Baumann), aga ilmselt ka Jarre (iseäranis popiliku puutega "Zeldin"). Muusikud, kes nägid süntesaatoreid ette peavoolu instrumentidena, pakkumaks samaväärset emotsionaalset sügavust ning esteetilist veetlust nagu kitarridega oli saavutatud. Kosmilise mustrina lahti hargnevad imetabased atmosfäärilised helindid, mida ankurdavad neurootilised rütmi pulseerimised, andes asjale ühtaegu kosmiliselt eepilise ning rohmakalt maise mulje. Autor samas ei häbene kasutamast kõige tooremaid helindeid, mis tatsuvad kõvasti ning väljakutsuvalt. Rütmide jõuline pulseerimine ei ole piinarikas -- see jätkub punktist, kus teatud piin ja primitiivsus on niikuinii integreeritud valemisse. Need on rohmakad tahud, mis vastandudes annavad albumile impulsi ilu tekkeks. Ilu on dünaamiline, ilu koosneb osakestest ning nende segunemisest. Neist tooretest helidest ilmselt steriilsetes stuudiotes ei räägita. Mõnes ahtras loos nagu "Maritain" (Esimene faas) tuleb heliroots eriti ilmekalt esile. Nagu eelnevalt sai kaudselt osutatud -- see ei ole muusika, mis on loodud süntesaatoritel, vaid süntesaatoritele. Siin nad paljastavad endid kuulajale, näidates oma pehmemat, võib-olla isegi inimlikumat poolt (mis sellesuunalisele Eesti elektroonilisele muusikale ehk ulmetroonikale on üsna iseloomulik -- alates Uni ning varase Galaktlan'iga). Et see kindel oleks - et mehhanitsistlik element kuulajas ebamugavust ei valmistaks - on helipilt siin-seal püütud mahendada loodushelidega. Loogiline ju -- kui elektroonika muutub inimnäolise(ma)ks, ju hakkab mingist punktist igatsema aasade ja merede järele. Orgaaniliselt interaktiivne on ka seetõttu, et avatud akendest sisenevad tänavahelid ning naaberkorterist kostuv puuri kriiskamine sulanduvad loomuldasa tervikusse. Paganama mänguline, ent samas küps album. 8.5 (8.0-9.0)

Martin Rach -- Ruins Of Summer (2025)

Bandcamp

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Musique brut 
• Freeformfreakout 
• Experimentalism 
• Free jazz 
• Post-classical 
• Improvised noise 
• Psycho-acoustic 
• Avant-jazz 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Post-bop 
• Micronoise 
• Abstract

Ja-jah, 36 lugu, mis ajaliselt kokku küünivad peaaegu kahe ja poole tunnini. Erinevaid varjunimesid kasutav leedukas Martinas Rakshtinas (MR) on viimase 12-13 aasta vältel olnud väga viljakas, kuigi muusikaliselt püüdnud destilleerida imetabasust peamiselt improviseeritud muusikast. Plaadi nimi, jah, on praegusel hetkel vägagi tabav; kuigi kunstiliseks tegevuseks on praegune ilm kahtlemata parim. Lugude pealkirjad osutavad lõviosas meeleolule ning kesksete instrumentide kasutamisele konkreetsetes taiestes. MR kontrollib ja õhutab stiihiat, kasutades selleks klahvpille, tenorsaksofoni, kive, kütusekanistreid-paake. Tenorsaksofon pasundab kõrgeid noote kui vihale aetud elevant, et seejärel vaibuda vaikusesse kusagil põõsastiku vööndis. Või siis tuututab kui emotsionaalselt ülesköetud ning segast peksev Mart Helme. Lugu nimega "light 2" on orelil pumpamine, vaadeldes muutusi, kuidas pealtnäha lihtsad noodid ning krobeline algus muutuvad pilvituks sfääride muusikaks. Sellele järgnev "loneliness 2" seevastu on kriiskavalt väljakutsuv -- saksofoniga meeleheite väljendamiseks on vaja olnud ruumi abi -- näikse, et mikrofon on pandud tünni põhja (või ise saksofoniga sinna roninud). Igati veenev. Martin Rach on kompromissitu looja -- ta ei näe mõtet taas luua ja toota seda, mida on juba tehtud. Seda on iseenesest raske teha, mistõttu mulle näib, et ta põhirõhuks on olnud püüe neisse helidesse tugevat emotsiooni sisestada. Ta peaasjalikult provotseerib, laskmata kuulajal mugavustsooni vajuda (ka esmapilgul malbed lood - nt "nostalgia" - võivad muutuda hetkega fuurialikuks). Teisalt selliseid pealtnäha kontrolli kaotavaid ning põrnitsevaid, ent intellektuaalset kõrgtaset näitavaid momente nagu "mud underneath breathes" ning "wild" - mis löövad pahviks - võinuks olla rohkemgi. Ilmselt kui seda hiiglaslikku kogumit manustada väiksemate tükkidena, jõuab veelgi rohkem analüüsitud infot ja muljet kuulaja ajju; kaevumaks sügavamale paisuvate-kahanevate ning mikro- ja makroskoopiliste heliskaalade taga olevate kinnismõtete ilma. 8.0 (7.0-9.0)

