[Artists] Duanel

Camada

Aloo Klangbild (Astor Bell)

The first track (TreiToTrei) by the Leipzig-based artist and musical activist/disc jockey Aloo is built up on melodica-injected chords, dub-inflected shades and 4/4 beats, sounding like a electronic remix of Augustus Pablo`s oeuvre. And indeed, the Jamaican-influenced vibe will be presented in the coming tracks too. Though, on the other side, his further sonic outlook will be grown over into a more atmospheric and soothing shape, having apparent hints at ambient music on its own. For instance, at Ambient Vall can be detected for dystopian, digital-based experimental ambient. At Harmonium Pump can be heard beauteously progressing orchestrations, "occasional" sonic minutiae, all in all, suiting into downtempo moulds. The rest of 3 tracks have also drenched in masterful sensitivity. Something similar from the dub perspective is Duanel`s Noches de Repilo (2010, Camada) I am listening to now as well.

Listen to it here

9.1

[Artists] Botanic Project

Myspace
Lastfm

Peripherique Tiefseetauchen (Musicartistry)

Musicartistry is a label/musical environment which release frequency graphics is unfortunately getting underneath with every year. Indeed, Peripherique`s brand new heavy is the first notch under the record in 2010. Peripherique comes from Cologne, having been in music for nearly ten years and recorded a lot of issues since 2004 under Musicartistry in principle. In the beginning, though, defined as hip-hop artist he has gradually drifted into trip-hop and dub music area.

Listening to the Tiefseetauchen (of 8 tracks), however, the main spot is focused upon dub, representing nowadays stylistic currents, thereby continuing the aesthetical array of the last albums. First of all, it is all about cinematic dubstep cadences, which is interlocked with tekno and trance blurbs at times. Except the finishing track Statik, being remixed by Zengineers, which is a case of dream-alike drum and bass, having strong reminiscence of the 90`s (Dillinja, LTJ Bukem).

Listen to it here

8.8

[Artists] Addis Abbeba/Аддис Абеба

Addis Abbeba/Аддис Абеба
Lastfm

[Artistid] Highpersonic Whomen

Ektoplazm
Exogenic Records
Myspace
Lastfm

Bmind Uncommon Things EP (Tranzmitter)

Jätkame muusikaga Brasiiliast. 23-aastase Jaime de Almeida Simões`i aka Bmind`i aasta alul ilmunud 3-looline (ning 35-minutiline) EP on siinkirjutajat juba pikemat aega irriteerinud kui üsna hoomamatu taies. Iga kuulamisega on üha enam ilmnenud, et see on prog-muusika tänapäevaste mallide järgi. Ei, mitte ses mõttes, nagu oleks sel stilistiliselt pistmist neoprogega, vaid see sätestab ise omad reeglid, olles tugevalt mõjutatud 70ndate aastate intellektuaalsest kitarrimuusikast (a la Adrian Smith, Randy Rhoads, Jake E Lee, David Gilmour). Kaks esimest, pikka - umbes 15-minutilist lugu - kätkevad elemente kesktempolikust trance`st/bubblegum techno`st, millesse on integreeritud keelpilli- ja etnotrummide sämplid, mulksuv psühhedeelne elektroonika, dub`ilik kaja ning loova produktsiooni ja tämbriga vokaliis pluss tõnupedarilik manifesteeriv mana (ah jaa, teises loos lööb kaasa leiblikaaslane Holocaos). Erinevad kihid on kenasti üheks sulatatud, üksteise suhtes nihkuma pandud, võimaldades sünergiavektoril esile liikuda. Emotiivses plaanis on helindid hillitsetud, pigem mängides vastaspooluse võimalikkusega. Lõpulugu (ühtlasi nimilugu) on akustiline, peegeldades noormehe kitarrioskusi - omandatud muusikakoolist nullindate alul -, sisenduslikku vokaalmaneeri ning portugalikeelse laulu kaunikõlalisust.

