AstroLogical Living Fossils (Jellyfish Recordings)

In true, firstly I discovered AstroLogical`s Living Fossils as 5-track EP under Bubblectro label. At the other, Jellyfish Recordings it has grown into a 11-track monster. AstroLogical is an emcee/producer from Vancouver, Canada conveying a kind of cinematic-inflected blend of hip-hop and nu-jazz and just laidback music. It is mightily sampledelic, filled in the concept with dynamic samples of exuberant brass sound, lone string chords, dusty sounds of old keyboards, and suggestive vocal samples, sometimes backed even by powerpop punches (Mother Nature) and dark-hued smog. No doubt, such kind of music has been very popular in recent days as I have earlier introduced the bands like Metawon, Bram Nelson, Kämmerer, The Dirty Samples, Cheese People, Pretty Lights, Mentz among others. And labels by the likes of Humanworkshop, Neferiu and Tokyo Dawn Records as well. My favorite notches on the recent issue are Mustard Evening, Headhunters Melody and Rush Of Colour. All in all, at the most times Living Fossils is a playful occurrence.

Listen to it here

8.8

[Artists] Crookram

Crookram
Bankrupt Recordings
Budabeats
Lastfm

Crookram Through Windows (Budabeats/Bankrupt)

Yesterday as a whole day was quite nervous, nothwithstanding (or because of) I had crammed up lots of guitar-based and machine-created releases into and overhead my head. On the other side, at the very ending of the day Crookram`s sophomore issue being recorded after 2008`s 19/76 (in the meantime, the joint EP Escape by Crookram and Sagesse was issued as well) offered vital change at a different point of view. 19 tracks of less than 53-minute duration by the Netherlands-based musician are crisscrossed via cinematic samples obviously derived from the Mediterranean culture room, more concretely, reminiscent the workouts by the likes of Caravelli, Mauriat, and Morricone, being finely accomplished by funky fusion-infused bass lines, hip-hop echoes, which, sometimes, will turn into Stereolab-alike electronic indie tunes via nailon-stringed bass gears, subtly overfloating orchestrated proceedings and vibraphone-embellished frames. Moreover, it is an idiosyncratic chilled out electronic pop where, for instance, ukulele`s (sample-approved) appearance can be happened in the same picture with sampledelic electronic hoverings and otherworldly charged chants. The album Through Windows, one of the favouritest of 2010, is released on the records Budabeats and Bankrupt, respectively.

Listen to it here

9.4

Park Bench Trauma Nix (Paragrafo)

My pleasure is to announce that the new label Parafago (obviously from the South America) has been available since the beginning of December, having reached for 3 albums to be released already. In any cases, its first notch by Park Bench Trauma (stupid yet witty name, isn`t?) is bounded up with stroking contradictions and peripheric sonic manifestos. 11 tracks could just be summed up as a mashup activity, for instance, reminiscent of the vast scale of sample/stylistic exploitation by Stock, Hausen & Walkmen. First off, although it consists of 11 tracks the time is quite limited for. Once again, as it is cued yet it is a very strange mess-up veering from electroacoustic/psychoacoustic/old school industrial/witch house-drenched nihilism and austere sound art to likely irony-filled sporadic pop numbers of classical music-based avant-garde, latin rhythms, spoken word, and electronic pop. No doubt, one of them The Neon Bible is a great pop standout, though I don`t know is it the original oeuvre or beatific outtake from elsewhere. Indeed, the anonymity of PBT is its distinct sign, thereby giving no possibility for different kind of side-effects to be surfaced sometime. In fact, there is just the case about music regarding its genuine position to be retained.

Listen to it here

8.4

Cagey House Major Monk (Black Square)

Avant-garde music veteran Dave Keifer aka Cagey House is back with an having-no-idea-which-album-it-could-be-in-queue release. Because of the high quality of his albums and the uncompromising intention for perfection, Cagey House`s follow-ups are very anticipated. Keifer started off producing music on the FruityLoops-based manipulations but later has found its fondness in sampling processing. In fact, he has issued 2 albums in the near future - Major Monk, and The Stupid Grin (under Sayonara).

