A Sunny Day in Glasgow Autumn, Again (ASDIG)

Ben Daniels-headed Philadelphian sextet released the third album, as a total sum, having the longitude of 33 minutes on 11 tracks. Vis à vis with their previous, shoegaze-meets-doo wop album Ashes Grammar (2009) it is used to be a bit more straightforward shoegaze/atmospheric/electronic pop release, though, in principle, the basic elements for manipulating to get involved in new patterns are previously the same ones, featuring catchy harmonic walls, burbling keyboard surfaces, blissful, female-based vocal oozings, fuzz-infused guitars, and lo-fi-inflected, synth-driven, rough-formatted cadences at times. Aside 100/0 (Snowdays forever), which sounds as a shoddily nude tribute to Stereolab and Laetitia Sadier, it might be watched upon it as a possible go-ahead, even rock-ish format for the English-French combo. Yet, nowadays, when Stereolab might be considered as an ensemble without its proper place and time, reflecting via retrodelic memories upon the past time cliches only while ASDIG has much more to add for, because of having incorporated the influences by the poptronica/chillwave movement and vital shoegaze hooks as well.

Listen to it here

8.7

[Artists] Alexander Martovsky

Foundamental Network
Sgustok Net
Lastfm

The Big Sleep In Search Of Hades Ethos (23 Seconds/Jamendo)

Selle uhke ning müstilise nimega muusikaprojekti album on massiivne, eepiline ja ergas. Ning mõnes mõttes ka eriline. Samuti plaadifirmale 23 Seconds on nimetet ansambli lisamine oma rosterisse samm avardumise poole. Madridlase Abel`i alias Martin Anilom`i järg debüütalbumile "Ownland" (2008, Jamendo) ning kahele EP`le põhineb kolmel suurel vaalal - (post-)metal`il, shoegaze`il ning tantsumuusikal. Vähemusse jäävasse elementaariumisse kuuluvad gooti ja neoklassitsistlikud mõjud, dream pop, fuzz pop, space rock, ambient (rock), new age, progressiivmuusika, krautrock (bändi nimi muideks pärineb Tangerine Dream`i samanimelisest träkist albumil "Stratosfear" (1976)). Stratosfäärilisi, düstoopseid ning romantistliku alatooniga hirmule viitavaid elemente ja kombinatsioone on siin tõepoolest mitmeid. Drum and bass`i rütme võib vett "segamas" kuulda. Ei ole ju ilmas kuigi palju neid ansambleid, kes kasutavad ühel ja samal üllitisel kõrvuti doom metal`i (kitarre) ja tantsumuusika mustreid.Kuigi mõningaid sarnasusi võib tajuda seesuguste legenditega nagu Tangerine Dream, M83, Mars Volta, Smashing Pumpkins, ei ole Anilom`i muusika allutatud ühelegi (naglale) faksiimile. Sarnaselt helikeelele on üllitis temaatiliselt liigendatud, jaotudes neljaks osaks: faith takes control, prelude of global disasters, corruption, hope>wish. (Need osutused ilmselt ei vaja lahtirääkimist). Ka plaadiümbris väärib tunnustamist, meenutades veidi slept.`i omanimelist EP`d (2009, Test Tube). Siinkirjutaja lemmikträkid on Oceans of mistake ning Bagdag/System - kui esimene neist on kingapõrnitsemisest seestunud ekstravertne tantsumalakas, siis teine kaldub unistuslikkuses juba chillwave/hypnagogic pop`i poole. Ah jaa, lugudesse on sämplitud praeguse paavsti Benedictus XVI laulu (ilmselt veel tema kardinaliks oleku ajast) ning Barack Obama ja Martin Luther King`i kõnesid. Kokkuvõttes tuleb nentida võimsa reliisi olemasolu.

Kuula albumit siit

8.7

Ornitology Hybrid (Inglorious Ocean)

Andrea Scevola ja Pierluigi Cagnazzo pärivad retooriliselt oma Myspace`i leheküljel, et kas meie (s.t nemad) on üleüldse inimesed? Miks nad seda teevad? Kas sellepärast itaallaste projekti nimi osutabki linnuteadusele? Ümberpööratult - on`s nad sulelised, kelledele meeldib kõrgustest inimmaailma silmitseda? Who knows... .

