Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Self-released. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Self-released. Kuva kõik postitused

10/07/2026

Machinefabriek -- Nevel (2026)



Bandcamp 

  • Ambient 
  • Art music 
  • Post-classical

Varahommikul blogipostitusi tehes lendas herilane kitsast aknaavast sisse. Laelamp põles -- nimetaksin seda päikese gravitatsiooniks, mis elusloodusesse on kodeeritud -, mis tekitab neis aastaaegade vaheldumisega segadust. Tabasin end ühtäkki mõttelt, kui palju väikeseid elusolendeid võib tegelikult peita ja oodata sissepääsu iga akna taga külmal ja rõskel oktoobrikuu hommikul. Selle 20-minutilise loo keskmeks on põhimõtteliselt ühele loop'ile rõhumine, milles ülevus ja eepilisus laotuvad lainetades lahti, paljastades ilus katkendlikusse ja kaduvuse, ent samas lõputuse tsüklilisusesse kätketuna. Tsükkel, mille energiaallikaks on loop'i seesmine lõhestatus -- kus ühe või teise või kolmanda tõrke või tahu konsolideerimiseks on vaja energiat; ning see energia tulenebki sellest tasakaalutusest, erisusest, eriilmelisusest. Võrdleksin seda lainetava ookeanina, kus iga laine on erinev, katkeb, kaob, kuid just nende erinevuste ja hetkeliste katkestuste tõttu ilmameri ei seisku. Energiaallikaks ei ole rahu, vaid pinge -- lõhest, mis ei lase süsteemil kunagi täielikult ei rahuneda ega sulguda. Ometi nõju, mis ilmneb kõige ülemises kihi või fraktaali vahendusel, näikse igati imetabane. Rutger Zuydervelt (RZ) on ilmselt kõige tuntum Hollandi eksperimentaalmuusikaartist kaasajal, kes lisaks on olnud plaadiümbriste kujundaja, produtsent ja masterdaja (nt paljude Moving Furniture Recordsi plaatide puhul). Aga jah, siin kohtuvad, õieti õmblusteta sulavad üheks ämbient ja moodne klassika. Põhimõtteliselt seesamune muusika, millele Arvo Pärt ja Brian Eno aluse panid. Tõsi, RZ teiste seas on mainitud eelkäijatega võrreldes nii sensuaalsuses kui totaalsuses uuele tasandile tõusnud. 9.0 (9.0-9.5)

10/06/2026

Hanetration -- Creased Map EP (2026)



Bandcamp

  • Chopped And Screwed 
  • DIY 
  • Cinematic 
  • Avant-garde 
  • Post-psychedelic 
  • Lo-fi 
  • Experimentalism

Britanniast pärit produtsent on tagasi järjekordse EP-ga; reeglina see tähendab viieloolist üllitist, aga stiiliselt on siin palju muutunud, siin ei ole enam artistile iseloomulikku postpsühhedeelse elemendi, eksperimentaalelektroonika ning droonmuusika läbipõimumisest tekkinud valgustumist -- artist on läinud algusesse; kindlasti uute algusesse, keskendudes rohkem rütmisele primitivismile ning vähem harmooniatele ja meloodiatele; eksperimentaalses keskkonnas toimub niikuinii kahe viimatinimetatu moondumine teistsuguseks, teistmoodi kutsuvaks; mis tähendab varasema ekspressiivse maagia kadumist; ei ole kindel, et käesolevaga on pandud alus uuele maagiale ehk on see hoopis esimene samm alles selles suunas; kuivõrd siin on see heli toores ja luukerelik, heli liigub maadligi, surutuna pinnasesse, juurestiku ja kiviklibu lõikavusse; kuivõrd see lõpuni mõju avaldab, on üsna kaheldav. Täpsemalt -- heli mõju on heitlik. Tõsi, on ka erandlikumaid hetki: näiteks loos "ii" sisendusjõuline, kummituslik klaver majesteetlike akordide saatel võtab kindlasti kuulaja üle -- tehes seda kas instrumendi seesmiste omaduste, ümbritseva keskkonna või siis mõlema vastasmõju tõttu -- see ei olegi siin nii väga esmatähtis, aga loo miljöö ja rütmistik kannab; loo teises pooles juba vihjatakse tulevastele koletistele ning muudele inferioorsetele olenditele meie perifeerses, allasurutud teadvuses. Paaris loos ("vi" ning "vii") pääseb taas valgus mudakehast välja, meenutades David Lynchi ilmakuulsa seriaali Angelo Badalamenti loodud tunnusmeloodiat läbi hommikuse rõskuse ning mudaplekkide tõusmas. Justkui kurjus oleks selja taha jäetud, valgus sisendusjõuliselt, samas piiratult esile valgumas. Käesolev arvustuslik on kantud võrdlusest Hanetrationi varasemate taiestega, mistõttu pilku kõrvale pöörates tuleb ikkagi möönda, et absoluutskaalal on tegu soliidse taiesega. Kindlasti on see artisti tahtlik valik eemalduda eelnevast loomingust. 7.5 (7.0-8.5)

10/05/2026

Didier Guigue -- Mesopotamia Files (2026)




Bandcamp

  • Experimental electronica 
  • Improvised music 
  • Avant-electronica 
  • Drone 
  • Post-minimalism
  • Improvised noise 

