Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Industrial. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Industrial. Kuva kõik postitused

12/20/2010

genus inkasso with interests and penalty (True Call)


By listening to genus inkasso`s 4-track issue, however, my first impression was turned into the next question forms - did I have any idea of it being either a kind of mocking shot to the face of any types of experimental music peers or was it just a relaxing act, offering some satisfaction for the creator? Why did I have the questions and hesitations to be surfaced for? Was it a sheer expression of sonic metaphysics by directing a scraggy finger toward the scale of relativeness, maybe even referring to the end of pop music? What does it mean "interests and penalty" in this context actually? Should I be aware of it at all? Might it be the most genuine sound act ever heard? Nothing special, it is just for some irritations to be evoked.

4 tracks of bumfuzzling, lopsided chromatic areas, consisting of unlimited metallic manipulations and noise-soaken stabs, having lots of dodges aside wrapped in by the embodiment of digital boogies, shitloads of angular, abrasive elements, madly dadaistic repetitions, experiments with gibbering paces, inbetween bleak chamber repercussions and dark ambient-like flash of lights find some moments for to come in. In a word, this is a conception where all elements are mightly loaded with unrestricted chaotic potent running alongside an linear array while conjuring the associations having even no little possibility for place and time because of permanent change chains drifting upon the order through different fractals and levels. In fact, it is so intense that the regularity/beauty can glimpse at times only.

Listen to it here

8.4

11/22/2010

[Compilation] Artificios 3 (Sincro)


The Argentinian label/experimental electronic music platform Sincro is back after for a while. It is their third compilation consisting of musicians coming from Argentina, Peru, and Spain (Catalonia). Asolaar, GUM, Ivliss, Juan Dub Silva, Mezzo, and Omar Lavalle are the names up there to get set up with an excellent smorgasboard of industrial/noise-infused repetitive cadences, the abstract abysses of noir-esque soundscapes, microtonal/monotonal manipulations, rough audio processing, and the blaze-framed pavements of pulsating glitchtronics. Although you can hear some similarities with the nihilistic approach of the 70/80`s industrial music, the borealic senseless of Pan Sonic, or the frightening neuroticness of Suicide, it is an universe regulated by its own rules. In fact, while it is an impressive compilation, you shall have to listen to its two precedessors as well.

Listen to it here

11/01/2010

d.Forma mecanica de fluidos (Format Noise)


Format Noise is such a kind of label which has not been very keen to issue a lot of music. Thereby some albums having released per a year are really expected for. A lot of (good) artists I have discovered for my great pleasure are often be found from here. No doubt, d.Forma (from the USA) is a pro-sided project as well, with a long tenure yet, having released its first outbursts in the first side of the 00`s.

6 tracks, having their drive through noise-infused industrial and EBM beats. Experimenting with various pace speed changes-effects, on different levels of uncompromising hard beat intenseness, d.structed and nihilistic electronic structures and gloomy neoclassical ambiences behind it do make up a lot of impressions from the start to the very last seconds. The favorites of mine are the starting track Eight, and Mine. In a nutshell, this is the music on the ground of pop periphery while it is enjoyable enough.

Listen to it here

8.7

10/27/2010

Epic Flail Mrbitterness and guilty pleasures (Bandcamp)


Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).

Kuula albumit siit

9.2

10/02/2010

GrobyC Inverse Of A Cyborg (Torn Flesh)


Ukraina duo Jacek (programmeerimine)-Apophis (kitarr) oli kahtlemata aeglase vormistamise ning laiema publiku ette tulemisega - enne debüütalbumi üllitamist jõudsid nad posu demosid üllitada. Esma- ja järelmuljed olid kahtlemata positiivsed - erksad industriaalrock/industriaalmetal/grindcore-numbrid, massiivsed kitarririfid ja rütmibiitid ning tõsine riffide ja biitide tulemöll, jutusämplid ja küberkoletiste mögin, riffide ja rütmide vahel tinklev ja podisev elektroonika, opereerimine rütmikiirustega skaalal aeglane-väga kiire. Üllitise muudab kindlasti eriliseks muuhulgas kasutatav 8-bitine elektroonika, mis ei ole kahtlemata tavapärane võte (ka plaadi ümbrispildilt võib leida vihjeid armastusele kübermaailma ja vana kooli mängukonsoolide vastu). Kompliment on, et ilmselt tuntuim ja legendaarseim 8-bitise ja metal`i ristaja ansambel NESkimos ei suuda siinkirjutajale nii muljetavaldavalt kõlada. Ning tõsiselt - albumi ainus viga on lühidus, üllatab, kui ruttu muusika lõppeb; kuigi 9 lugu, kestavad need keskmiselt 1 minuti kanti. Võinuks siis 4-5 lugu vabalt juurde lisada.

