Wry Deep Field/Nostalgia (Sinewave)

Previously I have overviewed three eloquent Brazilian shoegaze bands like Inverness, Loomer, and This Lonely Crowd on my blog, though, the next one Wry could be counted as a precedessor for all of them - both by their lineage, temporary precedence, and musical activity as well. Being started out at the ending of 90`s, the quartet have issued a handful of albums, shared the stage with Man Or Astroman?, Mudhoney, Superchunk, Ash, Asobi Seksu, and The Rakes among others, and recruited knob-twiddlers like Tim Wheeler (Ash), and Raphael Gordon (producer of The Strokes). Indeed, in recent years the quartet is used to be an international combo sharing their home between Sao Paolo and the United Kingdom.

Deep Field/Nostalgia does consist of two tracks, though, those track titles are referred a bit the other way. The opening Deep Field Nostalgia is fringed with a pair of elements, shuffling blissful fuzz noise and rigid organ-based drone sounds, respectively. However, the ending part of the number is a sole and distinct appearance of the last admitted element while you can detect for mere sensitivity of the natural environment around it. The second track In The Hell Of My Hell is a remix being layered up of sunbeam-titled synth effects and shimmering dodges of harmonic-filled layers and multiple combinations of breakbeat frequencies altogether conjuring a wraith-alike milieu.

Listen to it here

8.8

Microcobra Micropopcorn in our heads (XLR)

Microcobra is a 8-bit/chiptune activist-musician from Tallinn, Estonia who had previously released three albums under the labels such as Qulture Production, RUSZUD, and Drill. Micropopcorn in our heads is released under the Estonian label XLR and shows up his affinity toward retrodelic music and old game consoles, also being very keen to samples of such kind of tracks having their origin date from the 90`s or the Soviet era. However, you can sight of drifts having a fuelled drive through smart, camp-y and sometimes slippery taste as well. But it is not the matter in the first place actually - his progressions toward agressive rhythms including some flirt with jungle-paced feeling resulting up in some good impressions (8 Serdec (Telliskivi Hard Mix) ). In fact, though, in the ending part I get a bit of tired riding on it. No doubt, his first release Please, play with me (2008, RUSZUD) is used to sound as his best one continually.

Listen to it here

7.4

Dan Score This Too Shall Pass (Dramacore)

Britt Dan Score on napisõnaline, öeldes, et ta armastab breakcore`i ning talle meeldib didgeridoo`d mängida. 10-looline album on vähem kui 25 minutit pikk, ometi tuleb sellelt ohtralt käändeid, pöördeid, viiteid ning stiiliristandeid. See mõjub kui ähvardav klubiguerilla-tõbras keset tantsupõrandat, irve näol, vehkimas ootamatult ja laia kaarega. Breakcore-kolin ja -huligaansus, jutusämplite kontekstualiseeri(ma)tus-ootamatuse efekt, kurjaloomulised ning raskelt täispikitud jungle-rütmid (mis kõlab kohati kui Ed Rush`i & Optical`i muusika), nuklik sämpledeelsus, paljutestitud plunderphonics-esteetika, 8-bitiste rütmide lõikavus ning vana kooli sõjamängude madalabitine täristamine. Looomulikult kõige selle juures ei tohi sarkastilist momenti kõrvale heita.

Kuula albumit siit

8.4

Min-Y-Llan/Bagpipe Whiskey The West Coast (Kift Flipper)

Wales`i muusikast rääkides tulevad ennekõike meelde kaks folgipõhjaga eksperimentaalset indie-ansamblit (Gorky`s Zygotic Mynci, Super Furry Animals), paar edetabeleid vallutanud rühmitust (Manic Street Preachers, Catatonia), paar uue aja ansamblit (Los Campesinos, Joy Formidable) ning üks karmima kõlaga punt (Feeder). Suurbritannia mõistes on kaguosa kahtlemata perifeeria - teistsuguse kultuurilisuse kants -, mis on siirdanud olulist ning (teise)tähenduslikku Briti popmaastikusse.