Kuula albumit siit

8.6

D.E.A.D Sonic System (Dubbhism)

Muljetavaldav plaadiümbris. Monstrum dünaamilises positsioonis. Kümme lugu selle all on veelgi mitmemõõtmelisemad ja -mõttelisemad. Album on koletisi täis. Kuigi Dubbhism`i koduleheküljel on käesolevat kirjeldatud kui kõige DJ-sõbralikumat reliisi, on selles väites suur annus mürgist muiet. Vastupidi, seda helindit tuleks mõtestada just negatiivses tähenduses, s.t vastandumise kaudu igasugusele klubimuusikale, tegelikult ka elektroonilisele popmuusikale laiemalt - samas olemata ise kuidagi (elektroonilise) muusika šabloon (nihilistlik positsioon). Popmuusika ajalugu on niikuinii üles ehitatud vastandustele, seda nii kitsalt stilistilises mõttes kui ka sotsiaalideoloogilises tähenduses (mis reeglina on lootusetult üksteisega läbi põimunud). Selles peegeldub inimlooma egoistlik ning kõrgustesse pürgiv vaim. Raskelt roomav tekstuur ja rütm, mis kulgeb dub`ilikult ühest kanalist teise, paneb alul õlgu kehitama. Nagu luukere tants kitsaste seinte vahel, küünar- ja kodarluud vastu luitunud seina pekslemas. Dadaistlikud industrial-helid, 8bitised helivõnked ja rütmid, elektromutandid, dub-muusika võnked aegluubis. Nagu Throbbing Gristle ja Cabaret Voltaire algusaegadel publikut šokeerimas ja provotseerimas (et vastu päid saada). See ei ole situatsionistlik poosetamine, joint`ide ja trussikute lavale pildumine, vaid dokumenteeritud rünnak popmuusika mugavuse ning klubirütmide pealiskaudsuse vastu. Pentagonal hexecontahedron`i hullumeelne hip-hop, Gyroelongated Bipyramid`i ja Dodecahedron`i koletud naeratused teevad sellest ekstraordinaarse teose. Ei usu, et Lee "Scratch" Perry`igi oma kanepiuimases peas seesuguseid kujutluspilte näinud on. Midagi nii vihast ei ole kaua aega kuulnud.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Skanderani

Persona Isla
Myspace
Lastfm

John E. Flash Der Usurpatorkomplex (Autark)

John E. Flash`i debüütalbumi kirjeldamiseks ei ole palju sõnu-ridu tarvis. 9-looline demonstreerib valdavalt sulnilt looklevat elektroonilist helikeelt, kus sädelevad IDM-rütmid sulanduvad ning vahelduvad monotoonsema click`n`cut-esteetika ning vaevu tumedaid varje heitvate süntesaatoritega, ning korra ka ripsutades tiiba dub`i (Vol de nuit) ning field recording/sound collage`iga (Flora & Fauna). "Võimuärastaja kompleksi" -i tugevaimateks träkkideks on eelpoolnimetatule lisaks ka sädelev One Five Six.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et "Der Usurpatorkomplex" peegeldab (Kesk-Euroopale nii iseloomulikku) dekadentlikku ja turvalist elektroonilist õukonnamuusikat, mis teisalt - ning sama(de)l põhjus(t)el - omab ka kindlat kvaliteeti. Huvipakkuv üllitis kindlasti neile, kes peavad lugu elektroonilistest Mozart`itest.

Kuula albumit siit

7.4

[Laivsessioon] The Dreams Live at WFMU on Brian Turner's show, 5/4/2010

Prantsuse duo/armastajapaar Nafi aka Scott Serpent ja Armelle aka Bisoubisou jäid selle aasta esimesel poolel silma suurepärase singlikimbuga Beko DSL`i alt (kuigi see ei olnud nende esimene reliis). Tandemi segu avant-punk`ist ja no wave`ist jättis kustumatu mulje oma kummastavalt ekstaatilises miljöös.