In fact, the first three tracks - the seven ones in total - on Major Monk were completed in the beginning of 2009 already. The American musician had used lots of vocal samples to bring forth a suggestive narrative (he has even designed a dialogue relied upon a couple). The first-off Preliminary Major Champion Monk embarks on entering into an appalling radiophonic territory. On the other hand, regarding Keifer `s doings in last years the opening does not make an extraordinary feeling, though. (For instance, check it out for his masterpiece set Lark). As a king of the sampledelic(plunderphonics/cut and paste/sound collage music, he is still used to dive into the abyss of linear composing schemes where one sample is deliberately followed by another, having dosed an witty collation of chords to get deeply into a listener's inner world. On the other side, however, every key/key change on it regarding somehow emotions is charged up in different shape and amount thereby I can imagine it might even be a kind of frightening music for some listeners. By speaking in a more concrete way the soundscape is wrapped in by a poignant environment, dusty antiquity, much of it played out on Keifer`s big hype upon theremin (at least keen to its samples, indeed). The third and fourth track do deviate from the main concept of an unexpected but welcome direction so far. It comes out as if the like of Laetitia Sadier (McCarthy; Stereolab; Monade) is attended therein for to feature with Moog-relied backdrops thereby conveying a mild psychedelic-drenched dimensionality over to the soundscape. The next number Basement returns to the initial situation via "trampling and scraping things" (by Keifer`s own words). All you can be witnessing subsequently here is a mixed-up array of clicks and bleeps, otherwordly effusing sonic patterns of programmed toys, sole trombone blasts, and psychedelic shades as well. To get finished it off, you shall have to look at the excellent coverprint of Major Monk, purposefully amplifying the sonorous impression of it - and vice versa. In fact, it is just the pleasure to perceive it as a whole.

Listen to it here

9.5

Manuel Buerger The Midi Opera (Shalom Salon)

No doubt, Manuel Buerger`s The Midi Opera is a thankworthy output, dedicated to the midi file format, which has been boycotted by the predominant part of computer users. However, played on an inbuilt synthesizer of a computer Buerger does offer 15 short tracks of a very short longitude, going their way through a lot of peculiar sonic details reminiscent of space age pop tunes back to the 60`s and 70`s. Played up in a fine mode you can be caught driving on a route of weird sample flushes, high-pitched chords, roughly sounding caustic swirls, sublime glockenspiel combinations, in a primitivistic way conjured bubblegum funk and trance beats. Moreover, it might even be considered a bit mocking regarding different styles and currents (for instance, some prog-rock-esque eagerness at Tuburalbells). Though built up in a rough way, it does sound lushly because of being squeezed into a polyphonic result, being caught between format and nostalgia. For an argue, compared to his contemporaries his work gets the spot really close to Dave Keifer`s (aka Cagey House) compositions, though, Keifer is used to exploit more haunting samples. In a short, it is a funny and serotonine-pumping work, being a pro-flag for the midi format for sure.

Listen to it here

9.1

[Artistid] PierrotheMoon

PierrotheMoon
Pavillon36 Recordings
The Studio Stereo
Myspace
Lastfm

[Artistid] Malim

Recycling Records
Myspace
Lastfm

[Artistid] Ehafh

Ehafh
Ehafh
Proc-Records
Dramacore
Glitch City
Severed Digit Recordings
Sickmode
Lastfm

Cagey House Major Monk (Black Square)

Netimuusika veteranist avangardist Dave Keifer aka Cagey House on tagasi järjekorras ma-ei-tea-mitmenda väljalaskega. (Järjekorranumbreid ma ei mäleta, kuid albumite headust küll). Õieti reliisis ta lähiajal 2 taiest - käesolevale lisaks ka "The Stupid Grin"-i (Sayonara).

