Kuvatud on postitused sildiga Post-metal. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Post-metal. Kuva kõik postitused
1/14/2011
1/06/2011
12/30/2010
Wyrm In The Hills, The Cities (Bandcamp)
Actually quite much is changed since Wyrm`s previous, 2-track release We Cannot Hear The Stars (2010). Indeed, the US-based project has abandoned their minimal, low-frequencied noise vibrations (The Unknown Is Infinity), and secondly, partly, electronic-infused post-rock concept (We Cannot Hear The Stars). Or the way round, a new, also 2-track album can be dealt with as the sequel and progression of the last named track on We Cannot Hear The Stars, making out difference in more epic, static guitar-riffed appearances. More concretely, the wide, potent-buzzing basic layer is fringed by a few elements, for instance, loosely pulsating rhythms at times, moreover, which are almost unheardable and at the closure of the issue seem to be just the set of vibrations of the album`s integrated, seamless parts. Notwithstanding its radical drone/drone doom/drone metal/drone doom metal husk, and regarding its almost invariable, almost endlessly emitting drone-based soundscape, indeed, by the very minimalism-esque type of conceptual approach it has managed to get into much bigger joint area with minimal music composers like La Monte Young, Terry Riley, and even Steve Reich, rather than ordinary metal bands. No doubt, Wyrm`s issue has very pragmatic sense and field of application - it is might be directed for individuals who are searching up for help to fix up his/her minds. Indeed, it is a very relaxing trip into the infinity.
Listen to it here
8.9
9/29/2010
The Big Sleep In Search Of Hades Ethos (23 Seconds/Jamendo)
Selle uhke ning müstilise nimega muusikaprojekti album on massiivne, eepiline ja ergas. Ning mõnes mõttes ka eriline. Samuti plaadifirmale 23 Seconds on nimetet ansambli lisamine oma rosterisse samm avardumise poole. Madridlase Abel`i alias Martin Anilom`i järg debüütalbumile "Ownland" (2008, Jamendo) ning kahele EP`le põhineb kolmel suurel vaalal - (post-)metal`il, shoegaze`il ning tantsumuusikal. Vähemusse jäävasse elementaariumisse kuuluvad gooti ja neoklassitsistlikud mõjud, dream pop, fuzz pop, space rock, ambient (rock), new age, progressiivmuusika, krautrock (bändi nimi muideks pärineb Tangerine Dream`i samanimelisest träkist albumil "Stratosfear" (1976)). Stratosfäärilisi, düstoopseid ning romantistliku alatooniga hirmule viitavaid elemente ja kombinatsioone on siin tõepoolest mitmeid. Drum and bass`i rütme võib vett "segamas" kuulda. Ei ole ju ilmas kuigi palju neid ansambleid, kes kasutavad ühel ja samal üllitisel kõrvuti doom metal`i (kitarre) ja tantsumuusika mustreid.Kuigi mõningaid sarnasusi võib tajuda seesuguste legenditega nagu Tangerine Dream, M83, Mars Volta, Smashing Pumpkins, ei ole Anilom`i muusika allutatud ühelegi (naglale) faksiimile. Sarnaselt helikeelele on üllitis temaatiliselt liigendatud, jaotudes neljaks osaks: faith takes control, prelude of global disasters, corruption, hope>wish. (Need osutused ilmselt ei vaja lahtirääkimist). Ka plaadiümbris väärib tunnustamist, meenutades veidi slept.`i omanimelist EP`d (2009, Test Tube). Siinkirjutaja lemmikträkid on Oceans of mistake ning Bagdag/System - kui esimene neist on kingapõrnitsemisest seestunud ekstravertne tantsumalakas, siis teine kaldub unistuslikkuses juba chillwave/hypnagogic pop`i poole. Ah jaa, lugudesse on sämplitud praeguse paavsti Benedictus XVI laulu (ilmselt veel tema kardinaliks oleku ajast) ning Barack Obama ja Martin Luther King`i kõnesid. Kokkuvõttes tuleb nentida võimsa reliisi olemasolu.