Modulaarsüntesaatorid on Brasiilia prantslase Didier Guigue' (DG) 8-loolisel taiesel kesksel kohal. Mitte ainult helide genereerimise, vaid ka näitamaks ja rõhutamaks inimese ja masina eris(t)ust, moevooludest ja haibist sõltumatust ning toore heli õitepuhkemist. Täpsemalt kasutab DG Reason Studios programme, mille muusik ja õppejõud seadistas elavas esituseses mõeldud impromuusikaprojekti Mesopotamia tarvis. Konkreetseks eesmärgiks oli produtseerida droonhelisid, mida iselomustaks mürarohkus ja ennustamatus, omamata täielikku kontrolli protsessi üle. Võib edasi mõelda, et artisti eesmärgiks oli masin eksternaliseerida -- tõmmata looja ja masina vahele selged eraldusjooned, panna püsti tehislikud tõkked. Süntesaatori kui masina mõtteks on võimaldada luua helisid ning helide süsteeme, mis tema omaniku kujutluses võiksid teoks saada. Alati see päris nii ka ei ole; masin võib evida ressursse ning kombinatoorikat, mida kasutaja on võimeline vaid osaliselt haldama. Siin on paslik meenutada modernistide meelelaadi. Fooni ja kontrasti loomiseks meenutan ühe esimese elektroonilise instrumendi, Telharmoniumi, looja Thaddeus Cahilli eesmärki esitada vastsel instrumendil traditsioonilist repertuaari, pakkumaks muusikat kodudesse ja kontoritesse; teisisõnu -- leiutise loomise kavatsuslikkus oli tingitud industriaalsest ideoloogiast, püüdes haista nõudmise hetkeseisu maailmas ning seeläbi pakkuda turustatavat kujutist praegusest reaalsusest. Modernistid seevastu vastandusid kirjeldatud seisukohale tehnoloogia antirepresentatiivse kasutamise taotlusega, mille eesmärgiks oli laiendada inimtaju uute tehniliste vahendite kasutuselevõtuga. See tähendas kihku otsida tundmatut uute fenomenoloogiliste ja kogemuslike arusaamadena, mis purustaksid seniseid "reaalsuse" mudeleid. DG distantseerib end ja oma instrumendi kaasajast seeläbi, et laseb elektroonilisel muusikal kõnelda futuristlikul toonil -- justkui too pärineks minevikust, potentsiaalselt mingist ajastust, millele ometi ei saa näppu konkreetselt peale panna. (Näiteks popmuusikas oli selle eredaimaks näiteks lähiajaloost Ariel Pink). Sellest johtuvalt võib säherdune muusika kõnelda kõigis "uutes ja võimalikes tulevikkudes", mille majanduslikest, tööstuslikest, esteetilistest või misiganes kaalutlustest on artistil kama kaks. Siin vaieldamatult on vägev stiihia püsti pandud -- eelpoolkirjeldatud tendentsidest võib saada jälile artisti ja tema masina vahelise kommunikatsiooni konarlikkusele; kus ühelt poolt on juhtlõngad ja käsud edastatud, ent edastusliin on veidike katkenud. Siit tulenebki moonutus -- võimaldamata artisti arusaamu, mis on osa laiemast infotsüklist või vähemalt selle põhjal kujunenud, täies mahus ja plaanituses teostada. Seeläbi jääb uskumus püsima, et see on midagi erilist. 9.0 (8.5-9.5)

9/06/2026

Apparatus & Apparata -- Miss Apparata (2024)




Bandcamp

  • Ethereal wave 
  • Neoclassical 
  • Art music 
  • Dark ambient 
  • Art pop/rock 
  • Ambient pop/rock 
  • Spoken word 
  • Ambient 
  • Industrial electro 
  • Minimal synth 
  • Electronic

.../Ja tema sünnihaavad armistuvad sellel jääkülmal tuleriidal, mida kutsutakse eluks/... .Maailm, kus leiab aset elu, on ruum inimeste vahel, mis inimesi nii seob kui üksteisest lahutab. Elu jah, olles ühelt poolt nõnda kutsuv ning teisalt rõlgelt pelutav. Reti Pauklin, Taavi Eelmaa ning Jürgen Reismaa (kelledele sekundeerivad kitarridega mõnes loos Valter Nõmm ja Lauri-Dag Tüür) püüavad seda immanentset lõhet muusikas lappida, et millalgi nähtud vaeva taas rappida saaks. .../Avame magusa haava kahekesi pimedas/... . Loomuldasa rikutus ilmneb topelt -- tulemuse ebaõnnestumine on juba subjektidele teada ning teiseks on lõhenemise ja lõhkumise hirmutav kattumine subjekti irratsionaalsete teguviiside ajendiks. Ilmselt inimene on niivõrd kartlik, et püüab ennetavalt teha seda, mida ta niikuinii kontrollida ei suuda. Vähemalt saab hingerahu destruktiivse akti sooritamisega tagasi. Valetada endale kontrolli omava (masina)na - mida juhivad impulsid, mille valikuid tingivad ümbritsevad keskkonnad (füüsiline, psüühilis-vaimne) - on samm eikuhugi. Väikeste sammukeste haaval eikuhugi. Gesamtnichtswerk on inemise elu. See on sisendusjõuline muusika, kuigi algab jaheda, inertse ning kummituslikuna. Ilma kuju ja näota. Ruum hakkab kasvama, (mini)kosmos hakkab laienema ja korrapärastuma, ent selle südamik alles protsessi käigus kujuneb (õieti hakkab kuulajale näima). Ning edu aluse eelduseks on see, kuidas need osised omavahel suhestuma hakkavad. Kunstlik-kunstiline, meelevaldne nagu võimukandjatest aparatšikute teguviis ja viljad, mida võiks nimetada aparatšninaks. Päästab see, et säherdune mürgiselt ilus düstoopia on kõrgustes mängitav, (mõtte)sfäärides teostatav. .../Sa meeldid mulle, sest sa oled loll ja ilus. Mulle sellised meeldivad/... . Võib-olla alateadlikult hoidsin plaati lahti pakkimata kolm kuud endast eemal... . Selles on vägagi midagi, kuivõrd raske on selle kütkeist end lahti harutada. 8.5 (8.0-9.0)  

8/21/2026

King Gizzard & The Lizard Wizard -- Alien Metal (2026)




Bandcamp

  • Electronic 
  • Breakbeat 
  • Alternative dance 
  • Synth-rock
  • Hi-NRG
  • EDM 
  • Electro-rock 
  • Jungle 
  • Psytrance

Seda pika nimega Austraalia punti kuulama hakates ei saa kunagi kindel olla, mis stiilis muusikat nad just seekord ehk kunati pakuvad. Näiteks nende (üle)eelmine täispikk, eelmisel aastal ilmunud "Phantom Land" oli sisuliselt Ühendriikide lõunaosariikide kerge psühhedeelse mekiga klassikaline kidramuusika (a la The Allman Brothers, Jefferson Airplane) ja barokkpopi elementide sulam. Nauditav igatahes. Kahtlusteta. Ent käesolev 8-looline "Alien Metal" kütab digitaal-sünteetiliselt kuuma, pannes puid alla nii rütmides, vokoodriga moonutatud vokaalis kui ka kõike seda ümbritsevas helindis. Ei arvagi, et nad kõike seda ilma huumorita kuulaja suunas põrutaksid. Kerge iroonia on siduvaks mördiks süntesaatoritel esilemanatavate juhtmotiivide ning rütmide vahel. Igatahes alati on huvitav, kui ennast tõestanud rokkbänd hakkab tantsulisust rokistruktuuridesse punuma -- parimateks näideteks loomulikult Happy Mondays ja Primal Scream, aga ka Super Furry Animals ja Tame Impala ((tõsi, ega ka neil alati asjad ei tööta(nud) õlitatult)). Nimetatud puntidel ilmnes lisafaktor, muutes nad eristuvaks tavapärastest tantsumuusikapuntidest. Siin on lihtsustatud jungle'it ning teisi murtud rütme, vahele viivuks bhangralikku vaibi, meenutades Asian Dub Foundation'i paremaid päevi. Isegi lõbusat psaiträänsi tümakat on siin-seal. Ei ütleks samas, et see kaua efektiivselt töötab -- lipsab sisse nii liigsünteesimisest tingitud üheülbasust kui trummi ja bassi banaalsust. Vokaalseadistused on huvitavad, viies mõtte hüpoteetilistele radadele, mõlgutuisse küberneetilisest Freddy Mercury'st, kes - mikrofon nina alla pandult - pistaks ekstaatiliselt lõõritama. Ehk asi on isegi keerulisem ja kindlapeale huvitavam siis, kui kujutluspilti kerkivad vennad Maelid, kes oma tavapärast esteetikat oleksid justkui läbi immutanud kerge zeuhliliku puudutusega. Aga kõik huvitavamad elemendid - rõhutan - on pelgalt vilksamisi või -- suisa vihjamisi. Liigub ja hüpleb, ent jõudmata eriti kuhugi, jättes maha kõrbenud pinnase. Samas EDM-i kontekstis on see ikkagi keskmisest märksa etem. Metalliga on siin 41-minutilisel taiesel ehk nii palju ühist, et pehmepoolne metallitükk on ülevõimendatud rütmikänkraks taotud, mis aeg-ajalt kuulajale vastu kolu veereb. Isegi kui nad väidavad, et nende eesmärgiks ei ole ole jõuda sinuni. 7.0 (6.5-8.0)

