Blezna Árbole (Alg-a)

The soundtrack of my day comes from Asturia, Spain. Blezna is an experimental sound project, inspired by asturian forests and those trees. Behind it is Juanjo Palacios who took care of soundscapes recordings, virtual instruments, plugins, sample manipulations, composition, process, photography and graphic design. Indeed, it is not wrong to be named it as a kind of the-one-man-orchestra, because this does not consist only of vivid and intense snapshots among the trees, where you can predominantly hear the cracks of burning wood, and at a time the rustling of rain which will be overtaken by lighter and darker soundscapes which by this side will be developed into funeral neoclassical orchestrations and even martial-alike undertows. Such a kind of adduction of neutral-minded field recordings and epic classical music developments is not common at all. By its approach Palacios´ work does remind a bit of another spanish composer Bosques De Mi Mente. What else could I add that those brisk eight tracks constitute a sequent top-notch in the long array of the 2010 best releases.

Listen to it here

9.5

John E. Flash Der Usurpatorkomplex (Autark)

John E. Flash`i debüütalbumi kirjeldamiseks ei ole palju sõnu-ridu tarvis. 9-looline demonstreerib valdavalt sulnilt looklevat elektroonilist helikeelt, kus sädelevad IDM-rütmid sulanduvad ning vahelduvad monotoonsema click`n`cut-esteetika ning vaevu tumedaid varje heitvate süntesaatoritega, ning korra ka ripsutades tiiba dub`i (Vol de nuit) ning field recording/sound collage`iga (Flora & Fauna). "Võimuärastaja kompleksi" -i tugevaimateks träkkideks on eelpoolnimetatule lisaks ka sädelev One Five Six.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et "Der Usurpatorkomplex" peegeldab (Kesk-Euroopale nii iseloomulikku) dekadentlikku ja turvalist elektroonilist õukonnamuusikat, mis teisalt - ning sama(de)l põhjus(t)el - omab ka kindlat kvaliteeti. Huvipakkuv üllitis kindlasti neile, kes peavad lugu elektroonilistest Mozart`itest.

Kuula albumit siit

7.4

[Vana ning oluline] Take Pills Die 07.04.23 Dead Sea Parting (Take Pills Die)

Richmond`is resideeruv Andrew Julian Cauthen on produktiivne muusik, kes on reliisinud oma label`i all üle 90 albumi. Sotsiaalses plaanis väga kriitiliste ja radikaalsete vaadetega jänki muusikas - Take Pills Die on muideks ironiseeriv viide ühele tänapäeva elumotole/tüübile - võib tajuda paljusid elemente, kus põhituuma tinglikult moodustab happeliste sündisaundidega eksperimentaalne IDM. Kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud "07.04.23 Dead Sea Parting" on erand selles osas. 19-minutiline träkk (milles olevad pausid näivad vististi erinevatele osadele viitavat) on autori sõnul inspireeritud Stars of the Lid`ist (omalt poolt lisaksin veel teise, kaaslinlastest legendi Labradford`i mõjud). Vaikselt kulgev sümfooniline voog tõuseb-liugleb-langeb, kahaneb-paisub, jättes maha eepilised ja südantlõhestavad kontuurid. Helides on kuulda ka musique concrete`i põiminguid - mis on kooskõlas ameeriklase looduslähedaste vaadetega - ning kummituslikke, justkui kaugustest läbi udu kumavaid aurikusignaale. Cauthen oskab mängida helide ning kuulajaga - liblikatiiva löögi efekti kutsub käesoleva kuulamine esile, kuna üksikud helitehniliselt esilekutsutud mullistused-kollapsid raputavad massiivselt minimalistlikku kulgemist. Üks impressiivseimaid albumeid kaasaegse klassika-ämbiendi-drone`i konkreethelide ristumisalalt üleüldse. Kuula albumit siit

Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)

Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

Fescal Lethal Industry (Bypass)