Kuula albumit siit
8.7
7/30/2010
7/19/2010
Chad Foltz From March to September (MODICUM OF SILENCE/Jamendo)
Ohio osariigi väikelinnast pärit 23-aastase Chad Foltz`i unistuseks on elada tavalise inimesena, olla hea abikaasa ja isa ning teha indie filme ja muusikat, omamata rahamuresid ning soovides, et teda mäletataks ka pärast surma. Selle aasta alul ilmunud 6-looline EP "From March to September" pidi olema nurgakiviks debüütalbumile "The Heart Of It All", mida siiamaani ei ole veel üllitatud... .
Chad R. Foltz and A.M RADIO koosseisu kuuluvad lisaks Dan Pontius, Kevin McCraney ja Nic Ross. Kaks viimast on eksperimentaalmuusikud ning plaadifirma MODICUM OF SILENCE eestvedajad. Mis iganes, Nic Ross`i aka gotikplage`i ja Our Subatomic Earth`i käemustreid on siin küllaldaselt. Parim näide on I-75 - massiivse sööstuga plahvatus rebestab vaikusesfääri olematuks. Post-rock`i ja post-metal`i crescendo on muljetavaldav. Teisalt ka Strangers on a Train oma neurootilises hüplevuses pluss metalsed kahinad-mürinad, gruuvid ja heliefektid teistes lugudes reedavad Ross`i. Üleüldse - crossover-traageldused on Ross`ile ainuomaselt välja tahvatud. Lisaks võib sarnasusi tajuda ka Bright Eyes`i, Bob Dylan`i, Super Furry Animals`i ning Talking Heads`iga. Nimetatud elemendid pluss Foltz`i varieeruv vokaal - vaiksetest värelevatest arendustest falseti ja karjumiseni välja - annavad reliisile usutavuse, veenvuse ning (enese)kindluse. Teoreetiliselt küll folk, kuid reaalsuses kompromissitu, eepiline, massiivne, kohati hüsteeriline ja hüsteeriliselt ilus muusika.
Kuula albumit siit
9.1
3/27/2010
1/11/2010
our Subatomic Earth Underscore (Modicum Of Silence/Jamendo)
Vaevalt sai uus aasta alata, kui Nic Ross on taas platsis. Rõõmuga. Võib ainult kihla vedada selle peale, kas noor ameeriklane rõõmustab meid sel aastal rohkemate albumitega kui mullusel aastal (5 albumit). Tõsi, albumi pealkirja vaadates võib arvata, et selle teosega koos saab ühtlasi projektile joon alla kriipsutatud. Teisalt, kui võimalust on, siis reliisida aasta jooksul album (või palju albumeid) on kindlasti palju etem kui anda välja album iga 2-3 aasta tagant. Lisaks tunnetuse säilitamisele võivad ka muusikakriitikud muusiku suurele vaevale lihtsalt vee peale tõmmata.
“Underscore” koosneb 4 loost, mis kõik kannavad pealkirja sama tiitlit (pluss järjekorranumber). Esimeses loos esitleb OSE uut tahku oma saundis - seda alustab raadiolainete intensiivne kruttimine ning mineviku sügavustest pärit jutuvada, milledest saab kontrapunkt eepilistele tumeainelistele post-rock-helistruktuuridele. Õieti viiimatimainitud element saavutab loo arenedes tasahilju ülekaalu esimese üle. Loo lõppu kaunistab vaikne, kuid hõrk ämbienttekstuur, meenutades puudutuselt suurepärast mikrotonaalset ämbienthõllandust Palus Somni (albumil “Infinite”). Ning jutusämplid on albumit algusest lõpuni läbiv element. Teine träkk rõhub kõrgetele ja kaugeleulatuvatele kitarrivõlvidele ning helikihtide segustumisele, kõlades nii nagu olemuselt massiivne eepiline instrumentaalrokk kõlama peaks. Kolmanda loo massiivsetes doom-riffides on palju veenvust, mis üleneb võimsaks post-metal-crescendo`ks. Crescendo peksleb-taob kuni järgneb püänt - lugu lõpeb medikamentide reklaamiga kaugetest aegadest. Albumi lõpetab massiivse kitarriinertsina (esile- ja edasi)rulluv ning hingetõmbekohtadega vahelduv Underscore IV. Üles-alla kihutamine nagu läbi alternatiivmetallisti ajukäärude.