8/19/2026

Toxic Yuri -- There Once Was A Girl (2026)



Rate Your Music

  • Shoegazing 
  • Post-rock 
  • Neo-psychedelia
  • Space rock 
  • Alternative rock 
  • Indie rock 
  • Slowcore 
  • Ambient pop

Nagu käesoleva 6-loolise taiese pealkirjast nähtub, siis see pealkiri osutab ühelt poolt tulevikku, et sealt heldimuse ja kurbusega möödanikule osutada. Tegelik osutus on veelgi tõsisem -- siin osutatakse enesetapule, mis rohkemal või vähemal määral eelhäälestab albumile hinnangut juba enne kuulamist: tekitades kaastunnet ja kurbust. Igatahes muusika ei vea alt, kuigi efekti kättesaamiseks tuleb seda kõrvaklappidest kuulata. Mitu väga korralikku lugu on siin; arvestades pealkirjast tulenevat kavatsuslikkust, siis keskseks on ligi 14-minutiline "Help Me". Loo avang on huvitav, kuivõrd kidraakordid meenutavad vägagi Radioheadi "Let Downi". Teistes lugudes tuleb esile kingapõrnitsemismuusika kvintessents, võttes parimat nii Slowdive'i eeterlikkusest kui My Bloody Valentine'i jõulisusest. Kui juba jutt laienes toorele ja isegi transgressiivsele vaibile, siis tuleb mainida ka Flying Saucer Attacki ja Medicine'i. Valdavalt raputab ja ka läbib kuulajat võimas mürasein, milles on kitarride sügavaimat hingeelu võimestatud delay-reverb-feedback-püha kolmainsuse delikaatsusega. Juba mainitud loos "Help Me" tõmmatakse ruumi maksimaalsete parameetriteni. Võimas lugu, mida shoegaze-žanris Eesti bändilt kuulsin - ehk viimati midagi (o)ther eyes'ilt või siis tõesti tuleb naasta kaugetesse 90ndatesse (The Chance'i ja Röövel Ööbiku lugudeni Eesti indikogumikelt). Mõnes teises, vaiksemas kompositsioonis tuleb esile vaikselt miilav kidraenergia, mille minimalistlik erilisus tuleb esile siiski taamal võbeleva, ent delikaatselt kujundatud heliseinast. Või siis loo "Memories" ämbientne pop, kus sünteetiline tekstuur tasapisi muutub orgaanilisemaks. Huvitav dünaamika, mida võiks tituleerida IRM-ks ehk intelligentseks rokkmuusikaks. Igati korralik taies, mis loodetavasti ka artistile eneseusku sisendab. (Huvitav on, et artist mingist hetkest on albumi eemaldanud olulistelt platvormidelt -- nii et vähemalt sümboolne suremine on aset leidnud). ((Nüüd, paar nädalat hiljem, on lingid taas aktiveerunud)). 8.0 (7.0-9.0)

8/16/2026

Ἀήρ -- Transmuted (2026)



Bandcamp

  • Field recording 
  • Experimentalism 
  • Sound art 
  • Acousmatic music 
  • Abstract 
  • Avant-garde 
  • Organic electronica 
  • Microsound

Kreeka sõna "Ἀήρ" viitab õhule või atmosfäärile, kuid lisandus "transmuted" (muundatud) selgitab seda, miks ei ole kuulda kerget tuulehoogu, vaid tunda sügavuse rõhku. On toimumas nihked elementides: muutub aine olek. Õhk veeldub, muutudes veeks. Veealune surve ja sügavikku langemine ongi mainitud muundamise vahetuks akustiliseks väljenduseks. Reaalselt võiks kujutada ette batüskaafiga laskumist ookeani sügavustesse, millest väidetavalt on uurimata 95 protsenti (ning seal olevate olendite käitumise kohta ei omata tõsikindlaid teadmisi, vaid pelki oletusi). Nende seitsme minuti vältel valitseb mikroakustika: sellest annavad tunnistust kribinad, krõbinad,mulinad ja sahinad; viidates peenele helidisainile või granulaarsünteesile. Need pisidetailid representeerivad materjali füüsilist purunemist või vähemalt kokkusurutusest tingitud hõõrdumist-murenemist, mitte lihtsalt taustamüra ei ole siin võimendatud. Ühelt poolt võib ju rääkida avarast keskkonnast ja piiramatust elemendi hulgast - milleks vastavalt (maailma)meri ja vesi pehmelt öeldes on -, siis kerge ja kättesaadava õhu asemel paigutatakse kuulaja keskkonda, kus igas helilaines, iga mulli taga näikse peituvat tohutu füüsiline aisting ja purustav impulss. Kahtlemata selle tundmuse mõju on abstraktne ning selleks ka jääb, kuivõrd seda taluda ei ole enamiku elusolendite võimuses. Siin on vesi vedeliku vormina (füüsiliselt) tappev: elu andnud ja andev, meie fantaasiaid toitev, ent eitamatut ohtu kätkev arhetüüp. Laiendatult -- alateadlik agressioon, mis on elusloodusesse üle kandunud. 8.5 (8.0-9.0)

7/24/2026

Erasers -- Summer (2010)



Bandcamp

  • Drone pop 
  • Indietronica 
  • Lo-fi 
  • Alternative pop 
  • Post-psychedelic 
  • Organcore 
  • DIY 
  • Post-minimalism 
  • New Weird Australia 
  • Indie pop 
  • Free folk 
  • Dream pop

