Microcobra Micropopcorn in our heads (XLR)

Microcobra is a 8-bit/chiptune activist-musician from Tallinn, Estonia who had previously released three albums under the labels such as Qulture Production, RUSZUD, and Drill. Micropopcorn in our heads is released under the Estonian label XLR and shows up his affinity toward retrodelic music and old game consoles, also being very keen to samples of such kind of tracks having their origin date from the 90`s or the Soviet era. However, you can sight of drifts having a fuelled drive through smart, camp-y and sometimes slippery taste as well. But it is not the matter in the first place actually - his progressions toward agressive rhythms including some flirt with jungle-paced feeling resulting up in some good impressions (8 Serdec (Telliskivi Hard Mix) ). In fact, though, in the ending part I get a bit of tired riding on it. No doubt, his first release Please, play with me (2008, RUSZUD) is used to sound as his best one continually.

Listen to it here

7.4

Morgan Mittag The Death Of A Cryoborg (Glitch City)

Morgan Mittag`i 3-looline ning järjekorras viies album on raskelt vunki ning võitlevat iseloomu täis. Kui mäletate veel seesugust mängu nagu TANK, kus üksi või kahekesi tuli kaitsta ekraani allosas asuvat kotkast agressiivselt pealesadavate tankide eest kõiksugu virtuaalrägastikest läbi murdes, siis käesoleva üllitise miljöö suundub kangesti sinnakanti. (Isliklikus plaanis meenuvad 4-5-tunnised mängusessioonid). Neurootilised 8-bitised saundid, raskesti mattev sihin-sahin, prõgisev pruun müra, intensiivsed mürapannood. Siin on stiihiat, vabastavat entroopiat ning selginemisi. Nagu eluprotsessi reflektsiooni näited. Valesti ei tasu ka aru saada - see ei ole mingi pelk mängu live-salvestis, vaid oskuslikult komponeeritud teos. Siinkirjutajale imponeerib kohatine hillitsetus ning sellele järsult järgnevad allamäge veerema hakkavad mürarünkad. Glitch`idest täidetud space-bit avant-noise - nagu Morgan Mittag ise oma muusika kohta väidab. Kahtlemata üks enim kõrvariivavaid artiste 8-bitise muusika maailmast (Ashbrg`i, 8-bit Betty, Bliss`i, Teacups`i jpt kõrval).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] 8bit Betty

8bit Betty
Hippocamp
Hippocamp/Archive.org
Lastfm

[Artistid] Starscream

Starscream
Bandcamp
8bitpeoples
Myspace
Lastfm

Linde Lander (8bitpeoples)

Rootsi on hästi teada oma 8-bit/tracker music/chiptune/bitpop-artistidega. Goto 80, EpicNES, Bliss, Mikromjuk, planktron, Reaktor 2, Den varma bordet on üksnes mõned nimed, kes on tuntud vana kooli mängukonsoolimuusika ringkondades. Philip Linde (aka stijl) on kahtlemata üks tuntumaid, kes on jõudnud oma (vähemalt) neljanda reliisini. 2008. aastal üllitatud "Output" on saanud väärika, 5-realise järje. Helid on genereeritud Milkytracker`i ja süntesaatoritega. Psühhedeelsed puurivad, justkui ajel liuglevad happekäigud, atmosfäärilised kihistused, kobrutav süntpopp, mõõdukas electro/breakcore/chipbreak tekitavad meeldivaid assotsiatsioone. Mõned rütmivahemikud kõlavad kui mängu-Kraftwerk. Kuid heli tehniline iseloom ning psühhedeelialink seob Linder`i eelkõige Bliss`i ja Ashbrg`iga.

Kuula albumit siit

8.7

[Vana ning oluline] Ashbrg Music for Cats (Hamsterloco)

Esimene eeldus on nagunii paljutõotav - Aleix Pitarch`i muusika on siinkirjutajale eranditult meeldinud ning teiseks käesoleva albumi pühendamine kassidele on tänuväärt üritus. Kas see omakorda viitab (kunstilisele) vabadusele - mängimisele erinevate vormide ja žanritega?
30-aastane katalaan on reliisinud posu üllitisi isikliku label`i Hamsterloco all, milledest paljud on hiljuti uuesti välja antud. Tõepoolest, ka 17-looline (kuid kõigest 32-minutiline) "Music for Cats" pärineb aastast 1998 ning on järjekordne näide barcelonalase isepäisest ja ebakonventsionaalsest lähenemisest tracker/8-bitisele muusikale. Ühelt poolt kõik need happelised sündikeermed, kummastavad sämplid ja moondunud helikihid, teiselt poolt segab ta sellesse ohtralt erinevad viiteid - drum`n`bass, big beat, downtempo, ambient ning chilltronica. Isegi indie on esindatud - red eyes`i bassiliinid on tase! Ka on siin küllaltki palju primitivistlikku saundi - mis paratamatult on osa 8-bitise muusika kontseptsioonist -, kuid Pitarch näikse veelgi enam seda forsseerivat, loomaks ja rõhutamaks huvitavaid kontraste. Ning loomulikult kuulub psühhedeelia mehe veregruppi. Samuti on veidrustega reljeefitud radasid - kas country phone on lähem sugulane Kenny Rodgers`i või Bruce Haack`iga? Kas Jaan Elgula mängiks seesugust muusikat oma saadetes? Või teisalt kummituslikult roomav flinser, sufilaulu sämpliv spy ning lõpmatute orbiitide kõledusse kaduv empty. Ometi helipildi suur diversiteet ei tule üllatusena, kuna Pitarch`i suurte lemmikute hulka kuuluvad David Bowie, Cocteau Twins, The Residents, Deerhof, Scott Walker, The Cure, Yellow Magic Orchestra jpt.

