Natural Snow Buildings -- The Winter Ray (2004)

 

Discogs/RYM

• Post-rock 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Post-psychedelic 
• Avant-rock 
• Abstract 
• Chamber rock 
• Drone rock 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Ambient rock 

Üheksakümnendate lõpus alustanud Mehdi Ameziane`i (ehk TwinSisterMoon'i) ja Solange Gularte`i (ehk Isengrind'i) tandemprojekti võib arvata Prantsuse (eksperimentaal)(rokk)muusika koorekihti kuuluvaks. Praeguseks hetkeks on nad saavutanud kultusstaatuse üleilmselt. Näiteks kriitiliste muusika- ja filmisnoobide keskkonnas nagu Rate Your Music ulatub nende jälgijaskond 14 620 isikuni (see näitaja on näiteks suurem kui Suede'il, Mercury Rev'il, Travis'el, Seefeel'il, The Orb'il, Bastille'il, M People'il, Orbital'il, Curve'il jpt. Kõiksugu edetabelite - sh järgijaskonnaga - tipus troonival Radiohead'il on sääl 164 933 järgijat). Samas keskkonnas ulatub nende plaatide keskmine hinne reeglina üle 3.5, mis sealsete kasutajate pirtsakust arvestades on keskmisest kõrgem näitaja (erinevalt nt Discogs'ist, kus keskmised hinded kipuvad märksa kõrgemad olema). Käesolev topeltplaat - mille eest üks tüüp oli nõus välja käima 800 dollarit Discogs'is - hõlmab 25 lugu, mille baasiks on kitarrimuusika, ent mille pealisehituses figureerivad kõiksugu huvitavad helindid. Kitarridega reguleeritakse tingimusi, milles transgressiivsed tegurid siin-seal ilmnevad. Erinevalt traditsioonilisest rokkmuusikast ei määra kitarrid siin transgressiivset olemust. Efektiblokid, pärishelide moonutamine, simulatsioonide loomine, võib-olla ka teadlik negatsioon rokkmuusikast annavad helipildile baasi eeldustest erineva olemuse. Tavainimese teadmus traditsioonilisest rokkmuusikast ei lange kindlasti selle megaalbumiga ühte. Nende nohiklik renomee ning esinemislaad ei toeta samuti eelpoolmainitud traditsiooni. Käesolevat taiest kuulates helisevad mu kõrvus nende hilisemad taiesed, ennekõike isiklikuks lemmikuks kujunenud megaüllitised "Alpha Centauri" (2010, Vulpiano) ning "Aldebaran" (2016, Vulpiano). Hoolimata tohutust pikkusest pakkusid nood imetabast ja müstilist kuulamiselamust algusest lõpuni. Tõepoolest, plaadi lõppedes oli kuulaja unistustes jõudnud neile tähtedele. Kuigi "Winter Ray" saab mu meeltes ja analüüsikeskmes natuke madalamad punktid, siis tõsi on, et see album kronoloogiliselt oli väga hea asendus puhkusele läinud Godspeed You! Black Emperor'ile (kelle kaks aastat varasemale albumile "Yanqui U.X.O." torkavad Solange ja Mehdi nii esteetiliselt kui emotiivselt päkad silma). See andis ka aimu, mida GY!BE hakkas tegema pausilt naastes. Hea plaadi tunnuseks võib olla ka paar hitti. Siin on selleks "Bloody Snow", millel Solange laulab inimpõlglikult ja eneseirooniliselt: /This motherfucker gets out alive of this hole/

/With all these killers around/

/All these motherfuckers got out alive of this hole/

/With all these motherfuckers all around/

/There are tracks on the bloody snow/ 

/And they are surely mine/. Võimas! Stiilselt võimas! 9.0 (8.0-9.5)

Bruno Real -- Konania LP (2025)

 

Bandcamp 

• Breaks 
• House 
• Electronic music 
• Club dance 
• Alternative dance 
• Ambient house 
• World music 

Möönan alustuseks, et ei ole brasiillase Bruno Real'i (BR) varasemaid albumeid (koos käesolevaga kokku 20 üllitist produtseeritud 15 aasta jooksul), mistõttu ka ei hakka curitibalase loomingulisi nihkeid ja suunamuutusi analüüsima käesoleva 13-loolise valguses. Teisalt võib üsna julgelt väita, et produtsendi oskused peaksid nende poolteise dekaadi vältel olema kristaliseerunud. Tõepoolest, see on lõbus kuulamine, mille taga on tunda elukogenud muusiku kätt. Ta mängib rütmidega, mis ühelt poolt kõlavad hõimurütmide moodsate tõlgenduste ning kaugete kajadena, teisalt toob mõõdutundlikult sisse hõrgud ämbient- ning haussmuusika tõlgendused. Ürgsetele instinktidele on antud kaasaegne tunnetus ning ohjamine -- tribalistlike impulsside tulevikku suunatus saab teoks. Kui ta kasutab mingeid žanriefekte või standardeid, siis tal näib see põhjendatud olevat, lisades sellele uue kontekstuaalse väärtuse. See on ruumi ja atmosfääri optimaalsuse kalkulatsioon, mistõttu album ei tundu koormatuna, võimaldades igal elemendil hingata ning samas orgaaniliselt panustada tervikusse. Selle kõige tulemusena tervik dünaamiliselt hingab, ent samas troopiline tunnetus ning tribalistlikud meeleolud ei aja kuulajat higistama. Asi võib mõnusalt jahutavaks muutuda -- albumi kontekstis eriilmelises loos "Otreo" unistuslikud kitarrid toovad meelde mõne transgressiivse kingapõrnitsemisbändi a la Seefeel. Peenelt graveeritud, ratsionaalselt unistatud, mõjusalt teostatud. 8.5 (8.0-9.0)

Rändröövel -- Rändröövel (2025)