36-minutiline sett 9 looga pakub helinäiteid post-punk`ist ning no wave`ist kuni dub`i, reggae ning maailmamuusikani välja, kuhu vahele mahub monotoonset šamanismi (Intro / Reggae 1 / Rising Son), primitivistlikult programmeeritud süntekaid-elektroonikat, psühhedeelset kihistust ning müraseinu. Mis olulisim - nad suudavad oma kontseptuaalsed visandid realiseerida, ideed reaalseks apoteoosiks vormida (nt Reggae 2; Tropique du Cancer). Nihilistlikud nihked - mille kõrvalt ei puudu konstruktiivsus - ning kompromissitus on instrumendid selleks. Bändis valitseb demokraatia - kord laulab Nafi, kord Armelle, kord läbisegi. Legenditest meenuvad varane PIL, The Slits, The Screamers, Sonic Youth, ehk isegi Elastica, tänapäevast Gang Gang Dance. Kuid kordagi ei teki tunnet, et The Dreams võiks olla üks neist - üks nende derivaatidest. Suurepärane sess. Kuulake ja nautige - ning vajadusel ka õppige, kuidas tuleks punkmuusikale efektiivselt-adekvaatselt läheneda.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Zebrabook Satelle (Neferiu)

Calgary avangardhip-hop`i plaadifirma Neferiu üks pärle on Jon Bushaway aka Zebrabook`i album "Satelle" (2009). Ütlen kohe hoiatuseks, et hip-hop`pi siit albumilt ei leia. 70-minutiline üllitis on instrumentaalne (v.a üks erand) ning viidetega paljudesse suundadesse. See on kui raamat, mille algus ei vihja järgnevale - mille keskosa ja lõpp elavad omaette elu. Reliisi alustab imetabane ja kruttiv keelpillide orkestreering Falling Leaves - saavutatakse eepiline tasand, milleni jõuavad üksnes vähesed muusikud. On vist ülearune lisada, et ainuüksi selle loo pärast on mõtet "Satelle"-ile tähelepanu pöörata. Severance Is No Excuse vahendub tikleva-tuksleva elektroonika, kasinate conga-trummide ning dub-hoovuste kaudu, mis kasvab ning millest areneb mitu heliliini. Picture From the Island sumpab eeterlikes sfäärides, milles on heledust ja vaikselt tumenduvat valgust, meenutades kultusliku kaasmaalase-vahtralehemaalase Mort Garson`i taieseid nelja dekaadi tagusest ajast. Müstilist new age`i rida jätkab ka järgmine - Barry White. Mis siinkirjutajat jahmuma paneb, on hõrk tasakaal tumeda ja heleda (heli)pooluse vahel. Digitaalsed ambient-kihid kõlisevad metalselt big beat-rütmide kohal (Book of Dreams), kellamängus ilmnevad klaaspärlimängu elemendid (The Drought That Drove Satan Mad). Losta on unenäoliselt sügav ristand new age`ist ja ambient`ist. Redundancy Feat. Sean Boyle on taaskord unenäoline ambient-segu - seekord koos psühhedeelia ja post-rock-vundamendiga, olles aluseks ühele storytelling`ule. Meistriteose lõpetab nimilugu, millest õhkub kosmilist tumeollust ning tähtede plinkivat valgust.

Kuula albumit siit

n Left (Liminal Recs)

Pean häbiga tunnistama, et kuigi minu lemmikplaadifirmade hulka on kuulumas ka Liminal Recs (põhiliselt IDM, dark ambient, downtempo, elektrooniline psühhedeelia, ambient, trip-hop, ambient dub, noise, subtle soundfields), ei ole ühestki selle alla kuuluvast artistist veel arvustust kirjutanud või ülevaadet andnud (videod, lingid). Vene leibel on kaheldamatult teenekas - tegutsenud ligi 4 aastat ning välja andnud 106 reliisi.

