[Artists] v4w.enko

SND from V4W.ENKO on Vimeo.

HARMONIC RATIO: Statement1___03 from V4W.ENKO on Vimeo.

focus-reboot from V4W.ENKO on Vimeo.

v4w.enko
v4w.enko
Justnotnormal
Entity
Digitalbiotope
Vacu Sessions
Kvitnu
Myspace
Lastfm

Weldroid Attitude Indicator (Kahvi)

I suppose, there is no question about Tamas Zsiros aka Weldroid`s ability to proof himself as an artistically established musician among the IDM-niks in worldwide. No doubt, his previous releases Stranglehold (2008, Kahvi), and Splines (2010, Soft Phase) has showcased his strength to reach off mesmerizing rhythmic patterns, playing out in abstract cadences at the one time, or keen likely to harmony-based occurences at the second time, or infused versions of the two abovementioned ones at the third time. Yet, it is not a kind of near-softcore IDM appearance, having its flow on a blend of motorik gears and electro-esque blurbing of the robot-alikeness in the style of Autechre or Dopplereffekt, respectively. In a word, based upon a sheer cutting edge conception.

However, the Hungarian`s third release (15 tracks within approximately 80 minutes) under the legendary Kahvi Collective seems to be more outstripping vis à vis with the two previous issues. Aside every kind of obligatory nucleus-based angular metallic techno beat variations around here you can detect for krautrock-alike Moog-based blurbs in the vein of Tangerine Dream or its members` solo projects (Silicon Man Extraterrestrial), deliciously malicious sonic effects, in-deep-psychedelia-poking-around synth brooding or elemental cosmic layers to overlap and spice up the whole record. One of the best electronic albums of 2010 to date.

Listen to it here

9.6

[Artists] Difondo

Difondo
La bèl
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Fasp Fasp (Nishi)

Ehk mäletate, et umbes kuu aega tagasi arvustasin artisti nimega Hitori Tori (album "Kinematics", (Panospria)), mille taga on kanadalane Julian La Brooy (aka Julian Lavern), kes oli tuntud varasematest projektidest Finch and Fasp. Viimatinimetatu moodustas ta koos Joel Crawford`iga ning vancouverlased reliisisid ainult ühe, samanimelise albumi legendaarse Nishi Records`i alt 2002. aastal.

Ka reliis on nüüd legendaarne. Vähemalt peaks seda olema. Abstraktsed luupivad rütmimustrid, intelligentse techno kontseptsioon, milles on nii kosmilisust-ulmelisust, industriaalset vinet kui kaugustest kajavat halvaendelist kaja; sinna vahele mahuvad ja pealt katavad huvitavad sündiefektid, mis sageli haakuvad pehmemate momentidega, hakates tasahilju IDM-dimensioone kompama. Erinevalt paljudest seesuguse orientatsiooniga puntidest kasutavad nad ka häälutusi, ning kohati julgelt. Näiteks lõpuloos Cyl Fies, mis kõlab elektroonilise (pool)sümfooniana.

Tõepoolest, 11 lugu, mis esmakuulamisel võivad jätta mittemidagiütleva mulje, kuid järgmiste kuulamistega avanevad ning toovad purustava potentsiaali esile.

Kuula albumit siit

AruTai THE TSPDF EAR (LOW HIGH WHO?)

Siinkirjutajale on meeldinud sedasorti anonüümsus, mille kaudu Aasia artistid kompavad lääneilma inimest. Isegi kui teame konkreetseid nimesid pseudonüümide taga, ei ütle need midagi ega tekita vähimalgi määral assotsiatsioone. Või vastupidi - kas me teame näiteks tõusva päikese maa tuntud inditrooniku Cornelius`e pärisnime? Või veel tuntuma rühmituse Mono liikmete nimesid? Kas me mäletame superfilmide "Ring" ja "Tume vesi" autoreid? Tähtsusetu näib see olevat, eks ju? Võimalik, et just selle kunstliku puhvri tekitamise - nimede tähtsuse minimeerimise läbi - kaudu suudamegi kaugete maade kultuurid endale isuäratava(ma)ks teha. Ning loodetavasti kunagi suudame ka ise oma kultuuri siseselt nimekultusest üle saada.

