Gliese 614 -- Saturn (2010)

Archive

• Progressive electronic 
• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Electronic music

Kosmos on korrastatud sümmeetria, ning progressiivse elektroonilise muusika vallas aetakse ruumi sageli segamini pelga mateeria puudumisega. Ruum ei ole vaakum; see on korra peegeldus. Kui universumil on nägu, siis on see nägu, mida on hoolikalt töödeldud ja korrastatud. Naisterahva korrastatud nägu - kosmeetiliselt töödeldud - on kosmose nägu. Või vähemalt suhestub sellega. Teeb alateadlikult silma sellele, kellest ja/või kust ta pärit on. Võib ju arvata, et kui mehed teevad kosmilist muusikat, siis muuhulgas ilmutavad nad huvi vastassoo vastu. Muusika on seks(imagnet). Aga ei saa üle ega ümber lõpmatuse esteetikast. Konkreetsemalt tuleb küsida ilmaruumi ning masinate hingeelu ja representatiivsuse analoogia järele. Kuivõrd viis dekaadi tagasi kujunes välja Berliini koolkond, kes aastakümneid möllas analoogsünteesi piiride kaardistamisega, siis käesolev ei suuda midagi juurde panna elik tunnistada selle piire. Modulaarne skelett esindab korda -- tähtede ja neid ühendavate ühenduskaablite külma matemaatilist täpsust. Gliese 614 ei püüa riistvara murda; järjestused lihtsalt ei kordu, nad hingavad sünteetilise pulsiga. Kosmos seevastu väljendab sünesteetiliselt rütmi. Sellest johtuvalt hierarhiliselt madalamatel tasanditel asetsevate fenomenide puhul ei piisa üksnes puhtas vormis korrastatuse poole püüdlemisest -- selleks on tarvis luua stiihiat, et sellest kasvaks välja kord. Omamoodi dünaamilise, suundumusliku mehhanismi tekitamine, mis eeldab vähemalt kaht üksteisele suunatud punkti, kahte teineteisega seotud välja. Teleoloogiliselt määratletud ning suunitletud. Heideggerlikult väljendudes -- tuleb jõuda - antud juhul luua - valendik, milles peitub tõe tuum. Tuum eeldab ruumi. Käesolevad 31 minutit oleksid täiuslikule helipildile lähemalt, kui selles oleks rohkem müra, rohkem teravust, mis tõrjuks tehnilise põhjal tehtavat ennustatavust ning varjaks tehnoloogilisi närvipesasid. 7.5 (7.5-8.0)

The Sleep Dealers -- 46 days of sleep dealer summer (2024)

Bandcamp

• Ambient drone 
• DIY 
• Post-minimalism 
• Drone 
• Sound collage 
• Acousmatic music 
• Neo-psychedelia 
• Avant-pop 
• Progressive pop 
• Noise pop 
• Deconstructed pop 
• Dream pop 
• Freeformfreakout

Vahtralehemaa suurimast provintsist - Ontario'st - pärit ansambli helipildis valitseb segu uuspsühhedeeliast, ämbiendist ja sellest küllastatud popist ning indirokist; pakkudes nii udust loori kui rasket intellektuaalsust (mis samas ei tähenda, et esimene ei oleks teisest haaratud). Varahommikuses udus sõudmiseks - sellest välja jõudmiseks - on vaja unistusi ning kalduvust eksperimentaalsete tekstuuride poole. Strukturaalne eksperimentaalsus väljendub siin kummastava väljavenitatusena ja veiderdava transgressiivsusena, millest võib välja lugeda nii kiindumust kui küllastatust tehnitsistliku hulluse vastu. Kes tahab lihtsat üldistust ja kokkuvõtet, siis känukid asuvad kuskil moodsa DIY-esteetika ja psühhedeelse roki avara, eri suundades triiviva olemuse vahel. Sellega võib rahulduda, ent ainuüksi see kirjeldus kätkeb endas osutusi sügavamale, kaugemale ning kõrgemale. Või siis ka väiksemaks, õhemaks ning hapramaks. Ühes loos tõepoolest kerkivad esile efektilaadsed süntesaatoriarpedžod, mis oma intensiivsuses - et mitte öelda hüsteerilisuses (liialdatud lõbususes?) - tunduvad suisa irvikliku kommentaarina progressiivse roki suunas (aga mõelda on vaja asjadest ikka positiivselt, st sarkastiliselt). Aga võib-olla on see hoopis mõne säherduse kaasaegse artisti suunas torge, kes on astunud liiga suurtesse kingadesse, et oskused ja tarkus ei jõua piinlikkust valmistades järele (nt M83). See, et artist liigub eelpoolnimetatud stiile pidi, on pigem juhus -- see pigem on stiilis a la tegime sardoonilist pulli, ent endi kunstiliste vormide puhul ei teinud mingit hinnaalandust; ehk on see raske eksistentsialistliku tõe allaneelamine -- mille mõrkjasmagusaks apoteoosiks on imekauni eepilisuse kehastus loos nimega "but you have to live, you have to live". Paganama valus ning samas ka vastupandamatult nõiduslik on seda kõike kuulda, lasta endast läbi, mille kidad kisuvad hinge tükkideks. Ei ole vaja semantikat, ei ole vaja ei pompöössust ega artistlikkust, piisab vaid emotiivset laengut kandvast häälutusest mürarohkete kitarride ning hüpnootiliselt kolkivate trummide kohal. Ei ole selleks spetsiaalselt vaja konnade väljaheiteid neelata. Parafraseerides David Lynch'i -- madness will end sometime. Seniks tuleb kiirendada lõppu, et uus saaks rutem alata. 8.5 (8.0-9.5)

Martin Rach -- River/Home (2022)

Bandcamp

• Free jazz 
• Modern classical 
• Cool jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Drone
• Post-classical 
• Avant-garde 
• Ambient

Leedu eksperimentalisti Martin Rach'i (MR) muusika eksisteerib paeluvas, enda kehtestatud nihkeseisundis. Mahukas diskograafia - avaldatud nii tema enda (lühendatud) nime all kui ka erinevate esinejanimede - Chtin Mara, Nin Martoize'i, Ainst Char'i, Elvii Marten'i, Mirth Mara, Marrach'i jt - all toimib MR looming kontseptuaalsel ristteel, kus jätsu, ämbientmuusika ja improviseeritud muusika progressioonid lakkavad edasi liikumast ja hakkavad üksteisesse sulanduma. Leeduka muusika kuulamine on sujuv arhitektuuriline lagunemine ning selle uuesti ülesehitamine, mis tekitab ka emotsionaalset voolavust. MR looming on harva ainult üks asi. Selle asemel käsitleb ta stiile skeletiraamidena, milledele ta riputab tekstuure ja "vigast" loogikat. Tema džässimõjutused osutuvad sageli žanri kummituseks. See on nostalgiline, virvendav mälestus puhk- ja löökpillidest, mis on aeglustunud, lahti võetud ja uuesti kokku pandud. See kannatlik ja tahtlik improvisatsioonivorm, mis esmapilgul eelistab noodi vaibumist helirünnakule. Paralleelselt sellega leiab aset ka emotsionaalne tsükkel, kus jõulised tõusud vahelduvad peaaegu vaikusega. Kuivõrd tegu on kompromissitu eksperimentaalmuusikaga, siis mainitud vaibumise element on ka tinglik. Rach'i praeguse loomingu kõige silmatorkavam element on dünaamiline volatiilsus. Tema kompositsioonid ei ole lihtsalt üleminekud, vaid need kas purskuvad või pihustuvad. Just siis, kui kuulaja harjub konkreetses suunas pealetungiga, lõikab artist sageli juhtme läbi. See kontrast loob tunde dekonstrueeritud aju fenomenoloogiast -- konkreetsemalt helilisest kujutisest mõtteprotsessis, kuidas see elama võiks hakata, kuidas see konteksti ümber kujundab. Kord on siin näha puid, ent mitte metsa nende taga. Kord on seal mets, ent hägune pilk takistab objekte konkretiseerimast. Jättes näiteks mõnes loos õhkõrna piiri klassikalise muusika ja droonmuusika vahele. 8.5 (8.0-9.0)

