TakeMeToTheMorgue! Oblivion EP (Torn Flesh)

I have wondered for myself for a while that the web-based music has had inverted outputs regarding its charts somehow. First off, at the top of download rates can be seen some curiosities and non-musical phenomenons (The Conet Project - Recordings of Shortwave Numbers; Wakka Chikka Wakka Chikka: Porn Music For The Masses). Besides it, some labels (Clinical Archives; Torn Flesh Records) concerned on the most lateral scenes off the pop music centre have reached off a thousands of download rates per day, which apparently does mirror for the crowds of experimental music-oriented lads and gals to be veiled behind the Internet music. By the way, this tendency is closely related to a hype relied upon the drag/witch house/crunk shoegaze/screwgaze movement, which uprising trajectory had initially been a matter of the blogosphere only.

Indeed, Torn Flesh Records is a label with increasingly growing discography, which spot is basically focused on bellicose dark/black/grind/noise, on the first place, and electronic overthrows applicated to it, on the other side. In fact, Jessie Martin aka Ylnez Payne aka TakeMeToTheMorgue! from Stuart, Virginia, vis à vis with the label does have a bit different reference set, delivering its touch on (modern/neo) classical music-inflected shots (15 tracks). By its fundamental aspect, of course, it is buried into dark and funeral - still slow-paced rhythms are sometimes stopped to be accessed to the ground, segued seamlessly into lethargic sleep to get have lots of plays with shadows and roaming between the visible and invisible in Nowhere Land, or on the other way, having fast run for noise-near peaks and raging low bass tectonics.

Listen to it here

8.5

Fescal Endorphin (1798)

This year has been busy for Fescal, a British native residing in the South Korea at the moment, having previously released some issues under Black Square (Omnia), and Bypass (Lethal Industry) AD 2010.

However, endorphin is in effect a good substance for one`s brain to lift up the mood and give a firm push for a subject`s further movings and actions. The essential question is, should it always be designed into a variegated output or might it be the matter of sparseness as well? Regarding an example of Fescal`s new one, I can admit that the last named possibility has also a solid perspective, though. 7 tracks consisting of sparse layers of ambient, throbbing microtextures, subtle tape hiss-based ingredients and darkwave-esque harmonies. Even a half-way inbetween ambient and krautrock-alike touch are conjured here (Sheep Dip), and the glass bead game of Door Cinema (with the assistance of loops, droning microsounds, and musique concrete). Indeed, by its mood the sonority of the whole at times does consist strange (dystopic) impulses of an isolated place somewhere. Here the writer says that the best tracks are the two last ones (Waltzing Nature; Frozen Time) and the first one (Hollow Spirit), finding out and acquiring mightily epic point of views.

It to estimate the album from the ideal perspective of ambient and experimental music, the result is getting proportionally close to the final end.

Listen to it here

9.3

Blezna Árbole (Alg-a)

The soundtrack of my day comes from Asturia, Spain. Blezna is an experimental sound project, inspired by asturian forests and those trees. Behind it is Juanjo Palacios who took care of soundscapes recordings, virtual instruments, plugins, sample manipulations, composition, process, photography and graphic design. Indeed, it is not wrong to be named it as a kind of the-one-man-orchestra, because this does not consist only of vivid and intense snapshots among the trees, where you can predominantly hear the cracks of burning wood, and at a time the rustling of rain which will be overtaken by lighter and darker soundscapes which by this side will be developed into funeral neoclassical orchestrations and even martial-alike undertows. Such a kind of adduction of neutral-minded field recordings and epic classical music developments is not common at all. By its approach Palacios´ work does remind a bit of another spanish composer Bosques De Mi Mente. What else could I add that those brisk eight tracks constitute a sequent top-notch in the long array of the 2010 best releases.

Listen to it here

9.5

d.Forma mecanica de fluidos (Format Noise)

Format Noise is such a kind of label which has not been very keen to issue a lot of music. Thereby some albums having released per a year are really expected for. A lot of (good) artists I have discovered for my great pleasure are often be found from here. No doubt, d.Forma (from the USA) is a pro-sided project as well, with a long tenure yet, having released its first outbursts in the first side of the 00`s.

