AstroLogical Living Fossils (Jellyfish Recordings)

In true, firstly I discovered AstroLogical`s Living Fossils as 5-track EP under Bubblectro label. At the other, Jellyfish Recordings it has grown into a 11-track monster. AstroLogical is an emcee/producer from Vancouver, Canada conveying a kind of cinematic-inflected blend of hip-hop and nu-jazz and just laidback music. It is mightily sampledelic, filled in the concept with dynamic samples of exuberant brass sound, lone string chords, dusty sounds of old keyboards, and suggestive vocal samples, sometimes backed even by powerpop punches (Mother Nature) and dark-hued smog. No doubt, such kind of music has been very popular in recent days as I have earlier introduced the bands like Metawon, Bram Nelson, Kämmerer, The Dirty Samples, Cheese People, Pretty Lights, Mentz among others. And labels by the likes of Humanworkshop, Neferiu and Tokyo Dawn Records as well. My favorite notches on the recent issue are Mustard Evening, Headhunters Melody and Rush Of Colour. All in all, at the most times Living Fossils is a playful occurrence.

Listen to it here

8.8

[Artists] Triggern0metr1c

Bandcamp
Myspace

Metawon & The Dirty Samples Toothface Swaggerfoot (Neferiu)

Who has previously had some experiences with Neferiu Records, a label from Calgary, Canada, this must know what kind of warped hip-hop turnabouts and urban trash could be expected for. A sort of hip-hop music which does evaluate more its sonic backdrops rather than manifesting vocal parts. Moreover, Toothface Swaggerfoot is in principle more for you if you have never cared of the different kind of rap music, for example, especially of gangsta rap which is used to talk to you in speech of women, guns, cars and tough guys. If the gangstas` message is used to just letting you shrugging your shoulders and their sonic backgrounds are obviously turned out to be colourless on its own.

Metawon and The Dirty Samples, the previously themselves proved gearheads, do make up a split which consists of 28 basically short hip-hop blasts, having suffused shuffling cadences with really cinematic samples in the first place. Secondly, the musicians are deeply involved in the realm of funk, jazz/downbeat, brass-orchestrated stabbings and soulful suggestions. On the third side, here can be hearded more weird turns at times, for instance, the space age pop samples reminiscent of Mort Garson, a cult Canuck from the 70s. All in all, a superb accomplishment representing a refreshing hip-hop approach.

Listen to it here

9.7

[Artists] High Park

High Park
Soundcloud
Lastfm

[Artists] JAck FiDo

JAck FiDo
JAcK FiDo
Jamendo

[Artists] Crookram

Crookram
Bankrupt Recordings
Budabeats
Lastfm

[Artists] Phaseone

Phaseone
Lefse Records
Myspace
Lastfm

[Artists] Botanic Project

Myspace
Lastfm

Phaseone Thanks But No Thanks (Lefse)

The St Louis-native Phaseone is a producer having in an excellent way remixed Animal Collective, Radiohead, Banjo Or Freakout, Fool`s Gold among others. Previously I smacked my mood up listening to his second issue White Collar Crime, basically created of the abovementioned artists` tracks/remixes. Thanks But No Thanks is his debut album (of 13 tracks) demonstrating his idiosyncratic approach to music compiled mainly of hip-hop cadences, scintillating soul/r`n`b vocal examples, trip-hop/downtempo-alike cinematic approach, digital funk-drenched shreds, delicious microscopic electro-touched synth buzzes, sometimes embellished with murky or stomping bass sounds, having even a bit of a lo-fi/DIY-esque odour at times. The second half of the album, however, is accomplished out in a more astral-like and futuristic way. Moreover, in the wake of his indie-propensity and regarding the musical situation at the beginning of the 21th century this album has much more stylistic potential than it is possible to catch with the first listenings, yet. For instance, sometimes it is getting close upon a level strongly reminiscent of the touch of chillwave music. Indeed, Phaseone`s music does have an experimental soul/funk/hip-hop backbone, the kind of de/reconstructing strongly the core of urban music at the moment. More concretely, his approach can be compared with the likes of Flying Lotus, The Gaslamp Killer, Outasight, Teebs, Yuk and others. An astonishing accomplishment, indeed.