Bandcamp

• Progressive electronic 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Minimal synth 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Kosmische Musik 
• Ulmetroonika

Rändröövli 13-looline (peaaegu tunni aja pikkune) album on mõttetegevust virgutav ning süvendav kuulamine. See on muusika, mis peaasjalikult uurib analoog- ja modulaarsüntesaatorite sisemist elu, koondades elektronide tantsu haaravaks helijutustuseks. Kuivõrd tegu on Eesti artistiga, siis muusikalistest päritoluliinidest kõneldes tuleb kindlasti mainida Sven Grünberg'i (SG) mõju -- maestro jalajälge hilisemale Maarjamaa elektroonikale on raske ülehinnata. Ma nimetangi ühte (ent märkimisväärset) osa Rändröövli muusikast ulmetroonikaks -- kaasaegne Eesti elektrooniline muusika, milles on nii ämbiendi kui intelligentse tantsumuusika elemente sees, ent mille idealistlikku vaimsust on selgelt mõjutanud SG ning Berliini koolkonna elektroonikud (Froese, Franke, Schulze, Göttsching, Baumann), aga ilmselt ka Jarre (iseäranis popiliku puutega "Zeldin"). Muusikud, kes nägid süntesaatoreid ette peavoolu instrumentidena, pakkumaks samaväärset emotsionaalset sügavust ning esteetilist veetlust nagu kitarridega oli saavutatud. Kosmilise mustrina lahti hargnevad imetabased atmosfäärilised helindid, mida ankurdavad neurootilised rütmi pulseerimised, andes asjale ühtaegu kosmiliselt eepilise ning rohmakalt maise mulje. Autor samas ei häbene kasutamast kõige tooremaid helindeid, mis tatsuvad kõvasti ning väljakutsuvalt. Rütmide jõuline pulseerimine ei ole piinarikas -- see jätkub punktist, kus teatud piin ja primitiivsus on niikuinii integreeritud valemisse. Need on rohmakad tahud, mis vastandudes annavad albumile impulsi ilu tekkeks. Ilu on dünaamiline, ilu koosneb osakestest ning nende segunemisest. Neist tooretest helidest ilmselt steriilsetes stuudiotes ei räägita. Mõnes ahtras loos nagu "Maritain" (Esimene faas) tuleb heliroots eriti ilmekalt esile. Nagu eelnevalt sai kaudselt osutatud -- see ei ole muusika, mis on loodud süntesaatoritel, vaid süntesaatoritele. Siin nad paljastavad endid kuulajale, näidates oma pehmemat, võib-olla isegi inimlikumat poolt (mis sellesuunalisele Eesti elektroonilisele muusikale ehk ulmetroonikale on üsna iseloomulik -- alates Uni ning varase Galaktlan'iga). Et see kindel oleks - et mehhanitsistlik element kuulajas ebamugavust ei valmistaks - on helipilt siin-seal püütud mahendada loodushelidega. Loogiline ju -- kui elektroonika muutub inimnäolise(ma)ks, ju hakkab mingist punktist igatsema aasade ja merede järele. Orgaaniliselt interaktiivne on ka seetõttu, et avatud akendest sisenevad tänavahelid ning naaberkorterist kostuv puuri kriiskamine sulanduvad loomuldasa tervikusse. Paganama mänguline, ent samas küps album. 8.5 (8.0-9.0)

Martin Rach -- Ruins Of Summer (2025)

Bandcamp

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Musique brut 
• Freeformfreakout 
• Experimentalism 
• Free jazz 
• Post-classical 
• Improvised noise 
• Psycho-acoustic 
• Avant-jazz 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Post-bop 
• Micronoise 
• Abstract

Ja-jah, 36 lugu, mis ajaliselt kokku küünivad peaaegu kahe ja poole tunnini. Erinevaid varjunimesid kasutav leedukas Martinas Rakshtinas (MR) on viimase 12-13 aasta vältel olnud väga viljakas, kuigi muusikaliselt püüdnud destilleerida imetabasust peamiselt improviseeritud muusikast. Plaadi nimi, jah, on praegusel hetkel vägagi tabav; kuigi kunstiliseks tegevuseks on praegune ilm kahtlemata parim. Lugude pealkirjad osutavad lõviosas meeleolule ning kesksete instrumentide kasutamisele konkreetsetes taiestes. MR kontrollib ja õhutab stiihiat, kasutades selleks klahvpille, tenorsaksofoni, kive, kütusekanistreid-paake. Tenorsaksofon pasundab kõrgeid noote kui vihale aetud elevant, et seejärel vaibuda vaikusesse kusagil põõsastiku vööndis. Või siis tuututab kui emotsionaalselt ülesköetud ning segast peksev Mart Helme. Lugu nimega "light 2" on orelil pumpamine, vaadeldes muutusi, kuidas pealtnäha lihtsad noodid ning krobeline algus muutuvad pilvituks sfääride muusikaks. Sellele järgnev "loneliness 2" seevastu on kriiskavalt väljakutsuv -- saksofoniga meeleheite väljendamiseks on vaja olnud ruumi abi -- näikse, et mikrofon on pandud tünni põhja (või ise saksofoniga sinna roninud). Igati veenev. Martin Rach on kompromissitu looja -- ta ei näe mõtet taas luua ja toota seda, mida on juba tehtud. Seda on iseenesest raske teha, mistõttu mulle näib, et ta põhirõhuks on olnud püüe neisse helidesse tugevat emotsiooni sisestada. Ta peaasjalikult provotseerib, laskmata kuulajal mugavustsooni vajuda (ka esmapilgul malbed lood - nt "nostalgia" - võivad muutuda hetkega fuurialikuks). Teisalt selliseid pealtnäha kontrolli kaotavaid ning põrnitsevaid, ent intellektuaalset kõrgtaset näitavaid momente nagu "mud underneath breathes" ning "wild" - mis löövad pahviks - võinuks olla rohkemgi. Ilmselt kui seda hiiglaslikku kogumit manustada väiksemate tükkidena, jõuab veelgi rohkem analüüsitud infot ja muljet kuulaja ajju; kaevumaks sügavamale paisuvate-kahanevate ning mikro- ja makroskoopiliste heliskaalade taga olevate kinnismõtete ilma. 8.0 (7.0-9.0)