Mida suveks ikka tarvis on kui mitte minimalistlikku energia kulutamise plaani pluss kaunist naishäält droonivate orelite ja mõtlike kidraakordidega. Kolmas kompositsioon algab hoopis pioneerliku marsitrummeldamise saatel, arenedes kaemuslikuks psühhedeeliaks. Säherdune muusika võib olla vägagi väljapaistev ja kütkestav; parimaks näiteks soovitan kuulata Christy Ruschmeyeri ehk Betelmire'i kaht albumit aastatest 2006 ja 2008. Ei ole ju paljut vaja, kui leida tasakaal minimalismi ja muutlike popstruktuuride esitlemise vahel, mille ühendavaks lüliks on sisendusjõuline sensuaalne naisvokaal. Muusikaajalooliselt ulatub säherduse muusikatraditsiooni viljelemine pop- ja avangardmuusika piirimaile -- alates La Monte Youngi kureeritud The Theatre of Eternal Music-nimelisest kollektiivist välja kasvanud Velvet Underground'ist ja John Cale'ist ning teisalt Silver Apples'ist Spacemen 3, The Field Mice'i, Stereolabi ning Natural Snow Buildings'ini välja. Kuivõrd ka käesolev 19-minutiline taies on seotud New Weird-liikumisega - vähemalt New Weird Australia kogumikega seonduvalt -, siis droonivad helid tõusid taas rohkem esiplaanile nullindatel. Seda iseäranis USAs (kõige ilmekamalt Fursaxa, Charalambides ning ka Phil Elverumi tegemised) ja Soomes (nn metsafolk Kemialliset Ystäväti ning Lau Nauga eesotsas). Nii et nautigem seda pealtnäha lihtsat taiest, mis ei kiirusta selles mõistatusi täis ilmaruumis. Võib-olla see koguni vihjab, et mida vähem siin tõmmelda, seda parem on. Nii endale kui ka teistele. 8.5 (8.0-9.0)

7/05/2026

Bing Satellites -- Voyage to the Moon (2026)



Bing Satellites/Bandcamp

  • Ambient 
  • Ambient drone 
  • Organic electronica 
  • Kosmische Musik 
  • Musique concrète 
  • Microtonal 
  • Dark ambient 
  • Post-minimalism 
  • Space music

Kuulates manchesterlase Brin Coleman'i loomisakti (tõepoolest -- lahtirullumise tähenduses), tuleb möönda, et mees teeb põhimõtteliselt samasugust muusikat, mida ta on juba teinud ligi kaks kümnendit. Kosmiline droonmuusika, milles ometi on nõnda palju värvinguid, eri intensiivsusega toone. "Voyage" on prantsuskeelne sõna, mille tähendus osutab merereisile. Eeldada füüsilist odüsseiat planeet Maa kaaslasele eeldab ilmselt uute portaalide avastamist. Samas kes teab -- äkki kõik see ihalus on pelgalt unistuslik, kuna ilmselt inimese saatuseks jääbki vaid unistustes ilmaruumis seigelda. Paljud kahtlevad senini väites, kas inimene on üleüldse Kuule jõudnud. (Vastupidine väide on, et võltsfilm monteeriti Stanley Kubricku stuudios kokku). Ütlen ausalt, et isiklikult on mul sellest teadmisest ükstaspuha ning ei mõista hukka neid, kes arvavad teisiti. Inimese ainuomane olemisviis on seotud Maaga -- tema aeg võib Maal lõppeda; aga kindel on, et loodus kestab ka pärast domineerivat primaati edasi. BC muusika näikse samuti kerget skepsist kandvat, kuna kõige selle kosmilise pulseerimise taustal on kuulda kummituslikku rongirataste klõbinat; mis on vihje sellele, et isegi unistus millestki (suurest) on paratamatult häiritud maise elu tegemistest ja sagimistest. Paratamatu argimüra, mis kulutab subjekti energiat ning otsustuskindlust. Entroopialävi paradoksaalselt kaugeneb vaatamata tehnilisele arengule. (Vähemalt hetkel näikse entroopiaväli suurenevat). Oluline käesoleva 62-minutilise üllitise juures on see, et BC hõivab pikkade droonide ning faasinihetega kogu ruumi kuulaja ümber -- ruum antud juhul ei ole üksnes füüsiline, vaid ka vaimne ja psüühiline. Õieti lisaks olemasoleva ümbritseva ruumi hõlmamisele hingestab ta kõike seda omal viisil. Muidugi käesolevat mikrotonaalset mitmekesisust tuleks nautida kõrvaklappidega, kuna näiteks isegi eelarvamuslikult tähtsusetud sahinate muutused taustal on tektoonilist laadi. 9.0 (8.5-9.5)

6/23/2026

King Gizzard & the Lizard Wizard -- Phantom Island (2025)



Bandcamp/p(doom)

  • Psych-rock 
  • Art rock 
  • Southern rock 
  • Baroque pop
  • Ork-pop 
  • Sunshine pop 
  • Alternative pop/rock 
  • Hard rock 
  • Heavy psych

Kuulates viljaka Austraalia bändi järjekorras kahekümne seitsmendat (ning hetkel üllatuslikult viimast) stuudioalbumit tuleb möönda, et bänd on justkui stiililistest keeristest välja astumas ning minemas lihtsamat, orgaanilisema kõlaga teed -- samas see lihtsus on petlik, kuivõrd konkreetsetele radadele pühendudes tuleb keskenduda finessidele, mis teeksid üllitisest eraldiseisva taiese, st eristaks seda teistest sarnastest (võrdluses nii oma diskograafia piirides kui teiste artistidega). Metallroki ja elektropopi elemendid on jäetud seljataha - nii ka raskelt pealesuruvad kidrasaundid kui sünteetilised instrumendid ja -sekventsiread -, mis on asendunud lendleva popiga, milles on nii lõunaroki, barokkpopi kui 60ndate lõpu psühhedeelse folgi kergust. (Tõsi, natuke on ka raskema psühhedeelia(hardroki puudet, mis võib mõnda nende varasemat taiest meenutada). Klahvpillidest on esindatud klaver, orel ning legendaarne Mellotron, mis loovad lisadimensioone kitarridele, trummidele, vokaalile ning poognaga keelpillidele ja erinevat sorti puhkpillidele, mida mängib tohutu hulk külalisesinejaid (sh kontsermeister/dirigent). Nii The Allman Brothers, Blue Öyster Cult, The Incredible String Band, Jefferson Airplane, Crosby, Stills & Nash kui The Byrds tulevad meelde, ent retrospektiivset muusikat tasub alati kvaliteetselt ette võtta, kuna - olgem ausad - enamus poole sajandi tagusest muusikast on suht isikupäratu nii produktsioonilt kui ideedelt. See lihtsalt on algsete ideede täiendamine, ehk isegi ümber mõtestamine, andes praegu isegi huvitavamaid tulemusi. (Igati loogiline eeldustelt, kuna tehnoloogia areng ja ideede realiseerimine tohutu hulga albumite näol on vahepealsel ajal aset leidnud). Ägedad hipid igatahes, kes võib-olla ideeliselt kannavad legendaarse kaasmaalase Daevid Alleni vaimsust. 8.0 (7.0-9.0)

6/01/2026

Geiger von Müller -- Neocubist Blues (2026)




Bandcamp

  • Blues rock 
  • American Primitive Guitar 
  • Improvised music 
  • Delta blues