Makunouchi Bento -- Saloane SCRUM (2025)

Bandcamp

• Ambient 
• Art music
• Cinematic 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Hauntology 
• Electronic music 
• Experimentalism

Tahaks osata kirjutada sama meditatiivset mõtisklust võrdluses Makunouchi Bento (MB) pakutava helikeelega. Paar aastakümnet tegutsenud söakas Rumeenia eksperimentaal-elektroakustiline tandem Felix Petrescu ja Valentin Toma ei ole ilmselt veel leidnud väärilist tunnustust selle imetabase eest, mida nad on loonud siia ilma (ja võib-olla ka sellest väljapoole)  Aga nagu üks tark šveitslane ütles, et ükskõik kui isoleeritud ja üksildasena sa end ka tunned, kui teed oma tööd siiralt ja kohusetundlikult, tulevad tundmatud liitlased sind otsima. See annab vargsi lootusrikka, peaaegu vaimse tooni. See indikeerib duo pühendumust: nende siiras ja kompromissitu lähenemine filmilinalikule, piire hägustava muusika loomisele köidab loomuldasa kuulajaid, kes resoneeruvad selle veidrusega. Muusikaskeenedes, kus nähtavus sageli sõltub trendidest või esteetiliste algoritmide resonantsist, tundub see õrna kunstilise terviklikkuse manifestina. Nende muusika kirjeldus võiks lähtuda aja ja ruumi trotsimisest -- tuttavlik, millele samas on väga raske näppu peale panna -- võimatu määratleda, jättes järele vaid püsiva meeldivuse tunde. MB looming segab sageli kummituslikke elemente (ilmselt vanade salvestuste kummituslike kajade simulatsioonid, hingedelt maha kistud rahvamuusika, koost lagunevad elektroonilised atmosfäärid, orgaaniliste pulsside resonantsid väliülesvõtete ja elektroakustilise kihistusega. Nagu juba kaude öeldud: muusika tundub pooleldi meelde jäänud unenäona või pooleldi kuuldud meloodiana teisest kultuurist või ajastust, mis lahustub hetkel, kui püüda seda haarata ning määratleda. See peegeldab seda, kuidas nende albumid - varastest intelligentse elektronmuusika varjundiga eksperimentidest hilisemate teosteni, nagu helindid olematutele filmidele või olles oma tegemistes inspireeritud Bela Bartók'i folklooriarhiividest - kutsuvad esile kadunud või paralleelmaailmu, neid kunagi targu selgitamata. See on müstikat toitev sügav allikas. Nende tähelepanu keskendub tasakaalule ja hingamisele: põnevus ja intriig, aga ka rahu ja vaikus -- viis, kuidas muusika hingab ja lõdvestub, laieneb ja tõmbub kokku. Nende teosed liiguvad sageli läbi pinge ja vabanemise spiraalide -- kramplik tõmblemine lõõgastumise eeltingimusena on kena, sisuliselt füsioloogiline metafoor sellele, kuidas nende tihedamad, lämmatavamad lõigud lükkavad lahti tee õhulistele hetkedele. See ei ole lihtsalt hõljuv ämbientmuusika; see on muusika, millel on lisaks pulss, mälu ja emotsionaalne lihaskond. Viide euroopalikkusele ja orientalismile on pigem teenitud kui poosetav hoiak. Lai palett mentaliteedi ja praktikate läbipõimumisest - provintslikud juured, globaalsed sämplimistraditsioonid ning spektraalne töötlus - teeb erilise tegevusjuhendina ruumi uutele kummitustele kunatises hetkes. See on erakordselt tundlik ja läbinägelik teos, vältides žanritesse vajumist või tehniliste traagelniitide paljastamist esteetilises joovastuses, eelistades igatahes muusika emotsionaalse ja eksistentsiaalse mõju esilekutsumist. Juhul kui olete olnud Timișoara tandemi muusika austaja (või selliste artistide nagu The Caretaker`i ning The Fucked Up Beat`i oma), siis taoline tekst(uur) peegeldab nende vaikset püsivust ja kummalist, ajatut ilu, milleks siiski on tarvitsenud aega. 9.0 (8.5-9.5)

Hanetration -- Waldsterben EP (2015)

Bandcamp

• Drone
• Art pop 
• Post-minimalism 
• DIY 
• Abstract 
• Drone pop 
• Neokrautrock 
• Avant-pop 
• Microtonal 
• Experimentalism
• Acid rock 
• Indietronica 
• Avant-garde
• Post-psychedelic 
• Organcore 
• Experimental pop

Udusel Albionil elutsevast-tegutsevast artistist Hanetration on aastatega kujunenud üks lemmikartiste. Kuigi reeglina olen viimastel aastatel kuulanud üksnes ta kronoloogiliselt paremale jäävaid, st uusi taieseid, siis tore on naasta ka vanade manu. Sest seal on juured ning vanad osised, milledest on tulevikus uusi asju üles ehitatud. „Waldsterben“ - kuigi olen saksa keelt põhikeelena õppinud, olen paraku lõviosa sellest unustanud - tähendab see ilmselt „metsa surma (protsessi)“, mis germaani maades ja üldisemalt Läänes on osutunud tõsiseks probleemiks. Metsad on kas maha võetud ja raadatud või muudetud parkideks. Tõepoolest, kust võtab inimene õiguse hävitada midagi, mis on piisavalt õnnis, et meie hinge ülendada? Nagu Elias Canetti on maininud, et mets moodustab midagi väga erilist -- omanäolise katedraali. „Waldsterbenit“ kuulates võiks öelda, et projekt on võimalus aega taaselustada. Hanetration'i taies kõlab sarnaselt popmuusikaga, kuigi artist hoiab tähelepanelikult sellega vahemaad; olles küllastunud meeldejäävate rütmidega ja mille ligitõmbavuse valem lähtub hoopis teistsugustest väärtushinnangutest ning kunstilistest võtetest. Lõpupoos „Aurora“ ei mängita peitust: siin luuakse summutatuid rütme ja kurjakuulutavaid droonhelisid, pakkudes samal ajal kogu loo vältel lakkamatult minimaalseid muutusi. „Friction“ on näide sellest, kuidas Hanetration on loo painutanud meelierutavalt droonivaks happerokimalliks, muutudes ning hakates lõpuosas kõlama toretsevalt barokselt hoovavate katedraaliorelite põhjal. „Impulse“ on midagi, mis...ilmselgelt on ajendatud motoorsest krautroki traditsioonist, kuna need kohtuvad hüpnootilise bassikäigu ning kergelt varjuva trummihelide ristumiskohas, meenutades seeläbi eelkõike ansamblit NEU! ning verisulis Kraftwerk'i. Meenutades, kuivõrd ennekõike on see eriline ristand motoorsusest ning rituaalsest hõimlikkusest (võib naljatamisi fantaseerida -- ehk oleks nõnda mõni Aafrika hõim kõlanud, kui Saksamaal olnuks Mustal Mandril asumaid ning kolonisatsioon kestnuks veel pool sajandit pärast teist maailmasõda). Hanetration`i diskograafiat võib tajuda sarnaselt lookleva rajaga, mis koosneb suurematest ja väiksematest kurvidest, kõrvalepõigetest ning puude ja rahnude taha vaatamisest. Heliloomingu absoluutskaalal on see kindlasti silmapaistev üllitis. Sisenege tüünelt ja kartuseta Cornwall'i artisti katedraali. 9.0 (8.5-9.5)

