Children Of Ishizuke Tree Chameleon Straship (Clinical Archives)

In the first place I want to admit that the more I listen to this double LP (in total of 112 minutes) the more I fall in love with it. A duo from Minsk, Belarus, makes a subtle guitar-based dream pop music. If you are keen to draw parallels upon in a big manner, indeed, it sounds as if an equivalent version of post-rock version of Mercury Rev`s Desertoir Songs (1998) at times, altogether being described as ambient rock or atmospheric post-rock. Moreover, a sophomore album by Alexander Haletski and Marina Bartosh incorporates the elements of repetitronica, void-filled ambient/dystopbient/dark ambient, soothing drone wraiths, spoken word tunes and even some distant echoes of the ethnic music from East Asia. Alternatively, it might be a kind of lo-fi music in the midst of ambient shimmerings or a sort of underweighted My Bloody Valentine as well. This is an album through the essential touch!

Listen to it here

9.4

Dmitriy Rodionov Experience - Invisible Parts of Absurd Images (Noecho)

Since 1999 the Russian guitarist Dmitriy Rodionov has recorded lots of albums, having revealed his sympathies on diverse record techniques and sound collages. His recent, 3-track album (initially recorded in 1999) kicks off proceeding with mystical poem snippets and dense electrified drone (in fact, the issue will be finished off in the same vein). In between it is fulfilled with the effects of reverse guitars, another kind of spoken word, dark ambient shreds, unclassified sonic dust, and cock-eyed guitar jams. A solid cutting edge work, reminding of some Muhmood`s (guitar and spoken word) work and the two collaboration results made out by Alexei Rafiev & Alexei Borisov (mysterious spoken word/poetry).

Listen to it here

9.2

Bosques de mi Mente Otoño (Clinical Archives/CRLM Office)

The Spanish artist Bosques de mi Mente (translated as Forests of my mind) is being one of those one-man projects having got huge response under Clinical Archives, CRLM Office, and Jamendo. Since 2007, as a "home artist" therein, he has released 5 albums to date. His music is spotted mainly upon the piano-based modern classic backbone, fringed at times by strong found sound and post-rock influences.

Otoño is a record with the longitude of more than 100 minutes of 27 tracks relied entirely upon live improvisations, recorded during 6 days of the fall of 2010. Aside the silence as impossible conversation (as it was sung by Malcolm Mooney of CAN by-and-by) there are intimate yet affective, mainly minor piano chords, spoken word snippets and wide-range samples (from baby babbles and adult people clashes to elderly individuals` memories), musique concrete-drenched flickers and some violins by Sergio Trujillo, all in all filling in your listening times with the restraint sense and playing up the sparse environment over you, thereby offering a sole realm for thinking of your thoughts and planning your future deeds. Of course, some more radical turns and dodges are up here to be driven into huge impact (Berceuse Macabre) All is rolling on in a silent and minimal way, indeed. It might not be Bosques` best notch but a very solid one nevertheless.

Listen to it here

8.8

Nihilist Assault Group Russian-American EP (Popdesempregada/Amdiscs)

Ma olin alul päris segaduses, kuivõrd ei suutnud mõista, kas tegu on minevikust tuntud rühmitusega või selle nimekaimuga. Nimelt teadsin ühte kultuslikku noise- ja antimuusikarühmitust, mis on reliisinud kassette ning väidetavalt tegutsenud 80ndate keskpaigast saati. Teisalt, kuigi muusika on üldjoontes erinev, võib ka uuelt EP-lt piirjooni ähmastavaid vihjeid leida. Nüüd on selge, et tegu on Portugalist Coimbra`st pärit projektiga, mille kunstiliseks juhiks on Emanuel Botelho (ka tuntud kui Quit).