Itaaliast (ja laiemalt Lõuna-Euroopast) tuleb pidevalt väga head muusikat - demonstreerides anglomaailmale sarnast ja samas ka piisavalt erinevaid lähenemis- ja mõtteviise. Ornitology kuulub kahtlemata koorekihi sekka. Kas personaalselt või koos, on Scevola-Cagnazzo diskograafia üsna mahukas (ning lühikest perioodi arvesse võttes ka tihe), mistõttu kuulaja ootused on üles krutitud. "Hybris" on näituseks duo teine (ning järjekorras viies) album käesoleval aastal (esimene oli "Concrete" Dedicated Records`i alt). Mis mulle nende 6-looliselt albumilt eriliselt sümpatiseerib, on digitaalse helipildi eeskujulikkus. Viis, kuidas digitaalheli on pandud hingama ja õitsema, kuidas see on lopsakaks muudetud. Digitaalne helisentiment kui kaheteraline mõõk on suudetud enda hüvanguks pöörata. Emotsionaalne digitalism. Tuletab meelde Tim Hecker`i albumeid nullindate esimeselt poolelt. Nagu suur lõke, mida pidevalt toidetakse. Teiselt poolt pühalik laulumana-müstiline sõnamulin, kordusmotiivide lummav transs. Žanriliselt on see kirju nagu Kört-Pärtli särk - post-rock, massiivsed shoegaze-varjundid, eesjoonel tukslev glitch-troonika, poolde vinna keeratud IDM-rütmid-hakatised, müstilisusse ja varjulisusse mattuv ambient, dark wave, spirituaalmuusika. Uute helikoodide ja meelolude lahtimuukimine. Järjekordne põnev heliuniversum sellesinatses maailmas.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] Logical Disorder Hypnotism and Gnosis (Xynthetic)

2009. aastal ilmunud 5-looline EP on näide ehedast death disco`st. "Death" osutab millelegi teisele - käesolevas kontekstis valju- ja tumekõlalisuse, ebastatsionaarsuse ja kompromissituse ning uuesti defineerimise kombineeritud mudelile. Katalaani Javier Barrero teos sisaldab ühelt poolt tantsumuusika iseloomujooni, kuid mille karakteristikud teisalt on suunatud tavaettekujutuste vastu käivaks. Teisisõnu kontseptsioon, mis eeldatavalt tantsitava muusikana jääb siiski tinglikuks, disorienteerivat märki sisaldavaks ning seetõttu spekulatiivselt mittetantsitavaks füüsilises mõttes. Üheks võimalikuks mudeliks on Kevin Shields`i (või The Seefeel) ja Autechre`i (või The Orb) kombineerimine - kujutage ette situatsiooni, kus kingapõrnitsemismuusika suurmeister saaks opereerida üksnes intellektuaaltechno elementidega - tõsi küll, ilma strukturaalsete piiranguteta. Tulemuseks oleks raskelt kukkuvate, kokkupuutepunkti otsivate, sügavustest kõmisevate ja kildudeks purunevate rütmidega koloss, millele vastukaaluks kõrgema heliregistri moodustaks eepiline (atmo)sfäärika (kuigi ka barcelonalase unistuslikkus näikse industriaalsetest ulmadest seestunud olevat). Kokkuvõtvalt kuuleme kontseptsiooni, kus dünaamilised helikihid kasvavad loomuldasa üksteisest läbi, kerkides muljetavaldavaks löögirusikaks. Seniseid ettekujutusi murendav meistriteos.

Kuula albumit siit

Atlas Young beko_54 (Beko DSL)

Jaapanlase Atlas Young`i kahelooline singlitaies/EP on üks selle aasta impressiivseimaid. Hea meel on tõdeda, et kaunikõlalisus, eepilisus, panoraamsus, kaleidoskoopilisus, majesteetlikkus on epiteedid, milledel on tänapäeval taas üha enam tähendust ning jõudu kuulaja hinge tungimisel. Uued Pulp`id, Suede`id, Mercury Rev`id, Lightning Seeds`id on esile tulemas - milleeniumivahetuse pikk pohmell on ümber saamas ning suured meloodiad-harmooniad oma kohta tagasi võitmas. Erinevalt nt Memoryhouse`ist ja The Bilinda Butchers`ist - kahest teisest suurepärasest chillwave/glo-fi/dream pop-artistist ning leiblikaaslastest - on Atlas Young veidi karvasema helipildiga - trummid peksavad intensiivsemalt, kitarr kooldub atmosfääriliste kihtide keskelt valla, liikudes märkamatult elektroonilise shoegaze`i maastikele, kus kaugustesse suunatud ainitipilke häirib leitsaklik virvendus, konstrueeritud jõuetuksvõttev miraaž. Stephanie on selle aasta ilusamaid lugusid - eneseteadlikult joviaalne ja hõiskav, kus maskuliinne ja feminiinne alge ühtsuse leiavad. Penetreeriv ja orgastiline saund teisisõnu. Platon tantsinuks selle muusika järgi.