Kolm esimest "Major Monk"-i rada (kokku seitse) valmisid juba 2009. aasta alul. Ameeriklane kasutas vokaalsämpleid, et tekitada mingilgi määral narratiivseid assotsiatsioone (ta on koguni konstrueerinud dialoogi mehe ja naise vahel). Sissejuhatav Champion Major Monk algab kui sisenemine õõvatekitavasse raadiokuuldemängu. Teisalt, Keifer`i viimaseid aastaid arvestades ei ole see erakordne (nt "Lark"). Sämplikunnina kasutab ta jätkuvalt lineaarseid komponeerimisskeeme, kus sämpel järgneb sämplile, nr. 2 kannatlikult nr.1-le. Doseerib mõõdukalt, s.t vaimukalt, leides sisendi kuulaja emotsioonidega suhestumiseks. Iseasi on muidugi see, et iga helialge on emotiivselt erinevalt laetud, mistõttu kuulaja võib isegi ehmatuse osaliseks saada. Lisaks võttestikule on ka helid üsna sarnased - kriipiv happelisus, tolmune arhailisus, ning seda suuresti armastusele theremini helide vastu. Kolmas ja neljas rada muudavad senist kontseptsiooni ootamatus, kuid tervitatavas suunas. Sulnid sündisaundid - nagu Laetitia Sadier (Stereolab, Monade) mängiks Moog`i taustaks - annavad Cagey House`i muusikale uue - malbe psühhedeelia - mõõtme. The Basement Number - kus Keifer enda sõnul "hõõrus, trampis ja kraapis asju" - taastub esialgne olukord. Lõputud klikid-klakid, mulinad-lalinad, üleskeeratavate asjade-lelude helid, tromboonitörtsutamised ning taaskord sisse juhatatud psühhedeelne helikude sulgevad teose. Ning taaskord tuleb Dave`i kiita suurepärase coverprint`i eest. Visuaalne mulje tugevdab kuuldut - ning vastupidi. Lihtsalt nauding on tajuda seesugust tervikut.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Laiila

Laiila
Amduscias Records
Far From Showbiz
very nice noise
Bypass
Myspace
Lastfm

[Kogumik] Friendship Bracelet Club

Kui otsite uusi kogumikke, et avastada kaunist muusikat, uusi suundumusi - teisisõnu, innovaatilisi ideid ja ristandeid, siis kindlasti peaksite ette võtma Friendship Bracelet Club`i nime kandvad helikandjad. Mida kõike nendelt kuulda ei või - käesoleval, kõige esimesel kogumikul alustab Family Portrait kuldajastu rock`n`roll`i ja garage rock`i ristamisega, siinkirjutaja viimase poole aasta üks armastatumaid leide Wonder Wheel rokib shoegaze`i ekstaatilises pohmeluses, tõestades järjekordselt ja ilmekalt, et hetkel puuduvad talle kingapõrnitsemismaailmas vastased. Kui ainult välja arvata Big Troubles, kes teeb kahinatega toorest ja väga valju noise shoegaze`i. Kuulake nende lugu Drastic and Difficult kõrvaklappidest täiel võimsusel - uskumatu distortion-halleluuja! My Bloody Valentine ei rokkinud kunagi nii valjult plaatidel, küll aga väikestes klubides (veendusin selles YouTube`i vahendusel). Autopsy segab kokteiliks hip-hop`i ja soul`i põhjad, tõsi, mis lõpptulemusena ei paku väga uut, samas jäämata verevaeseks katsetuseks. Shahs loob osaliselt Wolf Eyes`i ja Black Dice`i stiilis metalset ja nurgelist noise`n`dance`i, Paralyze Humanity Sequence serveerib unistuslikku big beat`i - Hammock on kaheldamatult albumi üks tipphetki, Dem Hunger on esindatud kahe looga, miksides need eriilmelistest osadest koosnevaks tervikuks, Kitchen's Floor kõlab nagu kultuslik prog/zeuhl-ansambel Magma oleks punk-dieedil. Fluffy Lumbers on püünel psühhedeelselt lainetava fuzz rock`iga. Lisaks on veel siin baroque electro-käkki (LA), kaasakiskuvat electro-indie-tralli, mis vägagi meenutab The Fall`i 90ndaid (Norse Horse), happelist sündidraivi lo-fi nurga alt (Sad City), noir`likku slowcore`i (Jeans Wilder). Julian Lynch ja Phil and the Osophers`i stiilinäited jäägu Teie endi avastada.

