[Artists] Skittle Alley

Club 7
Anorak Records
Series Two Records
Myspace
Lastfm

Friends Demos (Bandcamp)

Jaapani trio teeb laupäevaõhtusse ideaalselt sobituvat popmuusikat. Valguseküllaselt strummivat-strammivat kitarrisaundi, mis on üle igasugu haipidest, mukkahvidest ning grotesksetest poppjobudest, eemal suurte ajakirjade ja webzine`ide fookusest. Aus muusika, noh. Nende ideoloogiline alge näib pärinevat 80ndate jangle pop`ist ning blonde hair indie`st, millele lisatakse natuke juurde dream pop`i (ning ehk ka shoegaze`i) esteetikat. Hoogne, samas sametiselt hägune naisvokaal ja üledraivivad psühhedeelsed klahvkaliinid teevad sellest tõelise maiuspala. Vana kooli indie-asi on igihaljas. Unustad enese ega suudagi aru saada, mitmes ring minemas on. Vist 20nes juba. Sõltuvust tekitav. Ja 4 lugu ning 9 minutit kõigest. We`ll Never Stay Together oma õhkamistes ja unistuslikes käikudes lausa käristab hinge ning lõpulugu Saturday (alles nüüd avastasin pealkirja!) on üks selle aasta träkke-käkke. Äkki peakski kogu kupatuse demokvaliteeti jätma? Näib hetkel peaaegu võimatuna, et "krohvimisega" võiks esteetilist naudingut kuidagi suurendada.

Kuula albumit siit

9.8

The Electric Sugar Children beko_52 (Beko DSL)

Kas varsti on oodata klassikalise jangle pop`i, twee pop`i ja baggy-rütmide tagasitulekut (praegusel tagasitulekute ajastul)? Väga hea meelega ootaks, kuivõrd teistest revival`itest on neetult villand saanud (pungi ja postpungi tagasivaated). Näiteks Bishop Morocco ja Raw Thrills juba ajavad seesugust rida. The Electric Sugar Children on üks omapärane Šoti nelik, kes tegutses lühikest aega 90ndate alul, mistõttu neist ei saa päriselt rääkida kui simulaakrumist - kui millestki, mis on ilma jäetud oma algupärast, sotsiaalsetest juurtest, eskapismiideaalidest ja materiaalsest raskusest ning mille fassaad oleks kuidagi kaunistatud virtuaalse peapöörituse taotluse kui normaliseeritud nähuga. 3 loos on soikumus vaheldumas hoogsate käikudega. Vokaal on mõnusalt veniv ja unistuslik, kohati ükskõikne, kohati osavõtlik - kusagil baggy-meeste ja lad-rokkarite pohhuismi vahepeal. Nagu happest toituva inimese ajus on tujukarussel keerlemas. Meenuvad inspiralcarpets`likud Farfisa orelid ning wordsmiths`ilikud biidikarkassid. Teisisõnu, jangle pop madchester´i konnotatiivsusega. Väärt vaheldus tänapäeva ning kindlasti ootaks neilt nüüd täispikka albumit.

Kuula albumit siit

8.6

Royal Hideouts Pine Sharks (Royal Hideouts)

Brighton`ist (Massachusetts`i osariik, USA) pärit ansambli 4-loolisest EP`st ei ole eriti midagi välja tuua. Valdavalt instrumentaalne loksumine on verevaene, demolik ning erinevaid kontekste arvestades mittemidagiütlev. Võiks suisa öelda, et kohatu, s.t ilma kohata muusika. Seda on raske kusagile, ka vahele, paigutada - mitte et midagi vägisi lahterdama peaks. Avaloos Barney Rubble, Steve McQueen on postpungi märgid ja hoog õhus, kuigi kolmandas ešelonis. Seevastu ülejäänutes puudub seegi dünaamika ja inerts. Kid Brother (Gaucho)-s ning Deaf Sister-is on jangle pop`i varje võimalik tajuda, tekitades ebamäärase tunde, teisalt soovitaks aja otstarbeka kasutamise, meelte erksuse ning esteetilise naudingu nimel eelistada kaasaegsetest näiteks Bishop Morocco loomingut. Kindel puks. Tõepoolest, albumi nimetus (männipuust haikalad) väärib oma hambulisele ohutusele osutavat tiitlit. Torgata käsi puumonstrumi lõugade vahele, kompida seal ning tajuda midagi ebamäärast ja mõttetut. Suht absurdne, on ju? Mis iganes, Pitchfork pidas oma Forkcast`is vajalikuks ühte nende lugu ära märkida - võimalik, et siinkirjutaja ei ole veel aru saanud nende puutest.