On võimalik, et ansambel Stereolab on nimetatud projekti ristiisaks- ja emaks (vihje London`i kollektiivi samanimelisele träkile albumil "Mars Audiac Quintet" (1994)). 6-loolise EP võib tahtmise korral kaheks jagada: ühes osas võib tõepoolest varast ja pikeerivat, shoegaze`ist mõjutatud Stereolab`i (ühele venekeelsele muusikaajakirjale antud intervjuus mainisid Sadier ja Gane My Bloody Valentine`i suurt mõju nende muusikale) kuulda. Surisevate kitarrisaundide ja happeliste orelidrive`de kombinatsiooni vettpidavus peab seegi kord paika. Teine osa, mis tekitas siinkirjutajas segadust, põhineb neofolgilikel elementidel ning konkreethelide ja jutusämplite kasutusel (mis reeglina on popkeskmest väga kaugele jäävate ning sageli poliitiliselt ebakorrektsete ansamblite mängumaa). Tõepoolest, lugude tiitlid ja vihjed ei ole ka poliitiliselt neutraalsed (independent vermont, belgrade-mostar, 9_11 responders bill). Kokkuvõtvalt võib nentida instrumentaalse muusika võimet meeldivaid retrospektiivseid assotsiatsioone tekitada. Muuseas, reliis on üllitatud kahe ilusat muusikat väljastava label`i (Popdesempregada ja Amdiscs) vahendusel. Küllap mõistsite mu vihjet edasiseks tegutsemiseks.

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] 1g0g Ice Cube (Haze)

Laivesinemine, helikunst, ämbientmuusika ja sünkja drone`i segu, konkreethelid, spoken word, sosinad ja palju muud. Ja nii edasi ja nii edasi. Autoriks 1g0g ehk Gosha Solntsev, kes muuseas kuulub kultuslikku helikunstirühmitusse Noises Of Russia, ning teos on esitatud kui helind butõ-teatri etendusele Anikušini skulptuuristuudios Sankt-Peterburgis 2008. aastal. Peaaegu 54-minutiline teos, mis nõuab keskendumist, kuivõrd progressioonis peitub tegelikult selle teose tuum. Üleminekud on sageli pikad ning seetõttu raskesti märgatavad. (Nagu slaidid või kaadrid, mis märkamatult vahetuvad). Sugestiivseimad hetked täidavad viimast kümmet minutit, mil sulpsatuste taamal kõlab soomekeelne hällilaul. Taies algab eikusagilt, kasvab ning areneb kirikukellade kõminaks ning minimalistlikuks tininaks (meenutades teelusika heli tassis), kuhu hakkavad tasapisi lisanduma sõlmhelid, monotoonne trummeldamine ning abrasiivne helikude. Ning sealt edasi tulevad uued helid ning elemendid, omandades läbi filtrite uusi varjundeid. Keskmises osas äratab tähelepanu soomekeelne jutlus, mille taamal luubivad sitarid. Seejärel kuni hällilaulu alguseni täidavad vahemikku tumedakõlaline ambient drone ning kirikulaulu kaja ja pomin. Tõsi, kõik see kulgeb algusest lõpuni vaikelulises võtmes. Tajusin ka seda, et soomlaste metsafolgil on käesoleva teosega väga palju ühist.

Kuula albumit siit

[Artistid] PREGNANT

PREGNANT
Free Music Archive
Bandcamp
Life`s Blood
Lost Lamp
Myspace
Lastfm

Xarhope Always A New House (Very Nice Noise)