Ancient Milk -- The Death Vine (2010)

Bandcamp

• New Weird America 
• Freak folk 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indie folk 
• Free folk 
• Lo-fi 
• Improvised music 
• Ambient
• Avant-pop 
• Post-psychedelic 
• DIY 
• Folk indie

Eile - neljandal juulil - Ameerika iseseisvuspäeval käesolevat arvustama asudes tuli möönda, et sümpaatia selle Langenud Inglite linnast pärit pundi albumi suhtes on muutunud justkui rullides mööda Ameerika mägesid. Algul väga meeldis, siis meeldis üha vähem, seejärel ei meeldinud kohe üldse ning nüüd meeldib taas. Tegelikult on siin väga erinevaid tahke - alates naivistlikest ent sageli ülevatest häälutustest - mis toob Animal Collective'i manu, et jõuda The Beach Boys'ini kui kaasaegse uussiiruse (alg)allikani. Uus Veider-(folk)liikumine, mis tekkis nullindate algul, oli paradoksaalne seetõttu, et suutmata täpselt selle žanri piire paika panna (ning olles avatud uuele), ning kohandades rohkem või vähem erinevaid nägemusi, oli tulemuseks seesmine eristumine ning seeläbi liikumise piiride laienemine seestpoolt välja. Käesolev 14-looline taies evib omaette universumit, milles on vihjeid postpungile ("Gipyup"), madalama otsa Casio Tonebank süntesaatorite kasutamine viitab 80ndate DIY-kultuurile; "O, Aluha!" näikse põhinevat vaid ühel orkestreeritud sämplil, aga sellele on antud sugereeriv elujõud Effect Control-paneelil kiiremaks-aeglasemaks ning avaravamaks-kitsamaks manipuleerides; sellele järgnev lugu kõlab linna ja maa hõngudest läbipõimunud teadvuse vabavoolust tingitud tribalismina. Ent eristumine ja lahknemine ilmneb kõige enam selles sfääris, milles arendatakse folgi ja indiga külgnevat hingestatud asja. Hinge avardamise ja hingestamise asi ilmneb iseäranis viimases kolmandikus. Öeldakse, et on võimalik ebaõnnestuda mitut moodi, ent õnnestuda vaid ühel (õigel, st selleks ettenähtud) moel. Ise kahtlen selles asümeetrias siinses kontekstis -- isegi kui nad laulavad kõvasti ja valesti, õnnestuvad nad ikkagi. Väärt vaev. Sel ajal, kui alaväärsuskompleksides vaevlevad ning surma lähedusest ja puudutusest hulluvad pässid juhivad ja keeravad kanni seda maailma, on just sellist muusikat peavoolu vaja -- mitte elektroonilist tehnitsistlikku poppi, milles ohverdatakse hing tundetuks muutvale masinavärgile. 8.0 (7.5-8.5)

Ludwig Berger -- Species Loneliness (2024)

Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Conceptual 
• Spoken word 
• Avant-garde 
• Sound art 
• New Age 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Sound poetry

Eelmisel aastal ilmus sakslaselt Ludwig Berger'ilt kaks EP-d -- maikuus "Garden of Ediacara" -- mis koosnes esmapilgul lõbusatest dešifreerimatutest häälitsustest ämbientse muusika foonil. Kaks kuud varem ilmus kõlaliselt kurvem "Species Loneliness", mille narratiiviks olid 70ndate ökoõudusfilmid, kus kujutati teiste liikide loomupäratut liigagressiivsust, kuna inimene oli surunud oma ekspansiivsusega teised liigid talumatuseni. Ludwig Berger suunab nonde linateoste kõhedusttekitava ja ootusäreva hirmu kaasaegsesse leinalaulu kaotatu pärast ja otsingusse selle järele, mida võiks veel taastada. 6-loolisel kõlavad summutatud kompositsioonid, mida kummitavad eelmise sajandi ökoõudus- ja ökogooti filmide kajad, samas kui põimunud välisalvestused tekitavad hingamisruumi. Lood keskenduvad mõistele „liikide üksindus“ -- ökoloogilisele isolatsiooni ja üksinduse vormile. See väljendab koduigatsuse paradoksi, eemalolekutunnet, mis ilmneb meid ümbritsevates maastikes ja keskkondades ning tuleneb looduslike elupaikade kadumisest ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest. Muteerunud sämplitele on loodud ökonostalgia, igatsus tähendusrikaste suhete järele, mis on varjatud antropotseeni varjudesse. Kahtlemata on EP meisterlikult ja intrigeerivalt produtseeritud -- irriteerivus täpsemalt seisneb selles, et on kasutatud helisid, mille puhul ei ole kindel, kas siin üldse ongi kasutatud arvuteid ja süntesaatoreid. Meenutab pigem Bebe ja Louis Barron'i heliriba filmile "Keelatud planeet" (1956) kui kaasaegset ämbientmuusikat. Läbivast vulinast ja värsketest õhusõõmudest rikastatud heli tõi mälupilti Nõukogude filmi "Amfiibinimene" (1962). Märksõnaks üksindus ja eskapism, et olla iseendaga ja iseendale siin maailmas; mida võimendab ja võimestab tehnoloogiline (ja muu) areng. 8.5 (7.5-9.0)

Saguzar -- Total Necro D-Beat Desecration (2024)