Kuula albumit siit

5.6

[Artistid] Emerald Park

Emerald Park
23 Seconds
Af-Music
Jamendo
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Kogumikud] 1st Borrowdeer Records compilation (Borrowdeer)

Portlandis resideeruva väikese indie-plaadifirma esimene ja seni viimane kogumik (2008) peegeldab paari aasta tagust muusikalist situatsiooni. Innovaatilisust hindavas (folk)muusikailmas oli/on DIY-mentaliteet/kodus salvestamine tipul ning Animal Collective oli/on (tookord) kaheldamatu autoriteet, mis nihestas arusaamu ning mille mõju ulatus kaugele, kaasa arvatud käesolevale, 20-loolisele kogumikule. Rõõm on mainida, et üksnes Khemo Rabbit mängib varjamatult - kuigi väga hästi - AC`i mõjudega, ülejäänud püüavad oma rida sünteesida, pendeldades erinevate žanrite, peamiselt eelpoolvihjatud friikfolgi, psühhroki, jangle pop`i ja lo-fi vahel, vahele jääb ka kiledamat tsellofaansaundi (Cemetery Cemetery), musklis(ema)t rokki (Diacon-Panthers) ja hoogsalt gruuvivat orelipsühhedeeliat (Queen College Organs). Ka on kurioosumeid - Accordion + Tetris esitleb primitivistlikus võtmes - läbi 8-bitiste vööndite - balkani gruuvi. Üldjoontes tuleb nentida, et ka kohtab sugulust USA kultuslabel`i Slumberland Records`i puntidega. Tuntumatest artistidest on siin esindatud eelpoolmainitud QCO, Chauchat ja Deek Hoi. Ilusaid hetki on palju - vastupandamatud on Happy Veterans Day jangle-jämm you don't hold back my rv, Chauchat`i eepiline (marsirütmid ja puha!) old smuggler ning Courtney Short`i resigneerunud noir-number the stars are ugly. Ka Animauled`i nothing without los lobos pühitseb lo-fi ja eepika imekaunist allianssi. Teisalt - Forsa ja Samo träkid on lihtsalt suvapopp. Kompilatsiooni lõpetab Workhorse Industries`i singalong-pala don`t turn around. Väärt läbilõige.

Kuula albumit siit

Evil Men Have No Songs Evil Men Have No Songs EP (Bandcamp)

Budapest`ist pärit ühemehebänd EMHNS andis sellel nädalal välja kaheloolise singli Beko DSL`i all. Tulemus oli meeldivalt üllatav - eriti nauditav oli subtiilsete orkestratsioonidega shoegaze-träkk Home Tonight. Üks kaunemaid lugusid aastast 2010. Teine lugu Standstill on esindatud ka käesoleva 4-loolise EP peal. Tõsi, puhtakujulist kingapõrnitsemist sellelt üllitiselt ei kuule, küll aga meeldivalt mällusööbivat indie rock`i. No You No Me on mõnus singalong-jauramine - pretensioonitu, samas piisavalt enesest lugupidav. Ka ei imestaks, kui see lugu on kirjutatud naistele. Gigolopoosi on selles piisavalt. Stand By surfab Briti 80ndate post-punk- ja jangle pop-harjal. Lihtsad meloodiad-harmooniad, tempokas rütm. Ka lugude pikkus jääb 2-3-minuti vahele. Muidugi, tänapäeval võitleb seesugune muusika juba esimeste kohtade pärast edetabelites. Teisalt - oleks seesugused lood Eurovisioonil, viitsiks teleka MUTE-režiimilt vabastada ning R2 vaiksemaks keerata. Eelpoolmainitud Superstill jõllitab ängistatud stoner-pilguga läbi karvase shoegaze- ja post-punk-kaleidoskoobi. Tegelikult on ka see väga hea lugu, lihtsalt singliüllitisel jäi veidi Home Tonight`i varju. Ma ei imesta, miks madjar nimetab oma muusikat shoe-wop`iks. Vastus on lihtne - doo wop`ilik avarakõlaline ja sugestiivne laulumaneer agiteerib üllitisele järjepanu plusspunkte. Syd the Beat kõlab kui Home Tonight`i B-poole versioon, mis tähendab, et lugu on korralik. Nagu 10-minutiline reliiski kokkuvõttes.

