Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Samplecore. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Samplecore. Kuva kõik postitused

2/03/2011

[Old but important] Retrigger Jeanie & Caroline Album (Psicotropicodelia)


This album of 15 tracks sounds as a maelstrom of styles and sounds, veering from electro-rock, psychedelia, samplecore and fusion to creepy chiptune/8-bit shreds, joyous brass music and library music/space age pop samples. Indeed, it might be seemed as a kind of weird compilation compiled by diverse artists from here and there. Yet, Jeanie & Caroline Album is a brainchild by the one and only musician Raul Costa from Brazil who firstly released it under the title Jeanie & Caroline at Ego Twister in 2007. Now it is empowered by three more tracks including the huge LIVE at neverland (MixSetBonus). More concretely, on this publication Costa is intended to convey heavy guitar riffs, bubblegum-pumped big-beat paces, sublime doo wop, trashing surf pop, caustic synth glimpses and catchy brass fields, sometimes reminding of the Saint Petersbourg`s combo Messer Chups by its slightly mocking manner regarding the attitude against pop cliches or the French combo Juanitos by its stabbing blend of psychedelia, surf pop and brass attacks. On the other side, paying a tribute to the early electro pop experiments by The Silver Apples as well. Sometimes the tracks glide into the easiness of chillout pop, exploiting in half-transparent way some well-known pop motives (for example, Edward Grieg`s Peer Gynt). Indeed, the whole is a bulimic attack yet it is a sort of refreshing sonic binge first of all.

Listen to it here

11/19/2010

[Artists] Illnathix

Illnathix
Qulture Production
Nihilistic Droid
Shkart
TRASHFUCK NET/Records
Punk Ist Pop
Amduscias

Skrow! Media
Mind Noise Disintegration
Sarutra`s Music

Sun-inside Speed Beauty (Section27)


The Ukrainian project`s first track is named as Transparency Palm which might semantically have a reference to Faust`s first, so-called X-ray album, and the album title might referentially be related to krautrock style in a bit broader sense as well, though its surrealistic and shimmeringly sounding approach is more keen to hauntologic and sampledelic outputs rather than come to over for manipulating with motorik and hypnotic conceptions. Indeed, 13 tracks consisting of weird low-end synth effects, have been played out via high-key sonic patterns, though mainly on the lo-fi mode, remembering strongly of Cagey House, and Manuel Buerger sometimes. In fact, weird can be perceived without the weirdest ones. For example, Tragic Ceiling has been brought forth through mystical spiritual music, respectively to the Russian orthodox tradition. This track could be associated with the collaboration acts of Alexei Rafiev and Alexei Borissov (two albums under Clinical Archives).

Listen to it here

8.3

10/15/2010

Dan Score This Too Shall Pass (Dramacore)


Britt Dan Score on napisõnaline, öeldes, et ta armastab breakcore`i ning talle meeldib didgeridoo`d mängida. 10-looline album on vähem kui 25 minutit pikk, ometi tuleb sellelt ohtralt käändeid, pöördeid, viiteid ning stiiliristandeid. See mõjub kui ähvardav klubiguerilla-tõbras keset tantsupõrandat, irve näol, vehkimas ootamatult ja laia kaarega. Breakcore-kolin ja -huligaansus, jutusämplite kontekstualiseeri(ma)tus-ootamatuse efekt, kurjaloomulised ning raskelt täispikitud jungle-rütmid (mis kõlab kohati kui Ed Rush`i & Optical`i muusika), nuklik sämpledeelsus, paljutestitud plunderphonics-esteetika, 8-bitiste rütmide lõikavus ning vana kooli sõjamängude madalabitine täristamine. Looomulikult kõige selle juures ei tohi sarkastilist momenti kõrvale heita.