Bandcamp 

• Crust punk 
• Black'n'roll 
• Black metal 
• D-Beat 
• Blackened crust 
• Speed metal

Hispaania piiridesse jäävalt Baskimaalt (sealsest päälinnast Bilbao'st) pärit punt kütab kuuma, toetudes äärmuslikuima metallmuusika ja mootorrattakultuuri tegelikkusele ja müüdile. Siin tuleb energia nii Motörhead'ist kui varasest mustmetallist (bändi kirjatüüp vihjab Burzum'ile) ning hardcore'ist -- energiat ammutataksegi mainitet pungi ja metalli vahealalt. Aga on ka tavapärasest kaks korda kiiremini mängitud rokenrolli (Elvis on metalli esiisa?). Ehk isegi Alan Vega't ja Suicide'i on siin kuulda -- vokaali võimendatakse ja pannakse kajama ekstaasis; tõsi, antud juhul raevus (korisevas ja kiristavas vokaalis ei ole tüütut ja piinlikku manerismi!). Seesuguse muusika veenvus pannakse tavaliselt küsimärgi alla siis, kui energiaga välja ei vea; kui ainult, siis aneemiline võib olla nende tüüpide välimus; ent tuleb ka tunnustada Saguzar'i tüüpide oskust idee asjaks vormistada -- igati huvitavat segmenti eritub tohutust energiavoost: introd on ägedad, isegi kidrarifid muutuvad seesuguse surve all millekski irriteerivaks; rääkimata trummidest, mis kaiguvad nagu homset päeva ei tulekski. Võimas kompromissitu muusika, ent sobib mitte ainult metallistidele ja punkaritele. 8.5 (8.0-9.5)

Neuronphase -- Doing What We Love EP (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance 
• Electronic music 
• House 
• Chilltronica 
• Deconstructed club

Teeme seda, mis meile mokkamööda on...see on ju õige vastus -- isegi kui alati ei saa teha (kõike), mis meeldib. Meeldimine on seotud positiivsete tundmustega, ning lemmikmuusika kahtlemata loob sümpaatseid seoseid. Haussmuusika on seda alati teinud ning Anti Aaveri aka Neuronphase'i muusika samuti. Hauss on ajatu muss, kätkedes eri ajastute mõjusid, mistõttu käesoleva 4-loolise puhul ei mõtle sellest kui ainult 21. sajandi muusikast. See, mis oli sügav 80ndatel ja 90ndatel, on seda ka käesoleval taiesel. Kõik see tüünus ja lopsakus, heledam ja tumedam segment (ning kõik sinna vahele jäävad varjundid), mida võib tajuda esimesel kuulamisel, on alles ka hilisematel kordadel. Hauss stiilina on eneseküllane, mistõttu ka osaliselt end lunastav (eeldusel, et on täidetud stiili põhikriteeriumid). Dionüüsoslik võnge ühtib intellektuaalse näljaga. Teisalt jälle -- see ei tähenda, et haussmuusika sees omakorda ei võiks olla ideaale. Väärtustades enim mikrohaussi stiili eksperimentaalsema väljundina (nagu näiteks tegi seda Theodor Zox nullindate algul), oodanuks dünaamika ülalhoidjana rohkem dekonstrueeritud rütme ja elemente. Kuivõrd igal artistil on oma käekiri, siis ilmselt mu ootused ei olegi õigustatud. Ilmselt ei olnud õigustatud kuulata Autechre'i matemaatilliselt visandatud biite vahetult enne selle kuulamist ("Anti EP", "Gantz Graf" EP). Tõsi, EP nimiloos on toda kruttivat ekstaatilist hullust, mis tükeldatud vokaalidest ja kramplikust rütmivõnkest ning nende omavahelisest sünergiast välja kasvab. Jepp, lugu eristub siinses kontekstis kui kassi nahka pistnud kanaarilind. Kokkuvõtvalt on tegu korraliku suutäiega. Indimehe puude on igati tunda. 8.5 (7.5-9.0)

Dallas -- Sleeper's Entertainer (1998)

Dallas/Seksound

• Indie pop/rock 
• Electronic 
• Alternative pop/rock 
• Breaks 
• Remixes 
• Art pop

Dallas Tallinnast (kõlab hästi!) oli kahtlemata üks olulisemaid indipop/rokkansambleid üheksakümnendate lõpus ning nullindate algul. Koos Bizarre'i, Borax'i, Röövel Ööbiku ning Dreamphish'iga määratlesid nad nimetatud skeene tugevuse. Muidugi oli seal ka teisi projekte, ent põhilöögijõud- ja suund olid vaieldamatud. Lugu "Your New Girlfriend" oli ilmselt ainus (vähemalt muud küll ei meenu) peavoolulöögilaul tollest skeenest -- suuresti tänu saate Vibratsioon esimesele kogumikule. Nad ise üllitasid selle muusika kassettil, millest õnneliku eksemplari omanikuks just sain. Ühelt poolt nostalgiline ning teisalt ajastutruu dokument; naasmine aega, kui arusaam alternatiivmuusikast oli hoopis teistsugune kui praegu -- kui konkreetsete entusiastide mõju trendidele nii siin kui seal oli ilmselt suurem. Ühelt poolt innnovaatilised britpopparid Blur ja Pulp ning teisalt paralleelselt kulgev põrandaalusem eksperimentaalpopiskeene eesotsas Stereolab'i, Broadcast'i ning Tortoise'iga kahtlemata avaldasid mõju, ent teisalt Tallinna kombo sünteesis ise oma raja, sillutades seda jaheda filmimuusika, sulni meeleolujätsu ning kruviva (kerg)elektroonikaga. Liikumine, mis oli võrreldav Stereolab'iga -- kingapõrnitsemise ja mürapopi juurest keerukama (dekonstrueeritud eklektitsismi?) loomingu manu. Kui kuulata seda praegu, siis meenub tollal aasta varem ilmunud Primal Scream'i taies "Vanishing Point" -- mitte niivõrd muusikaliselt kui lähenemiselt, liikudes kidrarokist elektroonilistele äärealadele. Viimasesse panustavad remiksidega ise Eesti elektroonilise muusika äärealadele kuulunud muusikaliselt raskesti määratletavad Out-Or ning Lobsand Dorje. Muusika on siin veenev, õhutades korraliku lookirjutamise ning hooga. Kahtlemata klassika. 8.0 (7.5-8.5)