6 tracks, having their drive through noise-infused industrial and EBM beats. Experimenting with various pace speed changes-effects, on different levels of uncompromising hard beat intenseness, d.structed and nihilistic electronic structures and gloomy neoclassical ambiences behind it do make up a lot of impressions from the start to the very last seconds. The favorites of mine are the starting track Eight, and Mine. In a nutshell, this is the music on the ground of pop periphery while it is enjoyable enough.

Listen to it here

8.7

[Artistid] Black Monolith

Black Monolith
Jamendo

[Artistid] Lengua Mortuoria

B.P.M Front
Lastfm

Buben Summon (45RPM-Records)

Valgevene underground-muusik, raadiosaatejuht ja promootor Vladislav Buben on viimaste aastate jooksul üllitanud hiiglama posu albumeid, olles kaheldamatult üks silmapaistvaimaid ja viljakamaid Creative Commons-artiste üle maailma (label`ite nimistu on aukartustäratav). 7-looline “Summon” peegeldab taaskord valgevenelase tumedamat poolust, kalduvust süüvida puurivatesse industrial-(rütmi)muusika mustritesse, mida ta käesoleval korral segab big beat`i, drum and bass-lagina ning koguni bubblegum techno ja tekno`ga. Ka rave-muusika palavus on piisavalt hea täitmaks üleminekuid. Rütmiülesed struktuurid on minoorselt kammerlikud, sisaldades muuseas sõjamuusika (martial music) süngeid orkestratsioone. Kokkuvõttes on album soliidne, s.t korralikult kihistatud, suunitletult konstrueeritud, kuigi irriteerivat momenti võinuks rohkem olla.

Kuula albumit siit

7.7

Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)

Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7

Circuitsmasher Mutation (Wildness/Chase Records/Jamendo)

Vanadel kreeklastel kehastas ring teatavasti täiuslikku kujundit, kus algus- ja lõpp-punkt langesid ühes ja samas kohas kokku. Ringi pöörlemisel, s.t visuaalselt tohutust ning teoreetiliselt lõpmatust hulgast ringidest, kujuneb kerapind ehk sfäär. Sfäärilisus on omadus, mida sageli püütakse helides representeerida. Rääkida sfääride muusikast tähendab kõnelda korrapärast ning perfektsioonist - teisisõnu, ülimuslikkusest ühes või teises tähenduses.

Inglisekeelne sõna "circuit" on ilmselgelt suguluses sõnaga "circle". Siiski on "circuit" pigem ese kui eelpoolkirjeldatud omaduste varjamatu kandja. "Vooluskeem", "sõõr", "skeem", "ringkäik" - tõepoolest, kõigist neist objektidest kumab läbi korrapära(ne) (piiratus) ning instrumentaalsus. Funktsionaalsus, mille kaudu eesmärk saab ilmselt parendatud. Liikumine täiuslikkuse poole on loodumine iseendas.

Kultusmuusikute Evelyne Manganese`i, Kamikaze Deadboy, Paul Bolstridge`i ning Zac Dendinger`i ühisprojekti Circuitsmasher`i nimi näib ilmselt viitavat ideaaliihaluse väljatõrjumisele ning hävitamisele. Kunstiliselt on projekti järjekorras kolmas üllitis piisavalt irriteeriv- kokku on segatud valusalt lajatavad jungle- ja breakcore-rütmid ning sõja/martial/muusika harmooniad, mis vahetevahel vaibub neoklassitsistlikuks ulmaks. Kolmas märksõna on rütmiline intensiivsus, mistõttu aeg-ajalt jungle-rütmistikud progresseeruvad thrill and bass´i armutuks nätakaks. Intrigeeriv on 4-looline ristand seetõttu, et martial-muusika on välja kasvanud ning jätkuvalt seotud neofolgiga. Seda on vedanud karmid ning kompromissitud kontseptualistid, kes kiikavad sajandite taha ning ülistavad valget rassi/Euroopat ja sõjapidamist. Ka peab mainima, et muusikaliselt ei kõla käesolev üllitis mingi tilu-lilu tribuudina - see on valjult puuriv, ajusid trilliv ning rütmiliselt-harmooniliselt sugestiivne taies.

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] ART ABSCONs

ParaLucid
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Hard Ton These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By (R.A.I.G Accessory Takes)

Hard Ton on Moskva lähistelt pärit A.D Drogunkin, kes on teinud muusikat ka oma nime all.
Albumit "These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By" jõuti tituleerida Vene underground-skeene kõige muljetavaldavamaks ning šokeerivamaks teoseks aastal 2009. Sellega võib nõustuda, ja ka mitte - omalt poolt tean kahte tugevat oponenti (Canoply Games`i "Cthulhucore" ning Burrito "Burritard") nimetada.