Kuula albumit siit

8.4

3/15/2010

[Vana ning oluline] Cagey House Elephant Orange (Umor Rex)


Suurepärane 11-looline reliis David Keifer`ilt Mehhiko leibli Umor Rex`i alt. Album, mille ta üllitas 4 aastat tagasi, ennustades ette Cagey House`i hilisemaid, puhtalt sämplipõhiseid teoseid ("Lark"; "1902"; oma pärisnime all salvestatud "The Cartoon Mouse Regards"). See album pärineb veel sellest ajast, kui ameeriklane oli Fruit Loops`i heeros ning iseloomustas oma saundi elektrooniliste vahenditega mängitud rockmuusikana. "Elephant Orange" on väärikas osa space age music/exotica pop-fiilingust, kõlades lõõgastavalt ning ajatult. Õieti võiks seda nimetada kui space ageless pop. Mõnusad psühhedeelsed elektronsaundid, happelised harmooniad, distinktsed meloodiad. Killereid on mitu - nimilugu, samuti saffron steps, swanko backway, bebe ebullient, tin star vs. the mikado. Muide, kahtlustasin, et bebe ebullient`i näol maksab Keifer tribuuti Bebe Barron`ile - ruumipopi ühele suurimale staarile -, enne kui ameeriklane konkreetsel juhul minu kahtlused hajutas. Kuigi nii mõelda ka ei ole vale, seda enam, et Barron`i-paari muusikast peab ta väga lugu. Ka ülejäänud lood on meisterlikud, kuigi rõhuasetus näib rohkem struktuuril ning heliefektidel baseeruvat.

Kuula albumit siit

3/14/2010

a27 z archiwum.G (pitu pitu recordz!)


a27 järjekorras teine album “z archiwum.G” koosneb 6 loost kogupikkusega 10 minutit. Põhimulje? Kui olete kunagi katsetanud-salvestanud mõne sämpleriga, siis aimate, mis siin juhtuda võis. Sellele on salvestatud erinevaid rütme ja naturaalhelisid (kraanist valguva vee vulin, vokaalhäälitsused-oiged) pluss tuuranud sämpleid brass- ja jazzmuusikast. Seejärel lülitanud sisse masina rütmifunktsiooni ja slice-režiimi, keerates sellele suvalt kõrvale control effect-nuppe. Tulemuseks on ka suvalt tükeldatud helipilt. Sämplisõda. Vastanditest koosnevaid skaalasid on mitmeid - hõre-tihe, emotsioonitu-sugestiivne, anonüümne-paljuütlev, kramplik-voolav, psühhootiline-lõõgastav, arusaamatu-mõistetav, diletantlik-meisterlik. Kuid kindlasti olulisim on, et siin ei hakka igav. Kontseptuaalne eeldus on ju tuttav - vaimustus "vigadest" (elik valikuvabaduse temaatika) ning kaose representeerimine konkreetsete isikute peades (Filip Golarz ja tema poeg Adolf). Inimene kõnetab masinat, ja vastupidi. Sämpli- ja masinaajastu pidu ja pillerkaar. Kuigi ilmselgelt mitte tantsimiseks ette nähtud.

Kuula albumit siit

8.2

2/09/2010

[Vana ning oluline] Mu. Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales (Headphonica)


Veel enne kui asuda järama uue aasta (alguse) kurioosumit - Ergo Phizmiz`i kolossaalset, üle 14 tunni pikkust albumit “The Faust Cycle” - , põikan innovatiivmuusika leibli Headphonica ühe teise väljapaistva üllitise juurde.

Kuigi puertoriikolasest trummari Nomar Díaz`i (ND) aka Mu. teos “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales“ on kõigest 35 minutit pikk (14 lugu), on see informatiivselt mahukas. Amüsantne fakt on, et enamus selle eelmise aasta albumi helidest on salvestatud mobiiltelefoni osadest kokkuklopsitud mikrofoni ning fooliumpallikesega.