Low lands -- Other Spaces (2022)

Bandcamp

 

• Indietronica 
• DIY 
• Organic electronica 
• Lo-fi 
• Psychedelic 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Drone pop 
• Shoegazing 
• Dream pop 
• Post-classical 
• EAI 
• Cinematic 
• Electronic 
• Musique concrète

See 15-looline taies Šotimaalt võib-olla ei ole päris see, mis ta esmapilgul näib. Kui esmakuulamisel võib kuulajale näida, et ümberringi valitseb korratus ja minnalaskmine, siis võib ette möönda, et ilu peitub detailides. Ühelt poolt moositakse kaunikõlalise indipopiga -- mis lähemal kuulamisel on siiski tervitatavalt nurgeline ja tõrges, olles tee-seda-ise esteetikast kantud (His Name Is Alive'i, Sparklehorse'i, Ultra Vivid Scene'i lähenemisega on nii mõndagi ühist; aga ka The Pastels'it ja Vaselines'i on siin kuulda) --, ent teisalt sisaldab kummastavaid helieksperimente -- raskesti kätteandvad abstraktsioonid keerduvad ja väänduvad ajukurdudes; kompositsioonid on kohati kipra tõmbunud enda raskusjõu ja tihedast esteetilisest võsast läbitungimise taaga all -- kuidas lahti mõtestada üht või teist teelahet (konkreetmuusika, drooniv pop, elektroonilised eksperimendid, elektroakustiline impro); kõige lõppu on lisatud imekaunis filmilinalik nimilugu, mis viib kuulaja hoopis teistsugusesse dimensiooni. Isegi kui otsad on jäetud kokku sidumata, on tulemus jäänud intrigeerivaks. 8.0 (7.0-8.5)

Hanetration -- Instance EP (2025)

Bandcamp

• Dark ambient
• Experimental electronica
• Organic electronica 
• Ambient techno
• New Age
• Organic electronica
• Drone
• Improvised music
• Folktronica
• Ambient
• Drone pop

Sõna/pealkirja "Instance" võib eesti keelde tõlkida "juhtumina", "näitena" , "kohtuinstantsina". Millise kohtu poole me peaksime apelleerima, saamaks selgust, mis juhtumi või näitega tegemist on? Ütleme siis nii, et tegu on järjekordse juhtumiga ühelt konkreetselt artistilt Uduselt Albionilt. Nagu targale ja andekale artistile omane, on Briti produtsent taas saanud maha viieloolise EPga. Ei jää siis ruumi augutäidetele ega enesekordustele. Ei anta nii võimalust tähenärijatele küüniliseks tagasisideks. Teisalt jälle -- kas neist lugudest kasvab välja tervik? Mis on tervik? Elujõuline tervik on kogum, mis on eriilmeline niivõrd kuivõrd hoiab dünaamiliselt ülal helidest tulenevat kirge. Ilma ambitsioonita ei ole võimalik midagi alustada ning ilma vaeva nägemata ei saavuta ka midagi. Hanetration näitab eriilmelisust -- loos "Foe" teeb ta vigade paranduse ja vabandab Enya eest (missugust veekalkvel alaealisust too meile kolm kümnendit tagasi pakkus!) ning järgmises loos "Mob" liigutakse süvaämbiendi kriivast tehnotümakani; et seejärel loos "Rig" (loogiliselt) muteeruda läbi keldrilae kostuvate summutatud tumeämbiendilike biitideni. Hüpnagoogiline postindustriaalne viirastus viirgab eikuhugi -- mis ongi ju lõppjaam. Ning muidugi "Cry" -- kuigi avalugu võib seda kordusrežiimil kuulates tajuda lõpuloona, kuna: lopsakas droon võsub orkestratsioonilaadseks aju loputuseks. Kulus igati ära -- täna öösel nägin märkimisväärset und, et olin Trubetsky sünnipäeval ning mingil hetkel Raul Saaremets intervjueeris laua taga Trubat, endal Robert Smith'i soeng peas! Tõeliselt kussutav ja veenev on see "Cry"! Folkt(d)rooniline "Kin" kusagil keskel ei ole üldse paha lugu, ent jääb eelpoolmainitute varju. Ometi varjulisus on transparentsuse eeldus -- juhul muidugi siis, kui loos on potentsiaali endast välja kasvada. Eks aeg näitab. 8.5 (7.5-9.0)

Makunouchi Bento -- Saloane SCRUM (2025)

Bandcamp

• Ambient pop 
• Art pop 
• Electronic 
• Post-classical 
• Avant-pop 
• Fourth world 
• Experimental pop 
• Post-pop 
• Deconstructed pop

