Pamba Lost Tapes (Clinical Archives)

The brothers Lenhart from Serbia started off in 1999, having before it played in the line-ups of different groups (Random Group; Pessimist). The recent issue consisting of 10 anonymous tracks is a decent case about rigid, even filthy guitar-lead penetration and its whistling feedbacks and whimsically caustic sounds of analogue synths and occasional assistance of a rhythm machine fluttering in the area of spaced-out rock jams, dadaistic patterns and nihilistic noise blowouts (which sound will be progressed into the sort of alarm sirens at times). In fact, all of tracks are recorded in live. Imagine a kind of formula which bases upon the early Einstuerzende Neubauten meets Gong. Or CAN`s live sessions fronted by Damo Suzuki. Yet, those descriptions are only some of the many possibilities. However, the track Untitled 06 does carry the most genuine hallmark of their brand.

Listen to it from here

8.8

[Artists] EDASI

Artishok
History of misery
Myspace
Lastfm

[Artists] No Pavarotti

KLaNGundKRaCH
Bandcamp
Lastfm

TakeMeToTheMorgue! Oblivion EP (Torn Flesh)

I have wondered for myself for a while that the web-based music has had inverted outputs regarding its charts somehow. First off, at the top of download rates can be seen some curiosities and non-musical phenomenons (The Conet Project - Recordings of Shortwave Numbers; Wakka Chikka Wakka Chikka: Porn Music For The Masses). Besides it, some labels (Clinical Archives; Torn Flesh Records) concerned on the most lateral scenes off the pop music centre have reached off a thousands of download rates per day, which apparently does mirror for the crowds of experimental music-oriented lads and gals to be veiled behind the Internet music. By the way, this tendency is closely related to a hype relied upon the drag/witch house/crunk shoegaze/screwgaze movement, which uprising trajectory had initially been a matter of the blogosphere only.

Indeed, Torn Flesh Records is a label with increasingly growing discography, which spot is basically focused on bellicose dark/black/grind/noise, on the first place, and electronic overthrows applicated to it, on the other side. In fact, Jessie Martin aka Ylnez Payne aka TakeMeToTheMorgue! from Stuart, Virginia, vis à vis with the label does have a bit different reference set, delivering its touch on (modern/neo) classical music-inflected shots (15 tracks). By its fundamental aspect, of course, it is buried into dark and funeral - still slow-paced rhythms are sometimes stopped to be accessed to the ground, segued seamlessly into lethargic sleep to get have lots of plays with shadows and roaming between the visible and invisible in Nowhere Land, or on the other way, having fast run for noise-near peaks and raging low bass tectonics.

Listen to it here

8.5

Model Warships Capsules (Bandcamp)

No doubt, Leeds-based Michael Waters is an idiosyncratic singer-songwriter, who has issued 4 releases during last 2 years under the likes of Tavern Eightieth, BeatIsMurder, and Bandcamp. For an argue, concerning on his abundant experiences and possibly much collected know-how in various experimental ensembles (Perfect Writing; Shi Toys; Syuzhet; The Amber Sleep; Cedar Trees), it should not make a big heck of his (sub)conscious expressions and stylistic palette. Indeed, it is eccentrically diverse on each of his issues, stretching out to form kinds of striking wholes consisting of wide-rangely used plaintive and sometimes dirge-alike vocal manners encompassed by noise and hiss-infused guitar strummings, which is enriched with glockenspiel snippets, electronics and stereo effects. Finding out his nichè in drifting between the ways of silence and noise, calmness and unrest, dream-alikeness and horribleness Waters` music is compared to such defiant pop acts as Xiu Xiu, Frog Eyes, Belong, Sufjan Stevens, and Martin Grech. By my side I would add the metal-slapping adoreness of Einstuerzende Neubauten, and dream folk-esque invertedness of Pipher, and Barbagallo.

The whole array of the abovementioned elements are proudly represented on Capsules too, though, some new elements are up here for Waters` weird conception to be completed. For instance, through electro-cadenced undercurrents and metallic abrasiveness are brought forth some new grinning facies. No doubt, Model Warship is one of the most powerful representatives in the New Weird Europe movement nowadays.

