Voyageurs Alien Iverson (FMA/Bandcamp)

Fayetteville-based project Voyageurs released the third issue, continuing their uncompromising proceeding within psychedelic-loaded space rock and fluttering drone rock/stonergaze/psych-rock conception on it. No doubt, I have no certain idea why the title of this 5-track release does have an indication to the former NBA basketball star and problematic boy Allen Iverson who is playing in Turkey at the moment. Obviously it is related to a word game only. Or might there be an entrace for a kind of alien rock in some way as well? If to consider the set is used to hint at strongly moaning vocal manners while being full of burnt-out emotions and making out in-nervate motorik undercurrents through the interplay between spaced-out guitars, castanet shakings, murky cadence piles and hypnotic circle-moulded gears at times, indeed, it does have a strong appeal upon it. Especially impressive combination of those elements is the ending track Sleeping Outdoors. If you have been into the music by the likes of Spacemen 3, Spiritualized, The Brian Jonestown Massacre, anyway, this small bunch of songs could exactly be thought for you in the first place.

Listen to it here

9.0

[Compilation] VV.AA. - Rock Against Mommies vol. I: Attack Of The Space Mommies (Kill Mommy)

Don`t be afraid of the Sicily-based label Kill Mommy Records` slogan which suggests that this is a label for homemade rock`n`roll for amateurs. In fact, this so-called amateur-ish music has its powerful output and subtle sense of feeling which often overweights lots of examples regarding so-called established (indie) music. Here are 25 tracks represented showcasing a retrospective cut about the label`s active period during the last 2 years including such artists like Vanny Zero, Nowhere Boy Simon, The Last Merendina, The Big Wireman, Thee Undead Big Blues Shit, With Bubble In The Jungle, Dead Bugs, Ryan Patrick, Cafè Bakunin, Stereo Moon, The Brazierlights In The Window, Johnny Hoodoo, Vaqueros Paganos, Quint Baker, Jim Guittard, Ana Threat, My Pal Dragon, Plakonik Projekt, Thedirtycoast, Therese De Genova, Jon E. Erkkila, Sbirros, Gone Fishing, Mumble Mumble Mumble, and Billcarson. In a more concrete way, here can be heard such kind of music which veers from crackly blues and rockabilly madness to sophisticated alt-folk/folk indie/weird folk experiments and catchy indietronic jams, from psychedelic garage shootings and schizoid strummings to new wave and austere, roots-influenced string music from straightforward grrl riot punk to rough, even exorcized bass gears of psych-rock. The geographical range is also ultramundane: from Italy to USA, from Canada to Scotland, from Argentina to France, from Brazil to New Zealand, from Austria to Denmark. One cover can also be found from here:Nancy & Frank Sinatra`s Something Stupid by Vaqueros Paganos.

Listen to it here

Shattered Darlings and Liquid Kisses Shattered Darlings and Liquid Kisses (Is This Music?)

Shattered Darlings and Liquid Kisses is a combo from Long Island, NY, USA, which is headed by songwriters Matt Richards and Tony Delgado (line-upped by James Johnson, Lillian Richards, and Debbie Hass, and their partly unknown keyboard player). Their debut issue is represented through 20 tracks within 53 minutes full of loaded guitar drives, subtly offered psychedelic synth shreds and solidly elaborated dream-alike vocal arrangements all in all building up dynamic sonic architectonics. If you have been a fan of My Bloody Valentine and the Irish quartet`s ascending guitar layers then their basic approach might be felt into your expectations and visions, though, SDLK does add their suggestive point of view. Moreover, by its loud, psychedelia-soaked and sometimes soothing approach does SDLK`s soundscape hint at the glorious and influential tradition of psych-rockers, dream poppers and power rockers as well. Honestly, it is a very pure rock`n`roll blowup obviously working superb in different situations and at any time out. To complement this experience for I highly recommend listen to SDLK`s EPs as well (In Tangiers; Chick Pop Vocals under Nana`s Records).