Teadmata täpselt, kuidas eelpoolmainitud protseduur välja näha võis, keskendun konkreetsetele helidele. ND trummeldab, andes vahetevahel ka vaikusele voli. See ei ole ainult free jazz - see on avangard. Ta - pluss mõned abilised - sämplib trummide kohale pärishelisid - indiaani šamaani(itk)laulu ning piaanohelisid; lisaks on siin veel elektroakustilist metallimüdinat, thrill and bass`i/vabavormilist freakout`i ning sünteetilisi saunde. Ning vahetevahel võtavad võimust etnotrummide põhjad. Teisalt on siin ka pesuehtsat hardcore rock`i (Demi Moore) - seda küll psühhedeelse kaldega. Tõepoolest, albumi pealkirja esimene ots näikse viitavat psühhedeeliale ning teine pool katkestatud-katkenud muusikapaladele. Esimese poolega võib nõustuda, teise osaga mitte. Tegelikult ju ei katkestata muusikat - lood on vaatamata detailirohkusele selgepiiriliselt liigendatud, kuigi samas võivad teineteisest täiesti erineda -, vaid ehitatakse laastava röövkäigu tagajärgedele - väljarebitud sämplite vundamendile. Minu lemmiklugu on Loubriel´s Psycodelic Odyssey, mis põhineb sünteetiliste helide abrassiivsel massiivil, soleerival bassisekventsil, kergel trummeldamisel ning süntekapassaažidel.

Kokkuvõtvalt võib väita, et “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales”`i kõige peamiseks omaduseks on sellega kaasnev vabaduse tunnetus - albumi lõppedes on selge, et helid olid pelgalt vahendid selle saavutamiseks.

Kuula albumit siit

11/22/2009

[Vana ning oluline] Chenard Walcker Houseplant (Free Sample Zone)


See arvustus oleks pidanud märksa varem välja tulema...

Nähtavasti Chenard Walcker`i nimi ei ütle enamusele midagi vaatamata tõigale, et prantslase diskograafia jääb 30-40 albumi vahele (seda kõigest 4 aasta jooksul!). Ta pani aluse leiblile Free Sample Zone. Nagu sellest välja lugeda võib, olid sämplid tema muusikas olulisemal kohal kui enamusel muusikutest. Tõepoolest, teda võib õigusega lugeda plunderphonics/sound collage/ cut and paste-liikumise üheks järjepidevaimaks ning huvitavaimaks esindajaks viimase dekaadi jooksul. Mida kõike ei või tema muusikas kuulda – jazz`i ning funk`i erinevad standardid, latiino- ning kaasaegsed linnarütmid, soul, bossa nova, bhangra, disco house, šansoon, torupillihelid, gregoriaani laulud, Bollywood`i skeene. Tuntud helikätkeid jookseb tema muusikast üksjagu läbi. Teisalt oli ta üks esimesi vaba muusika kontseptsiooni juurutajaid. Tema tegevuse ideoloogiliseks lähtekohaks oli, et varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine on eetiline tegevus ning sisaldab eneses uut autorlust. Tõsi ka - tegelikult on ju see recycling-tegevus! Lõviosa tema muusikast ongi reliisitud Free Sample Zone all (paar albumit on tulnud ka WM Recordings`i ning Comfort Stand`i alt välja). Muideks, FSZ all on oma muusikat üllitanud ka tuntud Iisraeli kirjanik, näitleja, poeet, muusik ning vabamõtleja Roy “Chicky” Arad, kes esindas Iisraeli 2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel poliitiliselt skandaalse ansambli Ping Pong koosseisus, lehvitades esinemise ajal Süüria lippu. Nende lugu Sameach oli muuseas NME võitjasoosik. Tegelikkuses jäädi tagantpoolt teiseks... . Arad`il on Walcker`iga mitu albumit kahasse tehtud. Ka FSZ diskograafia viimaseks albumiks jäänud, Iisraeli-Liibanoni (Hizbollah`i) konflikti vastustav “Streets (Haifa-Beirut)” oli “Chicky” ning Walckeri koostöö. Prantslasest rääkisin ma minevikuvormis seetõttu, et ta langes 2006. aastal diabeedi tagajärjel koomasse ning pärast seda on ta maailmast arusaamise viis võrreldav väikelapse omaga. Õnneks jättis ta endast korraliku pärandi maha. Varem või hiljem saavutab Walcker oma aujärje, pole kahtlustki!