Listen to it here

9.4

[Compilation] Artificios 3 (Sincro)

The Argentinian label/experimental electronic music platform Sincro is back after for a while. It is their third compilation consisting of musicians coming from Argentina, Peru, and Spain (Catalonia). Asolaar, GUM, Ivliss, Juan Dub Silva, Mezzo, and Omar Lavalle are the names up there to get set up with an excellent smorgasboard of industrial/noise-infused repetitive cadences, the abstract abysses of noir-esque soundscapes, microtonal/monotonal manipulations, rough audio processing, and the blaze-framed pavements of pulsating glitchtronics. Although you can hear some similarities with the nihilistic approach of the 70/80`s industrial music, the borealic senseless of Pan Sonic, or the frightening neuroticness of Suicide, it is an universe regulated by its own rules. In fact, while it is an impressive compilation, you shall have to listen to its two precedessors as well.

Listen to it here

[Artists] Modern Warships

Model Warships/Bandcamp
Tavern Eightieth
BeatIsMurder
Myspace
Lastfm

[Artists] Illnathix

Illnathix
Qulture Production
Nihilistic Droid
Shkart
TRASHFUCK NET/Records
Punk Ist Pop
Amduscias
Skrow! Media
Mind Noise Disintegration
Sarutra`s Music

Head In Body Not So Empty EP (KLaNGundKRaCH)

Head In Body, the Czech-based project`s new EP sounds most time like a tribute to Suicide, a legendary no wave band from the USA. More specifically, it sounds as the album of a kind of variations dedicated to Vega & Rev`s creepy (anti-)hit Frankie`s Teardrop. Sonically it does mean that certain elements are nicely represented here - psychotic, chopped, and through delay-channelized mutated vocal effects bring forth themselves as the dominating pannel of the sound. On the other side, the EP build up a bit difference, succeeding keep moving elsewhere. And the different elements do base upon the experiments of profoundly low bass drones and brown noise crackles to have brought on the other side, and driving in the wake of Pan Sonic. Anyway, in a good shape balanced ominous album.

Listen to it here

8.8

d.Forma mecanica de fluidos (Format Noise)

Format Noise is such a kind of label which has not been very keen to issue a lot of music. Thereby some albums having released per a year are really expected for. A lot of (good) artists I have discovered for my great pleasure are often be found from here. No doubt, d.Forma (from the USA) is a pro-sided project as well, with a long tenure yet, having released its first outbursts in the first side of the 00`s.

6 tracks, having their drive through noise-infused industrial and EBM beats. Experimenting with various pace speed changes-effects, on different levels of uncompromising hard beat intenseness, d.structed and nihilistic electronic structures and gloomy neoclassical ambiences behind it do make up a lot of impressions from the start to the very last seconds. The favorites of mine are the starting track Eight, and Mine. In a nutshell, this is the music on the ground of pop periphery while it is enjoyable enough.

Listen to it here

8.7

[Old but important] Eukariota Animalia (Fariscal)

Someone Nicolàs B, In Buenos Aires living 26 years old musician, who is recording at home with a guitar, bass, some keyboards, 4-track tape recorder, and a precarious recording technique, making really genuine stuff on his own. Indeed, the way how subtle and lush guitar sounds do shimmer around invisible axis or are arranged to throw hooks here and there, which are sometimes introduced or followed by brown noise-covered short segments or spoken word samples, are made up by the position of a genius. Regarding his guitar works and some experimentation with noise, considering also crossovered lines, he does show up his closeness to Jim O`Rourke; or the monotonic synth lines find out the way up to early Stereolab`s aesthetics. Animalia was his debut release (2007) followed by Un Dia Luminoso (2010). The maximal result with minimal instrumentation.

Listen to it here

[Artistid] Kuollut Muisto

Myspace
Svag, Ond og Liderlig

[Vana ning oluline] Thierry Massard Staircase And Corridors (Bandcamp)

Rääkides tänapäeva blogide populaarsusest, siis ühed külastatavaimad on kahtlemata vanadele ning väikesetiraažilistele industrial- ja noiseabumitele (reliisitud kassett-või vinüülformaadis) pühendatud leheküljed. Vajadus selle järele on suur, kuivõrd püütakse vaheldust leida tänapäeva (digitaalsetele) saundidele ning liialdavatele obsessiivsetele saundipededele, püütakse tutvuda reliisidega, mis ennekõike olid toored ja jämedad analoogküpsetised (mille tegemiseks kasutati kardinaalselt teistsuguseid meetodeid). Ning teisalt, vanad (ja parimad) tegijad leiavad seeläbi taas tunnustamist ning vajadusel lisatakse muusikaajalukku täidendavaid infopudemeid ja mõjujooni (pärast hindamist ja seoste leidmist).