Fescal´i debüütalbum "Lethal Industry" on üks hägune ja kummastav halo- ja hauntopiiridega teos, mille aluseks on avar hüpnootiline helipilt ja eksperimentalistlikud analüütilised ideed. Ühelt poolt ambient-muusika, kuid selgelt oleviku ääre peal seisev, st milles peituvad sound art- ja field recording-loogika ja allikad pluss elektroakustiline virvendus. Muusika, mis püüdleb immanentselt eemale ambient-kehandi klišeelikkusest, eemale selle ohtlikest lõksudest. Lõksud, mis peituvad apelleerivas "sügavuses", st sisutühjuses, mis nii sageli ambient-teostele saatuslikuks saavad. Üllitis koosneb 8 rajast ja 35 minutist, milles marginaalsele helile (sahinad, suvalised sämplid, jutukõmin) on antud vorm ja mõte. Kohati tume ja kummituslik, sageli abstraktne, kuid mitte kordagi settiv ja kopituv. Nagu mingi stiihiline voog, mille loomuldaseks ja kaunistavaks tungiks on liikuda ja liikuda- st paisuda ja vaibuda -, omandades ajapikku ja märkamatult teistsugused reljeefid, mistõttu triivi(de) suuna järele pärimine näib kaunis mõttetu. Selles ei peitu eesmärk. See on justkui kaleidoskoop, mille tuum seisneb protsessi jälgimises, monumentumite ülestäheldamises. Jäin "Lethal Industry"`d kuulates poolteiseks tunniks arvuti taha sügavalt magama - mida ei olnud muideks minuga kaua aega juhtunud. Siinkirjutaja personaalne lemmik on sünge ja pahaendeline Wayfaring Geography.

Kuula albumit siit

9.4

Alexei Biryukoff Talmenka (Green Field Recordings/Muhmood)

Barnaul`ist pärit eksperimentaalmuusik ja maalikunstnik Aleksei Birjukov aka Muhmood on jõudnud oma kuuenda sooloalbumini - ning enda sõnul esimese field recording-reliisini. Tõepoolest, kuue aasta jooksul on tema loomingu kese nihkunud tumeämbiendi ja kitarrieksperimentalismi juurest naturalistliku suunas. Ka tema eelmine üllitis "6200 Miles Of Silence" (2009, Noecho) oli puhtalt naturaalhelide põhine - ainult selle vahega, et siberlane töötles ja kärpis märgatavalt algsalvestiste kogumit.

Aprilli alul väljastatud "Talmenka" nimi on tulnud samanimelise jõe ja küla järgi Altai regioonis - inspireerituna ennekõike looduslikult kaunist paigast. 15 lugu talletavad üksikasjalikult Birjukov`i reisi - algab ja lõpeb see rongireisiga. Rongirataste motoorika, erinevate taustamürade-urinate talletamine, jutukõminad. Põhiosa moodustavad ülesvõtted päikesepaistelistest ja märgadest päevadest - ritsikate sirin ja konnakoorid on vaheldumas kõu ja paduvihmaga. Veepahin - ja vulin. Ka koerte haukumist, sammude kaja võsastikus ning elektrilõikuri müra on kuulda. Pastoraalne idüll. Koherentne ja hästi komponeeritud simulaakrum - seda meie, kuulajate jaoks.

Kuula albumit siit

10.0

Naono Sleepy Pebbles (Archaic Horizon)

Tegin pühapäeval väljas haljastustöid ning kuulasin kõrvaklappidest juurde muusikat. Peamiselt uusi proge- ja krautrock`i asju (Cidulator; Hox Vox) ning kreeklase Naono kolmandat albumit "Sleepy Pebbles". Külm ilm oli - tuul lõõtsus, vihma ja rahet sadas, vahetevahel paistis ka päike. Naono kuulamine oli küllaldaselt assotsiatiivne - võimalik, et põhjus peitus helipildi hapruses, mistõttu sellesse tungisid konkreethelid. Tuule paukumine ja rongi motoorika taamal, näituseks. Igatahes, tulemus oli orgaaniline ja sünergiline, mis tekitas mõtteid ambient- ja elektroonilise muusika funktsioonist ja suunitluse muutumisest aegade jooksul.

"Sleepy Pebbles" esindab ühelt poolt vanemat traditsiooni, milles püüti kunstlikult, st eesmärgipäraselt tekitatud helide kaudu representeerida ning hõlmata võimalikku reaalsust - lennuvälju, roboteid, linnapilti; teisalt kasutab ateenlane tänapäevaseid võtteid, rakendades pärishelisid - konkreetse aja ja ruumiga seotud helisid oma loomingus. Tõsi, tänapäevase ambient-muusika eesmärk konkreethelide kasutamise kaudu on ähmastunud. Usk arengutesse on hääbunud, optimism on asendunud pessimismiga. Isegi kui artist seda loomehetkel selgelt ei teadvusta, tunnetab ta seda ometi oma kuklakarvadega. Intuitiivselt tundub arusaadav, et pärishelide rakendamise kaudu ei saa reaalsust representeerida. Tõepoolest, kuidas saakski mingi lõik minevikust pretendeerida uueks olevikuks ja juba järgmine hetk uueks minevikuks? Laiemas tähenduses puudub sellel narratiiv ja kontseptsioon - helid algavad lihtsalt kusagilt ja suubuvad-sumbuvad lihtsalt kuhugi. Teatud kandvad hetked on need, mis kunstilisi püüdlusi mõtestavad. Teisisõnu, monumentumite esilemanamine näikse seesuguse saundi mõte olevat.