Tegelikult ei olnuks vahet, millise albumi ma Chenard Walcker`i repertuaarist välja valinuks. Albumid esindavad ju üht ja sedasama sämplimoolokit. Käesoleva albumi 42 lugu annavad hea ülevaate Chenard Walcker`i loomismudeli(te)st. Sisulise poole pealt on kuulda Kesk-Ida etnorütme, psühhedeelset flöödi- ning kammermuusikat, musta funk`i ning rnb`d, afrofuturismi, tantsubiitidega vürtsitatud spoken word`i. Koguni kaks hümni on esindatud – smooth-jazz`ilik Prantsuse ning riffkitarridest kiiskav kiiretempoline USA oma.

Kuula albumit siit

11/10/2009

Canoply Games Cthulhucore (Qulture Production)


Canoply Games on Siberist Bratskist pärit projekt, milles osalejad peituvad karmide pseudonüümide Sick soul, Inquisitive mind, Grief ning Doomed world taha. Nad on 3 aasta jooksul üllitanud 6 albumit ning teinud koostööd kohaliku post-rock ansambliga Billion Yellow Birds. Selle aasta alul üllitas Dramacore juba nende best-of albumi. Produktiivsus, efektiivsus, innovatiivsus. Kõlab just nagu turumajanduslik visioon. Nali naljaks, Canoply Games on kõike muud kui seda - nad on kogu oma loomingu vabalt kättesaadavaks teinud ning endid sõnaselgelt kapitalismivastaste loosungitega ehtinud. Selles ei ole ka midagi uut ning üllatavat - radikaalsele kunstile on ikka omane olnud sügavale vasakpoolsusesse või anarhismi langemine. Igal juhul on need 4 (?) venelast ausad erinevalt Manic Street Preachers`i tüüpide sugustest tegelastest, kes ühelt poolt pasundavad padupahempoolsusest, kuid teisalt söövad hea meelega nonde käest, kes vabalt võiks nende esimeseks rünnakuobjektiks olla. Veidi skisoidne olukord, või kuidas? Kuidas siis selle usutavusega jääb?

Canoply Games`i muusikat on iseloomustatud kui erisugustel saundidel ning heliefektidel põhinevat sünteesmuusikat. Kui seda kuidagi žanriliselt piiritleda, siis ma iseloomustaksin seda kui avangard-süntpoppi (või anti-süntpoppi), milles võib kohata viiteid ka teistele stiilidele - põhiliselt modernsele klassikale, spoken word`ile, vabas vormis jätsule, hardcore`ile ning digielektroonikale. Viited mujale on sageli ootamatud, äkilised, tekitamaks pigem kontrastsust
kui uusi suunitletud eesmärke.

Vene eksperimentaalmuusika keskkonna Qulture Production all üllitatud album "Cthulhucore" üksnes süvendab viidete tulevärki ning lõhestumust. Niigi lühikesed Canoply Games`i lood (v.a mõned erandid) on keskmiselt poolteise minuti pikkused ning kuuluvad ennekõike helikollaaži valdkonda. Helipilt on intensiivne - albumi juhatab sisse reipalt svingiv jazz, mis varsti asendub raskete metalcore-riffide, imiku nutu ning ebamääraste rütmimustritega. Kuulda on ka Fantomàs`i naeru samanimelisest legendaarsest 60ndate Prantsuse filmitriloogiast. Intensiivne trillerdamine peatub hetkeks kuuendas loos. The same name peegeldab Canoply Games`i uuest küljest - kinemaatilise nu-jazz`i vaatevinklist. Rasked rifid, õõnes undamine ning intensiivne ja eripalgeline trummeldamine jätkub siit edasi kuni juubeldava lõpuni. Koostisosad püsivad kenasti koos. Müriseb kohati MoHa! ning Mike Patton`i raskekõlaliste eksperimentaalprojektide sarnaselt, kuigi metoodiliselt näib uitavat Chenard Walcker`i ja People Like Us`i mängumail. Ju see siis ongi cthulhu.

Kuula albumit siit

8.7