Teenekad Rumeenia helikatsetajad ja vilunud otsijad Felix Petrescu ja Valentin Toma on tagasi järjekordse üllitisega -- see 5-looline taies kõlab kui üks pikem lugu, mis on huvitavalt sopistatud ja liigendatud. Kui avalugu annab ehk aimu kelmikast psühhedeelse popi taotlusest, siis järgmistes lugudes liigutakse kunstilise popi sügavate kihtide taha peitu. Rumeenia tandemit iseloomustav elegantne antirealistlik (st konkreetsetest stiilidest möödahiiliv kui neile viitav) tendents, milles sulanduvad kunstilise elektronmuusika trillerdus, postklassikaline atmosfäär ja ämbiendi ebamäärane ruumilisus, otsides teed teistest eemale ja eraldi. Sõltumata sellest, et kas seda määratleda kunstilise eneseotsingu või esteetilise dekonstruktsiooni viljana, eirab see konventsioone, esitledes muusikalisi vorme, mis eksisteerivad kuskil äratuntava ja võõra (uue?) vahepeal. Helifragmendid näikse justkui kuuluvat mingisse harjumuspärasesse kategooriasse, kuid selle tajumist muudetakse läbi kummastust tekitava ruumilisuse, venitatud ajalise taju, mida siiski näikse ühtlustavat intuitiivselt tajutav narratiiv selle taga. See näikse olevat ideaalpopi teoreetiliselt võimatumaid vorme -- kui abstraktne pop lagunemas koost iseenda tekitatud hüperreaalsuses. 9.0 (8.5-9.5)

Geraldine Snell -- Overlove (2025)

Bandcamp

• Singer-songwriter 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Alternative pop
• Electronic 
• Experimental pop 
• Chamber pop 
• Dream pop

See album kõlab sosinal esitatud appikarjena -- kunstniku meeleheitlik, ent samas kalkuleeritud katse tungida unistuste katedraali, kus eksistentsiaalne ja kultuuriline äng ning teisalt ihaldatav materiaalne glamuur ja tunnustus põimuvad millekski vastuokslikuks ja keerukaks. Tõepoolest, see 11-looline album on tajutavalt valulik katse ehitada silda üle loomingu ja turunduse vahelise kuristiku -- ilmselgelt on see üks põhjustest, miks album on üsna otsinguline ja eklektiline; evides nii Kate Bush'i ja Jane Siberry edvistavat kunstilise popi tundlikkust, samas flirtides ka ämbientpopiga, milles peegelduvad unenäopopi ja kingapõrnitsemise kauged kajad. Üllitise alguses lajatatakse eksperimentaalelektroonilise taiesega ("Recline Me"), mis kontekstuaalses plaanis paneb lihtsalt õlgu kehitama. Võtame teadmiseks, et artist oskab helisid abstraheerida. Iseenesest hea lugu, ning selles suunas võikski artist edasi liikuda. Kokkuvõtvalt laseb Geraldine Snell paista ülepakutult omaenda agoonial ja estetismil, mistõttu kompositsioonides on natuke liiga palju (läppunud) õhku ja surve puudumist -- tulemuseks on segu, mis on korraga kassikullana veetlev ja lämmatav. Siit ongi britil hea edasi minna -- banaalsused ja lapsused kõrvale jätta, et süvitsi kunsti sukelduda. Seda enam, et tegu on mitmekülgse kultuuritegelase (lisaks filmitegija, kirjanik) kolmanda albumiga. No ei ole mõtet ennast edasi korrata! 6.5 (6.0-8.0)

Okmiracle -- New Old Loops (2024)

Bandcamp

• Post-rock 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Experimental rock 
• Clicks'n'cuts
• Cinematic 
• Electronic 
• Ambient 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica

Mida võib eeldada muusikast, mille eesmärgiks on kõnelda läbi kunagi valminu ja liikuda seeläbi uutele tasanditele. Kas need on ikka uued tasandid? Need on tautoloogilised küsimused, kuivõrd inimesele kui lennuvõimetule loomale tähendab kuhugi jõudmine eelnevalt loodu najal edasi liikumist. Eelnevaid treppe ja teid on külluses, mida mööda liikuda. Ka kultuur on treppide ja astmete ning püramiidide skeem, tõsi, mille tippu jõuavad vaid geeniused. Konkreetsel juhul vanad klaverimuusika klotsid, mille sagedusi on siia-sinna sikutatud viisil, et tulemuseks ei ole mitte ainult uus kaasaegne klassikaline muusika, vaid sellest kasvavad välja stiihiline ämbient, atmosfääriline rokkmuusika ning hetktõrgetest laetud tehnomuusika/intelligentne tantsumuusika. Rokk- ja klassikalise muusika struktuurid on lammutatud, manipuleeritud ja uuesti kokku pandud viisil, et uuendatud tekstuuri pragude ja avauste kaudu siseneda elektroonilise muusika lõpmatusse (ehkki see lõpmatus ja liikumine võivad olla näilised, kuivõrd jääb valitsema tunne apoorilisest kulgemisest -- sirutatakse tiibu, luuakse mulje liikumisest, kuigi lõppude lõpuks jäädakse ühte kohta pidama). Ja see on hästi õnnestunud! 8.0/10

Other Eyes -- Double Cut (2024)

Bandcamp

• Noise rock 
• Shoegazing 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Alternative dance 
• Rock'n'roll

Eesti müraroki (äkki ka rokenrolli) tituleerimata kuningate kolmelooline taies pettumust ei valmista. Vastupidi -- ilmselt parim kidrakeskne üllitis Maarjamaalt aastal 2024. Siin on seda õiget rokimehe suhtumist ja intelligentsi -- visatakse letti põlvesügavuse psühhedeelia, trotsliku kidramüra ja kingapõrnitsemise ning haaravate tantsurütmide segu, mida siis teisalt timmitakse ja kräbuliseks säetakse. Siinkirjutaja tajub eklektilise tunde ja selle ületamise vajadusest tulenevat pinget, mis ongi käesoleva teose küte ja leek. Settinud idee rokis ei ole enam rokiideaal (sellel on õige rokiga vähe pistmist!) -- see on vajalik vaid selleks, et sellelt platvormilt seda purustades õhku tõusta. Rokk peab olema konstruktiivselt destruktiivne. Keskne lugu on eksperimentaalne "Ghosts in the Attic" tektoonilise bassiliini ja aeglustatud tempoga; mismoodi võiks kõlada My Bloody Valentine, kui nende lähenemine oleks vendade Reid'ide kaaperdatud. Sealt vahelt võib aimata röövelööbiklikku ninakat provokatiivsust, mis tõmbab lõõrid korralikult lõkendama. On küll üks pagana kihvt rokenroll! 8.5/10