Kuula albumit siit

8.4

[Singel] Bishop Morocco Last Year's Disco Guitars (Hand Drawn Dracula)

Eile varahommikul tabas mind meeldiv üllatus - Kanada leibli Hand Drawn Dracula üks asjapulkadest Marissa Janes oli mulle läkitanud teate ja lingi Bishop Morocco debüütsingli kohta. Teatavasti on HDD olnud vahtralehemaa ilmakuulsa indiestaari Brian Borcherdt`i (Holy Fuck; By Divine Right; Junior Blue) singer-songwriter-vaos sooloalbumite üllitaja.

Bishop Morocco on üks iseäralik Kanada kooslus, mis koosneb kahest teatud ringkondades üsna tuntud meestest. Jake Fairley alias Fairmont on viimased 7 aastat veetnud Berliinis, ilmestanud selle club dance-skeenet õrnalt industrial-mekilise bouncy- techno`ga (reliisinud singleid tuntud firmade nagu Kompost, Sender ning Traum all). James Sayce on rokkinud Toronto skeenel ansamblite the Deadly Snakes (oreli- ja brass-psühhedeeliast juhitud garage-indie/rock) ja Tangiers (ohtrate süntesaatorisaundidega palistatud jangle/indie pop) koosseisus.

Mida alustuseks lausuda torontolaste muusika kohta? Vaatamata singli tantsulisele tiitlile on Fairley vahetanud sekventserid-mikseripuldi naturaalpillide vastu, seevastu Sayce jätkab endiselt tuttavlikus elemendis. Tulemus on imeilus - õhulise süntesaatoriuduga kaunistatud tempokas jangle pop parimal kujul. Ühelt poolt oma lihtsuselt ja helisevalt helipildilt ning teisalt harmooniliselt kõrgpilotaažilt meenutab see Briti 80ndate teise poole-90ndate alguse c86-liikumisest alguse saanud indiebände (The Bodines, McCarthy, The Brilliant Corners, Close Lobster jpt; ka meenutab Last Year's Disco Guitars Maailma Parimat Ansamblit - muuseas, ühest visuaalsest rakursist ülesvõetuna meenutab Fairley noort Morrissey`d ). Siinkirjutajale meeldib seesugune, kohati naiivsenagi tunduda võiv (retro)saund jätkuvalt enam kui näituseks see, mida Broken Social Scene või Arcade Fire jt kaasaegsed teevad.

Teine träkk kannab pealkirja Last Year's Disco Guitars (Graham Walsh of Holy Fuck remix). Teisisõnu, Holy Fuck`i mehe remiks singliloost. Kuigi siin on mainitud staaransambli avangardistlikku lähenemist selgelt tunda, on hüljatud selle massiivselt kolistavad rütmid. Vokaal on slice effect-džotile heidetud ning bubblegum-rütmidega toestatud. Loo lõpupoole kulgedes atmosfäärilised kihtidest esilekeerduvad helklevad helid meenutavad kangesti Henn Rebase & Jaak Jürisson`i Veskimeest (sic!). Väga kummastav ning meeldiv ühtaegu.

Tegelikult enne selle singli kuulamist oli mu tuju kehvade killast, kuivõrd Habs oli Buffalo Sabres`i vastu just suutnud oma kaheväravalise edu maha mängida ning seejärel bullitite järel kaotanud. Tõepoolest, kui Kanada klubid vahetevahel kaotavad, siis Kanada muusika võidab alati. Bishop Morocco debüütalbum ilmub 1. juunil. Senikuuldu põhjal tasub hellitada üksnes parimaid ootusi.

Kuula singlit siit