Tänapäevaseks teeb "Sleepy Pebbles"`i ka ajastuvaimust kantud totaalsus - esindatud-segatud on ambient, chillout, downtempo, field recording, eksperimentaalelektroonika, modernne klassika, minimalism, isegi new age. Kreeka muusik oskab piiri pidada - peatub 33 minuti peal - hetkel, pärast mida võinuks tema muusika tüütuks muutuda. Ka plaadiümbris väärib silma, ja silm väärib puhkust. Sarnastest artistidest soovitan juurde kuulata Humberto Luis Schenone`t ja David Schombert`i. Ah jaa, väljas kuulamine oli märksa muljetavam kui toas arvutiekraani jõllitades.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] M. Pyres

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 1 (new gaze / gravity deluxe) from matthew sage on Vimeo.

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 2 (citrus pome / braids) from Patient Sounds on Vimeo.

Patient Sounds
Fir Traders Union
Broken Focus
Myspace

M.Pyres DSMMBR (Patient Sounds)

Tartust natuke suuremas Fort Collins`i linnas (Colorado osariik) on oma elujõuline põrandaalune eksperimentaalse (rokk)muusika skeene, millest üks osa on koondunud rohujuureleibli (s.t mille muusikud ise on asutanud oma muusika väljaandmiseks) Patient Sound`i ümber, mis üllitab reliise vabalt kättesaadavana, kassettidel ja CD-R`idel. Plaadifirma on tasapisi tuntust kogumas - näiteks hiljuti leidis äramärkimist Pitchfork`i poolt.

Patient Sound`i üks staare on M. Pyres (loe: empires; mõista: katarsis muusika tulematusriitusest(?!)), produktiivne kollektiiv, mille koosseisu kuuluvad Matthew Sage, Joseph Yonker (Pasture; Tables & Chairs), Brett Taylor (Littoral Drift) ning Logan Corcoran (Bad Weather California) pluss mõned tüübid laivis. Koosseis ei ole pidev - ainsaks läbivaks liikmeks on esimesenanimetatu. Žanriline pendel kõigub post-folk`ist- ja-rock`ist kuni shoegaze`i ja ambient-muusikani välja.

"DSMMBR" on Sage`i sooloalbum, sisse mängitud ja salvestatud magamistoas. Süntesaatorid, kitarrid, vanad salvestised, välisalvestised ja Hammond-orel on need, mis raamistavad selle imetabase helitaiese. Ütleks nii, et 35 protsendi ulatuses on siin post-rock ning ülejäänud osa kuulub ambient`ile ja elektroonilistele manipulatsioonidele. Kuid mis peamine - kihid on üksteisest tihedalt läbikasvanud, mistõttu stilistiliselt ei ole 27-minutiline ja 7-looline reliis "nurkadeks" jagatud. Totaalne sünteetiline kehand etteantud elementide piires. Helipilti iseloomustab läbiv võnklemine, staatilise pingestatuse ja lõdvestumise vaheldumine, teisalt loomupärane pastelsus, näiteks lõpulugu Cold Hawks on Heat Wave võiks vabalt olla mõne eepilise panoraamfilmi saundträki osa. Milline pulseeriv dünaamika! Vahetevahel väljaulatuvad üksikud klahvpillipassaažid, helisignaalid, bassimüdin ja field recording-elemendid (nt maanteelt kostuv müra) lisavad käesolevale uut tonaalsust, positiivses mõttes segast sentimenti ning üleüldist loomulikkust. Ning alati tervitatavat haavatavust. Liikumine täiuslikkuse poole ning selle saavutamine. Kulg. Eesmärgi loodumine. Võib-olla vanade salvestiste kasutamise ja obskuursuse, võib-olla kussutava meeleolu vahendusel või mainitet põhjustel kokku meenutab "DSMMBR" kõige rohkem The Caretaker`i aegade unustusse ulatuvate tolmuste sämplijuppidega helikeelt. Täielik tase. Seda brianenod kadestaksid!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Coen Oscar Polack

Coen Oscar Polack
Myspace
Lastfm

gillicuddy the yaouhl! mashups (Clinical Archives)