Listen to it here

9.7

[Artistid] Jemex

Jamendo
Myspace
Lastfm

D.E.A.D Sonic System (Dubbhism)

Muljetavaldav plaadiümbris. Monstrum dünaamilises positsioonis. Kümme lugu selle all on veelgi mitmemõõtmelisemad ja -mõttelisemad. Album on koletisi täis. Kuigi Dubbhism`i koduleheküljel on käesolevat kirjeldatud kui kõige DJ-sõbralikumat reliisi, on selles väites suur annus mürgist muiet. Vastupidi, seda helindit tuleks mõtestada just negatiivses tähenduses, s.t vastandumise kaudu igasugusele klubimuusikale, tegelikult ka elektroonilisele popmuusikale laiemalt - samas olemata ise kuidagi (elektroonilise) muusika šabloon (nihilistlik positsioon). Popmuusika ajalugu on niikuinii üles ehitatud vastandustele, seda nii kitsalt stilistilises mõttes kui ka sotsiaalideoloogilises tähenduses (mis reeglina on lootusetult üksteisega läbi põimunud). Selles peegeldub inimlooma egoistlik ning kõrgustesse pürgiv vaim. Raskelt roomav tekstuur ja rütm, mis kulgeb dub`ilikult ühest kanalist teise, paneb alul õlgu kehitama. Nagu luukere tants kitsaste seinte vahel, küünar- ja kodarluud vastu luitunud seina pekslemas. Dadaistlikud industrial-helid, 8bitised helivõnked ja rütmid, elektromutandid, dub-muusika võnked aegluubis. Nagu Throbbing Gristle ja Cabaret Voltaire algusaegadel publikut šokeerimas ja provotseerimas (et vastu päid saada). See ei ole situatsionistlik poosetamine, joint`ide ja trussikute lavale pildumine, vaid dokumenteeritud rünnak popmuusika mugavuse ning klubirütmide pealiskaudsuse vastu. Pentagonal hexecontahedron`i hullumeelne hip-hop, Gyroelongated Bipyramid`i ja Dodecahedron`i koletud naeratused teevad sellest ekstraordinaarse teose. Ei usu, et Lee "Scratch" Perry`igi oma kanepiuimases peas seesuguseid kujutluspilte näinud on. Midagi nii vihast ei ole kaua aega kuulnud.

Kuula albumit siit

8.8

Outasight Never Say Never (LRG)

New York`i (Yonkers`i) hiphoppari Richard Andrew aka Outasight`i album/miksteip on soliidne ketas, mis põhiosas on produtseeritud kaasvõitleja 6th Sense`i (Notherground Music) ning west coast-produtsendi Cook Classics`i abil (pluss legendaarne Sa-Ra Creative Partners, Table For 6 ning Mike Cash). Külalistena osalevad albumil Freddie Gibbs, Avriel Epps ning XV. 14-looline üllitis demonstreerib stilistiliselt sama rida, mille poolest 27-aastane muusik jäi esmakordselt siinkirjutajale meelde eelmisel aastal ilmunud reliisiga "From There To Here". Tugev kiindumus soul-elementide/emsii vastu, nutikad sämplid, hoogsad seaded ning kruttivad harmooniad andsid märku sellest, miks suurkorporatsioon Warner - täpsemalt Asylum Records`i kaubamärgi all - mehe oma artistide nimekirja värbas (märtsis reliisitud "Further" EP-le lisaks on käesoleval aastal veel selle alt kauamängiv ilmumas). Kuid "Never Say Never" demonstreerib uut kvaliteeti, olles ühelt poolt lõbus, samas teisalt ka mõtlik (vananemise ja armastuse teema kordumas). Rohkem kui varem on see popmuusika, kus brass-seaded, downbeat, funk,"filtrimuusika"/elektroonika, r`n`b, keelpillid, orkestratsioonid looduvad haavamatuks tervikuks. Loomulikult on selle kõige keskmes pöörane Andrew ise, tulistades järjepanu tämbritega ning jagades ennast MC-rolli ja laulmise vahel. Tõepoolest, ühtegi nõrka träkki siit ei leia, samas ligi pooled neist on lihtsalt outstanding (Dizzy, Believe, Near The End, Be Alright, Twenty Something, Understand).