Piltide ning ühe kontseptuaalalbumi ("Melodica") põhjal oletades peab Samuel Ufus ilmselt meloodikast samapalju lugu kui kadunud Augustus Pablo seda tegi, kuigi portugaallase muusikaline ampluaa on märksa laiem. Tuntud ka kui avangardpoeet ning Tontura Rural`i kunstirühmituse-sõpruskonna liige, on ta kandnud dadaistlikud ja sürrealistlikud mõjud üle oma helikandjatele. Üllitisi, koostöid ning plaadifirmasid on tal 10 aastase tegevuse jooksul kogunenud märkimisväärselt. Dadaism ja sürrealism leiab väljundi läbi improvisatsioonide, vabas vormis ekspromptjämmide, repetiivse (impro)folgi, maailmamuusika elementide, lo-fi, psühhedeelia/elektroonika, spoken word`i, (free) jazz`i, helipoeesia/vokaalatribuutika (tal on palju ühist näiteks Kreatiivmootori sõgedama poolusega), elektro- ja psühhoakustika, konkreetmuusika/field recording`i ( lindistanud oma rännakuid Lõuna-Euroopas, Ees-Aasias ning Lähis-Idas ning vorminud neist kontseptuaalalbumid) ja palju muuga, segades nimetatud ja (nimetamata jäänud) stiile suva intensiivsuse ning intentsiooniga klassifitserimatuks tervikuks. Tõepoolest, Ufus on ehe DIY-musternäide, demonstreerides väheste vahenditega suurelt loomise võimalikkust.

Käesoleval aastal on Xarhope`lt ilmunud mitu albumit. Ühel neist, 8-realisel "Always A New Home", mis on salvestatud Instanbulis, kasutab Ufus seekord spoken word/psychic music/vaba improvisatsiooni tihedat kombinatsiooni, vormides sellest ühe oma silmapaistvaima taiese. Helid manatakse esile väikese süntesaatori (Casio mt 200), piaano, viiuli, duduki, elektroonika ning suvaliste asjadega. Üllitisel löövad kaasa tema lähimad võitluskaaslased nemraca, alrucini ning minson. Ootamatuim - kui midagi üleüldse saab Xarhope`i puhul selleks pidada! - träkk on kahtlemata Instanbul, kus tõupuhas hip-hop-kontseptsioon allutatakse tempomuutustele, kihtide tasahilju nihkumisele ning heliefektidele mängimisele, kuid vaatamata "vintsutustele"/tänu sellele on see üks selle aasta parimaid hip-hop-näiteid. On ka roometjakapilikku vokaalakrobaatikat/friikauti. Ufus`e koostöö oma pruudi nemraca`ga ei ole esmakordne, pakkudes seegi kord kaasahaaravat psühhounisooni; lisaks pakutakse spirituaalset laulumana kajaefektide ning jazz-impro taamal (Stones Insted Of Money), enesesse süüvimist kriipivate helifragmentide saatel (Burkulmus Adam), biitboksi ja dadaistlikku häälutamist (Conversa Barata), sufi muusika ja deklameerimise ristumist (Osmosis) ning palju muud. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et teos on eksperimentaalne ning spirituaalne - seda nii sissepoole vaatavalt kui ka väljapoole purskuvalt. Äkki koguni universaalne?

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Xarhope

Xarhope
Tonta Rural Collective
Clinical Archives
Very Nice Noise
Green Field Recordings
Electro Rucini
Editora Do Porto
Punk ist pop
XS Records
Pandafuzz
Lastfm

Wings Of An Angel Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art) (ParaLucid)

"Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art)" on Felix Kaplan`i aka Wings Of An Angel`i järjekorras viies album. 10 lugu ja 53 minutit paljastavad israeliidist müstiku tihke kontseptsiooni, mis koosneb araabia/Lähis-Ida motiividest, eeterlikust koorilaulust, helipoeesiast, spoken word`ist, free jazz`ist ning vaevumärgatavast immitsevast elektroonikast. Tõepoolest, üldistatult võib seda teost käsitleda osana maailmamuusikast, kui moodsat fusiooni, milles traditsionalistlik laulumana on toetatud naturaalpillide (hurdy-gurdy, viiul, tabla-trummid) ja programmeeritud rütmidega. Meeleolud kõiguvad minoorse ja tumemeelse vahel või siis seguna kahest, mängides kohati teadlikult darkwave`iliku kontseptuaalse süngusega. Iseäralikem lugu on Ishq For Majnun, kus sõnum edastatakse emsii võtmes, mille taamal hakkavad tumedakõlalised orkestratsioonid tasahilju progresseeruma. Kunstiliselt suurepärane album, mis lisaks kõigele demonstreerib võimalikkust, et juudid ja araablased võivad rahumeeli üksteise kõrval eksisteerida ning teineteise kultuuripärandit austada.