Pealkirjale vaatamata võlgneb GvM samavõrd Ameerika primitiivkitarr-liikumisele kui bluusile. Ta näikse olevat kuulanud küll ja küll John Fahey'it, Leo Kottket, ehk ka Robbie Bashot ning Bob Hadley'it. Samas ka nimetatud meeste poolt viljeletav (või viljeletud) stiil võlgneb niikuinii palju deltabluusile, seega üks edasiliikunud bluus kõik teatud mööndustega. Eksperimentaalsete taotlustega, sh vähemalt kõlaliselt kasutades prepareeritud instrumenti, zen-budistlikud puuted, vaadates samas tagasi Ameerika linnadest väljapoole jäävale elule mitmeid kümnendeid tagasi, püüdes tunnetada ja esile manada tollast aja- ja kohavaimu. Siin uuritakse instrumendi hingeelu, pinnitakse sellest võimalikult palju välja. Kitarr vingub meistri käes, joonistades kõiksugu kaari ning teisi kumerate trajektooridega helijooni. Omal ajal bluusimehed nimetasid omi instrumente naistenimedega (nt BB King nimetas oma kidrat Lucille'iks); säherdune intiimne tundlikkus on ka siin kenasti paigas. Käesolev on mõnusalt nurgeline -- see tähendab akordide pinguletõmbamist ning leevendamist -- just üleminekuhetkedel - ühest seisundist teise - tuleb see kõige vahedam essents esile. Muusikaline materjal võetakse lahti eri tahkudeks ning seejärel pannakse uuesti kokku. Sama ainet käsitletakse korraga mitmest küljest: meloodia killustub, rütm nihkub fookusest välja ning üksikud helid omandavad peaaegu kombatava kohalolu. Nii ei mõju album mitte niivõrd jutustusena kui helilise objektina, mille erinevad tahud kord va(r)juvad, kord kerkivad. Traditsioonilist vormi austatakse selle uutmisega -- läbi selle teadliku lõhkumise ja ümbermõtestamise. Nõrkuseks on osaliselt eelpoolkirjeldatust tulenev efemeersus ning struktuurne pinnapealsus -- sügavust võiks rohkem tekkida ning see võiks kaikuma jääda. 7.5 (7.0-8.0)

4/17/2026

Hanetration -- Debrief EP (2026)



Bandcamp

  • Drone pop 
  • Lo-fi 
  • Ambient 
  • Electronic 
  • DIY 
  • Avant-pop 
  • Post-minimalism 
  • Folktronica 
  • Electro-acoustic 
  • Experimental electronica 
  • Art music 
  • Experimental pop 
  • Micronoise

Mõiste/sõna "debrief" (eesti keeles "järelarutelu" , "kokkuvõte" või "briifingujärgne analüüs") tähistab protsessi, kus pärast mingit sündmust, ülesannet või projekti vaadatakse toimunu põhjalikult läbi. Eesmärgiks on õppida kogemusest, jagada infot ja maandada võimalikke pingeid. Muusikalises kontekstis -albumi loomise piirides - tähendab see seda, et album on järelikult eelmiste taieste ning järelikult pikema tee osa, võib-olla koguni kokkuvõte või vshepeatus eelpool loodust. Juhul kui artist on tegutsenud 15 aastat, andnud välja igal aastal vähemalt ühe üllitise, siis on mõistlik eeldada, et ahvivaimustus loomisprotsessist jääb seljataha. Tulemuseks on looja muutumine esteetiliste valikute osas spartalike eluviisidega ja lihtsate harjumustega loojateks, kelle õoodud edaspidi määrab nende kirg, mis on omandanud analüütilisuse -- viimane antud kontekstis tähendab keskendumist kinnisideeliselt teatud helidele, omamoodi alkeemilist kaevamist olemasolevast personaalsest ja üleüldisemast kogemusest, nii klaarist teadvusest kui hämarast alateadvusest (ning nende piirialalt). See kõik võib osutuda komplitseerituks seetõttu, et intersubjektiivne mõistmine ei pruugi tekkida. Kui artist ei ole popmuusikatööstuse maffia katuse all kullakaevaja, siis ei teki sellest probleemi, vaid osutub privileegiks. Uduse Albioni artist Hanetration kahtlemata ise on eeldused selleks tekitanud -- kasvõi vormiliselt, kuna järjepidevalt produtseerides üksnes viieloolisi EP-sid. Muusikanautisklejatele võimaldab viimane keskenduda (pisi)detailidele, võrreldes viimaste taiestega, võrrelduna ka varasema loominguga. Kõrvaklappidega kuulates võib tajuda erutavat kompositsioonilist gravitatsiooni -- kuulaks justkui sirgjoonelist kulgemist, ent milles on jätkuvalt kurvist väljumisel salvestunud tsentrifugaaljõud sees. Nende kahe nurga all põrkuva impulsi osalise võinendumise, osalise hõõrdumise tulemuseks on taas väga meelepärane teos. Mõned väljapaistvamad näited -- "Knaur" ilmselt on lühend sõnast "kentaur", kelle poolhobune-poolinimene tekitab fantaasiaid vastu põrandat põrkuvate-osaliselt killustuvate rütmide, lendlevate kandle akordide ning sinna vahele kootud elektroakustilise tumeaine saatel. Kõlab justnagu Joanna Newsom produtseerinuks The Beta Band'i ja Sun City Girls'i ühisalbumi. Isiklikult tundub, et neist 24 minutist immitseb rohkem keskteele iseloomulikumaid helikombinatsioone kui muidu, ent briti puhul ei saa selles ka lõpuni kindel olla -- ta on elektroonilise muusika sireen, kelle trajektoor ongi elliptiliselt paljut hõlmav ja läbiv. "Stog" kõlab nõnda, justkui varast Stereolab'i suunanuks stuudios The Silver Apples'i tüübid (või artist lihtsalt on vajunud metronoomi tiksumise või pendli liikumise lummusesse), millelt hakkab loo teises pooles kostuma EDM-i ehk varaseid diastoolseid kahinaid: kuulatlege vaikuse puudumist ehk selle olemasolu raskes pooluneluses, tasakaalu leituse faasis vaikuse ja sahinmüra vahel. Isegi kui helid kostuvad konkreetsetena, siis piiritletud arusaama neist ei teki kunagi. Kui põhjatu kaevu võrdkujuna on uuel kuulamisel alati midagi uut võimalik selle sügavusest avastada. 8.5 (8.5-9.0)

4/09/2026

Ellah A. Thaun -- S i s † e Я (2014)



Bandcamp

  • Jangle pop 
  • Indie pop 
  • Singer-songwriter 
  • Bedroom pop 
  • Psychedelic 
  • Lo-fi 
  • Alternative pop 
  • DIY

