Kuvatud on postitused sildiga Garage indie. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Garage indie. Kuva kõik postitused
12/10/2010
11/09/2010
SLUTEVER Sorry I`m Not Sorry (Bandcamp)
By speaking of contemporary girl power in music, you can not bypass The Slits, a British band which sounded as the female counterpart to the Public Image Limited (or was it the other way round, though), blending intensely punk, dub, and dance rhythms. In addition to it not much weeks have passed by since their frontwoman Ari Up (Arianne Foster) was passed away.
The legend is gone, but certain sonic patterns and traditions are left behind. One example of such artistical and rebellious bands is definitely Slutever, a duo from Philadelphia. Nicole Gagliardi, and Rachel Snyder has already won the attention of the press and had a couple of gigs with the Best Coast, and Cults. Behind the music the more surprising fact is that the rest of their life do consist of watching TV (because of reflecting the American Dream at the rate of 90%), and school attendance.
Why their 6 tracks album is used to be a significant one? In the first place, redoubtably rough sonic linearity (noisy guitars, garage sound (in fact, recorded in a bathroom and bedrooms), shrill vocals, whistling feedback, permanent energic overdrive; secondly, the lyrics reflecting the carelessness, selfishness, lack of love, but also searching for it and avoiding of it and the longing for dirty teenage sex. This kind of sound is used to be tagged as shitgaze/shi-fi, and the first part of the word is referred as well. My favorite track is So Prone, with dreamy background and cellophanic guitar sound. This is a kind of release which especially will decorate your first half of a day.
Listen to it here
8.8
10/22/2010
SLUTEVER Sorry I`m Not Sorry (Bandcamp)
Rääkides girl power`ist muusikas, siis ei saa märkimata jätta, et üleeile suri Ari Up (Arianne Foster), legendaarse post-punk-ansambli The Slits vokalistist liider, 48-aastaselt vähki. Alul eranditult naistest ning hiljem peaaegu naistest koosnenud punt segas punk`i, reggae`t ja dub`i ning avangardi, kõlades kui Public Image Limited`i femiinne ekvivalent (või vastupidi).
Legend on lahkunud, kuid märk on maha jäetud. Üheks turmleva (nais)traditsiooni edaskandjaks on kindlasti Slutever, duo Philadelphiast. Rachel Gagliardi ja Nicole Snyder on juba pressi tähelepanu võitnud ning esinenud paar korda koos Best Coast`i ja Cults`iga. Ülejäänud elu koosneb telekavahtimisest ("sealt peegelduvat 90% ulatuses vastu American Dream") ja kooliskäimisest.
Nende 6-looline debüüt on kahtlemata märkimisväärne. Esiteks - akuutne sirgjoonelisus (toored kitarrid, garaažisaund (tegelikult vanni- ja magamistoasaund), kiunuv vokaal, vilisev fiidbäkk, permanentne energiadraiv), teiseks laulutekstid, mis käsitlevad hoolimatust, egoismi; armastuse puudumist, selle vältimist ja otsimist ning ka igatsust räpase tiinekakiimluse järele. Seesugust saundi nimetatakse shitgaze/shi-fi`ks ning esimesele poolele ka sõna-sõnaliselt vihjatakse. Personaalseks lemmikuks on unistusliku fooni ning tsellofaanse kitarrisaundiga So Prone. Eriti päeva esimest poolt kaunistav kuulamine.
Kuula albumit siit
8.8
5/09/2010
[Kogumik] Friendship Bracelet Club
Kui otsite uusi kogumikke, et avastada kaunist muusikat, uusi suundumusi - teisisõnu, innovaatilisi ideid ja ristandeid, siis kindlasti peaksite ette võtma Friendship Bracelet Club`i nime kandvad helikandjad. Mida kõike nendelt kuulda ei või - käesoleval, kõige esimesel kogumikul alustab Family Portrait kuldajastu rock`n`roll`i ja garage rock`i ristamisega, siinkirjutaja viimase poole aasta üks armastatumaid leide Wonder Wheel rokib shoegaze`i ekstaatilises pohmeluses, tõestades järjekordselt ja ilmekalt, et hetkel puuduvad talle kingapõrnitsemismaailmas vastased. Kui ainult välja arvata Big Troubles, kes teeb kahinatega toorest ja väga valju noise shoegaze`i. Kuulake nende lugu Drastic and Difficult kõrvaklappidest täiel võimsusel - uskumatu distortion-halleluuja! My Bloody Valentine ei rokkinud kunagi nii valjult plaatidel, küll aga väikestes klubides (veendusin selles YouTube`i vahendusel). Autopsy segab kokteiliks hip-hop`i ja soul`i põhjad, tõsi, mis lõpptulemusena ei paku väga uut, samas jäämata verevaeseks katsetuseks. Shahs loob osaliselt Wolf Eyes`i ja Black Dice`i stiilis metalset ja nurgelist noise`n`dance`i, Paralyze Humanity Sequence serveerib unistuslikku big beat`i - Hammock on kaheldamatult albumi üks tipphetki, Dem Hunger on esindatud kahe looga, miksides need eriilmelistest osadest koosnevaks tervikuks, Kitchen's Floor kõlab nagu kultuslik prog/zeuhl-ansambel Magma oleks punk-dieedil. Fluffy Lumbers on püünel psühhedeelselt lainetava fuzz rock`iga. Lisaks on veel siin baroque electro-käkki (LA), kaasakiskuvat electro-indie-tralli, mis vägagi meenutab The Fall`i 90ndaid (Norse Horse), happelist sündidraivi lo-fi nurga alt (Sad City), noir`likku slowcore`i (Jeans Wilder). Julian Lynch ja Phil and the Osophers`i stiilinäited jäägu Teie endi avastada.
Kuula albumit siit
3/30/2010
No Monster Club Tropical Decibels Volume One (Rack & Ruin)
Bobby Aherne on olnud üks Rack & Ruin Records`i superior`itest, tõsi, ainiti oma varasema ühemeheakti Dublin Duck Dispensary 4 albumi kaudu - kuulunud nimetatud leibli esimeste, viljakamate ning ka populaarsemate artistide sekka. Muuseas, soojendanud Ariel Pink Haunted Graffiti`t oma kodulinnas Dublin`is.
No Monster Club`i debüüdikas paljastab ennekõike iirlase osalise väljakasvamise oma eelmisest projektist. Psühhedeelset electro indie-gruuvi, eksperimentaalse kaldega lo-fi indie`t, surisevat power pop`pi või lihtsalt kaunist popmuusikat ei kuule temalt enam, küll aga fuzz pop-rünnakuid. Neid on kokku 10, astudes kõlaliselt sarnasuselt oma leiblikaaslaste Lean Horse Marathon`i ning Andy`s Airport Of Love`i juurde. Iseenesest mulle ju seesugune sahisevate seintega garaažitraat meeldib, kahjuks käesoleval albumil kõlab muusika liiga lihtsustatult - samasugusest noodist algavad ning jäägitult muutumatu skeemi järgi rulluvad lood tüütavad piisavalt, kuigi nende kestus piirdub enamasti poolteise minutiga. Ükski träkk ei vääri seetõttu esiletoomist, isegi kui tegu on "surnud popstaaride pööningutelt naasvate itkude ning valssidega". Olgu, 2,838 KM oma grotesksuses kõlab küll nagu surmale võlgu punk- ja indie-penskarite ühel häälel jauramine kusagil vanadekogus. Tõ blin.
Kuula albumit siit
6.0
Tellimine:
Postitused (Atom)