Siksakilised manerismid on käesoleval albumil suht kergesti ettenähtavad, prognoositavuse tõttu koguni pelutavad, samas kui need hetked kätte jõuavad, on neis palju kaunist ülevust. Dekadentlik ülevus. Kuid mõte sellest hakkab mind tasapisi väsitama.
Kuula albumit siit
8.4
1/06/2010
[Vana ning oluline] Axxonn Should You Fear Hell? (Axxonn)
Axxonn`i (ka AxxOnn või/ja AXXONN) elik Brisbane`i tandemi Tom Hall-Ian Rogers`i poolt 2008. aasta lõpus üllitatud “Should You Fear Hell?” koosneb 25 minutilisest loost, mis, tõsi, on jagatud kolme sektsiooni. Album algab hillitsetud ning lummava ambient drone`ina, mis tasapisi areneb-paisub, haarates endasse uusi helikihte (alapealkiri White Glare). Kui seitse minutit on seljataga, algab teine osa elik Stolen Pens From Hyatt - panoraamne lummus lõpeb ning muusika areneb massiivseks pulsseerivaks ning surisevaks helikaskaadiks, mis kõlab nagu mõni doom drone (metal)-bänd maksaks tribuuti My Bloody Valentine`ile (Austraalia duo suur eeskuju). Selle žanrimääratluse juurde võikski rahus jääda, kui käesoleval albumil ei oleks nii tugevat emotiivset elementi juures. Emotiivsust, mida paljude drone/doom/noise (ristand)bändide puhul ei ole võimalik kogeda. Tõepoolest, MBV “Loveless” oli/on tundmusi "häbitult" esilekutsuv album - kitarridest ning sämpleritest (millesse olid süntesaatorite saundid sisse istutatud) hingepaiskuv emotiivne noise. Indiepop`i ja avant-rock`i majesteetlik sulam. Kord intervjuus ajakirjale “Wire” mainis Kevin Shields Cypress Hill´i olulist mõju legendaarse kingapõrnitsemisverstaposti salvestamissessi eel ja ajal. Mõeldes ka sellele, kui palju on “Loveless” mõjutanud eksperimentaalelektroonika/inditroonika artiste (tuntuimatest kindlasti Fennesz, Pluramon ning Tim Hecker), on kummastav näha, kui lähestikku võivad teineteise suhtes asetuda pealtnäha väga erinevate muusikate lingid. Loomulikult, konkreetsed mõjutused siit-sealt ei tohikski lihtlabaseks matkimiseks muutuda. Meisterlik looja mõistab eeskujusid inspiratsiooni- või sünteesiallikana. 15 minuti paiku omandab Axxonn`i helipilt viimase kuju. Shit Rainbows (And Unicorns) ajal tõusevad keskmesse hüpnootiline post-industriaalne trummimüdin/doom (post-)disko ning vuhisev fade in/fade out-efektidel baseeruv eksperiment. Suurepärane album, mis esiteks põletab kuulaja meeled puhtaks ning seejärel annab kahekordselt tagasi. Kolmekordne tasu, uskuge mind!
Kuna tänapäeval on seesugune saund populaarne ning olulisimad tegijad teada-tuntud, siis seekord oma soovitustes piirdun üksnes Axxonn`i-suguste (suurepäraste) Austraalia artistidega. Võtke ette Whalehammer, A Beautiful Machine, No Anchor (samuti Ian Rodgers`i bänd), UN, Circle of Lebanon ning purgatoorium võib uuesti alata. Ah jaa, varsti on Axxonn`ilt ilmumas uus album.