Prantsuse (Rouen'i) artist Ellah A. Thaun ( ka teada kui D A N T E) on olnud aktiivne kümnendatest algusest saati, ning tema looming võlus just tee-seda-ise esteetikaga. Reeglina DIY-artistid on transgressiivsed, liikudes kidrapõhise popi juurest sünteetilise kõlaga eksperimentide manu (mis ei ole ka ime, kuna enam-vähem paralleelselt sooloasjadega kuulus ta eksperimentaalsesse (post)industriaaltandemissse nimega Valeskja Valcav, mistõttu mõjud nii EBM-st, postpungist, tumelainest, minimaalsündist jms - millega sageli käidi ülemeelikult ringi - on loomuldasa isiklikku muusikasse sisse tungivad). Sageli jääb läbivaks niidiks psühhedeelsus, mida siis keeratakse vastavalt sisetundmustele kõvemaks või mahedamaks. Kujutan selgelt ette, et kodustuudio on artist püstitanud kodutuppa. Antud taiesel on kaks lugu - mis erinevalt pealkirja kirjaviisist ei lähe teps mitte witch house'i/drag house'i/newbreed'i aladele. Plaadiümbris on maagilise realismi stiilis ülesvõte, millel olev kujutis võib-olla vihjab mõnele paganlikule/eelkristlikule kujule (nt Maa-Emale). Nimilugu on suurepärane näide geneerilisest kidrapopist, et seda võib mängida nii indifestaril, kusagil külasimmanil kui ka veel kolmandas-neljandas situatsioonis. Kaasahaaravad harmooniad ja meloodiad, milles kitarrid on pandud kordama luuperi vahendusel (kõlades kohati kandle täidlase helinana). Lihtsa ülesehitusega kompositsioon, mida saaks rahvamassid taamal kaasa laulda; ennekõike artisti sugestiivne fraseerimine - mis ülenevad häälutusteks - ning artikuleerimine annavad asjale õige meki manu. "Since Yesterday" on toorem, lo-fi'likum ning introvertsem - ilma luuperi polsterdusteta. Ometi need tsellofaani mähitud kõlaritest kostuvad kidrahelid ning kohmetud poolakordkokutamised mõjustavad kuulajat. Liiga lihtne, et tajuda seda pealiskaudse ja lihtsustatuna EAT'i jangle pop ehk plõnnimisindi meenutab neid kauneid aegu 11-20 aastat tagasi. Vaadake ja avage kõrvad, tajumaks kontrasti tänapäevase vaimupimeduse ning inspiratsioonikriisiga, mille osaks on saanud naljakas paranoia tehisintellekti olemasolu kohta muusika(tööstuse)s. Ma kahtlustan selle valguses vandenõud, et muusikatööstus püüab edendada nürimeelse ja madalakvaliteetse muusika müüki "naturaalse"  ja "puhta" sildi all. Varsti lüüakse nii mõnelegi plaadile peale silt "mahetoodang". 9.0 (8.5-9.5)

4/02/2026

Pinokkel -- Kadunud süit (2010)



Bandcamp

  • Alternative rock 
  • Neoprogressive rock 
  • Art rock 
  • Psychedelic

/Me kõik seisame saarel, kuigi randa me ei näe. Vikerkaar vikerkaar kus on su algus/ Kaunildasa lauldud mees- ja naisvokaali põimelduna teatraalsetest helikujunditest toetatuna. Eesti proge on alati olnud sümpaatne, kuivõrd sõnad on arusaadavad ning alatihti laenatud värssidega Eesti luuleklassikutelt (kes loomulikult on tasemel). Kui paljud üleüldse on teadlikud või kes olid teadlikud, mäletavad veel seda Pinokli 4-harulist taiest. Ma ise ei olnud sellest teadlik, aga õnneks Gert "Trash" Moser osutas sotsiaalmeedias sellele paarikümne minutilisele eestikeelsele teosele. Huvitav taies seetõttu, et sulatab omavahel kokku nii sõltumatu popi kui progressiivroki. See esimene element on pigem tajutav seetõttu, et... noored inimesed muusikat loovad (ka 80ndatel mängisid proget noored, ent näis, et nad tegid seda tõsisemate nägudega). Sekka ka psühhedeeliat niivõrd, kuivõrd see on kuulunud pärisosana eelpoolmainitud žanrite manu, nii selle loomusesse. Kui võtta Pinokli muusika ning tun(dma)tus, siis võrdleks ehk seda Briti pundiga Ooberman, kes nullindate algul kerkis mingiks ajaks Briti muusikapressi rambivalgusesse, et sealt ka sama targalt kaduda. Apokalüptilised meeleolud - mida illustreeritakse laevahuku kujundiga - valitsevad lüüriliselt, millele on klotse laotud kidradega, trummide ning happelis-sünteetiliste klaverilaadsete instrumentidega. Taiese tipp on arvustuse alguses tsiteeritud lüürikaga "Maa ja rahvas". Kõige vastuokslikum lugu on "Kadunud lapsed", mille algus on suht pläss, ent loo keskel lõikab sketšiliku esitluslaadi ja muusika läbi äge bassikäik, mis võiks pärineda mõnelt avangardproge või krautroki pundilt. Ning seejärel keeratakse refräänis tuurid üles ning lugu jookseb nagu kord ja kohus lõpuni. Taies, mida tahaks, et mäletataks kogu aeg, ent kahtlustan, et pigem hakatakse episoodiliselt mäletama ja meelde tuletama. 8.0 (7.5-9.0)

3/21/2026

505 -- True At First Light LP (2026)



Bandcamp

  • Nu jazz 
  • Ambient pop 
  • Synth-wave 
  • Cinematic 
  • Smooth jazz 
  • Alternative dance 
  • Big beat 
  • Trip-hop 
  • Cool jazz 
  • Easy listening 
  • Acid jazz 
  • Electronic 
  • Hip-hop 
  • Jazzstep 
  • Alternative pop

Käesolev 9-looline taies vaevalt jätab kuulajaid külmaks -- peaks mõjuma nii neile, kes eelistavad popmuusikat kui ka neile, kes otsivad intellektuaalset segunemist elektroonika ja popmuusika piiri(ala)l. Sümpatiseerib tõik, et artist tõrjub lihtsaid kategoriseerimisi, kuivõrd enamasti samaaegselt mängib nii džäss, tukslevad elektroonilised biidid kui ka valguvad ämbientsed võbelused üle helindi. Neis puhkpillides on sügavakoelist igatsust - mõjudes hingekriipimisena - kui ka jahutavat sentimenti, avardades ja tasakaalustades mitte ainult helilist, aga ka emotsionaalset paletti. Teisalt jälle -- samade elementide kaasatuses võib asi nihkuda märkimisväärselt happejätsu ning big beat'i manu ning samas otsida vokaalsetes värelustes ning helilises võbeluses ühist osa Bristoli saundiga (elik Death In Vegas ning Massive Attack saavad rõhuasetusega nende ühistele juurtele kokku); ent ka Nils Petter Molvær'i ning Courtney Pine'i pärandile pilgutatakse silma. Alati võib ju mainida originaaltaotlust iga taiese iseenesestmõistetava morivatsioonipaketina, ent veelgi olulisem on erilisuse väljatoomine iga pisikese heli- ja rütmiühiku kompromissitus destilleerimises. Siin on neid tämbrilisi varjundeid ning mikroskoopilised heliefekte, mis vastavalt avardavad heliilma ning kummitavad (ala)teadvust. Muusika, mis vabalt võiks helindada eepilisust laiadel ekraanidel; ent teisalt sellesse on kätketud ka interstitsiaalsed praod, mis annavad võimaluse eemaldumaks suuremast kärast. Teisisõnu -- sellel on piisavalt süvakihtidest hoovavat jahedust ning tüünust. 40-minutilise üllitise - nii näikse- varjatuks ülesandeks ning (selle raskuse kaudu samuti) kompromissituseks on navigeerida alal, mida on viimase kolme ja poole kümnendi vältel ilmselt tuhandete heliplaatidega illustreeritud. Kuivõrd hea tunne jääb käesolevast maha ning soov seda kindlasti kuulata ka tulevikus, siis järelikult misjon õnnestus. 8.5 (8.0-8.5)