Kuula albumit siit

9.5

Xarhope Always A New House (Very Nice Noise)

Piltide ning ühe kontseptuaalalbumi ("Melodica") põhjal oletades peab Samuel Ufus ilmselt meloodikast samapalju lugu kui kadunud Augustus Pablo seda tegi, kuigi portugaallase muusikaline ampluaa on märksa laiem. Tuntud ka kui avangardpoeet ning Tontura Rural`i kunstirühmituse-sõpruskonna liige, on ta kandnud dadaistlikud ja sürrealistlikud mõjud üle oma helikandjatele. Üllitisi, koostöid ning plaadifirmasid on tal 10 aastase tegevuse jooksul kogunenud märkimisväärselt. Dadaism ja sürrealism leiab väljundi läbi improvisatsioonide, vabas vormis ekspromptjämmide, repetiivse (impro)folgi, maailmamuusika elementide, lo-fi, psühhedeelia/elektroonika, spoken word`i, (free) jazz`i, helipoeesia/vokaalatribuutika (tal on palju ühist näiteks Kreatiivmootori sõgedama poolusega), elektro- ja psühhoakustika, konkreetmuusika/field recording`i ( lindistanud oma rännakuid Lõuna-Euroopas, Ees-Aasias ning Lähis-Idas ning vorminud neist kontseptuaalalbumid) ja palju muuga, segades nimetatud ja (nimetamata jäänud) stiile suva intensiivsuse ning intentsiooniga klassifitserimatuks tervikuks. Tõepoolest, Ufus on ehe DIY-musternäide, demonstreerides väheste vahenditega suurelt loomise võimalikkust.

Käesoleval aastal on Xarhope`lt ilmunud mitu albumit. Ühel neist, 8-realisel "Always A New Home", mis on salvestatud Instanbulis, kasutab Ufus seekord spoken word/psychic music/vaba improvisatsiooni tihedat kombinatsiooni, vormides sellest ühe oma silmapaistvaima taiese. Helid manatakse esile väikese süntesaatori (Casio mt 200), piaano, viiuli, duduki, elektroonika ning suvaliste asjadega. Üllitisel löövad kaasa tema lähimad võitluskaaslased nemraca, alrucini ning minson. Ootamatuim - kui midagi üleüldse saab Xarhope`i puhul selleks pidada! - träkk on kahtlemata Instanbul, kus tõupuhas hip-hop-kontseptsioon allutatakse tempomuutustele, kihtide tasahilju nihkumisele ning heliefektidele mängimisele, kuid vaatamata "vintsutustele"/tänu sellele on see üks selle aasta parimaid hip-hop-näiteid. On ka roometjakapilikku vokaalakrobaatikat/friikauti. Ufus`e koostöö oma pruudi nemraca`ga ei ole esmakordne, pakkudes seegi kord kaasahaaravat psühhounisooni; lisaks pakutakse spirituaalset laulumana kajaefektide ning jazz-impro taamal (Stones Insted Of Money), enesesse süüvimist kriipivate helifragmentide saatel (Burkulmus Adam), biitboksi ja dadaistlikku häälutamist (Conversa Barata), sufi muusika ja deklameerimise ristumist (Osmosis) ning palju muud. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et teos on eksperimentaalne ning spirituaalne - seda nii sissepoole vaatavalt kui ka väljapoole purskuvalt. Äkki koguni universaalne?

