Palancar – The Land of the Electric Monsters (2009)

Just Not Normal

• Experimental electronica 
• Microtonal 
• Avant-electronica 
• Improvised music 
• Drone 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Ambient 
• Live session 
• Dark ambient 
• Psycho-acoustic 

Olles kuulanud kordi järjest Darrell Burgan'i aka Palancar'i kahest pikast kompositsioonist koosnevat üllitist kerkis vaimusilma ammu nähtud video Jean-Michel Jarre laivesinemisest, mille jooksul Prantsuse sündivõlur püüdis taltsutada kapriisseid analoogsüntesaatoreid; kattes neid tekkidega, et nende optimaalseks toimimiseks ettenähtud temperatuuri alal hoida. Palancar'i 65-minutilisel laivis salvestatud üllitisel võib samuti tajuda masinate raevu ja mässu, milles hillitsetud, samas turris ämbientdroonvoog on kunati pikitud ootamatute kääksatuste-tämbrimuutuste-kajade-müradega, mis mõjuvad tektooniliselt. Selles on lisaks esoteerilist tumedust ja äraspidist psühhedeeliat, mis võib meenutada Alio Die't ja Coil'i. Ei jää see kaugele ka varaste elektronmuusikapioneeride Daphne Oram'i ja Ruth White'i loomingust. Üllitise on väljutanud huvitav leibel nimega Justnotnormal (aga ka nimekujul Just Not Normal), mis tegutses nullindatel ja kümnendate algul. Palju huvitavat sündikraami võib sealt leida nagu näiteks14-aastase Hannah Shapero katsetused Buchla 100 nimelisel modulaarsüntekal 60ndatel lõpus ja 70ndate alguses. Aga lisaks sellele ja tollele kuulake kindlasti Palancar'i ülejäänud diskograafiat, koosnedes enam kui 40 albumist.

Dead Voices White Noise (2011)

Justnotnormal

/Glitchtronica, Noise, Experimental electronica, Drone, Post-industrial, Avant-electronica, Non-music, Musique concréte, Acousmatic music, Leftfield, Microtonal, Illbient/

Comment: this handful of tracks is an issue in a long row of albums hinting at the fact how emotive could electronic music be even if it is made up of incisive material and noisy impulses. Why it seems to be in this way? Maybe it is so because of superimposing these sonic elements upon the mess and chaos of real life. Maybe it is so because of creating more arousing simulacra instead of the more disillusioned aspects in real life. In a word, to provide more hope and redemption to people who are listening to the issue. You can hear the trains arriving at a train station, you might hear unknown creatures being involved in indecipherable activities, you could hear sounds providing a viable platform for your phantasies and fictions. More importantly, you could hear intriguing sounds over there to broaden your universe and open some doors in your perception. Dead Voices White Noise is a compilation by justnotnormal Record label providing a chance to design the aforementioned patterns to such artists as Somnaphon, Controlled Dissonance, Pyne, Miquel Parera Jaques, and Plastic Love Tool.

Philippe Faujas – Deriva Sonora (2011)

Justnotnormal

/Musique concrète, Field recording, Experimentalism, Non-music/

Comment: it was many years ago when I ardently argued about outside recorded sounds with my friend. The point was about valuableness of those sounds while you have chance to go out to the nature otherwise. More concretely, how valuable could be the simulacrum in fact? However, my then hostile stance has softened over the years. Furthermore, the field recording compositions are frequently processed and/or blended with artificial sounds and/or conceptually confined to have disparate goal other than just providing an anaemic template from the nature. The Spanish artist of French heritage Philippe Faujas` 19-minute composition involves windy “beats”, crackles, clicks, hits, speech snippets, motorcycle accelerations and bypasses, street noises, the paces of human beings, train induced metronomic “cadences” and so forth. Tongue in cheek, at times the soundscape can be considered the natural kind of glitched-out music because of being tightly wrapped up by a high consistency of hisses and crackles. In a nutshell, it is an interesting alternation to your common listening habits. 