Kuula albumit siit

1-Speed Bike Pashto Translator Needed (Bandcamp)

Hiljuti läbis maailma muusikapressi uudis, et Godspeed You! Black Emperor tuleb 7-aastase pausi järel taas kokku, aasta alul üllitas GY!BE juhtliikmetest koosnev A Silver Mt. Zion oma kuuenda täispika ning GY!BE ja Exhaust`i trummar Aidan Girt aka Bottleskup Flenkenkenmike sai 1-Speed Bike`i kehastuses maha seitsmenda albumiga.

Kuivõrd “Pashto Translator Needed” on visuaalselt kaetud John Rambo (Sylvester Stallone kehastuses) näopildiga, märksõnadeks on Afganistan ja Iraak ning lood kannavad Läänemaailma suhtes mõnitavaid tiitleid, siis pole kahtlustki, kuhu suunas anarhistist montrèallane sihib. See on suunatud sõjategevuse vastu Iraagis ja Afganistanis. Nagu Girt ise küsib (ja ka vastab): “Mis on see sõda? Nad ise väidavad, et nende eesmärgiks on vabastada naised, võidelda narkootikumide ja terrorismiga, kuid naised on veel halvemas olukorras kui Taliban`i ajal, oopiumikogused on kolmekordistunud ning ei ole võimalik võita taktikalise sõjapidamise vastu võideldes”. Muuseas, tüüp palub loos Steve Earle Number One Taliban Commander otsesõnu Kanada ja Quebec`i rahva nimel vabandust segaduse põhjustamise pärast Afganistanis.

Mahukas, 71-minutiline ja 16-looline "Pashto Translator Needed" on segu poliitiliselt sarkastilisest sõna- ja tähenduste seadmisest ning fragmentaalsest elektroonilisest muusikast - elektrobiidid- ja piiksud, (pseudo) hip-hop, digitaalsed soul funk-vidinad, elektroonilised heliefektid, mis, tõsi, ei suuda siiski reliisi käima tõmmata. Erinevate elementide vahele ei sugene sünergiat, seaded jäävad veidi kuivaks-kriipivaks, eraldiseisvateks ja üheülbalisteks. Ainsana väärivad esiletõstmist Wiggle Wiggle Wiggle (Found Magazine tape from Ypsilanti Parking Lot Remix) ja Grrrls Look Good In Canada And Afghanistan (feat Mr Badman) - motoorsete electro-hop`i põhjadega käilad. Pluss Hotboxing The LAV May Protect You From The IEDs - kõmisevate bassipõhjade ning peapööritust tekitava saundskeibiga rida. Tõepoolest, superkäilad, mis toovad albumile värskendavat tuulutust. Teisalt, manifesto-elektroonikana täidab üllitis oma eesmärki küll.

Kuula albumit siit

6.8

[Vana ning oluline] Volumina Ciencia Ficción (Peppermill)

Benjamin Zàrate aka Volumina on järjekordne kinnitus veendumusele, et hetkel löövad latiinod-segaverelised tugevate elektrooniliste mõjudega avant-indie`s laineid. Ühemeheprojektid nagu Neon Indian, MillionYoung, Toro Y Moi ning Wonder Wheel (viimane postitas oma Myspace´i leheküljele traktaadi tuleviku popmuusika tehnilistest võtetest) loovad 21. sajandi teise kümnendi popkehandit. Chillwave/glo-fi, shoegaze, dream pop, lo-fi, psühhedeelia ja elektrooniline tantsumuusika on siiani olnud peamised vahendid, milledest on uusi muusikalisi universume vormitud.

“Ciencia Ficción” on mehhiklase järg samal, st 2009. aastal ilmunud debüütalbumile “This Is Our Home, Please Come In!” (mõlemad üllitatud Kanada leibli Peppermill all). Seos ei ole üksnes kronoloogiline – harmooniatest-meloodiatest laetud indietronica/electro-indie hüljatakse enamuses ning täidetakse ja segatakse avant-proge/zeuhl`i, 60ndate-70ndate kummituskogumike helide ja space age pop-mullistuste kollaažiks. Justkui Mort Garson-abielupaar Barron`id ja Magma-Eskaton leiutanuks oma tippaegadel ajamasina ning maabunuks kolm-neli kümnendit hilisemasse aegruumi. Paraja koguse müstika ja ängiga segatud teatraalne element ajab kombitsad kuulaja alateadvusesse. Näituseks vastupandamatud ava- ja lõpurada.