Verisulis plaadifirma Kift Flipper`i kolmas reliis on kahasse kirjutatud label`i kahe esimese üllitise autori - Min-Y-Llan`i ja Bagpipe Whiskey`i -, väidetavalt Pembrokeshire`i krahvkonna parimate technoratsanike poolt. Hip-hop-räppi ning "läänekallast" siit eest ei leia, kuid tulemuseks on 10-looline igati korralik ja mitmekülgne teos, mis avab programmeeritud kitarrimuusika/folktroonika, dünaamilise technopõrke, ämbiendi, downtempo ning moodsa klassika uksi. Nurgelised rütmid, kriipivad keel- ja pseudokeelpillid, nobedalt lippavad klaveriakordid, eepilised orkestratsioonid jpm moodustavad orgaanilise terviku (isegi sel juhul, kui need moodustavad teineteise suhtes ontliku järjestuse). Korraliku viimistluse, ideede eeskujuliku realiseerimise ning sentimentaalse lainetuse kombinatsioon on alati kõrgeid punkte väärinud.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Proswell

Proswell
Proswell
Proswell/Bandcamp
Proswell+Wwcarpen
Eerik Inpuj
Merck Records
Kracfive
One
Monotonik
Lastfm

Hitori Tori Kinematics (Panospria/No Type)

Hitori Tori ei ole keegi jaapani artist, vaid kanadalane Julian La Brooy, kes kuulus 90ndate lõpus duosse Finch ning edendas isiklikku projekti Fasp, reliisides samanimelise albumi legendaarse label`i Nishi all 2002. aastal. Praegu võib julgelt sama väita 11-loolise üllitise kohta, kuna La Brooy atmosfääriline IDM-muusika kõlab väga erksalt ka näituseks 21. septembril 2010.

Vancouver`i muusiku 4-looline ning 16-minutiline üllitis demonstreerib ühelt poolt masinlikke, täpselt välja mõõdetud rütmistruktuure, teisalt süstitakse sinna jultunult entroopilist efekti breakcore ja breakbeat-jurakate kaudu. Ning selle lõppefekt on sageli lõbusakoeline. Varasemale projektile omane atmosfäärilisus ei ole ka kuhugi kadunud, kuigi seda doseeritakse kindlasti väiksemates kogustes. Albumi üldmulje on voolav, mitmekesine, balanseeritud ning lõbus. Mõtlesin, et kas niimoodi võiks Autechre ja Felix Kubin omavahel kokku kõlada?

Kuula albumit siit

8.7

Dr. Esc Mulle meeldib rongiga sõita (Jamendo)

3,75 aastat tagasi andis kodumaine artist Dr. Esc välja pika albumi "sOgav ja rÜheline", mille drum`n`bass/jungle`i rütmidest kumas motoorsust, hüpnootilisust, sügavust ning jahedat mõrkust. Ka tegi ta huvitavaid kõrvalepõikeid - sämplides ühest Eesti populaarseimast filmist lõike, chillout-meeleolud ujusid siin-seal ning üks lugu - võib olla ka üllitise parim - India Elevant kõlas ulmelise tech-house`ina. Nauditav meistriteos, millele järg on nüüd ilmunud Jamendo alt (õigupoolest reliisiti album esmakordselt artisti koduleheküljel eelmise aasta juunikuus). Vahepeale jäi ka hiigelüllitis, 150-loost koosnev "Time", mis võttis kokku Dr. Esc-i loomingu aastatest 2001-2008.

Tõsi, vähem kui pooletunnine ning 6-looline reliis sammub natuke teistsugust rida - spetsiifilised jungle`i rütmid on segunenud-vaheldumas ebamäärasemate, happeliste breik- ja mulksbiitidega, mis kokkuvõttes seostub pigem elektroonilise popi kui klubimuusikaga. See on segu j-pop`i kebjakast, kuid kange tallaga tatsumisest, chiptune`i primitivismist, breakcore`i lakkamatutest murdumistest ning kohati omandavad rütmid IDM-mõõtme. Siit kostub ka elektroonilist humpa-humpat (lõpuloo Aega on, et venitada!? teises osas). Kuigi eelkäijaga võrreldes vaeslapse ossa jääv, on see korralik reliis. Ainus erinevus ja etteheide peitubki tsipa liigses pillerkaaritamises, viidete intensiivsuses, mis mitte alati ei kanaliseeru mõjuvaks tervikuks ega salvestu kuulaja mällu. Kuid tugevaid träkke on mitmeid - Minu köögi vaikelu või siinkirjutaja lemmik Siin on üks ingel. Tõepoolest, kellele ei meeldiks rongiga sõita?

Kuula albumit siit

8.0