Andreas Rohden ehk gillicuddy on Ida-Friisimaalt pärit, kuid hetkel Bochum`is resideeruv singer-songwriter. Ta on üllitanud kokku 4 albumit, kõik viimase poolteise aasta jooksul, respekteeritud leiblite Resting Bell, Merzbau ning Clinical Archives`i all. Sakslast iseloomustab Põhja-Ameerika juurte- ja popmuusika mõjutustega minimalistlik helikeel. Tõsi, juuri on selles rohkem kui klantsi. Minimalistlikus hillitsetuses on delta blues´ile ning 20-30ndate keelpillimuusikale omast primitivismi ning sealt ajas edasi minnes meenuvad John Fahey, Leo Kottke, hiljem Phil Reavis ja Lou Barlow ning kaasaegsetest Ben Chasny, varane Devendra Banhart, (Carlo) Barbagallo, James Blackshaw. Tema taotuslikult rohmakas helipildis ilmneb möödunud aegade epohhitruudus (ennekõike album “music for moles”). Sarnasus näiteks John Fahey`ga seisneb ka selles, et gillicuddy träkid reeglina piirduvad paari minutiga. Teisalt, Rohden`i muusika on liiga nutikas selleks, et seda lihtsalt juurtemuusikaks arvata (samapalju kui võib näiteks Wilco`t või The Sea And Cake`i selleks pidada). Tema cutting edge-läte peitub ikkagi tänases päevas (egas ilmaasjata Euroopa tööstuskeskmes elav mees ei võrdle oma muusikat “partide ja oravatega, kes justkui elutseksid tema toas”).

Seda tõestab ilmekalt tema viimane reliis “the yaouhl! Mashups”. Esiteks mashup on muusika tänapäevane kokkupanemisviis ning teiseks Clinical Archives ei üllita ontlikku popsaundi. Ilus helisevate overdrive`idega avang i know, i know jätkub ligi 8-minutilise eksperimentaalse (post-)grunge-saundiga. De mannetjesolifant gaat op reis naar de oostzee kõlab nii nagu grunge ideaalis kõlada võinuks. Träkk on täidetud sentimentidega, mis ei ole tagasihoidlikult öeldes ordinaarsed - näiteks üks helikiht on minutiks allutatud lindikiiruse efektile ning loo lõpetavad (Läänemere) lainete loksumised ning taamamüra. Sh-da on avangardistlik indie/post-rock, mis võlub turmleva struktuuri ning naturalistliku ja digitaalse heli sümbioosiga. Instrumental #2 läheneb varasematele albumitele, kuid...ainult läheneb. Sme. li. co. on suva kummardus 60ndate underground-folgile. /too many people on the subway train people tell smell like cock/Why do the people all the subway train smell like cock/. Sedasi. Kuna album demonstreerib eeskujulikku tasakaalustatust oskusliku laulukirjutamise ning leidliku eksperimenteerimise vahel, siis kaheldamatult kuulub see album minu 2010. aasta lemmikute nimekirja.

Kuula albumit siit

9.5

Oskar Hallbert 1123581321345589 (Zymogen)

“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.

Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.

Kuula albumit siit

9.4

Muhmood 6200 Miles Of Silence (Noecho)

Olen tagasi Aleksei Birjukov`i aka Muhmood`i muusika juures. Üleeile tutvustasin tema koostööd poeet Viktor Ivaniv`iga (“Rùt”).

“6200 Miles Of Silence” on tema 4 album ning ka koosneb 4 pikast kompositsioonist kogupikkusega 68 minutit. Pöördusin barnaullase enda poole, et saada rohkem selgust albumi köögipoolest. Ta selgitas, et idee kõrgpingeliinide salvestamistest tiirles tal peas umbes aasta, kuigi väljas salvestamine, selekteerimine ning heli töötlemine võttis kõigest kuu aega. See, kuidas elektronid läbivad meeletutel kiirustel suuri vahemaid (ligi 10 000 kilomeetrit!) traate pidi, ületades seejuures metalli takistust, oli tema põhilähtekohaks. Ta tunnistas, et ainuüksi massiivsetest rauast elektripostidest oleks tema inspireerimiseks piisanud. Kõik see haakub siberlase muusikalise kontseptsiooniga, eeldusega, et helide abil on võimalik väljendada kõike seda, mis jääb silma horisondilt välja ning sõnadesse ei ole võimalik vormida. Kokku kogunes ta 6 tundi salvestusi, millest kolmandikku kasutas ta albumi tegemiseks. Kui hangite albumi tema koduleheküljelt www.muhmood.net, siis saate kaasa pildigalerii kohtadest, kus Muhmood oma heliülesvõtted tegi.