"Left" on artisti n debüütreliis. Ei hakkagi keerutama - kõigile 10 träkile kribib siinkirjutaja kahe käega alla. Üks impressiivseimaid üllitisi AD 2010, st mis suudab puudutada iga tahu kaudu, ning erinevaid tahke on palju. Kuigi Venemaal valminud, on see must muusika - süngelt roomav ja rohmakalt kinemaatiline Bristol`i saund (trip-hop`i püha kolmainsus Tricky, Massive Attack, Portishead), kuid peaasjalikult tumefääriline dub(step). Loos Shiver (feat. ЯСК_ZCR) on jungle`i võnget tunda ning Air tungib ambient-esoteeriasse. Helikihtidest immitseb ängi, raevu ning melanhooliat. Mingid loop`id mingi hetk seiskuvad, avarduvad ning hajuvad interferentsi. Teisalt progressioonid-üleminekud murravad püstloodis (t)ajju. Ainuüksi need valjult raksatavad vinüülikrõbinad-sahinad ise on miljoneid väärt. Rabavad kompositsioonid. Kujutage ette Burial`i, kes on ohtra vinüülirisuga üle valatud. Tõsi, William Bevan ei liigu nii elliptilist trajektoori pidi.

Kuula albumit siit

9.8

Max Tannone Mos Dub (Max Tannone)

New York`ist pärit Max Tannone aka Minty Fresh Beats on kuulsust kogunud mash-up-meistri ja remiksijana. Ristanud kahel üllitisel omavahel Jay-Z`id ja Radiohead`i ("Minty Fresh Beats - Jaydiohead:: Jay-Z x Radiohead"; "The Encore") ning remiksinud Beastie Boys`i tolle oma vahenditega konkreetsetes piirides ("Beastie Boys - Doublecheck Your Head"), leides seejuures äramärkimist USA ühe suure telekanali (NBC) poolt.

Nüüd on järg jõudnud Mos Def`i juurde, miksides legendaarse hip-hoppari muusikasse dub`i ja reggae elemente. 10 lugu ja 36 minutit pakuvad piisavalt nauditavaid hetki, demonstreerimaks ennekõike Tannone talenti ja pühendumust toimida vahendajana erinevate stiilide vahel. Saanud hakkama alternatiivroki ja räpi ristamisega, saab seda lihtsamini hakkama stilistiliselt loogilisemate - reggae ja hip-hop`i - segamisega. Musta muusika liinide orgaaniline segustamine valge mehe poolt. Mis on loomulikult oluline teatud klišeede murdmiseks. Muidugi eeldusel, kui seesugused eelarvamused veel tänases päevas eksisteerima peaksid.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Normaa

Normaa
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Werken Sum (Zymogen)

Plaadifirma Zymogen`i iga üllitis on sündmus omaette. Sealne albumite kvaliteedi ning ilmumissageduse suhe on ülimalt paigas. Kahju muidugi, et teine näitaja nii madal on. Näiteks eelmisel aastal ilmus Itaalia plaadifirma alt ainult 3 albumit - Nicola Ratti`lt, Oskar Hallbert`ilt ning Werken`ilt. Werken`i taha peitub Tilman Ehrhorn (TE) - kõrgeltharitud helilooja, produtsent, saksofonist ning helidisainer -, kes on kuulunud paljude jazzkollektiivide hingekirja, panustanud paljudesse jazzalbumitesse, viibinud laval koos Wayne Shorter`i, Brian Blade`i, Nils Wogram`i, Albert Mangelsdorff`iga, üllitanud sooloalbumeid kuulsate Mille Plateaux`i ning Resopal Schallware`i plaadifirmade all ning loonud helitausta raadiokuuldemängudele ning etendustele.