Cobramor -- Música para eremitas e seus demónios (2025)

Bandcamp

• Drone 
• Ambient 
• Guitar ambient 
• Avant-garde 
• Ambient noise 
• Experimentalism 
• Ambient rock

Staatiliste tekstuuridega sageli täidetud maastikul paistab see uusim 3-looline rännak silma evolutsioonilise droonmuusika meistriklassina. Siin käsitletakse heli sügava psüühilise teekonnana. Album algab mõtiskleva tundega, luues sügava aluse odüsseiaks. Selle teose iva ja sära peitub selle muutuvas resonantsis. See, mis algab füüsilise vibratsioonina, ületab kiiresti kuulmismeele, muutudes mitmemõõtmeliseks - ehk koguni sünergiliseks - kogemuseks. Muusika ei vibreeri mitte ainult kõrvades, vaid ka luues teadvuses uusi teid. Üks kõige silmatorkavamaid momente saabub tühja ruumi ja üksildaste, venitatud kitarriakordide vastasmõjus. Tühi ruum esindab toorest mateeriat kui iseenesest mõttetut entiteeti. Säherduses kontekstis kitarr ei mõju mitte üksnes instrumendina, vaid psüühilise energiana, mis annab sellele ainele eesmärgi.
Kitarrienergia kogunedes küllastab see vaakumi laetud signaalidega, muutes tühjuse mitte ainult mõttestatuks, vaid ka vastupandamatuks. Minnes veelgi sügavamale -- album mängib pingega individuaalse heli ja selle keskkonna vahel; selle teostamist võimaldavad täpsed, võnkuvad sagedused, mis kahtlemata nõuavad keskendunud kuulamist. See on haruldane kunstiteos, mis suudab olla nii intellektuaalselt range kui vaimselt ülev, tõstes kuulaja olemise viisi, kus heli ja mina vaheline piir hakkab hägustuma. 8.5 (8.0-9.0)

Hanetration -- Sightline EP (2025)

Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Micronoise

Mõtlesin hiljuti enne küllaminekut, et kas panen selga My Bloody Valentine'i Loveless-särgi või Burzum'i Filosofem'i -- kuivõrd külla oli tulemas ka katoliikliku Hispaania kuninga alam, siis otsustasin esimese kasuks. Seoses jõuludega -- kas jõulud või siis talvine pööripäev - mida niikuinii on juba enne kristlust tähistatud - mille näol on tegu paganliku pühaga. Kuulates Briti saartelt pärit produtsendi uut teost, mis - üllatus-üllatus - ei koosne enam käputäiest lugudest, vaid ühest ainsast pikast kompositsioonist - 17-minutilisest kompositsioonist -, siis tuleb möönda, et see muusika kätkeb eneses paganlikku elementi. Põhimõtteliselt on tegu pikaldase drooniga, mis varieerub, kordab ennast nende natuke rohkem kui tuhande sekundi vältel. Mänguilu huvides võiks numbri 1057 teisendada aastaarvuks -- jõuaksime õitsvasse keskaega. Droonhelid on siin resoneeruvas positsioonis, mis tähendab seda, et distortion-efekt jookseb üle selle selgroo, lisades sellele jumet ja vürtsikust. Lõppude lõpuks tekib küsimus, et kas see muusika ongi üleüldse see, mis ta näib. Natuke on ja ilmselt ei ole ka - minimalistlikust ning post-minimalistlikust muusikast tegelikult imbub välja palju enamat kui esmapilgul paistab -- minimalistlikud vormid paljastavad enamat kui luksusesse mähitud popmuusika. Lahti muukimise viisid on erisuunalised -- pigem popmuusika puhul näeme seda, et luksuslik lõpp-produkt koordub sageli kuivaks ja lihtlabaseks laulukirjutamisstruktuuriks; samas kui droonmuusika puhul - vastupidi -, see, mis näib olevat peo peal, hakkab sealt minema tuulduma, hakates tungima teistesse dimensioonidesse ning omandama hoopis teistsugust kuju ning erinevaid varjundeid. Tekib koguni kummituslik efekt -- kas need helid, mida me kuuleme, on ikka needsamad või on hoopis fantoomhelid? Igatahes helide (tagurpidi) rullumine omandab pöörase mõõtme, millest omakorda kasvab välja peenekoeliselt hullutav energia. Stiihiline energia, mis justkui oleks sidusalt pakendatud hoolimata ragisemistest-väändumistest-rebenemistest. Omamoodi must auk, mis on avanenud, võrgutades kuulajat selle veerele astuma. Drone de force. 8.5 (8.0-9.0)

Zanstones -- Wormdig (2004)

zh27

• Noise music 
• Avant-garde 
• Deconstructed music 
• Industrial music
• Improvised noise 
• Experimental electronica
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Live session 
• Acousmatic music