Kuula albumit siit

9.3

Foxes In Fiction Swung From The Branches (Orchid Tapes)

Noor torontolane Warren Hildebrand on tasapisi tõusmas Põhja-Ameerika võimsa tasemega eksperimentaal(rock/folk/indie)muusika/ambient-maastikul. Tema debüütalbum "Swung From The Branches" - millest siin kohe juttu tuleb - reliisitakse kuu aja pärast (uuesti) Brooklyn`i label`i Moongadget all, saades tuntumatest artistidest oma kaaslasteks Hella, Casino Versus Japan`i, Benoit Pioulard`i, Praveen`i, Dykehouse`i (kolm viimast nime on plaadifirmaga seotud lõdvemalt, täpsemalt kogumike kaudu). Märk on maas, seda enam, et kaasaegse muusika piibel Pitchfork pühendas tulevasele sündmusele soliidse pikkusega kirjutise.

"Swung From The Branches" üllitati esmakordselt kanadalase personaalse CD-R/lindifirma Orchid Tapes`i alt. Mis teeb WH muusika eriliseks? Kindlasti üheks (tehniliseks) eelduseks on analoog- ja digitaaltehnoloogia ühekspõimimine - ühelt poolt salvestamine lintidele, teisalt kasutab ta digitaalset reverb-masinat. Integreerida erinevat päritolu helilained orgaaniliseks tervikuks eeldab tegijalt nutikust. 19-loolise ja natuke üle tunni aja pikkuse taiese võib tinglikult jagada kahte ossa. Üks kimp hiilgab ambient/atmosfääriliste post-rock-numbritega, millest kostub pulseerivat ja märkamatult kerkivat atmosfäärilisust, lindisahinat, kohati ka (igatahes meeldivat) pastoraalset primitivismi. Ennekõike meenuvad M.Pyres`i ambient-eksperimendid. Samas flöödikahinad eeterlikus sentimendis sildavad tänapäeva 70ndate-80ndatega - täpsemalt new age-muusikaga. Muljetavaldavalt kaunis. 7-8 träki kohal sisenevad masinatega tekitatud kesktempos rütmid, spoken word/storytelling, kuid ennekõike omandab helimaastik kiiremad tuurid, millega ongi uus faas alanud. Lisanduvad musique concrete-elementide põimimised, avatud elektroakustilised keskkonnad, eksperimendid lindikiiruste ning helitugevusega. New Panic Cure on esimene indie-pääsuke, demonstreerides kohe puust ja punasest, miks torontolasele pannakse suuri lootusi; Jimi Bleachball meenutab My Bloody Valentine`i, ennekõike Hildebrand`i laulumaneeri ja tämbri kaudu, mis vägagi läheneb Kevin Shields`i omale (vrd Off Your Face; Moon Song). Nimilugu on avatud uste-akendega läpparifolk, kus lisaks pärishelidele on kasutatud lindimanipulatsioone, psühhedeelset tekstuuri ning häälutusi. Shields`i nimi sai mainitud, kuigi kaasaegsetest suurkujudest on Hildebrand ilmselt kõige lähemal Bradford Cox`ile. Sellega seonduvalt on üks albumi tipphetki 15 Ativan (Song for Erika). Dünaamiline inditroonika/poptroonika tõmbab lihtsalt aju vurrina käima ning ajumahlad jooksma. Või siis sellele järgnev To Go Home. Music that will save your life. Kui 80ndatel päästis elusid jangle pop/twee pop`i helin, 90ndatel shoegaze`i ja britpop`i meistriklass, nullindatel post-rock ja friikfolk ning avangardpop, siis viimatinimetatuga on uute kümnesse sisenenud chillwave ja glo-fi. Elagu tänapäeva muusika ning üks selle aasta meistriteoseid!