Ancient Milk -- The Death Vine (2010)

Bandcamp

• New Weird America 
• Freak folk 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indie folk 
• Free folk 
• Lo-fi 
• Improvised music 
• Ambient
• Avant-pop 
• Post-psychedelic 
• DIY 
• Folk indie

Eile - neljandal juulil - Ameerika iseseisvuspäeval käesolevat arvustama asudes tuli möönda, et sümpaatia selle Langenud Inglite linnast pärit pundi albumi suhtes on muutunud justkui rullides mööda Ameerika mägesid. Algul väga meeldis, siis meeldis üha vähem, seejärel ei meeldinud kohe üldse ning nüüd meeldib taas. Tegelikult on siin väga erinevaid tahke - alates naivistlikest ent sageli ülevatest häälutustest - mis toob Animal Collective'i manu, et jõuda The Beach Boys'ini kui kaasaegse uussiiruse (alg)allikani. Uus Veider-(folk)liikumine, mis tekkis nullindate algul, oli paradoksaalne seetõttu, et suutmata täpselt selle žanri piire paika panna (ning olles avatud uuele), ning kohandades rohkem või vähem erinevaid nägemusi, oli tulemuseks seesmine eristumine ning seeläbi liikumise piiride laienemine seestpoolt välja. Käesolev 14-looline taies evib omaette universumit, milles on vihjeid postpungile ("Gipyup"), madalama otsa Casio Tonebank süntesaatorite kasutamine viitab 80ndate DIY-kultuurile; "O, Aluha!" näikse põhinevat vaid ühel orkestreeritud sämplil, aga sellele on antud sugereeriv elujõud Effect Control-paneelil kiiremaks-aeglasemaks ning avaravamaks-kitsamaks manipuleerides; sellele järgnev lugu kõlab linna ja maa hõngudest läbipõimunud teadvuse vabavoolust tingitud tribalismina. Ent eristumine ja lahknemine ilmneb kõige enam selles sfääris, milles arendatakse folgi ja indiga külgnevat hingestatud asja. Hinge avardamise ja hingestamise asi ilmneb iseäranis viimases kolmandikus. Öeldakse, et on võimalik ebaõnnestuda mitut moodi, ent õnnestuda vaid ühel (õigel, st selleks ettenähtud) moel. Ise kahtlen selles asümeetrias siinses kontekstis -- isegi kui nad laulavad kõvasti ja valesti, õnnestuvad nad ikkagi. Väärt vaev. Sel ajal, kui alaväärsuskompleksides vaevlevad ning surma lähedusest ja puudutusest hulluvad pässid juhivad ja keeravad kanni seda maailma, on just sellist muusikat peavoolu vaja -- mitte elektroonilist tehnitsistlikku poppi, milles ohverdatakse hing tundetuks muutvale masinavärgile. 8.0 (7.5-8.5)

Ludwig Berger -- Species Loneliness (2024)

Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Conceptual 
• Spoken word 
• Avant-garde 
• Sound art 
• New Age 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Sound poetry