TE näeb harmoonilist sidet elektroonilise muusika ning jazzdistsipliinide vahel. Ta on väitnud, et helidisainil kui juhusele panustaval muusikaharul on palju ühist jazz`i ning kaasaegse klassikalise muusika improvisatsiooninivooga, kus oluline roll on meeleolul ning (eris)tunnusjoontel. Ning omakorda - moodne jazz on igasuguse komponeerimise oluline inspiratsiooniallikas.

Albumi “Sum” komponeerimisel on kasutatud Nord`i modulaarsüntesaatorit. Kuivõrd elektroonilise muusika tegemisel kasutab ta sämplereid ning süntesaatoreid, siis ta möönab, et muusika loomine-esitamine võrdluses jazzmuusikaga toimub erinevatel tasemetel ning on ka erinevate rõhuasetustega (elektroonilises muusikas on aktsent üksikute helielementide arendamisel ning nende funktsioonilisel tähendusel kompositsiooni piires).

Reaalsuses tähendab see 11-loolist põnevat reisi. Tegelikult ei ole TE ka siin ületanud oma jazzvundamenti. Mis iseenesest ei peakski olema ega olegi eesmärk omaette, kuivõrd kõik on ikkagi allutatud elektroonilisele metoodikale. Samuti kõmmutab ta Pole`ile sarnanevat hüpnootiliselt kõmisevat atmosfäärilist dub`i. Näituseks lugu Dub Traffic Pt II demonstreerib eksperimentaaldub`i tipptaset. Selle loo esimene osa ristab omavahel glitch-rütme ning dub-juuri. Album on veel täis surisevaid, siia-sinnapoole visklevaid elektroonilisi haake, staatilisi unenäoakorde-võbelevaid tertse, mikrostaatikat- ja tonaalsust, kriipivat sentimenti, jazz`ilikke klahvpilliakorde, tihedalt lõigutud-kleebitud-lõigutud-kleebitud helispektreid, helijääke-sahinaid-kahinaid, atmosfäärilisi kihistust ning kihte - tunne, justkui sajaks taamal tehnoloogilist vihma. Tõsi, see tunne on ääretult pehme, meeldiv ning heas mõttes turvaline. Meistriteos. Öeldagu vaid, et klassikalise haridusega muusikutel puudub loovus!

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] MACON TIGHTS Tadpole Music (Cold Room)

Herwig Holzmann on ennekõike tuntud aliase Photophob kaudu; selle nime all on ta üllitanud lõviosa oma albumitest. Lisaks veel on austerlane teinud muusikat oma nime, Tomas Down`i, Das Gritli Moser`i ning Macon Tights`ina. Viimatinimetatu oli muideks tema esimene projekt.

Macon Tights`ina on ta üllitanud kokku 4 albumit. “Tadpole Music” on aliase diskograafias kolmas album, aastast 2006, kuigi materjal oli valmis produtseeritud juba 5 aastat varem (sarnane stsenaarium oli ka albumil “The Insect Bite” (2007)).

Mäletan, et kui esimest korda kuulasin, ei olnud see armumine esimes(t)est kuulmishetke(de)st. Tõsi, midagi seal oli, mis jäi mind piinama ning sundis kontrolli mõttes üle kuulama, seda uuesti testima. Kood avanes, iga kuulamisega muutus album üha mõjusamaks ning siin ma siis olen. 90ndate lõpu-nullindate alguse ajastuvaim on sellel albumil esindatud. Tõepoolest, elektrooniline tantsumuusika/club dance on alati ajastuvaimu(de)st tugevalt mõjutatud olnud - loonud ise trende, mis omakorda on eeldanud moe-ja trenditeadlikkust. Kümme lugu paiknevad linnadžungli ristteel – drum and bass, dub, trip-hop, techno. Erinevates proportsioonides ning kombinatsioonidena. Ka on siin ragga-sentimenti. Näituseks lugudes songs of love ning ok?, mis ristavad seda trummi ja bassiga. Lisaks tekitavad peapööritust suitsused skrätšid ning unelevad taustad. Lood ei hõlju staatiliselt algusest lõpuni, neis on dünaamikat-progressiooni – see on omaette monaad, maailm, universum. Selles saundis on midagi, mida tänapäeval analoogsetes suundumustes enam ei leidu. Ei peagi leiduma. Ja kas saakski? Nostalgiabiit. Minu lemmiklooks on portisheadlik-teadlik come rain or come shine.