Kuula albumit siit

10.0

Canoply Games Phantoms (Jamendo)

Canoply Games on Siberi mehe Platon Terentjev`i sooloprojekt - kui kuidagigi CG muusika põhituuma kirjeldada, siis võiks rääkida avangardistliku kaldega sündimuusikast. Ei, Bratski noorsandi inspiratsiooniallikad ei asu new wave`s, vaid industrial-muusikas, mürarohkes no wave-harus, Mike Patton`i cutting edge-esteetikas pluss tumedaid varje armastavas ambient-kontseptsioonides. Eredaimaks eksemplariks on "Cthulhucore" (2009, Jamendo), mis tagus armutult free jazz`i ja avant-industrial`i rauda sound collage`i meetodil.

"Phantoms" kummitab teistmoodi - helipoeesia kaudu. On tsiteeritud-esitatud lõike rohkem- ja vähemtuntud kirjanike - Hemingway, Brodski, Murakami, Hrenova ja Košin`i - poeemidest. Esiteks, teatraalne miljöö - piaanomuusika, kammerlik elektroonika, "tõsimeelsed" maneristlikud heliefektid; teisalt, loos We loose touch with our own consciousness ei häbeneta drum`n`bass`i rütmi laenata. Eating a mix of concrete and oil on üks suur lõikav progesööst. Tõepoolest, huvitavaid heliühikuid-sämplijuppe on teisigi, samas informatsioonihulga doseerimine ja jaotamine on lahendatud ebaühtlaselt ning pealtnäha sihitult - kord pealevalguvad digitaalsed müralained - mis jäävad väheveenvaks -, teisalt palistab helipilti hõredus, mis kokkuvõttes kõlab ühe halliseguse ollusena. Piltlikult - nagu see nägu konkreetse üllitise coverprint`il.

Kuula albumit siit

6.5

Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume (Bandcamp)

No nii, Carlo Barbagallo ja Lucia Urgese on juba jõudnud viienda koostööalbumini. 13. september 2009 on välja toodud käesoleva laivsessiooni sünnihetkena. Taaskord tõestab 25-aastane sitsiillane end Euroopa ja maailma ühe andekaima ja silmapaistvaima eksperimentaalmuusikuna kaasajal. 7 lugu 55 minuti sees. Võib nentida, et ühelt poolt on "Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume" enim lähenenud Barbagallo omanimelise projekti mõnele reliisile - monotoonselt ajjuraiuvad psych-(folk)-improvisatsioonid (Specchi), teisalt pakutakse uusi ja unustamatuid nägemusi. Näituseks lõpulugu Farfalla segab turbulentsidena turmlevat müra spoken word`i, psych-freakout`i ja avant-prog`i elementidega. Helilise hulluse uus kvaliteet! Tõepoolest, mitte mingisugune tavajorsside andetult masinate abil käiatav kräpp, vaid ülim level. Avalugu Poisson sammub monotoonse loomuga improvisatoorse pingestatuse ning math- ja post-rock`ilike elementide vahel. Tõepoolest, psühh-muusika on käesoleva üllitise märksõna. Sogno jätkub kompromissitus avangardistlikus vaimus - erandiks on, et elektroakustiline valgus valgub helimonstrumite peale. Kuulake, kuidas träkk tasapisi areneb vapustavaks industriaalseks õuduseks ekstaatilise kisa abil ja saatel. Oo jee! Oo jee! Järgnevas - M == N - puhutakse terasest torupille, lisatakse ängist tõusvat mana ning kilksuv metalne sämplijupp saadab kokku kupatust. Üha enam meenub siinkuulajale legendaarse CAN`i legendaarne "Tago Mago" - kaherealisele makile salvestatud tulevasi generatsioone valgustanud-valgustav album. Näituseks ka Tout Le Monde - irminschmidtilik süntesaatoritel põhinev psühhedeelne kammerlikkus saavutab apoteoosi - kaikuv, kriipiv, lõõgastav, ärritav - teisisõnu, äärmusi kompiv. Pikim lugu Gigia evib enim lõõgastavat elementi - kuigi algab põrnitsevate vokaalsämplitega, areneb sellest hillitsi õhulisi (post-)rock-struktuure esilekandev eepiline kaunidus - lähenedes ilmselgelt GY!BE eepilisusele -, kuigi rütmis on (ette)hoiatavat metalset moolokit - tõepoolest, loo lõpp sumbubki industriaalseks kaoseks. Ütlus, et kaos on korra ema, peab antud juhul kenasti paika.