Narkhiil -- Bloodlust (2024)

Bandcamp

• Dungeon synth 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Fantasy music 
• Dark ambient 
• Martial industrial 
• Drone
• Dark synth
• Black metal 

Eesti artisti Narkhiili 10-looline üllitis viitab aeg-ajalt keldrisündi algallikale -- teise laine black metal'i atmosfäärilistele elektronulmadele. Sellega loomuldasa kaasnevad Tolkien'i loodud fantaasiad, keskaja nostalgia, sõjaindustriaalmuusika varjud, eksistentsialistlik gooti hääbumisesteetika (mis kohati võib muutuda nartsissistlikuks liialduseks). Kui parafraseerida Rumeenia mõtlejat Emil Mihai Cioran'it, siis ainsad, kelledel siin ilmas on põhjendus kohe suremiseks, on optimistid. Pessimistidel ei ole milleski pettuda, rääkimata küünikutest. Kõik jäljed tsivilisatsioonide hävimisest kaovad vähem kui 10 000 aastaga, olles vaid üks tuim akord paleontoloogia prügikastis. Teisalt jälle -- mida muud see reinkarnatsiooni idee ongi kui intellektuaalne seletus energia jäävuse seadusele. Dungeon synth on säherdune muusikastiil, mis 90ndatel kogus märgatavat populaarsust, ent nullindatel jäi üksikute entusiastide vedada; et kümnendatel taas elustuda. Narkhiil kasutab mõnes loos maitsekalt trummeldamist ("Blood Wine"), et veelgi ilmekamalt osutada algallikatele. Saatan peitub pisiasjades -- sellel taiesel on kõik paigas. Näiteks hobuse hirmutamised või kujutab see põrgulise hirnatamist, lisaks kurvameelsusest läbiimbunud droonhelid (funeral doom'i mõjud) ja kellamäng; või siis vastupidise emotiivse intensiooniga elektroonilised mürinad ja teravad efektid. Korralik ja sünnis taies, mille mängimist keskajal äkki ei oleks mõistetud teotusena. Sellises koguses verejanu kostub siit üllitiselt, mis on normaalne elus edasi minemiseks. 7.5/10

Zwarte Dood -- Demo Compilation (2023)

Bandcamp

• Blackened death metal 
• Crust punk 
• Raw black metal 
• Occult black metal 
• Dungeon synth 
• Covers

Ühes hiljutises Muusikanõunike saates lugupeetud saatejuht kurtis, et kuulas viimati (kehva) Egiptuse (must)metalli; mistõttu soovitan pöörduda aja kokkuhoiu mõttes Strugatsky metal 2024-leheküljele RYM-s. Eelfiltreeritud jamast, põrgulik laks nii vaimule, kehale kui suure vaevaga kokku korjatud tühisele maailmavaatele ja egole. Ühte sellist hetkel kuulan -- Musta Surma Flandriamaalt, kelle muusikas on kõik olulised mustmetalli spektrid esindatud, külgnedes ka surmametalli ning koorikpungiga. Mõne loo introteks on tumeämbientlikud ja keldrisündised siud. See 13-looline kõlab kui skeptikud-küünikud hakkaksid muusikat viljelema -- eeldades tõsikindla teadmise võimatust hakkaksid kõike sihilikult uuristama, kaasa arvatud iseenda metoodilist veendumust kahtlemises. Nõnda see kupatus kõigub iseenda mürgihammaste ilast tekkinud peapöörituse ajel. Olles kütt ja kütitav üheaegselt. Kokkuvõtvalt -- tänapäeva muusikamaailmas on raske midagi heale mustmetallile vastu panna -- tugev identiteet, mida loomuldasa õõnestatakse -- mis paradoksaalselt tsementeerib seda veelgi.

Medicine -- Home Everywhere (2014)

Bandcamp

• Avant-rock 
• Noise pop 
• Indie dance 
• Shoegaze 
• Neo-psychedelia 
• Indie pop/rock 
• Alternative pop/rock 
• Indietronica 
• Alternative dance 
• Ethereal wave 
• Dream pop 
• Doo wop 
• Experimental rock 
• Post-rock

Ütlen keerutamata, et Brad Laner'i juhitud pundist Medicine on isiklikult kujunenud My Bloody Valentine'i, Slowdive'i ning The Boo Radleys'e (esimesed kaks albumit) kõrval kõige olulisem shoegaze-punt. Hindan nende transgressiivset lähenemist muusikale (samas tegemata kvaliteedis järeleandmisi), mistõttu teised muidu hästi kõlavad ent konventsionaalsust väärtustanud kingapõrnitsejad jäävad tahapoole (nt Ride, Lush). Eelpoolmainitud suurused otsisid väljapääsu ebakonventsionaalsete lahenduste ning põigetega teistesse stiilidesse -- olles õiges rokivaimus mässulised, samas kohati vormiliselt olemata enam nii väga rokkmuusika (just tol hetkel, kui nad piire nihutasid -- hiljem lisandus auditooriumi mõistmise ja integreerimise kaanon). Kui mõelda, missugust täpset heli tuli kinnisideeliselt destilleerida, mis muutus peaasjalikult produktsiooni teemaks, siis seesugusel lähenemisel oli juba rohkem ühist elektroonilise muusikaga, samas mõjutades ka hilisemat elektroonikat (nt Morr Music alla koondunud artiste). Kui MBV tuli tagasi uue muusikaga 2013. aastal, siis sama tegi ka nende USA vasteks peetav Medicine (tõsi, nende paus oli kestnud kümme aastat). Medicine ei ole kaotanud sellel tagasituleku teisel (9-loolisel) taiesel midagi võrreldes varasemaga, ent on lisanud uut. Peened elektroonilised hoovused - mida võib omistada Brad Laner'i vahepealse sooloprojekti Electric Company arvele (elektroonilisest indist ja digitaalsest mürapopist kuni autsaidertehno, IDM, mikromüra, veaelektroonika jpm välja) - tulevad siin rohkem või vähem varjatud kujul esile (mida võis tajuda ka varasematel taiestel), ent isegi huvitavam ja isikupära määravam on üks teine tendents -- hõrk doo wop-vokaalkoor, kompides popi ja avangardi piiridel (a la The United States Of America). Väga juurtega punt, on ju? Nimilugu ja ühtlasi lõpulugu langeb ruumilisse kaosesse, toetudes kordustele, et iseloodud korratus üle võtta ning see hüpnoosiks vormida. "Don't Be Slow" on MBV uue ilme ja The Avalanches'i kohtumine kusagil India pagoodis. "It's All About You" otsib tumedamat pidepunkti sarnaselt Lycia, Autumn Grey Solace'i, This Ascension'i ning Black Tape for a Blue Girl'i-suguste sama (lõuna)kandi USA puntidega. See on maagiline realism muusikas. Ühes loos on hea näide sellest, et ka torupill võib olla vägagi indiinstrument, kui seda osata õigesti kasutada. Lummav meistriteos igatahes.