Thierry Massard salvestas aastatel 1979-1982; tollal 20ndate eluaastate alguses prantslane kasutas ülesvõttekeskkonnana vanemate vana garaaži, mille keskpõrandale asetas monofoonilise rekorderi, asetades selle ümber muu tehnika, kuhu kuulusid antiikne Wem`i kajamasin, lasteorel ning odav kitarr; lisaks olid varustusse hulgas "mõned kontrollimatud ja veidrad pedaalid" ja väike raadio, mida ta kasutas kitarri-, hääle- ja pedaalivõimedina. Ka sämplimisest ei saanud mööduda ilma b-kategooria õudukast katkeid laenamata. Lisaks käesolevale pärineb tollest ajast ka album "SüBE Version", millest Massard tegi 50 koopiat, saates need mööda ilma laiali (nt Cosey Fanni Tutti`le Throbbing Gristle`ist).

13 loo vältel (mis algselt oli üllitatud Metropublik`i alt mõned aastad tagasi) kuuleme vana kooli industrial-muusikale omast nihilistlikku minimeeritud käiamist, monotoonseid delay-efekte, kõikvõimalikke kahinaid - mis pärinevad raadio ebamäärastelt lainepikkustelt, lindisahinatest ja väliste konkreethelide ebamäärasustest -, mikrotonaalseid katsetusi ning elektroakustilist ruumiga manipuleerimist. Uutest, hiljem töötlemise käigus lisatud efektidest tasub märkimist EVP (electronic voice phenomenas) kasutamine, mida võib peaasjalikult kuulda lugudes What² ja What What.

See album on ennekõike mõeldud neile, kes peavad lugu helikunstist, (vana kooli) industrial- ja müramuusikast, inimajaloo muusikalisest pärandist ning selle arhiveerimisest. Peab aru saama, et pärand ei ole ainult see, mida poolpaljad näitsikartiklid MTV kaudu esindavad, ning hea meel on tõdeda, et vähemalt 130 inimest on "Staircase And Corridors"-le juba heakskiidu lisanud.

Kuula albumit siit

[Artistid] Thierry Massard

Thierry Massard/Bandcamp
Thierry Massard
Kreislauf
Lastfm
NoCo...mment
the questionnaire

Joxfield ProjeX Smorgasbord - Oddities and Rarities 2005-2010 (Clinical Archives)

Oax ja Yan on tagasi - kaks pöörast Rootsi vanameest on tagasi. Ning reeglina mind ei huvita, mida vanad muusikud teevad: mind ei huvita, mida teevad Robert Fripp ja Holger Czukay, isegi Morrissey, Brett Anderson`i ja Jarvis Cocker`i tegemiste vastu ei tunne enam huvi. Kuid nende kahe 60ndates aastates pässi toimetamiste vastu küll huvi ei rauge. Nad on vana kooli esindajad, sündinud mõned aastad pärast II Maailmasõda, aga teevad paljudele tänapäeva muusikutele silmad haledalt ette. Mehed on vinged tegijad, sest nendega on viimasel aastal kampa löönud King Crimson`i Pat Mastoletto ja tunnustatud küberpunkar Kenji Siratori (viimane on ka käesoleval albumil esindatud).

"Smorgasboard" on kahtlemata selle aasta oodatuim reliis siinkirjutaja jaoks. Ning taaskord ootusi ei peteta, purustades kuulajate parimadki ettekujutused sellest. 12 träkki aastatest 2005-2010, mis keskenduvad "rariteetidele ja veidrustele". Tõsi, see lisandus on suht tautoloogiline, kui olla duo varasema loominguga kursis. Taaskord balanseerimine ruumilise ekspansiivsuse, krautrock`i-kosmische music`i psühhedeelse lõpmatusemärgi ning hüpnootilise elektroonilise voolu vahel ja peale. Ning kui räägime lõpmatusest, siis mina olen seejuures väga maine. Ei ole mõtet kompositsioone eraldi esile tõsta, hoolimata tõigast, et need erinevad üksteisest oluliselt - nii elementaarselt kui emotsionaalse nurga alt. Lihtsalt see saund on lõpmatult, kosmiliselt hea. Ma ei tea täpselt, mida võib tähendada "kosmiliselt hea", aga selle albumi põhjal arvan seda aimavat, kuivõrd saund on autarkiline ning transtsendentaalne. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ning lasta helidel emotsioone ning vaimu laadida. Ning kui vaadata plaadiümbrist ning plaadifirma Clinical Archives`i diskograafianumbrit (402), siis tundub asi veelgi ulmelisem. Your inner space is our outer space.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Ehafh

Ehafh
Ehafh
Proc-Records
Dramacore
Glitch City
Severed Digit Recordings
Sickmode
Lastfm

Morgan Mittag The Death Of A Cryoborg (Glitch City)