Suurepärane teos, mis oma ideelt, teostuselt - järelikult ka vormilt - väärib üksnes maksimumpunkte. Perkele küll, tooge see mees Jazzkaare`le!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Our Subatomic Earth

MODICUM OF SILENCE
Jamendo
Osaudio
Myspace
Lastfm

[Artistid] Дрогункин А.Д.

Дрогункин А.Д.
Myspace
Lastfm

sOul sCientiSt Still Exist (Pavillon36 Recordings)

22 minutit ja 6 lugu. 6 rägastikku. Paksult täis kasvanud rütmirajad. Breakcore-malakad, glitch-äng, liikumine "õige" drum and bass/jungle`i ning kvaasi-jungle`i maailma vahel. Või on see avant-jungle`i universum? Igatahes oleks sOuL sCientiSt`i "Still Exist"`i õige koht pigem kusagil NYYD-muusika lavadel kui higist leemendavas klubis. EXPO-muusika. Prognoosimatu liikumine. Tõepoolest, trikilisus ning nurgelisus lõhuvad sekund-sekundi järel halastamatult tantsumuusika struktuure. Atmosfäärilised helikihid, vokaalliinid/spoken word, sämplid, ulg, (õiget- ja tagurpidi käiatav) klaverimuusika. Vahelekeriva lindi efektid ning skrätsid. Üksikosad kellegi ameeriklase üllitisel on sama olulised kui on kõikide osade summa kokku. Jah, detailid moodustavad küll terviku, samas nende kohati kardinaalselt erinev pärinemine jätab nad lahku seisvateks. Dialektiline (võitlev) rütmimuusika. Artisti myspace`i lehte külastades saab kohe selgeks, et tüübil on käed rusikas ka sotsiaalses tähenduses (toetus Palestiinale, vaevus ja rassitemaatika jpm). Aphex Twin`i, Mike Paradinas`e, LTJ Bukem`i ning Autechre`i varjud virvendavad, et anda oma dobroo uutele meistritele. Vihastele meistritele.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Zack Kouns

Zack Kouns
Zack Kouns
Myspace

[Artistid] Valerio Orlandini

Valerio Orlandini
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Kreng The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters) (Fant00m)

Pepjin Caudron on Antverpenist pärit muusik, kes on tuntust kogunud koostöös prestiižse Belgia avangard/situatsionism/dadateatriga Abattoir Fermè. Mehe hingel on praeguseks hetkeks ligikaudu 15 tantsu- ja teatriproduktsiooni helindused.