Eelmisel aastal ilmus sakslaselt Ludwig Berger'ilt kaks EP-d -- maikuus "Garden of Ediacara" -- mis koosnes esmapilgul lõbusatest dešifreerimatutest häälitsustest ämbientse muusika foonil. Kaks kuud varem ilmus kõlaliselt kurvem "Species Loneliness", mille narratiiviks olid 70ndate ökoõudusfilmid, kus kujutati teiste liikide loomupäratut liigagressiivsust, kuna inimene oli surunud oma ekspansiivsusega teised liigid talumatuseni. Ludwig Berger suunab nonde linateoste kõhedusttekitava ja ootusäreva hirmu kaasaegsesse leinalaulu kaotatu pärast ja otsingusse selle järele, mida võiks veel taastada. 6-loolisel kõlavad summutatud kompositsioonid, mida kummitavad eelmise sajandi ökoõudus- ja ökogooti filmide kajad, samas kui põimunud välisalvestused tekitavad hingamisruumi. Lood keskenduvad mõistele „liikide üksindus“ -- ökoloogilisele isolatsiooni ja üksinduse vormile. See väljendab koduigatsuse paradoksi, eemalolekutunnet, mis ilmneb meid ümbritsevates maastikes ja keskkondades ning tuleneb looduslike elupaikade kadumisest ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest. Muteerunud sämplitele on loodud ökonostalgia, igatsus tähendusrikaste suhete järele, mis on varjatud antropotseeni varjudesse. Kahtlemata on EP meisterlikult ja intrigeerivalt produtseeritud -- irriteerivus täpsemalt seisneb selles, et on kasutatud helisid, mille puhul ei ole kindel, kas siin üldse ongi kasutatud arvuteid ja süntesaatoreid. Meenutab pigem Bebe ja Louis Barron'i heliriba filmile "Keelatud planeet" (1956) kui kaasaegset ämbientmuusikat. Läbivast vulinast ja värsketest õhusõõmudest rikastatud heli tõi mälupilti Nõukogude filmi "Amfiibinimene" (1962). Märksõnaks üksindus ja eskapism, et olla iseendaga ja iseendale siin maailmas; mida võimendab ja võimestab tehnoloogiline (ja muu) areng. 8.5 (7.5-9.0)

Saguzar -- Total Necro D-Beat Desecration (2024)

Bandcamp 

• Crust punk 
• Black'n'roll 
• Black metal 
• D-Beat 
• Blackened crust 
• Speed metal

Hispaania piiridesse jäävalt Baskimaalt (sealsest päälinnast Bilbao'st) pärit punt kütab kuuma, toetudes äärmuslikuima metallmuusika ja mootorrattakultuuri tegelikkusele ja müüdile. Siin tuleb energia nii Motörhead'ist kui varasest mustmetallist (bändi kirjatüüp vihjab Burzum'ile) ning hardcore'ist -- energiat ammutataksegi mainitet pungi ja metalli vahealalt. Aga on ka tavapärasest kaks korda kiiremini mängitud rokenrolli (Elvis on metalli esiisa?). Ehk isegi Alan Vega't ja Suicide'i on siin kuulda -- vokaali võimendatakse ja pannakse kajama ekstaasis; tõsi, antud juhul raevus (korisevas ja kiristavas vokaalis ei ole tüütut ja piinlikku manerismi!). Seesuguse muusika veenvus pannakse tavaliselt küsimärgi alla siis, kui energiaga välja ei vea; kui ainult, siis aneemiline võib olla nende tüüpide välimus; ent tuleb ka tunnustada Saguzar'i tüüpide oskust idee asjaks vormistada -- igati huvitavat segmenti eritub tohutust energiavoost: introd on ägedad, isegi kidrarifid muutuvad seesuguse surve all millekski irriteerivaks; rääkimata trummidest, mis kaiguvad nagu homset päeva ei tulekski. Võimas kompromissitu muusika, ent sobib mitte ainult metallistidele ja punkaritele. 8.5 (8.0-9.5)

Neuronphase -- Doing What We Love EP (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance 
• Electronic music 
• House 
• Chilltronica 
• Deconstructed club