Sama kehtib ka Kuniaki Sato alias AruTai kohta. Üllitise THE TSPDF EAR kaheksa lugu lausuvad palju enamat - nurgeline IDM, kus on palju abstraktseid sopistusi, lääne kultuuriruumi jääva inimese loogikale ootamatuid, samas äärmiselt tervitatavaid ja irriteerivaid lahendusi. Motoorsete putukate sirinad, masinlikud (pseudo)orkestratsioonid, sünge bassikõmin, kõiksugu kriipivad helid, atmosfääriliste - suisa ebamaiselt ilusate - helikarkasside hõljumine tuvastamatutes keskkondades. Saundträki muusika. Põnevad katsetused vokaal- ja klaveriakordide vahendusel, siin-seal esiletõusvad naturaalhelid (trepimademete naksumine, eelpoolmainitud putukate sirinad, palju õhku). Naturaalsuse ja industriaalsuse kohtumine, hetkeks vastandumine ning seejärel ühtesulandumine. See ei ole pelgalt helide pöörane rullumine, vaid helide pööramine rullumine narratiivsuse saatel. Kuid ärge küsige, milles see täpsemalt seisneb. See on pigem intuitiivne faktor.

Kuula albumit siit

9.0

Difondo Habitat (La bèl)

Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2

[Vana ning oluline] John Lunney Amplitude Modulated (John Lunney)

Iiri lingvisti John Lunney- kes on tegelenud elektronmuusikaga ligi 10 aastat - 4 aasta tagune EP on inspireeritud raadio(lainete) kontseptsioonist ja amplituudi moduleerimise tehnika(te)st. Teisisõnu, 3 träkki paljastavad metoodilis-ideoloogilise lähenemise muusikale. Tõepoolest, kuigi raadiolaineid ei ole siia kaasatud, on elektrooniliste komponentide tsentrist "väljavajumised" üks peamisi karakteristikuid. Ennekõike avalugu Long Wave Memories, mis kihid kõiguvad teineteise suhtes horisontaalse yo-yo`na, moodustades abstraktse rütmistiku, mis justkui pärineks Kraftwerk`i (häbematult alahinnatud) albumilt "Radio-Activity" (1975). Ülejäänud kahes träkis eralduvad teineteisest rütm ja harmooniad - primitivistlikud, kohati kiiskavad - et mitte öelda lihtlabased sündisaundid (ennekõike Short Wave Thought) - allutatakse algoritmidele, mis ettenägelikult tõstavad nende kvaliteeti. Sageli mitu paralleelset rütmiliini - mida eristab teineteisest intensiivsus ( masinlikult puurivad electro-sämplid) - moodustavad ekstaatilise unisooni. Tasakaalustatud, innovaatiline ja tujuloov. Intellektuaaltehno selle parimas tähenduses.

Kuula albumit siit

[Artistid] mind_noise

mind_noise
Lastfm

Punktieren True Colours (Enough)

"Punktieren" tähistab saksa keelest eesti keelde tõlgituna "punkteerimist" või "täpistamist". Täppidest jadade-radade-trajektooride-teede loomist. Peterburi duol Dmitri Krotevitš-Ilja Belorukov on sellele ilmselt praktilist laadi põhjendus olemas. Nad kasutavad suhteliselt uut - umbes viieaastast - elektroonilist instrumenti tenori-on, mida aktiveeritakse käsitsi punkthaaval ning mis tööprotsessis näeb välja kui vilkuv tahvlike.

Duo debüütalbum "True Colours" peegeldabki autentseid värvikiiri -ja gammasid adekvaatses lainepikkuses. Kohtuvad minimalistlikult tukslev abstraktne tehno ja tracker-muusika. Teisisõnu - arvutimuusika algusaastad ja tänapäev. Tuleb möönda, et ei ole eelpoolmainitud sümbioosi varem kohanud nii ehedal ja väljapeetud kujul. Näituseks kohe avalugu Copy/Paste - autechre`likud geomeetrilised helijooned tungimas läbi kileda chiptune-trilli. Järgnevas (Twice Around) hakkavad bassid kestvamalt puurima ja põrnitsema, pruunjad prääksuvad-prõksuvad-krudisevad rütmisämplid siginevad helipilti. Glitch-motoorsus laieneb ning järjekordne metalne rütmimetafüüsika ongi sündinud. Tõsi, vahetevahel ruum avardub - hetkeks - pelgalt uute võimalikkuste paista laskmiseks. Teelahkmed - flashback. Chinatown Rush kõlab kui tekno-transs tulnuklaeva masinaruumist või juhtimiskabiinist. Float(Outro) iva peitub taamal kõlavates layerites, mis lihtsalt paitavad aju. Ideaalselt kõlav lõpuosa - kui Leyland Kirby oleks Autechre`i liige, siis võiks sealt säherdust imesaundi oodata.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Nebelom

Nebelom

[Artistid] Coen Oscar Polack

Coen Oscar Polack
Myspace
Lastfm

Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)

“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.

Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.

Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] adamned.age

adamned.age
Myspace

adamned.age whiteout (PublicSpaces Lab)

Hanne Adam`it võib julgelt arvata tänapäeva eksperimentaalelektroonikute koorekihi hulka. Taseme poolest vaieldamatult, kuigi tuntuselt on ta jäänud teisejärguliseks muusikuks, võrdluses ka eksperimenteerivate naiselektroonikute Antye Greie aka AGF`i, Sawako või (Katerina) Zavoloka`ga. 32aastasel sakslannal on pikk muusikaline kogemus seljataga – alustanud omal ajal pungi ning popilike stiiliristanditega, on ta viimased 13 aastat pühendunud elektroonikale. Olles ka helidisaini akadeemilisel tasemel tudeerinud, saab temast kui profist rääkida. Professionaalsus parimas tähenduses on tema helinditel distinktiivselt kuulda. See, kuidas ta elektrooniliste helidega emotiivselt manipuleerib, on kõrgtase. Eelmisel aastal Clinical Archives`i all reliisitud “nicht-ort” EP demonstreeris seda. Pealtnäha düstoopsed, abstraktselt tundetud elektroonika-downtempo karkassid kiirgasid soojusest. Võib-olla oli see radioaktiivne, mürgitav kiirgus - helipilti oli aeg-ajalt läbimas ähvardav foon - , kuigi jah, embussehaarav ennekõike. Järgmine reliis “Eiskind" (2008, Camomille) demonstreeris juba "tavapärasemat" adamned.age`i. Selgeltpiiritletud (glitch-)rütmid, pidevalt kohta vahetavad harmoonialiinid. Tõsi, sageli IDM-muusikale nii omane meloodilisus (nt Yellotone, Frog Pocket või Bola) on siin tagasi tõrjutud ning asendatud minimalistlike, robotlike rütmimustritega. Vähemalt albumi esimeses kahes loos on seesugune ülesehitus esindatud. Hiljem saund kohati paisub, muutub meloodilisemaks, säilitades seejuures siiski õrnalt rusuva miljöö. 2008. aasta reliisidest ehk suurim, enoughrecords`i all üllitatud “Cendre” põrutab hüpnootiliste helilaengute ning sugereeriva rütmifaalanksiga. Tahaks küll vältida väljendit “omast ajast ees”, aga kindlasti ei sisaldu selles muusikas midagi, mis võiks tänapäeva ilminguid kuidagi kirjeldada. Küberorganismide seedimismehhanismide tekitatud sulnid motoorsed helikombinatsioonid. Vapustav teos. Verstapost. Vähemalt berliinlanna enese jaoks. Selle aasta veebruaris Halbsicht`i all ilmunud “Thousand-yard Stare” paistis silma senisest uinutavama helipildiga. Glitch-trooniline raskuskese oli asendunud downtempo`liku, läbi aegluupfiltrite hõljuva saundiga.

“Whiteout” koosneb 7 kompositsioonist kogupikkusega 38.51. Hanne Adam demonstreerib avaloos trip down memory lane uusi võtteid. Lõppematud ulmeakordid rütmistike kohal foone ladestamas. Infinite expanse on digitaalulmeline downtempo. Ülejäänud 5 lugu kombineerivad-sünteesivad albumitelt “Cendre” ning “nicht-ort” pärit elementidega. Düstoptroonika - enesessetõmbunud, mõtlikud, rusuvad, samas boreaalsed ning unistuslikud elektroonilised helitõmbed. Ilmselt üks parimaid näiteid elektrorobofuturistlikest rütmidest, mida ma pärast Kraftwerk`i üldse kuulnud olen (whiteout). Muljetavaldav! See on sakslanna seni parim teos ning ühtlasi selle aasta üks tippalbumeid.

Kuula albumit siit

10.0