“The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters)” on üllitatud Fant00m leibli all 2007. aastal. Album on kontseptuaalne - iga tiitel on nimetatud Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud plejaadide-õekeste järgi. Pingestatud mütoloogilisele narratiivile kohaselt on üllitis täis tumemeelset noir-hingamist ning pingestatust. Looming pärineb veel sellest ajast, kui Caudron`i muusika oli sämplipõhine. Sõnalised osad on vaheldumas downbeat/cool jazz`i ning tumekabareelike-ja sümfooniliste osistega; klassikaline modernism kohtub darkwave`iga. Korrapäratud piaanoaklinked-klimberdused siin-seal, kummitavad theremin-kihid sulandumas viiulite helidega, üksteisest ülerulluvad helikihid, roomavad rütmid (nt loo Celaeno rütm omandab suisa trip-hop mõõtme ning Alcyone on (noir) nu-jazz). Just hiljuti tutvustasin siin Hollandi artisti Mentz, kelle heliloome on lähedane ning sämplite allikad on kattuvad. Isegi meeleolud moodustavad ühisosi, kuigi laiemas plaanis on rihitud vastassuunaliselt. Tõepoolest, erinevus seisnebki selles, et kui Stefan Raab vaatab helides väljapoole ning inflitreerib neisse ajalist dimensionaalsust, luues silla minevikust tulevikku, siis Pepjin Caudron tungib helidega sissepoole - inimese varjatud hingesoppidesse. Ning tehes seda nii kuradima hästi!

Kuula albumit siit

Josef Nadek to infect and persist Vol.1 (TVK)

Pseudonüümi Josef Nadek taha varjub on üks iseäralik artist Innsbruck`ist, (Austria) Tiroolimaalt. Nagu sageli ortodoksetele avant-garde/industrial/illbient/ dark ambient/noise-artistidele omane, keskendub ka tema inimloomuse paljakstirimisele ning vihkamisele - täpsemalt on see “hallitusest kubisev spirituaalne lampkast, mis on pühendatud inimallakäigu erinevate astmete kinnisideelisele uurimisele ning paljastamisele, kärbunud kudede väljajuurimisele ning iga pehkinud koha kättenäitamisele”. Ning ka vana kooli industrial-muusikale iseloomulik kahvatuhall või mustvalge kujundlikkus domineerib visuaalse poole pealt. Iseäralikkuse all pidasin ma silmas seda, et ükskõik missuguse leibli all (VJG, bleak, The Vegetable Kingdom (TVK) ) ta oma muusikat ei oleks ka üllitanud, ikka on ta huvitatuse tasemelt oma leiblikaaslastest suurelt üle - uurisin tema kolme albumi (mis muideks ei ole tema albumite kogusumma) allalaadmisandmeid, mis kõik lähenesid 40 tuhandele. Seesuguse (non music-) artisti kohta on need peadpööritavad näitajad - seda enam, et mainitud näitajad olid saavutatud vähem kui aasta jooksul; andes üksnes tunnistust sellest, et artistile on tekkinud arvestatav fännklubi.

“To infect and persist Vol.1” koosneb erinevate singlite ning kogumike träkkidest, nendest, mis olid üllitatud eelmise aasta jooksul. See on Josef Nadek`i teine album käesoleval aastal - lausa viimastel päevadel. Möönan, et “Girone Della Merda” (Format Noise) oli liiga inertne, jättes siinkirjutajale Josef Nadek`i kahvatuima albumi mulje. Teisalt TVK`i all üllitatud album on kõike muud kui keskpärane. Plaadiümbris ilmestab, et siin nalja ei mõisteta – inimene (naine) on paljastatud tema nõrkushetkel - oma lodevuses, haiguslikkuses ning räpakuses. Ühel oma paljudel allakäiguhetkedel, ühesõnaga. TV-pimesikkude ning hedonistide "kangelasteod" iseenda ning teiste vastu.