Kuula albumit siit
10/19/2009
Our Subatomic Earth Inifinite (Modicum Of Silence)
Nic Ross on 18-aastane USA noorsand, kes veab koos Kevin McCreaney`ga eksperimentaalsele rokile pühendatud leiblit Modicum Of Silence. Nimetatu korjab üles Ohio osariigis tehtud muusikalisi katsetusi. Lisaks sellele on ta andekas muusik, kes enne 2009. aastat oli teada oma projektiga gotikplage ning koos McCreany`ga projektis Telemetrics. gotikplage tähendas tasemel post-rock`i, millesse olid tihti põimitud tugevad fusion`i mõjutused. Ütleme nii, et kui Nic Ross oleks eestlane, siis me kuulutaksime ta rahvuslikuks aardeks ning Eesti muusika tulevikulootuseks. Raudselt.
Our Subatomic Earth peegeldab Nic Ross`i hoopis teistsuguse külje pealt. Tugevad metal`i mõjutused on need, mis ennekõike esile kerkivad. Post-metal, sludge metal, indie metal, trash-hardcore (metal), screamo - rääkides karmimast ning domineerivamast poolusest. “Infinite” on Nic Ross`i kolmas album käesoleval aastal. Järg albumitele “Nothing” ning “Is” (äsja avastasin, et juba neljas album - "Orgin" - on väljas!). Uus album jätkab viimatinimetatu võtmes. Vaikus ning müra. “Post” ja “indie” ilmnevad ämbientse ning elektroonilise tekstuuri põimituses eelpoolmainitud karmima küljega. Samas tehnilise poole pealt on heli märksa puhtamalt salvestatud – saund on võimsam ning selgepiirilise(ma)lt liigendatud. Kooliraha on tasutud. Ladinakeelsed pealkirjad näikse viitavat inimhinge all asuvatele ookeanitele ning meredele. Avang Lacus Temporis algab õrnalt ebaleva hardcore-rünnakuga, vaibub ning poole pealt areneb konventsionaalse post-rock`i ning post-metal`i seguseks rokkimiseks, et taas vaibumisse langeda ning sõnamanaks muutuda. Mare Vitalis näitab nimele kohaselt elujõulist minekut – screamo-element seguneb post-rock`iliku elemendiga meeletuks energiavahuks, mis, tõsi küll, hakkab varsti kaotama oma energiat, kuid mitte sügavust, muutudes ilusaks ämbientseks hõllanduseks. Ning seejärel taas kääne tagasi energiapulbitsemisse. Ning loo lõpp ületab intensiivsuselt algust. Võimas energiatulv! Tõepoolest, ka Oceanus Procellarum tõestab taas, et uuel albumil on post-rock- element tugevalt esindatud. Siin ei ole igavust – läbi ohtrate tempo-ja tämbrimuutuste ning crescendo muutub muusika nauditavaks. Aga jällegi – konkreetne lugu on eepilise instrumentaalroki ning eksperimentaalmetali ristand. Elektrikitarrid koovad atmosfäärilist kihti, kuigi rütmisektsioon tiksub kohati metal-võtmes. Ka omandab lugu crescendo`st alla langedes metalse läike. Loos Mare Crisium (nagu ka lõpuloos Mare Serenitatis) otsib kummulleeruv äng väljapääsu. Nic Ross on valmis endal kõri välja karjuma. Hääleaparaat jääb õnneks paika ning album jätkub fantastilise ning ka albumi konteksti arvestades erakordse Palus Somni`ga. Unemaastiku mikrotonaalne võnkumine loob seoseid, mida sõnades on raske väljendada. Võib-olla läbi häguse valguse paistavad ammused unistused. Või tulevad meelde süütud mälestused kaugest minevikust, mis sügavale mälukihtide alla on mattunud. Ma ei kahtle selles, et Nic Ross`ist saab (lähi)tulevikus USA eksperimentaalroki suur nimi. Oskuste, andekuse ning nooruse kombinatsioon on selles ühendriiklases erakordselt esindatud.
Kuula albumit siit
8.8
Tellimine:
Postitused (Atom)