Legendaarse USA müramuusiku ja industriaalartisti Zan Hoffman'i (ZH) loomingut eri pseudonüümide ning koostööprojektide tagant spetsiifiliselt - konkreetse üllitise keskselt - analüüsida on ilmselt tühi töö ning mõttetu vaimu närimine. Nii et suur taieste hulk võib mõnes mõttes osutada artistile karuteene, kuigi teisalt nimetatud stiilile keskenduvate artistide tohutu viljakus vihjab pigem vaba teadvuse voolule, mille puhul ei kahelda, et kas pähe turgatanud ideid oleks kohe vaja aktualiseerida ning seejärel väljutada või siis mitte. Sellest tulenevalt ei ole ka mõtet säherdusele muusikale läheneda tavaarusaamu rakendades ning narratiive määgides -- ZH sarnaselt teiste sugulashingedega, kes samuti panustasid märkimisväärselt 80ndate DIY-kultuuri ning põrandaaluse kassetikultuuri arengusse - Big City Orchestra'ga ning Stanley Keith Bowsza ehk Minóy'ga - dekonstrueeris paremal (tuttavlikumal) juhul popkultuuri, kuigi esmajoones püüdis ehitada kitsaks peetavale heli perifeeriale omaette platvormi. Sellest muusikaliselt väga kaugele ei jäänud ka The Residents ning suhtumiselt isegi vennad Mael'id. Nagu kirjutas hiljuti lugupeetud kultuurikäila Taavi Eelmaa Müürilehes, et popkultuur on kõige demokraatlikum ilming ühiskonnas, milles on nii tervitatavat pealiskaudsust kui ainiti süvitsiminekut. Täiendaksin omalt poolt, et pealiskaudsust tuleks pigem mõista tinglikult, kuna muusikute käes on tohutu valikute ja võimaluste pagas - luksus -, mida realiseerida. Pealiskaudsusest räägin tinglikult seetõttu, et on popipoliitika on teadlik valik; kõik, mis on teadlik, on kalkuleeritud. Kalkuleeritust seevastu oleks naeruväärne pealiskaudsusega siduda. Nagu eelpool juba osutatud, ei oska seda 30-minutilisest valgusvoost koosnevat tähte ei tõsta esile ega lükata tahapoole ZH-nimelises konstellatsioonis (mis hõlmab rohkem kui 1100 üllitist!), mis olekski selle elulemise loogika vastane. Mida võib öelda - ning seda vihjelisust on ka natuke kuulda üllitise servades -, et Zanstones-nimeline projekt põhineb reeglina eri linnades toimunud esinemistel, millede tarvis ta eelnevalt kogus helid võõrustava linna keskkonnast või lava ümbrusest. Kuigi jah, käesoleval juhul ei oska sellele kohaspetsiifilisele lähenemisele täpset lookust anda. Õrn vihje osutas üldisemale Madalmaade skvott-tripile. 9.0 (8.5-9.0)

The Echelon Effect -- Departure (2025)

Bandcamp

• Art rock 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Ambient rock 
• Electronic

Kaasaegse postroki laialivalguval maastikul maadlevad artistid sageli keskse eksistentsiaalse kriisiga: kuidas jääda tunnustatud žanri terviku osaks, säilitades samal ajal eeldatavat ainulaadset identiteeti? See pinge samasuse ja erinevuse vahel -kuulumise soovi vastandus vajadusele lahkneda stiili peavoolust - on The Echelon Effect'i edasiviiv jõud. See siin ei ole plahvatuslik mäss, see on peen lahknevus. Kui paljud postroki artistid langevad heliseina ja crescendo-klišee lõksu, ilmub The Echelon Effect (peamiselt David Walters'i looming) varjust, ilmutaded perioodiliselt helisid, mis tunduvad hingava organismina. Siinset helimaastikku määratleb kontrastsete jõudude õrn tasakaal: ühelt poolt valgust kiirgavad kitarrid - mis pigem virvendavad kui möirgavad - kildudeks purunevate löökpillide kohal ning peenekoelise elektroonika taamal horisonte maalimas. Sinna juurde veel siin-seal ilmnevad vaevumärgatavad loodushelid, mis on eelnevaga tihedalt läbi põimitud, suunates sümfoonilised keermed reaalsusesse. Need peened orgaanilised puudutused - värelevad välisalvestused ja tekstuurilised graveeringud - lisavad asjale lisaindu. Tõepoolest, üleminek filmilikust suursugususest vaiksesse ämbientlikku mõtisklusse on sujuv, vältides žanrile sageli tüütut tihedust ning mittemidagiütlevat ruumitäidet. Hinnatav on tulem, et kui orgaaniline see kõik näikse: elav, hingav üksus, mitte kunstlik konstruktsioon. Sümfoonilised paisud looklevad ümbritsevates uuristustes, luues sujuva voo eristamise moel -- ühel hetkel tulevad esile ebamaised kitarrikihid, järgmisel momendil tõmbuvad need tagasi, et paljastada tagasihoidlikud löökpillid või summutatud elektroonika. See on rokkmuusika, mis tasustab korduvat kuulamist, paljastades eristatavaid kihte, justkui rebides keerulise kanga lahti, hindamaks selle üksikuid niite. Ei ole see käputäiest lugudest koosnev taies revolutsiooniline taies, ent keskmisest siiski kõrgemale eenduv. Ka plaadiümbris on mõtteid ärgitav -- on's need lennukid või linnud, kes õieti lahkuvad? 8.0 (7.5-8.5)

Virabelo -- Nova Mistero (2025)

Archive

• Ambient 
• Microtonal
• Progressive electronic 
• Sound art 
• Ambient drone 
• Post-minimalism 
• Dark ambient 
• Electronic 
• Post-classical 
• Drone

Selle 7-loolise üllitise üllitamisega oli seesugune lugu, et New Jersey`i lõunaosast pärit artist oli albumi üles laadinud Archive.org-i juba novembris, ent palus seda mitte levitada enne detsembrit. Juhuslikult sattusin peale, senini oli artist üllitanud lugude kaupa (õigem oleks kasutada mõistet "kompositsioon", kuivõrd annab kaalukust juurde -- kuivõrd träkkide pikkus ületab enamasti kümmet minutit; nagu ületavad ka käesoleval taiesel). Ma tahaksin nii väga nimetada seda muusikat klassikajärgseks helindiks, sest kõik kriteeriumid on siin esindatud -- 78-minutiline voogava helindi figuursed jooned sulanduvad pikkamööda abstraktsiooniks. Võib-olla ei olegi siin kasutatud päriselektroonikat, vaid orkestripillide (pikad) noodid on pelgalt läbi filtrite suunatud ning harmoniseeritud. Üllitise akroni moodustavad droonmuusika, ämbient ning klassikaline muusika, mis siis erinevate rõhuasetuste ning suhestatusega erinevaid kombinatsioone moodustavad. Aeg-ajalt ("Samtempeco") äratatakse kuulaja unest, sisenedes tumedatesse sügavustesse. Kui sügav on sügav? Ilmselt niivõrd põhjatu, et kui päriselus vastet otsida, siis ilmselt sealt välja ei ujuks. Ruum on peenetundeliselt täidetud lainetega, mis resoneerudes haaravad kogu ruumi, muutes selle üheks suureks lainetavaks väljaks. Järelikult on siin seitse hiiglaslikku lainet, mis pigem meenutavad välju. Laine harjal seistes võib selle purustavat jõudu aimata, ent selle hiigellaine tektooniline efekt jääb targu realiseerimata. Virabelo on kavatsuslikkuse ja energia(tasakaaalu) kanaliseerinud pigem seisundi- kui vormi(stamis)muusikaks. Selle realiseerimiseks on olemas teistsugused žanrid -- postrokist ämbientse mürani. Samas -- ei jää sellest ei Arvo Pärt, Stars Of The Lid, Bing Satellites, Loscil ega Brian Eno kuigi kaugele. Igatahes elu pulbitseb selle pinna all, tahtes kohe-kohe lõõmama hakata. Justkui päikesevarjutust läbi oonüksmustade klaaside piideldes, saades pelgalt aimu meie kalli tähe pinnal toimuvatest plahvatustest ning reaktiivprotsessidest. Pigem lõpuloo "Monolito" esiots annab selgemaid signaale -- kuigi ka need on mattunud helifiltri kihtidesse. Või on see hoopis pelgalt veidrate keermete korrastatud turbulents, mis küll lõõskab, ent ei kõrveta. Ometi ilmselgelt manitseb ettevaatlikkusele. Selle muusika pealtnäha lihtsa helikoe tegelikust sügavusest annab tunnustust ka tõsiasi, et kuulates seda eri kaugustelt, võib kuulda erinevaid asju. Ometi eepilisus ei kao kuhugi ja müstika mitte kunagi. 9.0 (8.0-9.5)