Album “6200 Miles Of Silence” koosneb aineosakeste voost, kaootilisest voost. Brown`i liikumisest. Sellel on esitletud kaose fraktaale, millest on korrapära vormumas. Tänapäeval on stiihia niikuinii institualiseeritud – kaos on vormi valatud. Kaost ning müra(muusikat) esitatakse tänapäeval sageli kontsertsaalides. Ning eksperimentaalse elektronmuusika kaudu, kus on kaosele kõige sagedamini piirid antud, on kaootilised helistruktuurid üha enam popmuusikasse kandumas. Uurige kasvõi Animal Collective`i muusikat, mis ongi tänapäeva popmuusika iseloomulikumaid näiteid, s.t olemata millegi varasema stimulatsioon (erinevalt näituseks The Strokes`ist). See on tõepoolest võimas, kuidas Birjukov`i soundscape kõlab - heledakõlaline hillitsetus on vaheldumas veelgi kõrgemate helisageduste ning madalsageduslike müraplahvatuste-lainetustega . Kuigi akustiliselt abstraktne, on album veidral kombel emotsioone lakke pumpav. Täiesti võrreldav Pan Sonic`u esteetikaga. Idee, tulemuse ning vaeva eest väärib Muhmood üksnes maksimumpunkte. Kindlasti ka kuulake läänesiberlase ülejäänut loomingut. Kohustuslik neile melomaanidele, kes sügavast ning müstilisest helikeelest lugu peavad.

Siin on katked Muhmood`i enda läkitusest:

//Если говорить о технической стороне - обработка и сведение полевых записей - на это ушел примерно месяц , а вот сама идея витала в воздухе и формировалась в моей голове около года, потом было много не очень удачных попыток "записать провода" - электрический звук высоковольтных линий. В итоге набралось около 6 часов материала который я использовал только на треть.Трудно сказать откуда приходит вдохновение - я просто очень люблю звук - это отдельное измерение с помощью которого можно выразить ощущения или "показать" места которые не увидишь глазами и не опишешь словами. Как раз это я и попытался сделать в этом альбоме - вообразить путешествие электрического тока по проводам и как это можно передать в звуке - то как электороны испытывают сопротивление металла когда несутся на бешеной скорости по аллюминевой проволоке как она нагревается... Сами по себе огромные железные столбы ЛЭП уже являются огромным вдохновением...//

//Hа моем сайте www.muhmood.net можно скачать в качестве 320kbps а также в архиве прилагается арт - фото серия тех мест которые меня вдохновляли и где собственно делались записи...//

Kuula albumit siit

10.0

Oscar Coen Polack the skipping monk (recordings of nature and culture in india) (Narrominded)

Coen Oscar Polack on Hollandi muusik, kes on osaline olnud ansamblites Psychon Troopers/ Psychon ning Living Ornaments, lisaks veel mitmed koostööprojektid ning eripalgelist muusikat – indie`st ning math rock`ist keskonnahelideni – väljastava plaadifirma Narrominded üks vedureid. Sonic Youth`i fännid - ka teile on mõeldud! Kaege perrä! Hollandlase sooloasjad kuuluvad kontseptuaalse helikunsti ning field recording/phonography sfääri. “Hüpleva munga” jaoks materjali kogumise nimel veetis COP Kirde-Indias 2008. aasta lõpus kuus nädalat, talletades metsade helisid ning tänava- ja olmemüra, teisalt ka traditsionaalset laulu ja ritualistlikke fragmente. Lisaks veel raga- ning quawwali-muusika kõrvuti India bollivuudiliku popiga. Selles India piirkonnas kohtuvad üksteisega islami, hinduistlik ning budistlik traditsioon – indialikult ainuomane, mis teatavasti on tugevalt mõjutanud ka õhtumaade (pop)kultuuri. Peatume hetkeks mõnedel pealkirjadel – crows and cars; the morning forest; himalaya fm; meer ghat morning rituals; ghorkaland manifestation; generator; procession in the distance. Kuulates seda hunnitult lahendatud salvestust, tundub, et aeg on seiskunud - leiad hetke enesesse kiikamiseks. Hingestav ning puhas(tav) kogemus. Olen kindel, et Linnart Mällile ning Sven Grünbergile meeldiks ka see helind väga.

Hoolimata sellest, et käesolev album ranges mõttes on audiodokumentatsioon, s.t mittepopmuusikaline formaat, saab album veenva sugestiivsuse eest maksimumpunktid. Thought eraser-asi.

Kuula albumit siit

10.0