Listen to it here

9.6

[Old but important] Werewolves Dance Raincoat Dress (BNS Sessions)

I tried to analyze and find out for myself the main intention hidden behind the name of a US-based 5-piece ensemble, of course, in correlation with their multicoloured musical approach. It might be realized out that the title "Werewolf" is appropriate enough for reflecting upon the difference between the main core and lateral shreds of their musical conception, drifting between the mainstream and peripherical murky areas relied upon the nowadays and past experiences of (alternative) pop music. In a more concrete way, the 12-track album released at the end of 2009 does have a lot of references biased heavily toward the head-on psychedelic swayings of old school monsters (Vanilla Fudge; Manfred Mann, early Pink Floyd, ) and some later hypes (Kula Shaker), groovy drone-infused motorik rock a la Spacemen 3, Brian Jonestown Massacre and early Spiritualized, and Neu! as their precedessor, on the other way, their tie-up to the mainstream currents reminiscent at times of the likes of Franz Ferdinand, and Keane does build up a gleamy backbone based upon joyous guitar gears and distinct even manifesting/shouting vocal lines or hovering below the piano-based soulful soft-rock ideas. Last but not the least - I am really fascinated by the ending track House Of Anarchists which does satisfy my very need for Spiritualized and Bobby Gillespie`s apathetic fuck-off posture. All in all, Werewolves did play out via Dance Raincoat Dress a magnificient whole without any weak examples thereby being one of the most dynamic, completed rock releases you could find out from the the last years. As they have said at their home page that the only way to support revolution is to make your own.

Listen to it here

[Artists] Modern Warships

Model Warships/Bandcamp
Tavern Eightieth
BeatIsMurder
Myspace
Lastfm

[Concert] A Silver Mt Zion Live at La Sala Rossa on 2005-06-16 (Archive.org)

A Silver Mt. Zion (and its various titles), a band from Montrèal, is probably the best known act which is grown out or related somehow to Godspeed You! Black Emperor (formerly as Godspeed You Black Emperor!) and is the most involved band via its members (Efrim Menuck, Thierry Amar, Sophie Trudeau) as well. In fact, the aforementioned musicians have been influential collaborators not only on the post-rock scene but also related to alt-folk and indie circles in the North America during last 10 years at least. However, after GY!BE was going on hiatus, therefore the prime privilege was delegated over to ASMZ. If to compare differences between two bands, in the first place, it is the using of vocals, and the soundscape of ASMZ is inclined more to psych-oriented numbers, and indie music as well. For an argue, it seems a bit slower, having been involved in classical music-based arrangements (eminent cello and violin undercurrents), and via Menuck`s gratingly lamenting and sometimes euphorical vocal manner as well. All of those elements are to be heard in an excellent way on this live session also, recorded at La Sala Rossa in their hometown in 2005. Inbetween the songs you can be a witness for the interactivity between Menuck and audience and jocularities regarding "dudes", iPod and Coldplay, and birdfeeders as well. My cue toward indie music wasn`t arbitrary because of Menuck`s euphorical and lament manner (sometimes simultaneously) and the exploiting of chamber music devices and elements so you are getting to see more the link between ASMZ and Arcade Fire (moreover, they have more common through of recruiting the same musicians, and using the Constellation-related studio Hotel2Tango too).

Listen to it here

[Artistid] Lather

Lather/Bandcamp
Lather/CLLCT
Myspace

[Kogumikud] Homemade-LoFi-Psych: HLFP #4 Sound Explosions (FMA)