Kahtlemata on see Ashbrg`i ning 8-bitise universumi üks tippteoseid.

Kuula albumit siit

Punktieren True Colours (Enough)

"Punktieren" tähistab saksa keelest eesti keelde tõlgituna "punkteerimist" või "täpistamist". Täppidest jadade-radade-trajektooride-teede loomist. Peterburi duol Dmitri Krotevitš-Ilja Belorukov on sellele ilmselt praktilist laadi põhjendus olemas. Nad kasutavad suhteliselt uut - umbes viieaastast - elektroonilist instrumenti tenori-on, mida aktiveeritakse käsitsi punkthaaval ning mis tööprotsessis näeb välja kui vilkuv tahvlike.

Duo debüütalbum "True Colours" peegeldabki autentseid värvikiiri -ja gammasid adekvaatses lainepikkuses. Kohtuvad minimalistlikult tukslev abstraktne tehno ja tracker-muusika. Teisisõnu - arvutimuusika algusaastad ja tänapäev. Tuleb möönda, et ei ole eelpoolmainitud sümbioosi varem kohanud nii ehedal ja väljapeetud kujul. Näituseks kohe avalugu Copy/Paste - autechre`likud geomeetrilised helijooned tungimas läbi kileda chiptune-trilli. Järgnevas (Twice Around) hakkavad bassid kestvamalt puurima ja põrnitsema, pruunjad prääksuvad-prõksuvad-krudisevad rütmisämplid siginevad helipilti. Glitch-motoorsus laieneb ning järjekordne metalne rütmimetafüüsika ongi sündinud. Tõsi, vahetevahel ruum avardub - hetkeks - pelgalt uute võimalikkuste paista laskmiseks. Teelahkmed - flashback. Chinatown Rush kõlab kui tekno-transs tulnuklaeva masinaruumist või juhtimiskabiinist. Float(Outro) iva peitub taamal kõlavates layerites, mis lihtsalt paitavad aju. Ideaalselt kõlav lõpuosa - kui Leyland Kirby oleks Autechre`i liige, siis võiks sealt säherdust imesaundi oodata.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Dot.AY

Dot.AY
Dot.AY
Mypace
Lastfm

[Artistid] Katatsumuri

Albumid:
Synthptomatic (2009, Hamsterloco)












Peanut (2007, Hamsterloco)











Early Snail (Comes Late) (2007, Hamsterloco)











Dishwasher (2005, Hamsterloco)











Lone September Start (2005, Hamsterloco)







Videod:






Katatsumuri lastfm

Microcobra Lunapark (RUSZUD)

Maailm on suur ning väike ühtaegu. Ning selles suuruses on palju avastamata tube ning nurki. Avastasin Vene leibli RUSZUD (mille all on andnud välja albumeid ka seesugused netimuusika suurused nagu Buben, Sascha Müller ning Uior) pealt viite Microcobra`le, Eestist pärit noormehele. Üllatus oli seda suurem, kui selgus, et albumitelt kõlas 8-bitine mängukonsoolimuusika vastu. Ei oleks osanud arvatagi, et Eestis seesugust muusikat tehakse. Tõsi, olen leidnud vihjeid, et aastaid kümme-viisteist tagasi olid Eestis tracker-entusiastid kenasti esindatud.

Oma esimese albumi "Please, play with me" reliisis Sergei E 2008. aastal (RUSZUD`i alla kuulub see ametlikult sellest aastast). Sergei E on oma muusikat kirjeldanud kui naasmist lapsepõlve - ühesõnaga, see saund eeldabki (mingil määral) päikesepaistelisust. Mõjutajatena on ta maininud muuhulgas ka Oleg Gitarkin`i ning Oleg Kostrov`i põhiprojekti Noz dlja Frau Müller ning nõukaaegseid ulmekaid.

