[Artistid] Proswell

Proswell
Proswell
Proswell/Bandcamp
Proswell+Wwcarpen
Eerik Inpuj
Merck Records
Kracfive
One
Monotonik
Lastfm

Ornitology Hybrid (Inglorious Ocean)

Andrea Scevola ja Pierluigi Cagnazzo pärivad retooriliselt oma Myspace`i leheküljel, et kas meie (s.t nemad) on üleüldse inimesed? Miks nad seda teevad? Kas sellepärast itaallaste projekti nimi osutabki linnuteadusele? Ümberpööratult - on`s nad sulelised, kelledele meeldib kõrgustest inimmaailma silmitseda? Who knows... .

Itaaliast (ja laiemalt Lõuna-Euroopast) tuleb pidevalt väga head muusikat - demonstreerides anglomaailmale sarnast ja samas ka piisavalt erinevaid lähenemis- ja mõtteviise. Ornitology kuulub kahtlemata koorekihi sekka. Kas personaalselt või koos, on Scevola-Cagnazzo diskograafia üsna mahukas (ning lühikest perioodi arvesse võttes ka tihe), mistõttu kuulaja ootused on üles krutitud. "Hybris" on näituseks duo teine (ning järjekorras viies) album käesoleval aastal (esimene oli "Concrete" Dedicated Records`i alt). Mis mulle nende 6-looliselt albumilt eriliselt sümpatiseerib, on digitaalse helipildi eeskujulikkus. Viis, kuidas digitaalheli on pandud hingama ja õitsema, kuidas see on lopsakaks muudetud. Digitaalne helisentiment kui kaheteraline mõõk on suudetud enda hüvanguks pöörata. Emotsionaalne digitalism. Tuletab meelde Tim Hecker`i albumeid nullindate esimeselt poolelt. Nagu suur lõke, mida pidevalt toidetakse. Teiselt poolt pühalik laulumana-müstiline sõnamulin, kordusmotiivide lummav transs. Žanriliselt on see kirju nagu Kört-Pärtli särk - post-rock, massiivsed shoegaze-varjundid, eesjoonel tukslev glitch-troonika, poolde vinna keeratud IDM-rütmid-hakatised, müstilisusse ja varjulisusse mattuv ambient, dark wave, spirituaalmuusika. Uute helikoodide ja meelolude lahtimuukimine. Järjekordne põnev heliuniversum sellesinatses maailmas.

Kuula albumit siit

9.4

Xalm Retribution Ritualistic Ceremonies (Qulture Production)

"Ritualistic Ceremonies" on Sergei Pakhomov`i alias Xalm Retribution`i järjekorras 4 stuudioalbum umbes aastase perioodi jooksul. Alustanud kunagi klubibiitidega, on 24-aastane novosibirsklane liikunud edasi eksperimentaalambient/dark ambient/industrial illbient/ritualistic ambient/drone`i ähmastele piirialadele. Tunni aja pikkune ning kümnest loost koosnev reliis on täis pulseerivat ja lainetavat tumedat mateeriat, ebamääraseid kajasid, sirinaid ning sireenide vaevukuuldavat laulu. Digitaalne kriipivus on vaheldumas või tjuuni lisamas paisuvale ja kokkutõmbuvale soundscape`ile. Elektroonilisus ja akustika - kes neid suudaks lahuta! Kohati tüüne, ajuti agressiivne, kuid põhiliselt kurjaendeline. Lõpuloos Distorted Reality lisanduvad abstraktsed rütmistruktuurid düstoopsele maastikule. Anonüümne muusika - ruum teadmata, aeg tuvastamatu, ruumiparameetrid aimamatud. On see depressiivselt ilus muusika või purgatoorium, jäägu kuulaja enda otsustada. 

Kuula albumit siit 

8.8

[Artistid] edPorth

edPorth
Myspace
Lastfm

edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)

“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.

Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.

Kuula albumit siit

9.6