Neuronphase -- My Dear (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance
• Electronic music 
• House music
• Lounge house 
• Jazz house

On imelik tunnistada, aga olen juba aastaid olnud haussmuusika kütkeis nii põhjalikult, et isegi kui ma ise olen katsetanud kõikvõimaliku müra ja müdistamisega, ei ole ma suutnud sellest stiilist üle ega ümber saada. See on müstiline asi – justkui teaksid sisimas, et kusagil ootavad avastamist palju radikaalsemad ja huvitavamad helimaailmad, aga ikka ja alati tõmbab tagasi see kick ja cinematic, see soe bassiliin ja need pisikesed, peaaegu nähtamatud või sujuvalt teineteisse sulanduvad detailid ning purpurtooni kiiskavad sügavused, mis panevad hinge tundma ning keha liigutama. Raul Saaremetsal oli kunagi täiesti õigus: hauss on kõige-kõige. Võtame kontranäitena trummi ja bassi -- 90ndatel Eestis peeti neid kahte vaat et vennasstiilideks, täna viimati mainitut (üle) kuulates tundub enamik sellest muusikast kõlupäiste kitsarinnalise mugavustsoonina, mis kunagi tundus radikaalne, aga lõpuks sumbus iseenda piiridesse. Hauss aga elab, hingab ja areneb edasi. Äkki lihtsalt ongi nii, et haussmuusikaprodud on üliandekad. Ilmselgelt on nad tundlikumad. Ja just seda tõestab meie oma Anti Aaver 9-loolise albumiga (eile sain vinüüli õnnelikuks omanikuks!), mis on lihtsalt nauding algusest lõpuni. Avaloos "World Go By" on isegi estraadilikku gravitatsiooni, mis kohe tõmbab taiese kergelt ja mõnusalt nihkesse. See plaat on täpselt selline muusika, mida armastan: sügav, soe ning hingav ja õhuline. Siin on kergekaalulisi puupuhkpille (Priit Sootla soleerib flöödil, mille helid hõljuvad üle rütmi illusoorse ajuuduna), aga ka raskemaid vasktorusid, mis kingivad peaaegu bigbändi-laadse keerme -- ja ometi ei lähe asi kunagi ülepingutatuks. Kõik on tasakaalus. Bassiliinid on lihavad, aga mitte kunagi labased; perkussioon on krõmps ning detailirohke, aga ei pätsa mitte alati peaosa (nt lounge'ilik lõpulugu "Forever", mis paradoksaalselt lõpeb kui noaga lõigatult). Ja mis kõige tähtsam -- kogu album hingab kvalitatiivselt ühtemoodi: ei ole kiirustamist, pole täitepalu, saadakse hakkama ilma "nüüd teeme ühe klubihullutaja, et rahvas rõkkaks”-mõtteviisita. See on tervik, mis võtab aega, et avaneda, ja kui ta avaneb, siis ei tahagi enam midagi muud kuulata. Anti Aaver on juba ammu Eesti hausi lipulaev, aga selle plaadiga tõestab taas, miks just tema. Siin ei ole mingisugust piiride (tagust) jäljendamist ega trenditsemist -- see on tema hääl, ning see hääl on praegu paremas vormis kui eales varem. See jutt kehtib ka siis, kui peaks kohati meenutama Jazzanova't või St. Germaini'i elegantselt sametisse pakitud kerget neurootilisust. Kui armastad haussi, siis see album on kohustuslik. Kui arvad, et hauss on ainult klubimuusika, siis kuula seda plaati ja saad nutikamaks. 9.0 (8.5-9.5)

Cryptic Scenery -- Villa Weary (2025)

Bandcamp

• Ethereal wave
• Art rock
• Indie rock
• Dark wave
• Electronic
• Synth-rock
• Alternative rock
• Goth-gaze

Sotsiaalmeediast on viimastel aegadel kostunud üleskutseid kultuurisõdadeks -- kui tore see kõik oli enne koroonapandeemiat ning Ukraina ja Gaza sõda, aga isiklikult skeptiliseks jäädes ei näe küll selles kõiges midagi romantilist ja elu edasiviivat impulssi ja loogikat. Vastupidi -- nagu sõjaski, on vaja vastaspooli ning sundus valida ühte või teist poolt madaldab inimhinge ning piirab indiviidi vabadust ja sunnib enesetsensuuriks (isegi kui mingites tahkudes ei olda peavooluga nõus). Nii ühelt kuid teiselt poolelt vahib sageli vastu silmakirjalikkus -- toon ühe värvika näite; ühes muusikapoes on Helmete pilt ning loosung -- kaabusid ei teenindata! Jah, igati nõus, ent teisalt müüakse seal näiteks Burzum`i muusikat -- Varg Vikernes`i süüdistatakse kõiksugu surmapattudes (paljud neist ongi faktiliselt tõestatud!). No olge siis kõvad mehed-naised ning näidake ühtset joont kõikides oma tegemistes! Soovitus on, et kuulake lihtsalt muusikat, lugege raamatuid ning kujundage ise omi arusaamu; mitte ärge laske teistel seda teha ning kõiksugu narratiivid ja kontseptsioonid, mis eelnevad mõnele albumile, võtke seda teadmiseks, haarake seda kõigest intellektuaalselt huvitavate mõtetena -- neil postulaatidel ei saa lasta üle helide kasvada. Igasugune barrikadeerunud vastandumine on lame ning nüristav! 90ndate keskpaigast tegutsenud ning nullindate esimesest poolest albumeid üllitama hakanud berliinlase Christian H. Sötemann'i muusika on igati hea kuulamine -- eriti kui ollakse vaimustuses kaheksakümnendate alguse gootiroki kasvamises huvitavas suunas -- eeterlikuks popiks sünteetiliste Joy Division'i, Bauhaus'i, Siouxsie And The Banshees`i ning The Comsat Angels`i allhoovustes -- nagu seda tegi Cocteau Twins albumil "Treasure". (Post)punk, milles kitarride ja basside taamal õilmitsesid sündiorkestratsioonid, mis olid läbi imbunud neoklassikalisest metafüüsikast. Tõsi, selle võõrapärase ilumeele fooni mõjutajaks olid ilmselgelt ka ämbient, kõige muu hulgas ka ruumilisust taotlev industriaalmuusika ning Saksa kosmiline muusika. Ning hiljem kõige selle taamal andis asjale väga keskendunult aastakümneteks fookuse Arizona punt Lycia. Sakslase kümneloolisel on esindatud kõik need nükked ja tahud, mis on eeldusteks korraliku ethereal wave`i üllitise tekkeks. Altkulmu põrnitsev gootimuusika ja tume sündimuusika (mille inspiratsiooniks on keskaegne avarates ruumides - kloostrites - esitletud muusika) ning kaheksakümnendate keskpaigas idanema hakanud indirokk -- iseäranis kingapõrnitsemisele omane pilvedesse tõus ning käändumine kuhugi kõrvalisse universumisse. Keskne lugu siin on imetabane "Can't Believe You Anymore", ent ka teiste lugude tugevus tuleb vaieldamatult esile. 8.0 (7.5-9.0)