Teeme seda, mis meile mokkamööda on...see on ju õige vastus -- isegi kui alati ei saa teha (kõike), mis meeldib. Meeldimine on seotud positiivsete tundmustega, ning lemmikmuusika kahtlemata loob sümpaatseid seoseid. Haussmuusika on seda alati teinud ning Anti Aaveri aka Neuronphase'i muusika samuti. Hauss on ajatu muss, kätkedes eri ajastute mõjusid, mistõttu käesoleva 4-loolise puhul ei mõtle sellest kui ainult 21. sajandi muusikast. See, mis oli sügav 80ndatel ja 90ndatel, on seda ka käesoleval taiesel. Kõik see tüünus ja lopsakus, heledam ja tumedam segment (ning kõik sinna vahele jäävad varjundid), mida võib tajuda esimesel kuulamisel, on alles ka hilisematel kordadel. Hauss stiilina on eneseküllane, mistõttu ka osaliselt end lunastav (eeldusel, et on täidetud stiili põhikriteeriumid). Dionüüsoslik võnge ühtib intellektuaalse näljaga. Teisalt jälle -- see ei tähenda, et haussmuusika sees omakorda ei võiks olla ideaale. Väärtustades enim mikrohaussi stiili eksperimentaalsema väljundina (nagu näiteks tegi seda Theodor Zox nullindate algul), oodanuks dünaamika ülalhoidjana rohkem dekonstrueeritud rütme ja elemente. Kuivõrd igal artistil on oma käekiri, siis ilmselt mu ootused ei olegi õigustatud. Ilmselt ei olnud õigustatud kuulata Autechre'i matemaatilliselt visandatud biite vahetult enne selle kuulamist ("Anti EP", "Gantz Graf" EP). Tõsi, EP nimiloos on toda kruttivat ekstaatilist hullust, mis tükeldatud vokaalidest ja kramplikust rütmivõnkest ning nende omavahelisest sünergiast välja kasvab. Jepp, lugu eristub siinses kontekstis kui kassi nahka pistnud kanaarilind. Kokkuvõtvalt on tegu korraliku suutäiega. Indimehe puude on igati tunda. 8.5 (7.5-9.0)

Dallas -- Sleeper's Entertainer (1998)

Dallas/Seksound

• Indie pop/rock 
• Electronic 
• Alternative pop/rock 
• Breaks 
• Remixes 
• Art pop

Dallas Tallinnast (kõlab hästi!) oli kahtlemata üks olulisemaid indipop/rokkansambleid üheksakümnendate lõpus ning nullindate algul. Koos Bizarre'i, Borax'i, Röövel Ööbiku ning Dreamphish'iga määratlesid nad nimetatud skeene tugevuse. Muidugi oli seal ka teisi projekte, ent põhilöögijõud- ja suund olid vaieldamatud. Lugu "Your New Girlfriend" oli ilmselt ainus (vähemalt muud küll ei meenu) peavoolulöögilaul tollest skeenest -- suuresti tänu saate Vibratsioon esimesele kogumikule. Nad ise üllitasid selle muusika kassettil, millest õnneliku eksemplari omanikuks just sain. Ühelt poolt nostalgiline ning teisalt ajastutruu dokument; naasmine aega, kui arusaam alternatiivmuusikast oli hoopis teistsugune kui praegu -- kui konkreetsete entusiastide mõju trendidele nii siin kui seal oli ilmselt suurem. Ühelt poolt innnovaatilised britpopparid Blur ja Pulp ning teisalt paralleelselt kulgev põrandaalusem eksperimentaalpopiskeene eesotsas Stereolab'i, Broadcast'i ning Tortoise'iga kahtlemata avaldasid mõju, ent teisalt Tallinna kombo sünteesis ise oma raja, sillutades seda jaheda filmimuusika, sulni meeleolujätsu ning kruviva (kerg)elektroonikaga. Liikumine, mis oli võrreldav Stereolab'iga -- kingapõrnitsemise ja mürapopi juurest keerukama (dekonstrueeritud eklektitsismi?) loomingu manu. Kui kuulata seda praegu, siis meenub tollal aasta varem ilmunud Primal Scream'i taies "Vanishing Point" -- mitte niivõrd muusikaliselt kui lähenemiselt, liikudes kidrarokist elektroonilistele äärealadele. Viimasesse panustavad remiksidega ise Eesti elektroonilise muusika äärealadele kuulunud muusikaliselt raskesti määratletavad Out-Or ning Lobsand Dorje. Muusika on siin veenev, õhutades korraliku lookirjutamise ning hooga. Kahtlemata klassika. 8.0 (7.5-8.5)