34 rada ning rohkem kui 2 ja pool tundi muusikat. Nagu käesoleva kogumiku koostaja mainis, saadeti talle 217 lugu, mille seast tuli valik teha. Valiku kriteeriumiks ei olnud ainult (subjektiivne) "hea" ja "halb", vaid käesoleval sai rõhuasetus psych-rock`ile ja psühhedeeliale seatud. (Mis loomulikult on taaskord tunnetuse küsimus). Loomulikult on siingi palju seesugust materjali, mis ei mahu mainitud žanrite piiridesse (mis on samuti paratamatu, kuivõrd neile žanritele on niikuinii iseloomulik eksperimentalismi "juhatav" tahk). Siin on ragga-elemente, ulguvat ruumirokki, lo-fi`d, baggy-muusikat, fuzz`i, kriipivaid kitarridrone`i, tagurpidi käiatavate kitarride lumma ja primitroonikat. Ühtegi läbikukkunud lugu küll sellelt kogumikult ei mäleta. Seda enam, et artistid sellel kogumikul on võõrad (erandiks on üksnes Paneye ja Wonder Wheel. Erilisemad hetked? The Bavarian Druglords`i Goldsoul kõlab kui The Charlatans kuldsetel päevadel, olles oma saundi kõvasti reverb`i juurde keeranud (ning vokaalis on rohkem ianbrownilikku impressiivsust); Strangers Family Band`i Strange Transmissions kõlab kui Jim Morrison`i tagasitulek taevastelt laotustelt, olles vahepeal põiganud Hindustani poolsaarele, liites ragga-psühhedeelia The Doors`i saundi. Nolo (Fondu) demonstreerib robustse psühhedeelroki võlu ja valu. Wonder Wheel on jätkuvalt tasemel kosmilise lo-fi shoegaze-lennuga. Blancanus (All Smiles) naeratab Farfisa oreli vikerkaarte vahelt, meenutades saundilt nii Clinic´ut, Inspiral Carpets`it kui Silver Apples`it; Sky Picnic (Moons of Jupiter) väljendub väga mitmetahuliselt - siin on maailmavalulisi kitarrihorisonte, post-rock`ilikku massiivi ja eepilisust, mikrotasandi saunde ning loomulikult kriipivat ruuminoir`i. Kui mõelda energia, jõu, mitmekesisuse ning väljapeetuse peadpööritavale ning orgaanilisele kombinatsioonile, siis on see kahtlemata üks parimaid kogumikke, mida siinkirjutaja kuulnud on.

Kuula albumit siit

[Kogumik] Nene Records: La Compilacion 07 (Nene/FMA)

Monterrey kultuslabel`i Nene Records`i järjekorras 7 kogumik (nagu ka varasemad) peegeldab mingilgi määral Mehhiko (post-) punk`i ja kompromissidest mittelugupidava roki hingeelu hetkeseisu. 19 lugu, mis pärinevad aastatest 2005-2007, pakuvad stilistiliselt meeliülendavat kompotti. Siin on käredat kidrakraapimist, algusaegade rock`n`roll`i, blues`i ja rockabilly`i hõivamisega esiletõstetud kontrasti-nihet, elektriorelitest seestunud boogie-woogie`t, sonicyouthilikku piirjoonteta ängi, samuti The Pixies`e ja Dinosaur Jr stiilis laia viipega rokki ning loomulikult punk-muusika nihilistlikku irvet ja soppa näkku. Teisisõnu, 64 minuti jooksul säilib põnevus ja pinge. Personaalsed lemmikud on mõlemad Mockinpott`i träkid - teravat punk-kontseptsiooni happeliste süntesaatoritega segav Japon 4 ning Kim Gordon`i laulumaneeris hulpiv Hotel Roosevelt; samuti Mou (RBMK100) rohmakalt kolksuvate trummidega abrassiivne ruumipsühhedeelia, Los Margaritose´e (Mentes Programadas) pohhuistlik mäugumine ning Taladro Supremo (Naranja) vaikust lõhestav toores psühhroki eksplosioon (kus võib taaskord neliku Ranaldo-Moore-Shelley-Gordon vaikuse-, müra- ja selle vahepeale jääva ala piire märgata).