The Hathaway Family Plot -- modeled on our worst selves (2025)

Bandcamp

• Avant-garde
• Art music
• Post-chamber
• Improvised noise
• Sound poetry
• Post-psychedelic
• Post-classical
• Experimentalism
• Noise music
• Post-industrial
• Freeformfreakout
• Musique concrète
• Psycho-acoustic

Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)

My Bloody Valentine -- m b v (2013)

 

My Bloody Valentine/Discogs

• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Shoegaze 
• Dream pop 
• Alternative dance 
• Noise pop 
• Jungle 
• Fuzz pop
• Art pop 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Indie dance
• Industrial rock
• Drone pop 
• Breakbeat 

Alates teedrajavast "Loveless"-albumist (1991) näikse My Bloody Valentine'i helipilt olevat viimse piirini timmitud ja täis pakendatud -- ka vormiline õhulisus nende muusikas ei võimalda lisaruumi, vaid vastupidi -- ahendab seda. Võiks ju arvata, et unenäolisusse mahuks veel paljutki, aga kujutagem ette olukorda, kui magades näed und, et sa ei jäägi magama! Või veel jubedam -- seesugune (kinni) kiilumine ongi surm(aseisund), see olemise kõige müstilisem, tundmatum ja pelutavam tahk, mille rolli me tänapäeval käsitleme piinliku ja liialdatud kombelisusega -- saanud teoks ühel kõige hirmsamal kombel! Kui Vikatimees oma tulekust kolme koputusega pidavat teavitama, siis samavõrd oluline koputamisega on rõhuasetus justnimelt kolmel -- te paganama kahejalgsed primaadid - olete kunagi mõelnud sellele! - ärge mõelge üle, ma situn ja kusen teie püha kolmainsuse käsitluse pääle! Võivad ju mõned süfiliitikutest hullukesed teie seast Suure Vembumehe surnuks kuulutada, aga pärast luubite nii et vähe ei ole! Kahtlemata oli MBV kolmanda stuudioalbumi ootamine 1991. aasta lõpust saati omaette peatükk. Pigem seda ei usutud (mõned ilmselt ei soovinudki!), hoolimata Kevin Shields'i (KS) kinnitustest, et midagi kohe-kohe valmib aeg-ajalt mõne ajakirjaniku küsimise peale. Siililegi selge, et materjali niikuinii oli maa-ja-ilm -- küsimus taandus vaid sellele, et kas KS otsustab seda maailmaga jagada või mitte. Iga artist mõtleb oma pärandi jäädvustamise peale; KS olles teadlik oma suurusest ja mõjust, mõistis ilmselt, et tal ei olegi ilmtingimata vaja midagi uut üllitada. Nautides seda 9-loolist tunnen, et justkui kuulaksin nende kahest CD-st koosnevat EP'de kogumikku, mis hõlmas aastaid 1988-1991, kui tegelikult formeerus unenäolise mürapopi ehk kingapõrnitsemise žanr; ainult selle vahega, et kui tollane looming hõlmas ka demolikke ja eksperimenteerimise lõksu kinni jäänud poolikuid käkerdisi, siis siin on asi lõpuni vormistatud. Õhk on välja põletatud, tahtlikust ohaklikkusest hoolimata mutrid kõvasti kinnitatud ning trossidega julgestatud. Aga konfiguratsioon on võimas! Kui seda albumit seostada "Loveless'iga", siis on see jõuline ideede edasiarendus ning uute mõjude sissetoomine. Alates keskmist sektsiooni hõlmavast lounge-popist ning albumit lõpetava jungle'i ja breakbeat-stiihiaga. KS annab unistuslikkusele rokkmuusikas uue tähenduse -- näiteks võib siin mõnda lugu pidada industriaalrokiks par excellence (Trent Reznor ning teised sama valdkonna muusikud on Iiri bändi ammusest kummardanud). Äsja mainitud "lounge" tähistab kardinaalselt erinevat tavapärasest. Võib-olla osutab ebamaisele unenäopopile -- ilmestab paganama valusat kogemust unenäomuusikapoes käimisest, kui näppude vahelt pudeneb ülimalt sugereeriv muusika. Kas tahtmatult demonstreeritakse Stereolab'ile või siis ironiseeritakse nende üle, visandades stevereichiliku minimalismi juurikaid puust ja punaseks ("Is This and Yes"). Kõige hõrgumate vormide realiseerimisega on saadud hakkama, ilmselt ka mingeid otsi on jäetud lahtiseks tuleviku tarvis -- kas ja kes neid kinni söandab siduda, on juba iseasi. Tulles tagasi algusesse -- just teadmine, et ei olnud ilmtingimata vaja uut albumit välja anda, andis KS-le õigus(tus)e ja kohustuse see ära teha. 9-loolise taiese võib jagada kolmeks sektsiooniks -- kui esimene osa võib tunduda elegantselt torssis olekuga, justkui vastutahtsi ollakse keskpõrandale kokku tuldud, mängitakse vana rasva ja lihasmälu pääl kitarre ja trumme, mis võiksid vabalt pärineda 1989. aastast, siis keskmises lahtris esitletakse unenäopoppi kõige hõrgumal viisil. Karune kitarrimäng võetakse lahti, noodid saadetakse läbi filtrite unustusse -- ning eelpoolmainitud unenägu läheb kordamisele. Aga emotsioon ei kuku kolinal, kuivõrd viimases sektsioonis hullutakse rokkmuusika olemusele loomuldasa viisil -- kriipivaid kidrasid saadavad murtud rütmid, jungle ning juuri austavad keldi torupillid ja motiivid, tegemata selle juures surmtõsist nägu. Kes ei taha käia trummi ja bassi-pidudel, kuna enamus selle žanri muusikast on ajusid ja keha tüütav sitt, siis kindlasti sellele meistriteosele peaks kõrva peale panema ning ise trotsist korraldama seesuguse muusika üritusi. Kokkuvõttes võib öelda, et bänd (või siis KS) on "Loveless'i" kergele pealiskaudsusele ja kaaluta olekule leidnud ballasti ning ideelist teravust. "Nothing Is" on läbi kompressorite litsutud šamanistlik transs, mille sihiks ilmselgelt ei ole huvituda mitte niivõrd ümberringi toimuvast, kuivõrd üle aegade ulatuvast ja sageli nähtamatuks jäävast. Kokkuvõtvalt -- siin kuulajana koged neid kolm koputust (nii albumi siseselt kui diskograafilisest vaatevinklist!). Kas nende parim? Ei oska küll vastuargumente välja tuua. 9.5 (9.0-10)

The Moth -- Pummel Box! (1995)