Kuula albumit siit

9.2

[Kogumik] Various Artists - Season of the Sun (Rack & Ruin)

Inglismanni Dean Birkett`i kureeritud Rack & Ruin on leibel, mis annab peavarju pöörasele lo-fi muusikale, mille nime esimene pool on kahe aasta vältel tunnusmärgitsenud alternatiivpoppi-indie`t ning teine pool eksperimentaalset, kohati suisa irriteerivat elektroonikat. Tõsi, nimetet kogumik - mis on pühendatud käesolevale suvele - ei järgi niivõrd teravalt seda eristust võrdluses mõne varasema eelkäijaga. Mõnes mõttes on see ka paratamatu, kuivõrd elektroonika on ajapikku segunenud traadimuusikaga ning ka vastupidi. (Nimetagem seda poptroonikaks). Ennekõike väljendub nimetet tendents artistide puhul nagu Western Homes, T Bear ning Hipster Youth. Vincent Lillis jätkab tavapärast peitusemängu varjude ning folgiga, Woodland Heights teeb silma hoogsa kidrapopiga, kompilatsiooni koostaja Chad Golda pakub omalt poolt elektrist särisevat elektroonikat. Kogumik pakub loomulikult ka üllatusi - Frost Faire`i - mis on siin esindatud surf pop-liuglemisega - ninamees Brad Fielder, kes eelmisel aastal sai maha meisterliku alternatiivfolgi albumiga, pakub brass rock`i ja hip-hop`i hübriidi; auger shell pakub sulnist unenäopopi ja kingapõrnitsemise segu - kuulajana tahaksin isegi volüümi juurde keerata; kogumiku pikima - 14-minutilise - träki eest hoolitseb Dave Menzo, kes segab üheks psühhedeeliat, lo-fi`d ning abrasiivset elektroonikat-efekte, hoolitsedes seekord märksõna "Ruin" eest. 11-looline kogumik on tõepoolest väärtasi, iseasi muidugi, kas see just päikeselõõsas kuulamiseks mõeldud oli; kuid mõnusalt jahedasse ning vihmaootel augustiõhtusse sobib küll suurepäraselt.

Kuula albumit siit

The Entourage M.A.D.E. IN AMERICA (Bandcamp)

Möönan, et ei tea The Entourage`i taustast midagi. Mitte midagi peale "M.A.D.E. IN AMERICA" ei olegi võimalik netiavarustest nende kohta leida. Pildi järgi võib arvata, et tegu on trioga. Mis iganes, muusika räägib kõige eest. Kõneleb gangsta-rap`i võtmes - naised, raha ning touch`i säilitamine, intensiivne ja lõputu niggatamine. Nagu räppmuusikale iseloomulik, on siingi 19-loolist kupatust tugevalt electro-r`n`b-ga vürtsitatud. Modernsed digitaalsaundid läbivad robustseid räpiridu. Autotuunitud vokaalliinid. Nimetatud musta muusika elemendid ulatuvad tänapäeval juba väga kaugele (nt Ian Brown`i viimane album). Lisaks veel sämpleid 70ndate eeterlikest rütmidest-motiividest ning psühhedeeliast. Tõepoolest, ka parimad read on (happe)psühhedeelselt piniseva allhoovusega No Matter, suurepärase soul disco-viitega I Don`t Want It ft. Almighty ning atmosfääriliste mullistuste ning suurepäraste sündisaundidega I`m Grinding, samuti teistes lugudes on pauerit ning põnevust. Kokkuvõttes - kobe ketas.