Kuula albumit siit

9.8

Adam & Alma Back To The Sea (23 Seconds)

Adam & Alma? Nimede järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on mingi gerontopop-aktiga. Tegelikult nii see ei ole. "Adam" on Johan Graden (kes välimuselt meenutab kangesti ühte Eesti nooremapoolset muusikakriitikut) ning "Alma" on Ellen Arkbro. Päritolumaa on Rootsi ning locus`eks on Stockholm.

Mida muud saakski väita nende debüütalbumi "Back To The Sea" kohta, kui et Rootsi popmuusika oma headuses. Elektrooniline, unistuslik, harmooniatesse-meloodiatesse mässitud. Tegelikult sammuvad Adam & Alma julgemalt oma rada kui keskmine svenssonite indie pop - avalugu Things pakub kaemusliku dream pop-tõlgenduse, mis kõigub raskelt laetuse ning kerguse vahel, Smile For Me, Sun on tujuloovate bubblegum-rütmidega elektrooniline pop. Habras, naiivne ja minimalistlik - vokaalsilpidele toetuv repetiivsus, happelised sündifoonid rutiini loomas ja murdmas, Naked paljastab duo süngema pale, mis kõlab ilmselt nii nagu näiteks Serena Maneesh oma varstiilmuval teisel albumil kõlama hakkab - shoegaze-tumedus electro pop`i ja psühhedeelia tonaalsusesse mässituna. Nimilugu on suur pop suurte tähtedega - tuimale sigurros`ilikule golemile on massiivsete ja laialihajuvate klaveriakordide, väreleva naisvokaali ning electro rock-refräänidega hing sisse puhutud. Lõpetav Bon kihistab hõrgult kellamängu- ja klaveriakorde, vokaal- ja keelpillifluidumit. Tõepoolest, kahte viimast pluss avaträkki võib vaadelda kui ühte kimpu, millest siiski igaüks säilitab oma eriilmelisuse.

"Back To The Sea" on imetlusväärne album, kus kohtuvad lo-fi`lik naiivsus ja jõuline eepilisus, haavatavus ja tõsiilmelisus, lihtsad popskeemid ja eksperimentaalne helikeel. Ning demonstreerib seda, kui tähtsat rolli muusikas etendavad vaibumine ja vaikus.

Kuula albumit siit

9.3

[Vana ning oluline] Orange Crush The Fields (Archaic Horizon)

Kuigi kolmekümnene Norra muusik Karl Endreson alias Orange Crush on arvatavasti enim tähelepanu ja kuulsust pälvinud tänu 2008. aastal ilmunud splitalbumile "Untitled" (Awkward Silence Recordings) koos IDM/indietronica suurkujuga Manual, väärivad tegelikkuses samavõrd tähelepanu ka tema personaalsed "The Fields" ning "Autumn Reflections" (2009, Archaic Horizon).

Debüütalbum "The Fields" on meistriteos. Kui keegi peaks siinkirjutajalt kunagi küsima mõne helikandja järele, kus kõlab balansseeritult downtempo, post-rock, shoegaze, IDM, dream pop, siis kindlasti turgataks see 2006. aasta lõpus reliisitu esimesena pähe. Ideaalilähedane tasakaal ei sumbu seejuures ei muzak`i pealiskaudsusse ega ka new age`ilikesse õõnsatesse žestidesse. Neid 13 lugu kuulates kangastub silme ette (vara)sügisene lehtede langemise aeg, värvi- ja lõhnaküllasus, sooja ja külma õhu segunemisest eenduv värskendav hingus. Millegi kadumise fetišeerimine, keskendumine millegagi hüvastijätmisele. Emotiivsed ning emotsionaalsed helikihid loovad muljetavaldavalt muljetavardava melanhoolse ja ülendava kangastuse.

Kuula albumit siit

Narcoleptica The Modular Explanation (Sonic Reverie)

//Narkolepsia – med tukkumistõbi, haiguslik unisus, aeg-ajalt tekkiv vastupandamatu unevajadus, mis võib inimest tabada igas asendis ja tegevuses; hoog kestab kuni kümmekond minutit//.