3/10/2026

Bing Satellites -- Voyage to the Sun (2026)




Bandcamp

  • Ambient
  • Electronic 
  • Ambient drone 
  • Microtonal

Nõukogude ajast pärineb seesugune anekdoot, et Brežnev tegi ettepaneku sõita Päikesele. Seltsimehed vastu, et me põleme ju ära. Leonid Iljitš aga vastu: ka sellele on mõeldud. Sõidame öösel! Kuulates käesolevat taiest, siis muusikaline mõjusus on säherdune, et tekib tahtmine igasugune iroonia kõrvale jätta! See on album, mis mitte niivõrd ei mängi, kuivõrd rullub lahti. Algushetkedest alates loob album laia ja kannatliku helivälja -- pikad, hõljuvad, samas peenelt sisse tungivad toonid, mis ulatuvad päikesetuultena üle stereospektri (või on seal veel lisaspektreid!). Muusika tugineb aeglaselt liikuvatele harmoonilistele kihtidele: ostsillaatorid paisuvad ja taanduvad, granuleeritud tekstuurid sätendavad taamal (seda viimast võib mõista ka filmi "Astraal" antud tähenduses -- seal, kus elavad vaimolendid. Konkreetsemalt -- see ei ole pelgalt taustal ämbientne; see on suunatud, justkui iga püsiv noot lükkaks kuulajat edasi mööda tahtlikku trajektoori. Tämbrid on soojad, kuid hiiglaslikud, peene modulatsiooniga, mis paneb toonid virvendama ja painduma, vihjates eesootavale tohutule gravitatsioonilisele tõmbejõule. Rütmi asemel kasutab muusika toonitriivi - intervallide laienemist, õrna harmoonilist õitsemist -, et simuleerida liikumist. Tulemuseks on liikumapanev tunne ilma kiireloomulisuseta, teekond, mida ei mõõdeta miilides, vaid laienevas resonantsis. Kord muutuvad droonid eredamaks, omandades hõõguva registri, väreledes päikesepursetena läbi eri kihtide. Tekstuurid muutuvad küllastunumaks, sagedused intensiivsemaks, kuid kompositsioon jääb meditatiivseks. Purske asemel haarab see kuulaja kestvasse sumedusse -- võiks kujutada kuulmislikku analoogi Päikese pimestavale kroonile lähenemisega. 9.0 (8.5-9.5)

2/22/2026

Graham Dunning & DJ Food -- E-x-t-e-n-d-e-d Turntablism Vol.1 (2026)




Bandcamp

  • Breaks 
  • Acid house 
  • Deconstructed club 
  • Breakbeat 
  • Electronic music 
  • Acid techno 
  • Live session 
  • Acid electro 
  • Experimental techno 
  • Jungle

Graham Dunning'i (GD) muusikalised ettevõtmised on huvitavad seetõttu, et kunagi ei tea, millele britt kunati keskendunud on. Iseõppinud muusik ning instrumentide ehitaja võib olla inspireeritud nii klubimuusikast kui olla keskendunud eksperimentaalstiilidele nagu (droon)minimalism, elektroakustiline (improvisatsioon), akusmaatiline ja konkreetmuusika; tõsi, seekord on keskendutud klubimuusikarütmidele, mis pärinevad paljude jaoks õndsate 80ndate lõpuaastatest, mis kuulutasid uue ajastu tulekut (ning 90ndad ei olnud nii kehvad ühti, kui mõnel kohalikul muusikaarvamusliidril meeldib selektiivselt heietada). See sobitub hästi tema esteetiliste valikutega heli ja tämbri kvaliteedi valikute osas. Heli on meeldivalt risune -- mis kindlasti avaloos "Fogfest 2023" on tingitud laivi ülesvõtmise kvaliteedist; londonlane testib koos DJ Food'iga klubimuusika modaalsusi, ent esimesena mainitud ajastu podisev rütmistik ning ämbientsed arengud on kenasti paigas; samas ka loo struktuurides võib tajuda ebatavalisi mustreid (nt "Rehearsal 4: Jam w. bleeps" nimelise loo keset venitab välja üha laienev elliptiline kordus). Võib arvata, et seesugune esteetika ei jää kuigi kaugele jungle'i ning breakbeat'i vormist, ent see mõju ilmneb tervitavalt kõveraid radu pidi. Siin võiks näha filosoofilist hoiakut -- olemine püsib alal suhtelise kinnistumisena lõpmatusse struktuuri. Olemise lõppemist välditakse žanrilise piiri mitte kunagi saavutamisega. Nõnda sellest 5-loolisest taiesest õhkub koguni haiglast palavikulisust, milles on nii psühhedeelset lõdvenemist kui ängistavat hirmu lõppematu reivipeo ees. Nagu Jarvis Cocker jutustas loos "Sorted for E's & Wizz". Kõlab ju hästi, või kuidas? 8.0 (7.5-8.5)

2/21/2026

Kukan Effect -- Urlandschaft (2025)



Bandcamp

  • Post-rock 
  • Experimental rock 
  • Avant-rock 
  • Ambient rock
  • Reductionism 
  • Psychedelic 
  • Electronic 
  • Art rock 
  • Post-folk 
  • Organic electronica