Gajoob/Archive

• Lo-fi 
• Experimentalism 
• Synth-pop 
• DIY 
• Post-punk 
• Bedroom pop 
• Freeformfreakout 
• Sound poetry 
• Synth-punk 
• Dada pop 
• Drone pop 
• Psycho-acoustic 
• Singer-songwriter 
• Psychedelic 
• Spoken word 
• Sound collage 
• Avant-garde

Tänu Gajoob Magazine'ile - mis kajastab kassetikultuuri ning DIY-kultuuri sügavaimaid ja huvitavamaid kihte - leidsin selle ligi saja minutilise taiese; see on armutu 22-looline nuudeldamine - mitte selles mõttes, mida kidra ja trummidega tehakse (siin üleüldse on peaosas süntesaatorid ja vokaal); vaid viis, kuidas artisti meeleolu murdub ühest ekstaatilisest hetkest järgmisesse pöörasusse. Üks lugu võib olla üles ehitatud vaid ühele fraasile, ent kasinad eeldused ei piira artistil karnevali püsti panna, kui tahe ja valmisolek on sees pulbitsemas. Tunnusmärgitsen artisti muusikat ka sõnaga "süntpop", ent see ei ole mitte niivõrd stilistiline piiritlemine, kuivõrd osutus elektrooniliste klahvpillide ekspluateerimisele. Tjah, vähe on sellel ühist varase Talk Talk'i, Erasure'i või Pet Shop Boys'iga. See on pigem avali naeratusega klouniga kohtumine, kellel ei ole mitte teps sõbralikud kavatsused. "Heaven Hole Hell" kätkeb endas vilistavate kitarride tagasisidestust, mis toetab vihase artisti deklameerimist, meenutades üsna Mark E. Smith'i (sealhulgas Manchester'i legendile iseloomulikud ah- ja uh-huuldehammustused). Loo lõpuosas lihtsalt karjutakse! Plaadiümbris toob meelde isiklikud tegemised üheksakümnendate lõpus-nullindate alguses, kui puudus isiklik arvuti ning muusika sai salvestatud üksnes lintidele -- kasutades salvestamiseks kolme lintmagnetofoni ning vahelinte korduvalt üle salvestades. Nn master-linti (või lõpplinti) oli vaid üks ning neid tuli ülima hoolega hoida (mille kaant sai pastakaga kaunistatud lisaks lugude pealkirjade kirjutamisele). Aga jah, vokaalpoeetiline osa on huvitav -- moonutades laulmist ja häält, minnes pehmelt öeldes onomapoeetilisusse. Tõsi, võib-olla mõned uued mõisted tuleb välja mõelda teatud häälitsuste kohta. Just lõppesid valimised ning võinuks nii mõnigi poliitik sellisel viisil end ei väljendada. Nii mõnelgi olnuks sel viisil rohkem lausuda. Artist tabavalt muudab pealkirjas sõna "beat" sõna "pummel" vastu, osutades põhimõttelisele rõhu tugevnemisele lähenemises. On ka "halavaid" lugusid, ent need kõlavad pigem paroodeeriva kommentaarina Joy Division'i tumedama segemendi kohta. Oluline on rõhutada -- artist ei pane siin asju lõpuni paika -- mingist hetkest näiliselt paigas peajoon murdub või lisanduvad uued segmendid kokteili. Ka Frank Sinatra on leidnud oma koha artisti südames. 9.0 (8.0-9.5)

Eddie Palmer -- We Recorded The Sound To Find Out What Wasn't There (2025)

Bandcamp

• Art pop
• Hauntology
• Cinematic
• Avant-pop 
• Post-classical
• Experimentalism
• Electronic
• Avant-garde
• Post-psychedelic

Ameeriklase Eddie Palmer`i (EP) muusikalised jäljed ulatuvad tagasi kümnendate esimestesse aastatesse, kui ta koos Brett Zehner`iga tegi tontoloogiaprojekti nimega The Fucked Up Beat; muusikasse sämpliti põnevaid helisid -- nii raadiojaamadest kui agentide dešifreerimismajakestest, ajendatuna nii varjatud saladustest kui vandenõuteooriatest (kuigi jah, arvan, et viimaseid nad kasutasid pigem naljaviluks või vähemalt salapärase ja aukartustäratava õhustiku tekitamiseks). Sellele järgnes tandemi uus projekt CLOUDWARMER, milles muusika muutus orgaanilisemaks ning kompositsiooni-kesksemaks. Sooloprojektiks üle minnes oli tal projekt nimega Fields Ohio kahasse Christine Annarino`ga. Käesoleva (ja ka varasema) hiigelteose - 30-loolise - muusika on mõjutatud EP 3D animatsiooni taustast; ta on loonud üksikasjalikke visandeid, mille vahendusel saaks muuta sõnu ja mõistestikke piltideks. Kõike seda võib tajuda ka tema muusikas -- teatud detailide ja elementide kui gravitatsioonitelgede ümber hakkab kogunema ja seejärel lahti rulluma sündmustik -- reeglina need algavad eikusagilt ning neid ketratakse psühhedeelseteks ja unenäolisteks nägemusteks või siis pakutakse kuulajatele kergelt lendlevaid filmilinalikke heiastusi. Kohati on EP muusika vajunud säherdustesse unelmatesse, et paradoksaalselt kustutab endast kõiksugu jäljed kuulaja mälust. See kõik on kohalolev ja päris, kui aktiivselt osaled (kuulamis)protsessis, ent sealt väljudes jääb sellest vaid pelk jälg mällu. Oluline on, et see kutsub tagasi sellesse muusikasse sukelduma, et seda õnnist tunnet kogeda. Ka EP (lihas)mällu on jäänud õrnad mälestused varem loodust, mistõttu ka käesoleva taiese helipilt hüpnotiseerib ja kummitab. Sellel pea kahe tunnisel üllitisel on palju imetabaseid hetki. Lugude pealkirjadesse süvenedes on tunda mehe jätkuvat provokatiivsust -- sidudes omavahel nii hipsterid ja massitapu, tofu ja mikroplasti, lehvitab USAle hüvastijätuks ja tervitab Chat GPT-d. Avaloo pealkirjale osutades tuleb tõepoolest möönda, et muusik on maha saanud järjekordse eluterve hüsteeria peatükiga. 8.5 (8.0-9.5)

Rutger Zuydervelt -- Hinkelstap (2022)