Boban Ristevski -- Tracks from the comps 7 (2024)

Bandcamp

• Experimentalism
• Drone 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Industrial music 
• Sound art 
• Microsound 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Post-industrial 
• Musique concrète 
• Post-psychedelic 
• Abstract
• Minimalism

Muusika, mida kuuleme käesoleval kuueloolisel, on täpne, lakooniline ning kontrollitud. Tänu viimasele tegevusele tuleb taiese iseloom ja mõte reljeefselt esile. Isegi taandatud fraktaalides kuuldav mikromüra on kontrollitud nii sageduses kui resonantsis. Ekstaasi jõudmine on kontrollitud tegevus. Makedoonlase Boban Ristevski muusikasse on kätketud industriaal- ja müramuusikaga seotud eksperimentaalmuusikale iseloomulik kriipiva ja kütkestava ning pingestatud ja ülendava vastandusest tulenev kunstiline ülenemine. Helinivoo kord tõuseb (tõsi, ei tõuse kordagi väga kõrgele), kord langeb, ent seesmine toores energia valgub haaravalt väljapoole, et kutsuda kuulajat kaasa mõtlema (vahetu mõistmine ei ole antud juhul iseenesestmõistetav) -- eeldades avatud vaimu ja kannatlikkust. Kuivõrd Boban Ristevski on raamatukoguhoidja, siis on ta maininud ka kirjandust olulise mõjutajana -- näituseks lugu "Dreaming Ahead Of Time" on piisavalt redutseeritud, et anda pealkirjale eriline tähendus. Mõistmine aitab ära tunda ning positiivne (ära)tundmine on südame ja armastuse eelduseks. Ka seesugust helilist abstraktsiooni saab väga armastada, kuivõrd sellest kiirgab soojust kui ahjust kusagil majakeses keset lumevälja. Kohati meenub lapsepõlvest kuuldu, kui rongirataste hüpnootiline motoorsus 5-6 kilomeetri kauguselt kõrva kostis. Üks ilusamaid helisid, mis siiani kummitab.

Ainus miinus käesoleva taiese juures on - nagu pealkirigi vihjab -, et tegu ei ole albumiga -- koosnedes lugudest, mis on (tagasi) kogutud kogumikelt (Argali, Midnightradio, Attenuation Circuit, Internet Daemon). Teisalt jälle on lood esteetiliselt sidusad, moodustades nauditava terviku. Ühesõnaga, kontrollitud kaosest sünnib intellektuaalne ilu ja ekstaas.

Rat Covenant -- RAT-153 - 18.98 Occultus Penetration (2024)

Bandcamp

• Black metal 
• Ethereal wave 
• Dungeon synth
• Raw black metal 
• Avant-metal 
• Black noise 
• Blackgaze

Jätkan postmodernistliku muusika arvustamisega, tõsi, selle agressiivsema ja tumedama poolega -- mustmetalliga. Saksa projekti 8-looline üllitis kõlab kui veganid harrastamas kannibalismi või rohepöörajad üksteist bioküttena ohverdamas helge tuleviku nimel. Inimvihkajalik udjamine, mille eesmärk on iseenda loodud kaosesse ära uppuda või endast tükke lahti raputada ja vundamenti mõrasid tekitada -- kui võimsatest magnetgradientidest ehitatud hoone, mis magnetväljade toimimisel ennast põrmu paiskab. See on taies, millel ristuvad ekstreemmetall ning absorbeeriv müra. Müra on siin erinevat laadi -- mikroskoopilisest hämust kuni kingapõrnitsejate perifeersete määratlematute helideni. Üks erandlik lugu on "18.98", mis kõlab kui austusavaldus USA darkgaze/ethereal wave/dark wave-legendile Lycia'le, millest kasvab välja lõrisev laulusaade paremas kanalis. Teised erandid on lühikesed vahepalad, mis hälbivad rohkem või vähem tervikust -- nt "Nilson High", mis koosneb rongirataste klõbinast ja flöödi improst (nn train tunnel synth). Edaspidistes lugudes on jõuramist juba suurte hulkadena ja vihisevatel kiirustel, milles on nii raevu, ängi, hullumist kui piina(mist). Lõpphinne sõltub tunnetusest -- ütleme nii, et vähemalt 4/5 (ideaal)plaanist on ellu viidud. Väärt asi, aga kuulake ka teisi üllitisi sellelt väga viljakalt projektilt.