Jaapani artisti Kukan Effect'i muusika kahtlemata on omanäoline ja võib-olla suisa intiimne -- justkui mängiks ta seda häbelikul moel endale, mida salaja kuulavad teised kõrvad distantsilt kõrvalt. Sellele vuajeristlikule iseloomujoonele võib osutada helis loomuldasa esinev digitaalsest põrnikast puretud heliline algoritm, mis kummastavalt vibreerib Ühe kitarri abil manatakse esile helisid, mida töödeldakse efektiplokkide ja harmoniseerijate abil, moodustades atmosfäärilisi ja minimalistlikke helimaastikke. Käesoleval leheküljel sai kajastatud 2023. aastal ilmunud albumit "Fluctuate", milles kajastus fragmenteeritud tervik seesmise põletava pinge ja survega, mis hõõgus ning mingil hetkel lahvatas leegilaadseks intensiivsuseks, et seejärel vaibuda -- nagu tõusud ja mõõnad füüsilise keskkonnana meie meeli ja vaimu mõjutamas. See kahtlemata on ürgne maastik -- millele 95-minutilise taiese saksakeelne pealkiri ka osutab. Ürgne on midagi, mida eluta objektide ning nende jäetud jälgede kaudu uurime ja rekonstrueerime. Ometi kõik see taandub tõenäosuslikkusele, et kuidas see või teine võis välja näha või kostuda. Sarnaselt ka käesoleval 13-loolisel taiesel kombineeritakse loomulikke ja töödeldud helisid polüfoonilisel viisil, tekitades helide läbipõimumist, ent ka tahtlikku eraldatust, luues redutseeritud helindeid, mis kanaliseerivad ja summutavad pealevalguvat energiat, paljastades folgi, uusklassika, psühhedeelia ning elektroonilise muusika hõrke kombinatsioone. Seda võib mõista hümnina isikule kui loojale ning austusavaldusena masinatele, tunnustades tehnoloogia rolli kunstis. Töödeldud kitarritoonid tekitavad õrna resonantsi ning loovad kerget kaootilist tundmust, orgaanilise tundlikkuse ilmnemine eeldab kergete elektronhelide kontrapunkti, mille ümber minimalistlikud helid -- nii tsentris kui sealt välja nihkunud ebaharilikud kajad tantsivad elegantset puntratantsu. Teisisõnu --selles on nii emotsiooni väljendamise kunsti kui helitekstuuri esiletõstmise oskust. 8.5 (8.5-9.0)

2/12/2026

Alex Elgier and Cecilia Quinteros -- Hiken! (2017)




pan y rosas discos/Free Music Archive/Bandcamp

  • EAI 
  • Experimentalism 
  • Electro-acoustic
  • Improvised music 
  • Avant-garde

See muusika kõlab kui ajarännak sajand tagasi esivanemate õuele, kust kostus roostes aidauste kääksumist ja lääbakil ratastega vankri kriuksumist. 27 ja pool minutit improvisatsiooni klaveril ja tšellol, kuigi võiks arvata, et seal oleks paar instrumenti lisaks man. Eks ongi -- nendeks lisavahenditeks ongi kontaktmikrofonid ning salvestus- ja prooviruum. Esimestega jäädvustatakse kõiksugu mikrot ja makrot -- keelpilli saba tukslemist, klaverihaamri klõpse või tšello kesta klõbinat. Prooviruum ei ole lihtsalt konteiner; see on aktiivne osaleja. Loomulik kaja ja see, kuidas heli seintelt tagasi põrkab, loovad ulatuse tunde, mis on samaaegselt klaustrofoobne ja avar. Aga jah, põhijoontes esindab see mainitud muusikapillide lahknemist looomuldasa lüürilisest pärandist (kuigi on ka vähestel hetkedel esindatud), uurides mehaanilist oigamist ning ruumi veritsemist. Tšello poogen ei libise eriti, see pigem kraabib. Harmoonilised helid surutakse murdumispunktini, mille tulemuseks on kriiksumine, mis on pigem metalne kui keelpillidel põhinev. Koheldes oma instrumente pigem toormaterjalina kui meloodia tööriistadena, on esinejatel õnnestunud villida hääbuva ajastu atmosfääri. Argentiinlased väldivad improvisatsiooni tüüpilist kulminatsiooni, mille asemel luuakse püsivat pingeseisundit. Kuulajat tabab psühholoogiline raskus; see on aja möödumise heli kohas, kus miski ei muutu, kuid kõik laguneb aeglaselt. See salvestis seab kahtluse alla "muusika" definitsiooni, kuivõrd andes mõista, et krigisevas põrandalauas või roostes hinges on sama palju narratiivset sisu ja jõudu kui sümfoonilises muusikas. Ei ole vahet, kas muusika on salvestatud Viru-Jaagupi kihelkonna talus või Argentiina Patagoonia mägede vahelises orus asuvas külas -- tulemus kõlab sama rustikaal-romantiliselt. Võib ju küsida, et kas see album tervikuna on mõeldud kontseptuaalne taiesena või on lihtsalt vaba teadvuse vooluna; ent kui see oleks kuidagi tähtis, siis pigem modus operandi'na. 7.5 (7.0-8.0)

1/30/2026

Gliese 614 -- Saturn (2010)



Archive

  • Progressive electronic 
  • Ambient 
  • Kosmische Musik 
  • Electronic music

Kosmos on korrastatud sümmeetria, ning progressiivse elektroonilise muusika vallas aetakse ruumi sageli segamini pelga mateeria puudumisega. Ruum ei ole vaakum; see on korra peegeldus. Kui universumil on nägu, siis on see nägu, mida on hoolikalt töödeldud ja korrastatud. Naisterahva korrastatud nägu - kosmeetiliselt töödeldud - on kosmose nägu. Või vähemalt suhestub sellega. Teeb alateadlikult silma sellele, kellest ja/või kust ta pärit on. Võib ju arvata, et kui mehed teevad kosmilist muusikat, siis muuhulgas ilmutavad nad huvi vastassoo vastu. Muusika on seks(imagnet). Aga ei saa üle ega ümber lõpmatuse esteetikast. Konkreetsemalt tuleb küsida ilmaruumi ning masinate hingeelu ja representatiivsuse analoogia järele. Kuivõrd viis dekaadi tagasi kujunes välja Berliini koolkond, kes aastakümneid möllas analoogsünteesi piiride kaardistamisega, siis käesolev ei suuda midagi juurde panna elik tunnistada selle piire. Modulaarne skelett esindab korda -- tähtede ja neid ühendavate ühenduskaablite külma matemaatilist täpsust. Gliese 614 ei püüa riistvara murda; järjestused lihtsalt ei kordu, nad hingavad sünteetilise pulsiga. Kosmos seevastu väljendab sünesteetiliselt rütmi. Sellest johtuvalt hierarhiliselt madalamatel tasanditel asetsevate fenomenide puhul ei piisa üksnes puhtas vormis korrastatuse poole püüdlemisest -- selleks on tarvis luua stiihiat, et sellest kasvaks välja kord. Omamoodi dünaamilise, suundumusliku mehhanismi tekitamine, mis eeldab vähemalt kaht üksteisele suunatud punkti, kahte teineteisega seotud välja. Teleoloogiliselt määratletud ning suunitletud. Heideggerlikult väljendudes -- tuleb jõuda - antud juhul luua - valendik, milles peitub tõe tuum. Tuum eeldab ruumi. Käesolevad 31 minutit oleksid täiuslikule helipildile lähemalt, kui selles oleks rohkem müra, rohkem teravust, mis tõrjuks tehnilise põhjal tehtavat ennustatavust ning varjaks tehnoloogilisi närvipesasid. 7.5 (7.5-8.0)