Brighton`ist (Massachusetts`i osariik, USA) pärit ansambli 4-loolisest EP`st ei ole eriti midagi välja tuua. Valdavalt instrumentaalne loksumine on verevaene, demolik ning erinevaid kontekste arvestades mittemidagiütlev. Võiks suisa öelda, et kohatu, s.t ilma kohata muusika. Seda on raske kusagile, ka vahele, paigutada - mitte et midagi vägisi lahterdama peaks. Avaloos Barney Rubble, Steve McQueen on postpungi märgid ja hoog õhus, kuigi kolmandas ešelonis. Seevastu ülejäänutes puudub seegi dünaamika ja inerts. Kid Brother (Gaucho)-s ning Deaf Sister-is on jangle pop`i varje võimalik tajuda, tekitades ebamäärase tunde, teisalt soovitaks aja otstarbeka kasutamise, meelte erksuse ning esteetilise naudingu nimel eelistada kaasaegsetest näiteks Bishop Morocco loomingut. Kindel puks. Tõepoolest, albumi nimetus (männipuust haikalad) väärib oma hambulisele ohutusele osutavat tiitlit. Torgata käsi puumonstrumi lõugade vahele, kompida seal ning tajuda midagi ebamäärast ja mõttetut. Suht absurdne, on ju? Mis iganes, Pitchfork pidas oma Forkcast`is vajalikuks ühte nende lugu ära märkida - võimalik, et siinkirjutaja ei ole veel aru saanud nende puutest.
Kuula albumit siit
5.6