"Please, play with me" näitas tipptaset. Breakcore ning chipbreak flirdivad julgelt kvaasijungle-rütmidega, mis kohati omandavad progressiivse funk-electro taaga koos autotuunitud robotvokaalliinidega. Tõeliselt catchy retrofututantsumuusika. Näiteks loos microcalculator Bobby paneb happeliselt psühhedeelne sündiliin katuse mõnusalt lendama. Kui sellele saundile skooriloendur peale pandaks, siis saaksime küll kosmilise punktisumma. Ning kui drum and bass oleks sedavõrd nihestatud, siis sel suunal arvatavasti ei süttiks ka enam ohulambid peas põlema. Tracker-muusika tippteos. Kindel see.

Maikuus ilmunud albumil "Lunapark" võib uusi rõhuasetusi domineerimas tunda. Jungle-rütme on vähem ning chipbreak möllab omas elemendis. Robotlikku retrofutut on vähem - ei kuule enam ei efektiseeritud vokaale ega serotoniini vallandavaid nihkeid-üleminekuid. Samuti rütmide segmenteeritus ning helitugevus selle toetamiseks ei tundu enam sama efektiivne. Tõsi, vokaali koha pealt on üks erand - Mr. Lonely On A Rocket, mis alul kõlab nagu Demis Roussos laenanuks sellele oma vokaali. See on ühtlasi albumi tipphetk - vokaal ja rütm muutuvad ning lugu pulbitseb energiast ja dünaamikast.

Ma ei nuta taga neid helilisi lahendusi, mis võrreldes eelmise albumiga haihtunud on, vaid seda, et asi ei ole enam nii muljetavaldavaks väljundiks kanaliseeritud. Samas tracker-muusika - kus artistid on sageli üliproduktiivsed ning kus seetõttu loominguline tunnetus ja sihid võivad erineda muust - mõni album võib nt 10 aastase intervalli sees omandada paljudest albumitest koosneva kehandi osana hoopis teistsuguse tähenduse. Igatahes korralik album ka praegusel ajahetkel.

Kuula albumit siit

7.6

Ashbrg Observer-expectancy effect (Hamsterloco)

Aleix Pitarch on 29-aastane katalaan, kes on 8-bitise muusika (ka tuntud kui bitpop, chiptune, tracker-music) üks valitsejatest. Ta alustas muusika loomisega sellal - 90ndate lõpus -, kui (sämplipõhine) tracker-muusika hakkas vaikselt massidesse imbuma. Muusikuna oli selle stiili tuntuimaks promojaks kindlasti Alec Empire (Nintendo Teenage Robots`i kehastuses), ning legendaarne Malcolm McLaren rääkis sellest, et sündinud on uus punk-muusika (kusjuures bitimuusikutele ei meeldinud seesugune asiotaaž ning nad tegid ühisavalduse vana peeru vastu).

Tracker-muusikal on eripärane staatus küljes – saades alguse juba 80ndate keskpaigas ning olles ühtlasi arvutimuusika eelkäija, jäi selle staatus popmuusikaliselt positsioonilt vaadatuna siiski marginaalseks. Samas see ei tähendanud, et seda muusikat oleks vähe produtseeritud. Lihtsalt tehnoloogia oli edasi arenenud ning suuremabitiline arvutimuusika võttis võimust ning tähelepanu. Chiptune-saund jäi entusiastides edasi elama. Tänapäeval ei ole esindatuses probleemi – on leibleid (Glitch City; Sociopath), millede albumiühikute arv ulatub sadadesse. Aga ka Pitarch`i leibel Hamsterloco on esindatud kümnete albumitega.

Albumilt “Observer-expectancy effect” kostub ühelt poolt ning ei kosta ka Pitarch`ile nii omast helikeelt. Närviline 8-bitine saund koos sageli mürarohkete rütmide (v.a üks erand), erineva pikkusega toonidega mängimise ning piiksuvate helidega on haihtunud. Lood on muutunud mitmekihilisemaks. Avalugu Uncanny Valley ilmutab end imeilusa meloodia ning hõljuva arranžeeringu kaudu. Mida muud see ikka saab olla kui minimalistlikus seades tänapäevane kammermuusika. Bird People on eelpoolvihjatud mürarohke lugu. Ometi see ei ole vali liigendamata digitaalmüra, mida, olgem ausad, on suht väsitav kuulata. Siinne müra paisub, kogub erinevaid kihte juurde, lainetab ning naudib oma võimsust. Selles saundis näib müstiline jõud valitsemas. Üleüldse - meloodiad albumil näikse pühaliku nimbusega immutatud olevat. Ka järgnevad lood konstrueeritakse müra-vaikuse skaalal muljetavaldavateks väljunditeks. Lood on lühikesed, jõudes enestest maha jätta üksnes positiivseid emotsioone. Igatahes vormilise poole pealt võib sellelt helikandjalt leida rõhuasetusi, mida APlt varem kuulnud ei ole. Kindlasti kuulake (vähemalt) ka Ashbrg`i albumeid Old Toy, Serve Cold ning Diumenge.

Kuula albumit siit

8.7