Dzlav - Toy Machines And Scavenged Melodies (2009)

Just Not Normal

/Experimental electronica, Electro pop, Techno pop, Glitchtronica, Leftfield/

Comment: it is great honour and pleasure to be back again at the discography of Just not Normal, a record label whose intention was to issue pawky experimental music. Dzlav`s 8-track issue sounds exactly in this way – although the uniform of it is made up of sly glitch-y electronic bits its content is quite pop-appealing almost chiming like an instance of dance pop music. In truth it is cutting-edge dance music (at times more electro, at times more techno oriented). The result is fabulous because of showing to us that music consisting of chopped-up chords could emerge in simple or partly pop-oriented way. Actually it is a way of art to cross such different attitudinal elements together seamlessly. Must hear. 

Cagey House - Gnomic (2011)

Justnotnormal

8.8

/Sampledelic, Sound collage, Cut and paste, Plunderphonics, Hauntology, Weird pop, Art pop, DIY, Lo-fi/

Comment: the webaudio/netaudio legend Dave Keifer aka Cagey House (being active since the end of 90`s/the beginning of 00`s) makes a slight swerve from his previous, profoundly wraith-filled pop/art pop/intentional pop tradition, on the other side, coming relatively close to his first publications (Model City; Octopus Two). Roaming lo-fi motives are around there to involve shades drawn out from the vials of sampledelia, DIY, and hauntology. At times it is funny, sometimes gratingly melancholic. However, you get highly confused if you are intended to determine it off on the scale of time and space.

[Artists] v4w.enko

SND from V4W.ENKO on Vimeo.

HARMONIC RATIO: Statement1___03 from V4W.ENKO on Vimeo.

focus-reboot from V4W.ENKO on Vimeo.

v4w.enko
v4w.enko
Justnotnormal
Entity
Digitalbiotope
Vacu Sessions
Kvitnu
Myspace
Lastfm

Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)

“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.

Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.

Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...

Kuula albumit siit

9.4

Hannah M.G Shapero My name is Marietta Cashman (Justnotnormal)

Elektronmuusika aastatest 1967-70. Ammu enne seda kui Kraftwerk elektroonilise popmuusika ajalugu sügavalt puudutanud oopused lõi. Võimalik, et võrdlus näib meelevaldne, kuivõrd kõnealune album kuulub kõlaliselt pigem akadeemilise avangardi traditsiooni kui popmuusikalisse sfääri. Teisalt, ka Saksa popavangardistid – pean siin silmas just Ralf Hütter`it ning CAN`i Holger Czukay`d ning Irmin Schmidt`i – on pärit akadeemilistest ringkondadest ning seetõttu on akadeemilist finessi paratamatult tunda ka nende heliloomes. Edasisi järeldusi võite teha ise.

Muusika autoriks on Hannah Shapero, kes loomise algushetkel oli ainult 14-aastane. Tema isa, helilooja Harold Shapero, oli eelpoolmainitud ajavahemikul Brandeis`i ülikooli elektronstuudio juhataja, kes julgustas oma tütart improviseerima legendaarsel Buchla 100 modulaarsüntesaatoril (ühtlasi oli see Buchla esimene süntesaatoriseeria - aastast 1966). Kujutage ette põhikooli- ja keskkooliaegset last, kes läheb pärast koolipäeva isa juurde elektroonilist muusikat komponeerima! Hoolimata looja noorusest ei kõla puberteetlikkus välja nendest saundidest. Võimalik, et kolossinstrumendi tehnoloogiline isepära determineeris ka mingis ulatuses saundi iseloomu. Võib arvata, et sustained akordide tõttu klimberdada sellel instrumendil ei olnud lihtsalt võimalik. Hannah Shapero ise meenutab, et saundiloome sellel instrumendil oli primitiivne – helile oli võimalik lisada vaid ühte reverb-efekti. Neiu salvestas stuudios asjad linti, kopeeris need omakorda ning töötles kodus liimi ja kääride abil mitmeks jadaks – teisisõnu, eraldi lugudeks. Mõtestatud ülesehitusega efektijadadest kumav viirastuslik iseloom tuletab meelde 60ndate-70ndate halloween-kogumikke – ainsa erandiga, et albumil ei ole kummituslikke vokaalefekte. Samuti lühikesed improvisatsioonisekundid. Kokkuvõttes – viirastuslik miljöö lõikab vahedalt! Igati põnev talletus Buchla süntesaatori ühest esimestest salvestusest.

Kuula albumit siit

8.6