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Witchporn Witchporn (Rack & Ruin)

Mäletan, et The Jesus & Mary Chain`i albumil "Munki" (1998) olid lood I Love Rock`n`Roll ning I Hate Rock`n`Roll. Witchporn`i 14-loolist üllitist nautides tuleb samuti vihkamine ja armastus traadimuusika vastu samaaegselt esile. Siin on destruktiivset mürarokki, trash´i ja brutal´it, kus verbaalne pasandamine läheneb kohati goregrind`i meeltesegasusele, kus trummeldamise intensiivsus on piire ületamas ning robustselt kammiv massiivne bass on helistruktuure armutult kõigutamas. Tõele au andes üks õige rokimees peabki rokki vihkama, mitte pasundama sellest, kui väga ta seda armastab ning muud (tantsumuusikat?) vihkab. Kes on (mässav) rokkar/ja kes on poppar - kas näiteks Bobby Gillespie või Jacob Cream? Esimene variant kehtib ka floridalase Taylor Ross`i kohta, varem tuntud sooloprojektidest America Del Sur ning Picayunes ning hiljem kolmandikuna kohalikust kombost Chappaquiddick (kellel nädalpäevad tagasi ilmus debüütalbum). See on mässav noorsugu, olles seejuures konstruktiivne, jättes maha jäljed, et nendesse oleks hiljem taas võimalik astuda. Neo-underground, mis defineerib endid muuseas kassettikultuuri taaselustamisega (nagu 80ndatel). Oleks see established rock, st haibi l(r)ambivalguses sirguv, oleks ajakirjandus Ross`i ees pikali. Sugulastest meenuvad Sonic Youth, Times New Viking, Wavves, The Moon Runners ning mõnes kohas ka The Fall. Samuti tõestab jacksonvillelane, et rock`n´roll`i juured peituvad mustade kultuuris - blues`i varjud on üllitise lahutamatu osa. Ka on siin psühhedeeliat - siinkirjutaja lemmikträkk ongi sitaks heade primisüntide kiikumiste ning muretu kidrakäiguga Northern Town. A real killer.

Kuula albumit siit

[Kogumikud] 1st Borrowdeer Records compilation (Borrowdeer)

Portlandis resideeruva väikese indie-plaadifirma esimene ja seni viimane kogumik (2008) peegeldab paari aasta tagust muusikalist situatsiooni. Innovaatilisust hindavas (folk)muusikailmas oli/on DIY-mentaliteet/kodus salvestamine tipul ning Animal Collective oli/on (tookord) kaheldamatu autoriteet, mis nihestas arusaamu ning mille mõju ulatus kaugele, kaasa arvatud käesolevale, 20-loolisele kogumikule. Rõõm on mainida, et üksnes Khemo Rabbit mängib varjamatult - kuigi väga hästi - AC`i mõjudega, ülejäänud püüavad oma rida sünteesida, pendeldades erinevate žanrite, peamiselt eelpoolvihjatud friikfolgi, psühhroki, jangle pop`i ja lo-fi vahel, vahele jääb ka kiledamat tsellofaansaundi (Cemetery Cemetery), musklis(ema)t rokki (Diacon-Panthers) ja hoogsalt gruuvivat orelipsühhedeeliat (Queen College Organs). Ka on kurioosumeid - Accordion + Tetris esitleb primitivistlikus võtmes - läbi 8-bitiste vööndite - balkani gruuvi. Üldjoontes tuleb nentida, et ka kohtab sugulust USA kultuslabel`i Slumberland Records`i puntidega. Tuntumatest artistidest on siin esindatud eelpoolmainitud QCO, Chauchat ja Deek Hoi. Ilusaid hetki on palju - vastupandamatud on Happy Veterans Day jangle-jämm you don't hold back my rv, Chauchat`i eepiline (marsirütmid ja puha!) old smuggler ning Courtney Short`i resigneerunud noir-number the stars are ugly. Ka Animauled`i nothing without los lobos pühitseb lo-fi ja eepika imekaunist allianssi. Teisalt - Forsa ja Samo träkid on lihtsalt suvapopp. Kompilatsiooni lõpetab Workhorse Industries`i singalong-pala don`t turn around. Väärt läbilõige.