Kuula albumit siit

9.2

3/03/2010

Bashed Nursling Every Sunday Morning Kills Us (Enough Records)


Eile arvustatud ning maksimumpunktid saanud Boston`i duo Magic Man pakkus hulgi ekstaatilisi hetki, kuivõrd sugereerivad harmoonia/meloodiaelemendid olid ühte köidetud ning teravaks tipuks suunatud. Popmuusika ülesanne ei olegi midagi peegeldada - selle ülesanne on kuulajas võimalikult palju serotoniini kupli alla pumbata, temas õnnetunnet tekitada. Olla kõigest neurokeemiliseks instrumendiks. Vastuvõtja nõjatub vastu toolituge ning jääb ootama, muusikat ning omi mõtteid vaatama. Kui mõtted ei liigu ning tuju langeb, siis helide kombinatsioonid on ebaõnnestunud - lihtne ja efektiivne indikaator annab asjale reeglina kiire hinnangu. Müramuusikal on sotsiaalselt seevastu täita teistsugune roll - ebaharilikust formaadist tulenevalt - kõikidest (sotsiaalsetest) tsentritest eemal - paistab see igal juhul silma ning võidab tähelepanu ka siis, kui see hiljem võrdluses teiste samasugustega peaks esteetiliselt tähelepanu mitte väärima. Helide intensiivsusse, üleminemisse ja üksteisest läbikasvamisse on veetlevalt kurioosne element sisse kätketud. Küllap see on seotud inimese tavapärase konditsiooniga, inimolendi iskliku ja sotsiaalse hulluse projitseerimise-selle tagasisidestamise funktsiooniga, toimides seeläbi omamoodi maandajana. (Heast) müramuusikast tulenev ekstaas sunnib kuulajat kainusele - s.t kaose pealtvaatamise kaudu.

Ungarlane Ashtif on teinud muusikat 4 aastat ning üllitanud 2 albumit. Oma ametlikul kodulehel väidab ta muuseas, et Bashed Nursling on müra, mis on sihitud igasuguse kunsti vastu. 2008. aastal ilmus Eating Thorax, mis ristas industriaalmüra ning tantsurütme. Korralik 5-looline üllitis, mille muutis eriti huvitavaks lugu nimega A Bowl Of Poisoned Muffinz.

"Every Sunday Morning Kills Us" laksab samamoodi nagu debüüdikal, kuigi kestvust on juurde tulnud pluss erandid. Tõsti, neid on üpris palju. Näituseks nimilugu, mis segab omavahel tihket müratärinat ja drum and bass-rütme ning loos I Am Chaos omandab rütmitihedus gabber-muusika gabariidid. Decaying Mental Theories paiskab välja halli ja pruuni segust saasta -12 intensiivset minutit üles-alla võimendamist. Ejaculation Of Zepar on madjari võimalik et rõhutatuima rütmijoonisega lugu üleüldse. Dawn Is Coming (remastered) - lubab oletada, et mõnel Banshed Nursling`i tulevikualbumil võib nõelateravik liikuda hoopis reivimuusika peale. Tegelikult madjar segab hoolikalt jälgi - lõpetav Last Five Pulse demonstreerib Ashtif`i hillitsetud poolust, mis on üles ehitatud üksiku elektrikitarri ning efektiploki koosmängule. Tulemuseks on eemaldumine rhythm industrial- kõlekojast ning liikumine kitarrieksperimentalism/eksperimentaalroki manu. Nagu Weekend Guitar Trio oleks üllitise lõpuossa ära eksinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Bashed Nursling



Bashed Nursling
Bashed Nursling
Lastfm

12/01/2009

[Vana ning oluline] Kreatiivmootor & Pastor Willard Before You Think EP (Artishok)


See on Kreatiivmootori neljas reliis pärast kahte isepõletatud ja käest kätte jagatud CD-R`i ning viimaste põhjal koostatud ametlikku reliisi "Irratsionaalne" (Odessa Records). Kreatiivmootor on jõudsalt edendamas Eesti dadaismi ning äärmuseksperimentalismi kuulsusetut rida. NE!, Tuljak ning kaasaegsetest EDASI!. Kindlasti peitub Eestis veel sarnase suhtumisega artiste, kuid kelle muusika on peaasjalikult jäänud sahtlitesse tolmuma. Isiklikult tunnen ühte sellist muusikut.

Nagu albumi tiitelgi lubab, koondub albumi kese avaloo Before You Think ümber. Kes on pastor Willard? "Pastor" Willard on range usulise taustaga Texas`e perest võrsunud filosoof. Kohaliku Ned Flanders`i poeg, kes on oma vanamehe õpetussõnadest eemaldunud. Hingestatud hereetiline jutlus on salvestatud eraldi ühes Rotterdami hotellitoas teaduskonverentsijärgsetel tundidel. Seestumine ning endast väljumine. Muusika autor Allan Plekksepp meenutab asja muusikalist poolt: "See "pastoriga" lugu sündis üsna proosaliselt. Mul olid mingid lõigud, kus ma klopsisin suurte patareidega ja muude kättejuhtuvate majapidamisvahenditega rütmi moodi asja/.../ Lõpuks veidi joobes-nihkes vesternkitarri peale." The Man Who Didn`t Fit Into Himself on pühendatud lahkunud Vaino Vahingule. Dadapsühhedeelne element on nende muusikas jätkuvalt esindatud, ennekõike Roomet Jakapi testimas oma vokaalakrobaatilisi võimeid (Dragon In A Sandbox), kuigi vähemaks on jäänud reveransse kõiksugu stiilidele – domineerib nurgeline (vara)industriaalne kõlapilt. Nagu varane Cabaret Voltaire 70ndate keskpaigas kusagil püünel peksa saamas ning veri silmist nõrgumas.

Kuula albumit siit