Album algab väga ootamatus ning veidras võtmes - 60ndate space age pop`i ning kantrimuusika avangardistlikus seoses, meenutades mulle viimatimainitet žanri suurnime Bruce Haack`i mõningaid ettevõtmisi (Jackpine Savage) - nii muusikalise seade kui ka resigneerunud võtmes pealeloetud vokaali poolest. Coercion paiskab kuulaja puuriva noise drone`i sekka. The Sayers Of The Law põhineb manal ning keelpillide digitaliseeritud näpetel. Ka ülejäänud 6 loos kombineeritakse põhimõtteliselt ühtede ja samade elementidega, mis on tuttavad lugudest 2 ning 3. Lisaks avaloole on minu lemmikuteks veel Hymn - vinaja vokaaliga hõllandus, mis on distantseerunud abrassiivsest digitaalsusest, ning Josef Nadek and Monolyth & Cobalt, mis ristab ulmelisi helikihte vähese elektroakustilise sentimendiga. Ka lõpulugu Repentance of Midnight on tasemel, forsseerides ambient-struktuurid vilisevasse kõledusse.

"Nakatada ning edasi rühkida", ütleb Josef Nadek. Andke minna, pööbel!

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] An Elephant Never Forgets An Elephant Never Forgets (Upitup)

Elevandid tõepoolest ei unusta ning arvatavasti ka mäletavad paljudest inimestest paremini. Samas elevantide ajukurdudesse ei talletu nähtavasti ka seda sitta, mis tuleks ära unustada või millest oleks parem mööda mõtelda. Teisalt on vähe bände, kes suurimale maismaaloomale on nime näol “tribuuti” maksnud. Seda enam, kuivõrd elevant sümboliseerib jõudu ning vastupidavust. Ja-jah, tean küll, et kõikvõimalikud “karud” ning “kassid” on hetkel in. Tõsi, USA indiemuusikas oli eelmisel kümnendil liikumine Elephant 6, mis tagantjärele on oma nime intentsioonile sümboolse kinnituse saanud. Bändid nagu Neutral Milk Hotel ja Of Montreal on tänapäevast (USA) alternatiivkeenet kahtlemata tugevalt mõjutanud.

Ka An Elephant Never Forgets tuleb samast maailmajaost - Montrèal`ist. Dave Landry-Jim Angelillo kohta on teada ainult, et korra nad tulid, sähvatasid ning läinud nad olidki. Tõsi, üks lugu oli ka varasemast ajast plaadifirma Upitup kogumiku peal. Nende samanimeline album ilmus eelpoolmainitud leibli all 2003. aastal. Üllitis oli iseäralik selle poolest, et moodustas Upitup´i eksperimentaalelektroonika kõrbes omaette fenomeni. Tandem demonstreerib Montrèal`i roki- ja indieelu taltumatut vaimu ning energiat, kombineerides seda Upitup`i artistidele nii omase mahuka vihjete võrgustikuga. On ju teoreetiliselt võimalik, et “An Elephant Never Forgets” on tugevalt mõjutanud (Le) Fly Pan Am`i albumit “N`Ecoutez Pas” (2004, Constellation) - siinkirjutaja ühte lemmikalbumit eelmisest kümnendist. Arvestades Montrèal`i skeene ning tegelaste väga tihedat läbipõimumist, ei olekski see üllatav. Seda enam, et võrreldes oma varasemate üllitistega muutis (Le) Fly Pan Am oma viimaseks jäänud albumil üsna kardinaalselt suunda.

Kõik need elemendid on albumil kenasti esindatud - musique concrete (veevulin, linnamüra), ekstaatilised sissesõidud (Expl; Analogie - kas te kuulete siin Arcade Fire`ile nii omast ekstaatlist hüsteeriat 4 aastat hiljem?) vaheldumas haakepilduva hüpnorokiga (Nippon), elektroakustilised paukumised, minimalistik aegamööda paisuv ambient rock (Essence). Spoken word. Digitaalmüra ning kõrgete kitarriservade segustumine. Ka laptop-folk`i imetabased võbelused on siin kenasti esindatud (selles osas näitab tipptaset teine Montrèal`i duo Simon Trottier-Nicolas Bernier). Albumi lõpetab leiblikaaslase Isocore`i meisterlik psych-elektrooniline remiks loost Poor Corporation. On mida kuulata, on mida avastada!

Kuula albumit siit