Kuula albumit siit

Волшебная Одноклеточная Музыка/Magical Unicellular Music

Magical Unicellular Music
Clinical Archives/Archive.org
Myspace
Lastfm

Волшебная Одноклеточная Музыка Kampuchea, my Kampuchea (Clinical Archives)

Волшебная Одноклеточная Музыка (B.O.M) ehk Magical Unicellular Music on üks väga iseäralik kooslus. Täpsemalt on see ühe teeneka kunstirühmituse-Солнцецветы-muusikaline väljund. Kuigi esmapilgul oleks tegu justkui ühe ansambliga, koosneb rühmitus tegelikult erinevatest koosseisudest - B.O.M 1; B.O.M 2; B.O.M 3; B.O.M 4; B.O.M 5 jne. Liigituse aluseks on erinevad kontseptuaalsed lähtekohad ning koosseisud. Formatsioonid paiknevad erinevates linnades üle ilma - Moskva, Minsk ning Bangkok. Nende tasemest annab tunnistust tõik, et B.O.M on salvestanud oma The Peel Session`i - legendaarse raadiomehe mälestuseks tema stuudios - ning olnud Damo Suzuki taustabändiks.

“Kampuchea, my Kampuchea” on Волшебная Одноклеточная Музыка kolmas album sel aastal ning salvestatud Minskis B.O.M 3 kehastuses. Tihke, kokkusurutud saund pöörleb ja väänleb 3608 sekundi-hetke vältel. Industriaalkõlaline krautrokkmasin hakib täispööretel - repetiivne psühhedeelia, motoorsed rütmiliinid, astraalsed sündijurakad uusi ja uusi ruumikihte maha murdmas. Lisaks paljudele on ka B.O.M`i looming tõestanud Faust`i eneseiroonilise loo Krautrock muutumist krautrock`i sünonüümhelindiks. Vaadates konkreetset rühmitust, on rõhuasetus numbril 3 – kitarr on tonaalinstrument, trummid on rütmiinstrument ning raadiovastuvõtja produtseerib mürahelisid. Tõsi, nad näivad selle kontseptsiooni vastu veidi patustavat - nagu eelpool mainitud, on lugudes ka süntesaatorite efekte. Üle ääre voolav psühhedeelia raudset alusstruktuuri värvimas. Trainspotter`ite muusika. Kuulamise meeleolu võrdub sellega, kui seisad raudtee ääres ning ootad pika tsisternrongi möödumist. Jõllitad vagunite numbreid ning keskendud rongirataste (korrapärasele) rütmile (mida muud seal ikka teha!). Ka 70ndate Saksa ansamblite puhul ei saanud motoorsed kontseptsioonid juhuslikud olla - põhjus peitub ilmselt palju sügavamal, nimelt saksa keele etümoloogias. Trummid kui instrument tähistatakse seal sõnaga “schlagzeug” (schlag(en) – lööma; zeug- rong). Ühesõnaga, seesugune järgnevate löökide jada nagu rongi-vagunite rattad laovad üksteise järel järjest uusi, kuigi analoogseid kihte. Raske on seda teistes keeltes mõista, kuna sõnal “trumm(id)” on väga neutraalne, et mitte öelda mittemidagiütlev tähendus juures. Sugulushingi tänapäeval - ennekõike plaadifirmakaaslased Joxfield ProjeX Rootsist, Kospel Zeithorn ja Ester Poland Soomest ning Acid Mothers Temple Jaapanist. Kui loobute Волшебная Одноклеточная Музыка varasemate albumite kuulamisest, siis kaotate palju. Isegi rohkem kui käesolevast (suurepärasest) üllitisest loobudes. Üks ideaal(pop)kontseptsioone - agressiivsed, unustusse vajutavad psühhedeelsed gruuvid mööda ajumaastikku üles-alla tiirlemas. Aitäh Волшебная Одноклеточная Музыка, aitäh Faust.

Kuula albumit siit

9.2

Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4