Kuula albumit siit

Orvonton Pequenos Cuentos (Clinical Archives)

Orvonton üllatab mind. Üllatab heas mõttes. Oma nooruse ning ambitsioonikuse kombinatsioonis meenutab ta mulle Aphex Twin`i 90ndate alguses. Carlos Edelmiro Pechant´i loomingus on elegantset lõtvust, mis tõstab teda eriliselt esile. Mehhiklasele ei valmista probleemi liikuda sujuvalt eksperimentaaltehno realt modernse klassika manu. Tema muusikat läbivad rütmid, kuid need ei ole mõeldud kellegi tantsupõrandat palistama - nende helide koht on pigem kusagil nüüdismuusika festaril kui klubimuusikaõhtul. Pigem aju sügavustes looklemas kui keha elektriseerimas. Aju muusika. Ajumuusika. Abstract party music. Suur poos. Aga see poos ei ole maneristlik, st ei ole enda ette heidetud, vaid on aktualiseeruv hetk, millest ette- ja tahapoole ei jää midagi. See on poos, mis ei ole mõeldud esteet-kusipeadele tarbimiseks.

Tema esimene album "Tension Superficial" (2006) oli isereliisitud, ning on siiani kättesaadav erinevatest netipoodidest. See juhatas sisse Pechant`i oskuse kududa atmosfäärilisi helikihte ning luua peenekoelisi miniorkestratsioone. Teisel albumil "Remitente" (2008, Clinical Archives) on kuulda sõna otseses mõttes sõjakaid rütme, ning kussutavalt atmosfäärilised helid loovad omaette miljöö - kui kauges tulevikus eksisteerivad veel kaubamajad, siis seal mängiks seesugune muusika ööpäev otsa. Ning sõna "kaubamaja" tähendus ning otstarve oleks moondunud millekski muuks - näiteks hiigelmõõtmetega kohaks, kus lihtsalt käidaks muusikat nautimas. Ning kaupa seal enam ei pakutaks.

Albumi "Pequenos Cuentos" loomise algideeks oli anda argisündmusi edasi helikeele kaudu. Viia kuulaja teedele ning maastikele, millede iseloomulikeks omadusteks oleksid kordused, suhtelisus, staatilisus. Keskendumine liikumisele ning kiirusele. Momentumi esilekutsumine. Albumit läbiv rütmistruktuur on varasemaga võrreldes nurgelisem ning teravam. Loos Otra juego valitseb atmosfääriline drum and bass (ehk dream and bass). Lugudes febrero 17 ning fino maalivad viiulid minoorseid meeleolusid glitch-techno rütmi saatel ning ka ilma. Albumil on ka dub-muusika elemente. Dub-element näikse demonstreerivat noid igavaid varahommikusi hetki, mis on täidetud mittemidagiütleva tühjusega - vastik tühjus, millest on täidetud sinu pilk aknast välja jõllitades jahtunud teetassi taga. Või siis see tunne, mida tajud vihmasel päeval ühe näopoolega vastu bussiakent nõjatudes. Siin albumil näib iga moment hoolega läbi mõeldud ning mõtestatud olevat. Carlos Pechant on Nihestaja - terve album näikse samadest sämplijuppidest koosnevat, kuid nihe on see, mis sarnasuse-erinevuse dialektilisuse kaudu võimutseb sellel albumil. Samas kõlades personaalselt, vältides sünteetiliste helide pealiskaudsust. See on üks väheseid elektroonilise muusika albumeid, mille puhul olen tajunud metafüüsilise taaga sisse kodeeritust. Inimolemise raskust ning ängi.

Kuula albumit siit

9.4