Milles siis võib seisneda käesoleva albumi fenomen? Kuivõrd kontseptuaalseks (õõnestus)punktiks on juhuslikkus, siis kompositsiooniliselt on tulemuseks lahkkõlaline ja ohtralt liigendatud metal-muusika. Või õigem oleks öelda sound collage metal-muusika ning sellega rohkem ja vähem külgneva dieedil. Avangardproge, MIO, math-metal, hardcore, kurjast vaimust vaevatud elektrooniline muusika, neoklassikalised orkestratsioonid ja piaanomuusika. Tõepoolest, kui TSANYISWTNPB puhul rääkida sotsiaalsest referentsist, siis vaevalt see oma hüplevuse tõttu suudab metal- ja progemeeste südametesse murda, kui just RIO/avant- prog`i paadunud fänn ei olda. Lugude pikkused ulatuvad kümnest sekundist kuni üheksa minutini. Ühesõnaga, selle tunni jooksul leiab aset hästikonstrueeritud instrumentaalne (topelt)lammutamine. Võta siis kinni, kas on see teatud stiilide suretamise või siis selle päästmise püüe.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] ART ABSCONs Spektral Magik (ParaLucid)

Neofolk/dark folk on aus žanr, kuivõrd selles tipus on senini bändid, kellest mõned andsid konkreetsele stiilile piirid juba 20-30 aastat tagasi. Non/Boyd Rice, Death In June, Ataraxia, Current 93, Werkraum. Kõikvõimalikud spekulatsioonid stiilis a la "see bänd väärib tipukohta ning too seal ei peaks teps olema" jäävad ära. Samuti on see adekvaatne seetõttu, et erinevalt black metal`i äralörtsimisest ning devalveerumisest on uusfolkarid suutnud oma karmi, sügava ning sageli poliitiliselt ebakorrektse imago sellesinatses maailmas säilitada. Ning neile, kes veel ei tea, siis tavafolgiga ei ole sellel muusikal peale nimelise kattuvuse midagi ühist.

"Spektral Magik" on ühe saladusliku sakslase - Grandmaster Abscon`i nime taha varjuva - esimene ning siiani viimane album, üllitatud eelmise aasta keskpaigas. 7-looline album on vaieldamatult üks parimaid - kui mitte parim -, mida mul on õnnestunud tumefolgi vallast kuulda. Iseenesest mõista, kohustuslik põhielement - akustilise kitarri-süntesaatoritega visandatud kõrged helivõlvid - on läbiv joon. Ning loomulikult müsteeriline aspekt - avaloo Somnium I avahetkedes lausutakse:

Ich komm zürück aus fremden Welten/Seelen/von einsamen Hören/von verlassenen Tränen.

Samavõrd veenev kui on ta tumemuusikalik aspekt annavad tooni sakslase ebaharilikud kõrvalepõiked. Näiteks loos Somnium III ahmitakse sisse Prantsuse estraadipopi kergust. Veelgi täpsemalt - ei ole kahtlustki, et juhtmotiiv on võetud Paul Mauriat`i poolt kuulsaks mängitud loost Love is Blue. Tõsi, träkk areneb siiski kaldega keskaegse muusika suunas. Somnium IV on imeilus prantsuskeelne mehe-naise sünkroonlaul. Imetabane hetk. Küllap üks ilusamaid, mida eales kuuldud. Somnium V altkulmu põrnitsev eksperimentalism läheneb Einstürzende Neubauten`i albumilt "Silence Is Sexy" pärit saksakeelsetele sedöövritele (siinkirjutaja arust Neubauten`i parimad lood üleüldse). Ka järgmine liigub Bargeld`i esteetika käevangus. Lõpulugu - nagu isegi aimasite - Somnium VII - laskub gregoriaanlikesse häälutustesse-eeterlikesse helikihtidesse, spoken word`i arusaamatutesse deklaratsioonidesse - ning laiemalt helilisse eksperimentalismi. Neoklassitsistlikud-dark wave`i õõtsuvad struktuurid. Müsteeriline universum. Samavõrd nagu on kogu "Spektral Magik" müstiline oma headuses. Täiesti klass omaette.

Kuula albumit siit