Kuula albumit siit

[Artistid] Ergo Phizmiz

Ergo Phizmiz
Ergo Phizmiz
Free Music Archive
Myspace
Lastfm

[Artistid] Ark Arsenal

Ark Arsenal

[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)

Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] The Caretaker recollected memories from the museum of garden history (VUKZID)

Manchesterlane James Leyland Kirby on kahtlemata tõestanud end ühe olulisima avangardelektroonikuna viimase kümnendi jooksul (The Caretaker; V/Vm). Peale tema, Robin Rimbaud`i aka Scanner`i ja Philip Jeck`i kohe ei meenugi teisi kontseptsioonist lähtuvaid avangardiste-elektroonikuid, kelledel olnuks niivõrd võimas kunstiline väljund.

Tõepoolest, nagu pealkirigi "recollected memories from the museum of garden history" vihjab, on siin mälul ning mäletamisel kanda oluline roll. Metadata`sse oli valmimisaastaks märgitud 1928 (ilmselt 2008). Mis sisulise külje pealt ei pruugigi vale olla, kuivõrd Kirby kasutab arhailisi salvestisi, asetab neile filtrid peale ja vahele, võimendab lindisahinat, lisab digitaalset hõredust ja krõbedust. Tulemuseks on, et toaorelite (reed organ) passaažid ning bigbändide orkestratsioonid omandavad eriliselt kummitusliku mõõtme. Album koosneb pooletunnisest träkist, mis on olnud osa ühest muusikalisest sündmusest Londoni Aiamuuseumi ruumides ning üles ehitatud - nagu ma aru saan - oma varasemale muusikalisele kogemusele - seda lihtsalt meenutades, jäljendades ning taastades. Mille tulemus õnneks ei ole ka eikuhugi kadunud - üllitatud Kirby enda leibli VUKZID all. Samas on üsna kummastav mõelda, et 80 aasta pärast võidakse meenutada reliisi, mis keskendus veel 80 aastat varasemale muusikale.

Kuula albumit siit

Cagey House B for Breakfast (Bypass)

Kas B for Breakfast" on sama, mis oleks "H hommikusöögi tarvis"? Või peab jätkuvalt täht "B" seda seost tunnusmärgitsema? Või hoopis mõni teine initsiaal? Näiteks M(esilane)? See on ilmselt sama, mis küsida, mis eristab Dave Keifer`i 13. albumit tema eelmistest teostest "Lark" ja "1902". Narratiivi muutused pisiasjades, millel on illusoorne moment juures, st tegelikkuses ameeriklase muusikalist kehandit muutmata. Hoolimata tõigast, et Jaapani leibel (Bump Foot) on vahetunud Hiina oma (Bypass) vastu - viimane on ennekõike tuntud rütmikeskse elektroonilise muusika kataloogi läbi. Tõepoolest, Cagey House`i kulg - 5 lugu 14 minuti sees - on jätkuvalt mittetantsuline ja sämplikeskne - kummastavad miljööd, happelised sündipassaažid, spooky klaverimuusika, teatraalsed sopransämplid - mis kokkuvõttes justkui pärineks kusagilt kummitusooperist. Sametise interjööriga art house-muusika. Metafüüsiline noir. Minu lemmiklugu on Honey Yep Nope - hunnitute vokaalosiste ja klaveriakordidega klanitud sundimatu electro-draiv.

Korralik tasemenäit jäjekordselt. Teisalt - kuivõrd seda üllitist võiks vabalt ka eelpoolmainitud albumite osaks arvata, siis ootaks ameeriklaselt juba uutele aladele liikumist. Muidugi, daoistlikust perspektiivist vaadatuna on kõik jätkuvalt korras - kulgemine ilma kulgemiseta.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Pretty Lights

Pretty Lights
Myspace
Lastfm
Wikipedia