“The Modular Explanation” on hispaanlanna Beatriz Vaca aka Narcoleptica järg tema kolm aastat varem ilmunud samanimelisele debüütalbumile. Samas on see ikkagi debüütalbum – plaadifirma Sonic Reverie Records`i esimene pääsuke. Kas te teate, mis on muusikakriitikute suurim butafooria? Aimasite õigesti – jutud teise albumi kompleksist. Sedasorti argumentatsiooni kasutamine peegeldab pigem muusikakriitikute komplekse seesugustest ad hoc-skeemidest ülesaamisel. Ka Eestis on seesuguseid kriitikuid. Tõsi, muusikakriitika ei kuulu ka f-teaduste (reaalteaduste) sekka. Raske on uskuda, et muusikud sellest end mõjutada lasevad (võib-olla tõesti mõni õrnahingeline langeb sellesse kunstlikult tekitatud lõksu). Praktika on näidanud, et maailmas on tuhandeid silmapaistvaid sofomoorseid albumeid ning samapalju tuhmumisi. Minu lemmikute – Suede`i, Happy Mondays`i, The Smiths`i, My Bloody Valentine`i, Slowdive`i, CAN`i järjekorras teised stuudioalbumid olid meistriteosed. Popmuusika verstapostid. Ja missugune peaks (teine) album olema, et me saaksime seda läbikukkunuks nimetada? Kas Stone Roses`i “Second Coming” oli ikka läbikukkumine? Album, millel bänd julges otsida ning sai ka oma ülesandega päris kenasti hakkama. Tänapäeva kontekstist vaadatuna oli libastumine pigem nende esimene, paipoisilik ning üheülbaline album. Tõele au andes arvasin ka kümme aastat tagasi samamoodi.

Beatriz Vaca on uuel albumil oma signatuurset atmosfäärilist saundskeipi märksa kvaliteetsemaks lihvinud. Tõepoolest, esimene album kõlas suht demolikult ning ebaprofessionaalselt. Samas stilistiliselt on endiselt kõik vanaviisi – ethereal music, guitar ambient/atmosfääriline shoegaze, darkwave`ilik varjude ning kummituste esilemanamine, (rütmi)masinlikud biitkarkassid. Saund ärkab, virgub ning paisub. Madridlanna vokaal, kuigi ähmaseks moonutatud, peegeldab kohati eelpoolmainitud žanrite põhituumale tavapäratuid finesse, st vanamuusikale iseloomulikku laulmismaneeri. Sugulushinged – Love Whirling Somewhere, Love Spiral Downwards, Autumn`s Grey Solace. Kuigi see album ei uinuta mind ega lase “eemale” tüürida, on sellel piisavalt korralikke ning nauditavaid pidepunkte. Aga noid tagurpidi kriipivaid kitarre või(nu)ks küll veidi mõtestatumalt rakendada.

Kuula albumit siit

8.4

Japanese Gum Lost In Weirdness (Chew-Z)

Japanese Gum on duo Davide Cedolin-Paolo Tortora. 2005. aasta kevadel tegevust alustanud Genua duo esimeseks üllitiseks oli “Talking Silently EP” ning selle jätkuks “Without you I`m napping”. Kui esimesel albumil domineeris veel eksperimentaalne glitchtronica, siis järgmisel olid valdavaks elektroonilised kingapõrnitsemishelid – kitarrihägu IDM-rütmide ning glitch-elementidega.

“Lost In Weirdness” on remiksalbum, mille poolte lugude eest on duo ise hoolt kandnud ning ülejäänu jätnud oma sõprade hooleks. Mõttekaaslased - Arbdesastr, Die Stadt Der Romantisch Punks, Eniac, Grausamerg Eisenberg ning IDM-muusika suurnimi Isan – remiksivad eranditult Japanese Gum`i esimese albumi lugusid. Genualased omalt poolt pakuvad lisaks remaster`itele ka alternatiiv- (And Talk Silently) ning varajast demoversiooni (Cluster Of Bees).

Album on kõrgetasemeline – remiksid on väga tasemel. Seda esiteks. Albumit alustab Die Stadt Der Romantisch Punks world music-rõhuasetusega versioon. Arbdesastr`i versioon loost Could The English Rain (Wash It Away?) kõlab nagu Sigur Ros saanuks omale glitch-inglitiivakesed. Grausamerg Eisenberg`i versioon loost The Undertaker's Tombstone kulgeb eksperimentaalelektro ning abstraktsete hõllanduste eikellegimaal, hiilates kohati düstoopse pingestatusega. Igatahes võimas! Isan esindab oma teada-tuntud headust. Teiseks – Japanese Gum on oma ideede realiseerimisel uuele tasandile hüpanud. Eksperimentaaltehno/elektroonika ning abstraktse shoegaze`i seguse saundi uued valitsejad. Kuulake lugu Sunday, 1:00 pm. Täiesti geniaalne! Võimalik, et Seefeel on selle albumi näol leidnud endale väärika mantlipärija.

Kuula albumit siit

9.6