Bandcamp

• Experimental techno 
• IDM 
• Industrial techno 
• Electronic music

Hollandi eksperimentaalse (elektron)muusika käilakuju Rutger Zuydervelt (RZ) algatas selle 6-loolisega rütmidele orienteeritud EP-de sarja, mis praeguseks hetkeks hõlmab juba käputäis üllitisi. Ka varem on ta üllitanud rütme, ent need on pigem olnud katsetuslikult elektromehaanilised. Tõsi, ka varasemast mõned asjad meenutavad "Hinkelstap'i" industriaalse kajaga murtud rütme (nt "Scherven 2001-02"), ent Aphex Twin'i ja Autechre'i mängumaile sisenemine on ta tegemistes olnud pigem harv nähe. Pseudonüümi Machinefabriek all on ta katsetanud väga erinevate helidega ja stiilidega -- ämbiendist ja droonmuusikast klassikalise muusika ilminguteni ning filmimuusikani välja. Pühendanud muusikat nii õpingute saateks kui keskendunud konkreetsete instrumentide ja loomisfaaside rõhutamisele. Nii vaikus kui ka kurdistav müra ei ole tema loomingus tundmatud suurused; on kaldunud nii improvisatsiooni kui ka akusmaatilise muusika poole. Käesolev 15 ja poole minutiline taies ei tee midagi erilist -- see on RZ nägemus intelligentsest tantsumuusikast, mis ilmselt 90 protsendi ulatuses langeb ühte nimetatud žanri kujuteldava kõvatuumaga - mis on igati heakskiidetav -, ent veelgi enam priima on, et ülejäänud protsendimäära ulatuses näitab artist oma uudishimulikkusest tulenevalt erinäolist palet, mis kannab ka igati välja. Tektooniline abstraktsionism läheb üle eriliselt küütlevaks  tehnoks, kandes immanentselt siirdeid edasi. Mõjus muusika. 8.0 (7.5-8.5)

Martin Rach -- Chance Dwellings (2022)

Bandcamp

• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Found sound 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Audio documentary

Leeduka Martin Rach'i (MR) viielooline üllitis ei avaldanud muljet hetkel, kui see kolm aastat tagasi välja anti. Ilmselt oli siinkirjutajal tol hetkel kõrini konkreet- ja impromuusikast, mistõttu midagi sarnast vastu võtta oli lihtsalt vastu näidustatud. Kahtlemata ei ole need 27 minutit üheselt määratletavad -- kuivõrd pealkirjad osutavad Norrale, siis eeldatavasti võiks seda vaadelda audiodokumentaalina reisist põhjamaa riiki; kuigi teisalt tekib alati küsimus sellest, et mis piirist alates on tegu dokumentalistika valdkonda jääva ning mis hetkest manipulatsiooniga ehk lihtsalt komponeeritud helitaiesega. Ehk võlu ongi selles, et seda piiri on raske tõmmata, see on tunnetuse küsimus ning avatud spekulatsioonidele. Leedu eksperimentaator - kelle paleuseks on muuseas olnud nii lintidega manipuleerimine kui vabajätsu stiihia - püüab siin edastada (või kinni püüda) dünaamilist pinget, ühildades koha eripära ning moodsaid tehnikaid. Kuivõrd kohavaimu kaardistamine tal õnnestub, on muidugi iseasi. Samas see teos on nii hoolitsus kui eestkoste kärbestele, resoneeruvatele orelitele, sõna otseses mõttes põranda alt ja läbi tugeva sahina kostuvale impromuusikale ning üle põranda tammumisele, halvasti funktsioneerivale raadiomagnetoolale ning majapidamisesemetele, mille häältele tavaliselt ei keskenduta (kuna peetakse neid tüütuteks). MR käsitleb kõike seda pigem salapäraste kultuuriliste artefaktidena kui meelelahutustoodetena. Võiks ju mõneti loogiliselt eeldada, et kõik nimetatud esemed leidis ta eest Norrast. Kahtlemata on tegu tähelepanu köitva helindiga. 7.5 (7.0-8.0)

Convair -- Standard Mean Chord (2010)

Bandcamp

• Indie dance 
• Shoegazing 
• Neo-psychedelia 
• Noise rock 
• Avant-rock 
• Alternative dance 
• Indie rock 
• Experimental rock 
• Krautrock 
• Noise pop 
• Experimental rock 
• Fuzz pop

Ühelt poolt seesugune taies ei kohusta millekski, ent teisalt ei saa seda jätta eiramata. Bianca Foster'i (BF) ehk Convair'i teine üllitis on veel kinni teistsuguses helipildis võrreldes hilisemate, märksa abstraheeritumate eksperimentidega. See 6-looline kõlab näljase indineiu katsetamisega kidramüra ja tantsuliste rütmide vallas -- lastes valla nii uuspsühhedeelse tagasisidestussumina ja kingapõrnitsusliku helivalli kui lõdvendades krautrokiliku esteetilise nihilismi ohelikke (ennekõike loos "NX37602 (H-4)", mis meenutab Neu! abrasiivsemaid hetki nende teisel albumil). See heli estetiseerib kõiki noid närvilisi ja rahulikemaid hetki, mida noore täiskasvanuna omasid. Ning tüünete momentide all tuksleb vihast, agressiivsusest ning pettumusest toituv generaator. Eks BF paneb end proovile, püüdes astuda suurte eeskujude kingadesse -- püüdes mõista, et kas ta on kõigepealt suuteline fikseerima end nii-öelda nullpunktis, et siis sealt edasi muretult uutele väljadele rännata. See on heliline reis pidevalt muutuvasse, ehk koguni loogiliselt kontrollimatule alale -- mis eristab süütut artisti kalestunud peerust. Siin kahtlemata minnakse kindla peale -- kui tõesti juhtub, et kuulaja ei taipa selle kunstilist väärtust, siis igal juhul tajub ta selle leviaatani tulekut maa värisedes. 8.5 (8.0-9.0)

Home Secretary -- That Wolf (2022)

Bandcamp

• Avant-garde 
• Spoken word 
• Electronic music 
• Avant-electronica 
• Storytelling 
• Experimentalism 
• Sound poetry 
• Experimental electronica 
• Dada music 
• Freeformfreakout

Kahe londonlase 9-looline taies kõlab kohati umbes kui Scatman John'i produtseerinuks Curd Duca. Kui peavoolumuusika veidrikule avanuks oma maailma ja stuudiouksed muusikamaailma äärealade kultuskuju -- rabedalt kogelev narratiivi esitlemine umbes nii, et samm tagasi ning paar sammukest edasi. Ühelt poolt nii albumi pealkirjast kui teemadest peegelduvad läbi inimeluga kaasnevad muutused, surelikkuse reflekteerimine ning sellega kaasnevad meeleheidet sisendavad tundmused; ent teisalt on tulemus meisterlikult võimendatud ja lõpule viidud. Ent jutustusi läbib ka kerge kinnisideelisus ning kiiksuga teemad. Eks seda võib võrrelda nii William Burroughs'i kui Mark E. Smith'i lüürikaga ning lähenemisega. Otsesemalt võib Briti tandemit võrrelda legendaarse saatejuhi ja muusiku Ken Nordine'iga (1920-2019) -- eriti noil momentidel kui lugude rääkimine muutub sugereerivaks (et mitte öelda transsi sisendavaks).Thomas Ernest'i ja Drew Burke'i retrospektiivsed killukesed erinevalt legendi lounge jazz'ilikest taustadest on reeglina teravad ja hõõruvad -- kitarr piisonina künnab sarvedega pinnast üles, puskleb ja paneb rappuma lugude struktuuri; vahe elektroonika siseneb loomuldasa nii vokaaltekstuuri kui lõikab iseseisvate helidena raskelt kolisevate trummide vahel. Vokaal on siin nii meedium kui eesmärk omaette -- plastiline materjal, mida saab vormida ja töödelda. Reeglina toimub tektooniline rappumine põnevas elektroakustiliseks kujundatud ruumis. 8.5 (8.0-8.5)