Kuula albumit siit

8.3

[Kogumik] Friendship Bracelet Club

Kui otsite uusi kogumikke, et avastada kaunist muusikat, uusi suundumusi - teisisõnu, innovaatilisi ideid ja ristandeid, siis kindlasti peaksite ette võtma Friendship Bracelet Club`i nime kandvad helikandjad. Mida kõike nendelt kuulda ei või - käesoleval, kõige esimesel kogumikul alustab Family Portrait kuldajastu rock`n`roll`i ja garage rock`i ristamisega, siinkirjutaja viimase poole aasta üks armastatumaid leide Wonder Wheel rokib shoegaze`i ekstaatilises pohmeluses, tõestades järjekordselt ja ilmekalt, et hetkel puuduvad talle kingapõrnitsemismaailmas vastased. Kui ainult välja arvata Big Troubles, kes teeb kahinatega toorest ja väga valju noise shoegaze`i. Kuulake nende lugu Drastic and Difficult kõrvaklappidest täiel võimsusel - uskumatu distortion-halleluuja! My Bloody Valentine ei rokkinud kunagi nii valjult plaatidel, küll aga väikestes klubides (veendusin selles YouTube`i vahendusel). Autopsy segab kokteiliks hip-hop`i ja soul`i põhjad, tõsi, mis lõpptulemusena ei paku väga uut, samas jäämata verevaeseks katsetuseks. Shahs loob osaliselt Wolf Eyes`i ja Black Dice`i stiilis metalset ja nurgelist noise`n`dance`i, Paralyze Humanity Sequence serveerib unistuslikku big beat`i - Hammock on kaheldamatult albumi üks tipphetki, Dem Hunger on esindatud kahe looga, miksides need eriilmelistest osadest koosnevaks tervikuks, Kitchen's Floor kõlab nagu kultuslik prog/zeuhl-ansambel Magma oleks punk-dieedil. Fluffy Lumbers on püünel psühhedeelselt lainetava fuzz rock`iga. Lisaks on veel siin baroque electro-käkki (LA), kaasakiskuvat electro-indie-tralli, mis vägagi meenutab The Fall`i 90ndaid (Norse Horse), happelist sündidraivi lo-fi nurga alt (Sad City), noir`likku slowcore`i (Jeans Wilder). Julian Lynch ja Phil and the Osophers`i stiilinäited jäägu Teie endi avastada.

Kuula albumit siit

1-Speed Bike Pashto Translator Needed (Bandcamp)

Hiljuti läbis maailma muusikapressi uudis, et Godspeed You! Black Emperor tuleb 7-aastase pausi järel taas kokku, aasta alul üllitas GY!BE juhtliikmetest koosnev A Silver Mt. Zion oma kuuenda täispika ning GY!BE ja Exhaust`i trummar Aidan Girt aka Bottleskup Flenkenkenmike sai 1-Speed Bike`i kehastuses maha seitsmenda albumiga.

Kuivõrd “Pashto Translator Needed” on visuaalselt kaetud John Rambo (Sylvester Stallone kehastuses) näopildiga, märksõnadeks on Afganistan ja Iraak ning lood kannavad Läänemaailma suhtes mõnitavaid tiitleid, siis pole kahtlustki, kuhu suunas anarhistist montrèallane sihib. See on suunatud sõjategevuse vastu Iraagis ja Afganistanis. Nagu Girt ise küsib (ja ka vastab): “Mis on see sõda? Nad ise väidavad, et nende eesmärgiks on vabastada naised, võidelda narkootikumide ja terrorismiga, kuid naised on veel halvemas olukorras kui Taliban`i ajal, oopiumikogused on kolmekordistunud ning ei ole võimalik võita taktikalise sõjapidamise vastu võideldes”. Muuseas, tüüp palub loos Steve Earle Number One Taliban Commander otsesõnu Kanada ja Quebec`i rahva nimel vabandust segaduse põhjustamise pärast Afganistanis.

Mahukas, 71-minutiline ja 16-looline "Pashto Translator Needed" on segu poliitiliselt sarkastilisest sõna- ja tähenduste seadmisest ning fragmentaalsest elektroonilisest muusikast - elektrobiidid- ja piiksud, (pseudo) hip-hop, digitaalsed soul funk-vidinad, elektroonilised heliefektid, mis, tõsi, ei suuda siiski reliisi käima tõmmata. Erinevate elementide vahele ei sugene sünergiat, seaded jäävad veidi kuivaks-kriipivaks, eraldiseisvateks ja üheülbalisteks. Ainsana väärivad esiletõstmist Wiggle Wiggle Wiggle (Found Magazine tape from Ypsilanti Parking Lot Remix) ja Grrrls Look Good In Canada And Afghanistan (feat Mr Badman) - motoorsete electro-hop`i põhjadega käilad. Pluss Hotboxing The LAV May Protect You From The IEDs - kõmisevate bassipõhjade ning peapööritust tekitava saundskeibiga rida. Tõepoolest, superkäilad, mis toovad albumile värskendavat tuulutust. Teisalt, manifesto-elektroonikana täidab üllitis oma eesmärki küll.

