Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Podreira. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Podreira. Kuva kõik postitused

12/16/2023

Niili – The Blood Countess: Devotees of Elizabeth Báthory EP (2023)




Podreira

Raw black metal Black noise Blackened death metal

Koerakoonlased hauguvad aukus silmadega vihast viisikest -- pühendatud verisele Ungari krahvinnale Elisabeth Bathory'le (üks peamisi misantroop-ekstreemmetallistide inspireerijaid). Toores, suht habras, koorikjas ja aeg-ajalt laiali lagunev. See ongi toore mustmetallmuusika võlusid, kui kidra, bassi ja trummide kaskaadis ei suudeta energiat ja raevu piisavalt kontrollida (või väljutada), et asi tardub hetkeiks amorfseks känkraks. Siis ongi tulemuseks mustav müra, saatmaks vihast nüristunud järavat vokaali (Mõhk ja Tölpa võiksid olla artisti gospelkooris). Pealtnäha pisiasi, ent dünaamikasse puutuvalt ülioluline. Kui psühhedeelia eeldab narkoaineid või teatud füüsilisi praktikaid, et "minna väljapoole", siis toored mustmetallistid säherduse praktikaga kaotavad samuti kontrolli ning lähevad väljapoole. 10-looline taies 16-minutilise tungi ajel on võimas energia loomine ning kanaliseerimine, mis lõikab nii vaimselt kui füüsiliselt. Vägagi usutav. Verine Liisu tunneks perversset meeleliigutust.

6/28/2019

FuneralPhobia/Mal Aliento/ Scythes Of Evil – Dead Noise Raw (2019)


  • Brutal metal 
  • Black metal 
  • Extreme metal 
  • Trash metal

Comment: it is a bizarre triple format by Podreira Records and Skitnaste Records in embracing three artists, one of them providing five compositions, and the rest ones just one composition. However, the whole time set clocks in at a 15 minute. The point is that PersonalPhobia's tracks used to come up to one minute only. Scythes Of Evil's composition R - A - W is a 5-minute roundabout based on a virtually unchanged yet ominously enchanting drum machine pattern being adorned with reverberant shrieks and moaning. I would not surprised at all if it was produced by Steve Reich, or La Monte Young, for instance. FuneralPhobia's set is a convincing halfway between trash and black metal. Mal Aliento's Untitled Screams is the different story although relative to the two aforementioned artists. It is full of blasting noises and exaggerated screams and kit drums thereof ultimately producing some sort of inferior blackened secret rather resembling black metal in a quite bent way. It is like eating mud with the ears. Very mind-provoking.