Morgan Mittag`i 3-looline ning järjekorras viies album on raskelt vunki ning võitlevat iseloomu täis. Kui mäletate veel seesugust mängu nagu TANK, kus üksi või kahekesi tuli kaitsta ekraani allosas asuvat kotkast agressiivselt pealesadavate tankide eest kõiksugu virtuaalrägastikest läbi murdes, siis käesoleva üllitise miljöö suundub kangesti sinnakanti. (Isliklikus plaanis meenuvad 4-5-tunnised mängusessioonid). Neurootilised 8-bitised saundid, raskesti mattev sihin-sahin, prõgisev pruun müra, intensiivsed mürapannood. Siin on stiihiat, vabastavat entroopiat ning selginemisi. Nagu eluprotsessi reflektsiooni näited. Valesti ei tasu ka aru saada - see ei ole mingi pelk mängu live-salvestis, vaid oskuslikult komponeeritud teos. Siinkirjutajale imponeerib kohatine hillitsetus ning sellele järsult järgnevad allamäge veerema hakkavad mürarünkad. Glitch`idest täidetud space-bit avant-noise - nagu Morgan Mittag ise oma muusika kohta väidab. Kahtlemata üks enim kõrvariivavaid artiste 8-bitise muusika maailmast (Ashbrg`i, 8-bit Betty, Bliss`i, Teacups`i jpt kõrval).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Edgeist

Edgeist
Archive.org
Clinical Archives
Abdicate Cell
Amduscias
Lastfm

Edgeist Assembly EP (Clinical Archives/Edgeist)

Jätkame plaadifirma Clinical Archives`i ning (rütmilise) müramuusika lainel (päevad tagasi tutvustasin duot ddaA). Alates 2006. aastast 5 reliisi üllitanud lyonlase Edgeist`i kontseptsioon sümpatiseerib siinkirjutajale eriti. Mustvalged kaaneümbrised ning analoogne kujunditemaatika - mis varasema(te)ga võrreldes on veidi ümber paigutatud (nentigem, et "koostisosade" arv on samaks jäänud) - loovad usaldustunde. Prantsuse noisenik hoomab suurepäraselt oma kontseptsiooni piire ning sellega külgnevat valgustneelavat (piiri)tsooni. Süngete ning valjult kõrva paiskuvate karkasside masinlikud distorted-rütmid - millest õhkub ämbientset hingust - paiskavad metallipuru näkku ning panevad mustmateeria võnkuma, tekitades ühelt poolt assotsiatsioone brutal death metal`i, vana kooli nihilistliku industrial`i, klassikalise noise`i, industrial techno ning martial music`uga, teisalt ka Pan Sonic`u pauerelektroonilise kontseptualismiga (kurjakuulutav minimalistlik progressioon; träkkide pealkirjad nagu Tesla, Kinetic, Generator kinni(s)tavad seost Soome legendaarse müraduoga). Mõtteid korrapäraselt kanaliseeriv ning puhastav teos. Ning ka ei saa kuidagi jätta märkimata, et Kinetic ja Generator on pesueht killerid - suurepärase strukturaalsuse läbi. Kui Edgeist`i kaasmaalaste Daft Punk`i muusikat nimetati - võib-olla naljatamisi - (uueks) pungiks 13-14 aastat tagasi, siis seda loogikat aluseks võttes võiks tema loomingut lausa progeks nimetada.

Kuula albumit siit

9.4

ddaA (Antonis Anissegos / Oliver Steidle) - Zoonoses (Clinical Archives)

ddaA on Berliini duo Antonis Anissegos ja Oliver Steidle - impro, elektroonilise muusika ja jazz`i taustaga respekteeritud artistid -, kes pakuvad 20 minutilise seti improvisatsioonilist müra. Ei peagi eeldama, et 5 lugu oleksid väga eemalseisvad kreeklase ja sakslase varasemast personaalsest helikogemusest. Siin on psühhootilist ning (post-)hardcore`ilikku trummeldamist, lõgisevaid trummitaldrikuid, kuid lisandunud on ka vilisev-sisisev lobit-elektroonika, läbi delay-efekti juhitud trummeldamine (mis justkui pärineks CAN`i 70ndate alguse albumitelt), mis kokkuvõttes formuleerub abrasiivseks hele- ja tumedakõlaliseks lainetuseks. Paljud proto-elemendid on transformeerunud apokalüptiliseks post-trilleriks. Teisisõnu, noise-muusika mängitud jazz`i meetoditega, mille kvalitatiivne tasand saab tugevdust ettenägeliku (lühi)kontsepti kaudu.

Kuula albumit siit

8.8