Kuula albumit siit

6.8

Max Tannone Mos Dub (Max Tannone)

New York`ist pärit Max Tannone aka Minty Fresh Beats on kuulsust kogunud mash-up-meistri ja remiksijana. Ristanud kahel üllitisel omavahel Jay-Z`id ja Radiohead`i ("Minty Fresh Beats - Jaydiohead:: Jay-Z x Radiohead"; "The Encore") ning remiksinud Beastie Boys`i tolle oma vahenditega konkreetsetes piirides ("Beastie Boys - Doublecheck Your Head"), leides seejuures äramärkimist USA ühe suure telekanali (NBC) poolt.

Nüüd on järg jõudnud Mos Def`i juurde, miksides legendaarse hip-hoppari muusikasse dub`i ja reggae elemente. 10 lugu ja 36 minutit pakuvad piisavalt nauditavaid hetki, demonstreerimaks ennekõike Tannone talenti ja pühendumust toimida vahendajana erinevate stiilide vahel. Saanud hakkama alternatiivroki ja räpi ristamisega, saab seda lihtsamini hakkama stilistiliselt loogilisemate - reggae ja hip-hop`i - segamisega. Musta muusika liinide orgaaniline segustamine valge mehe poolt. Mis on loomulikult oluline teatud klišeede murdmiseks. Muidugi eeldusel, kui seesugused eelarvamused veel tänases päevas eksisteerima peaksid.

Kuula albumit siit

8.7

Okinawa Lifestyle Naha (haaa00a00a0a)

Gruusia duo David Datunashvili-Gigi Jikia alias Okinawa Lifestyle on vähetuntud, samas kahtlemata üks väljapaistvaimaid akte tänapäeval, mis pärinenud endise Nõukogude Liidu piiridest. Tüübid viljelevad chillwave/glo-fi-liikumise sekka liigitatavat muusikat, mis üksnes annab märku sellest, kui palju populaarsust on nimetatud stiil maailma erinevates underground-urgastes võitnud. Tõsi, grusiinid ei ole siiski haibilaineharja pealt õhku tõusnud, kuna eelmisest aastast pärineb nende esimene reliis "Roswell Crash" EP. Teenäitajad chillwave`i vallas? Võimalik.

Rääkides nende 12-loolisest järjest, ei ole võimalik kiidusõnadega koonerdada. Tbilisilased esitavad-vahetavad noote-temposid nii, et nende groove`ide seadmise ning velvetlike harmooniate esilemanamise geniaalsuses ei ole kahtlustki. Võrreldes debüütreliisiga on nende muusikaline helikeel edasi suundunud. Siin on palju rohkem põikeid ja meeleolusid. Näiteks avalugu Rouge à Lèvres tõuseb õõnes industrial electro-jurakate keskelt esile. Levan langeb žanriliselt eelmise üllitise sängi, soojendades piisavalt kuulajat glamuurse ning õndsa kõlaga, et pidada seda üllitise keskseks looks. Tbilisi Presents esitleb noir-meeleolus Pulp`i (Seductive Barry; Weeds II; My Legendary Girlfriend) ning Ariel Pink`i ristandit. Raske on kujutleda, kuidas saaks popmuusika veel paremini kõlada. Little Place Naha segab funky`sid electro-rokihaake digitaalse hip-hop`iga. Goblin Dance segab prügist sentimenti atmosfäärilistesse kihtidesse. Nightwalk ning Sunrise on klubimuusika tuunidest kantud elektrooniline pop, mis, muideks, meenutab mõningaid lugusid Borax`i albumilt "Mikroraion" (1999). Emotional Experience kõigub koguni kusagil lounge`i ja deep house`i vahepeal, mida lõpuosas ilmestab electro-eksperimenteerimine. Ning kas saakski veel olla ilusamat lõpulugu kui on seda Ninenda!

Tundub tõesti , et elame muusikaliselt õnnelikul ajajärgul - vähemalt selle tõusulainel. Lamedad rock-revival`id ning electroclash-puhangud on seljataha jäänud. "Naha" on meisterteos. Loodetavasti kuuleme sellest bändist veel ja veel.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Pretty Lights

Pretty Lights
Myspace
Lastfm
Wikipedia