Dennis Shoker -- Walk EP (2009)

Sinewaves

• Deep house
• Electronic music
• Funk house
• Club dance
• House

Käesolevale 3-loolisele EP-le ei ole midagi ette heita - nagu ikka haussmuusika puhul -, kuna ka see toimib nimetatud stiili aktiveerimispunktina. Nagu iga stiili puhul võib ka hausi puhul (tõsi, ei ole huvitatud progressiivhausist, mistõttu sellele kahtlaste valikute ning loomevabaduse hülgamise tõttu vaikimisi ei osuta) teatud detaile ja iseloomujooni välja tuua: pehmus -- isegi õrnus, südaöine teadvuse ja uneluse piiri segunemine; aga igal artistil on siiski midagi juurde lisada. Võib-olla ei pea isegi juurde lisama, vaid konfiguratsiooni muutma, kuivõrd siin see toimib tehete järjekorrast sõltumata. Või siis selles ikka sõltudes. Isegi kui seda muusikat kuulab erinevat kuulamiskogemust omav inimene, mõistab selle või mingi teise taiese väärtust paremini kui pidevalt sellele stiilile elav inimene, kellel ilmselt on välja kujunenud teatud instinktiivsus, mis on hakanud varjutama iseloomupõhiseid kirgi. Veelgi enam -- selleks, et mingit objekti - nt Eiffeli torni nautida - ei pea selle tippu ronima, vaid ümber selle tiirutama, sellest füüsiliselt distantseeruma. On võimalik, et hausimeeste puhul on välja kujunenud arusaam, et nad teevad ainuõigeid esteetilisi valikuid, mistõttu ka mõned "kahtlased" elemendid sulavad kogu kupatusse sujuvalt. Samas iga siin olev kompositsioon demonstreerib isevärki iseloomu: ühelt poolt põrkavat funk-house'i, mille faalanksi moodustavad katkendlikud inimhääled -- sügav ja funky üheaegselt ("Only Try"). Justkui ebatäiusliku, isegi puuduliku elemendi lisamine - millele lisandunud väljavenitatud Rhodesi elektriklaveri akordid annavad erilise efekti -, aga ometi üleneb millekski, et kuulajat kõrgemale tõsta. Originaallugu lubab endale kerge arpedžoliku juhtmotiivi, mille taamal delikaatsed rütmikesed põrklevad ning mõnikord panoraamitud efekt läbistab tuuleiilina vaikust, puhudes üle tasandiku. "Leave" on kõige ninakam kompositsioon, mis ühtaegu tungib nii väljapoole elliptilise happelisusega kui muliseb sügavustes; ning loo arenedes need dimensioonid hakkavad tasapisi segunema üksteisega. Eks piisab ainuüksi ühestainsast massiivsest kolinast, mis lugu läbistab. Kokkuvõtvalt võib öelda - mis käib ka üleüldisemalt hauss-stiili kohta -, et need kõlavad kokku nagu üksainus pikk kompositsioon. Vene artisti muusika paikneb Itaalia netiplaadifirma Sinewaves diskograafias 56. real. 8.5 (8.0-9.0)

Nyctalgia -- Time Changed Everything (2009)

ParaLucid

• Post-rock 
• Art rock 
• Modern classical 
• Ambient rock

Käesolev 26-minutiline taies meenutab veel selle ajastu viimast otsa, kui veel osati kirjutada emotsioone pompöössuse ning majesteetlikkusega esile kiskuvat rokkmuusikat. Muusika, mida kvalifitseeriti postrokina, kuigi ilmselt määratlemise algpunkt - kui Simon Reynolds kasutas seda terminit Bark Psychosisi albumi "Hex" kirjeldamiseks - jäi juba ajaliselt liiga kaugele. Stereolab, kahe viimase albumi Talk Talk, Mice Parade, Esmerine, A Beautiful Machine, Bark Psychosis, GYBE!, Slowdive ("Pygmalion"), Labradford, Fly Pan Am, Natural Snow Buildings, Slint, Mogwai, Opium Flirt, Tortoise, Sigur Ros, Tristeza, Mono, Lowercase Noises moodustasid liiga erineva kaleidoskoobi. Mõned neist, keda nimetati selle žanrimääratlusega, mängisid kitarre eesmärgiga mängida rokkmuusikat edasi -- kuigi jah, kunati kaasaegset rokki. Suure enesekindlusega paisutatult ja võimsalt -- no paralleele võib tõmmata ka 70ndate rokkmuusikaga, mis püüdles samuti sümfoonilisusesse ja eepilisusesse. Mõne puhul asi liikus hoopis mujale, elektroonikasse, lounge-muusikasse, jätsumaailma, klassikalise muusika jne, valides teadlikult transgressiivsema tee. Nyctalgia 5-loolisel taiesel on vägevat kitarrikihistust, kus nii rulluvate kui tasaste kitarride vahelt imbub ämbientlikku ülevust - lihastega ämbient reeglina kipubki olema kõrvusttõstev -, ent on ka suundumust liikuda klassikalisse muusikasse. Ent teisalt on siin ka subliimset vaikusesse pöördumist ("Mira..."). Sahinad on väga ilmekad ja kõnekad. Seda üllitist võib esile tõsta seetõttu, et siin on perspektiiv ja horisont väga oskuslikult kokku sobitatud. Siin on kihid - mis aeg-ajalt vastupandamatult vibreerivad -, ruum nende vahel, helidega täidetus ning ajalistes parameetrites väljendatud täpselt väljamõõdetud tempo. Aeg ja ruum saavad siin orgaaniliselt üheks. Sobitavus ilmneb loomuldasa -- ei ole siin mingit kangutamist, st asjade tegemist asjade endi nimel. Kui, siis tõesti ainult hea muusika nimel. 9.0 (8.5-9.5)

Pariah Qarey -- Tha Freewheelin Kuic Zirkonia (2009)

Upitup 

• Post-disco 
• Electro pop 
• Experimental electro 
• Synth-pop 
• Detroit electro
• Dance pop 
• Sampledelic 
• Dadatronica 
• Avant-electro 
• Acid electro

 
Ikka ja jälle on ütlemata tore naasta Upitup-nimelise netiplaadifirma manu, mille koht ja aujärg peaksid olema auväärsemal riiulil kui seda sellele seni omistatud ollakse. Näiteks seesamune 11-looline ei valmista pettumust, kuivõrd sidudes peene alushuumori võtme keerulisemate kompositsioonitehnikaga. Konkreetsemalt elektroonilise (tantsu)muusika, süntpopi ja elektropopiga - kuigi see näikse olevat vägagi kaugel näiteks 80ndate elektroonilisest muusikast -, siis on siin seda hüplevat sekventsi, elektroonilist kellamängu ja marimba tininat ning muteerunud vokaale. Allmärkuse korras ka post(industriaalset) trummeldamist kohati. Seda võib tõepoolest nomineerida süntpopiks üksnes seetõttu, et see on genereeritud süntesaatorite ning rütmimasinatega. Ilmselgelt Pariah Qarey sugulushinged pärinevad pigem 70ndate ja 80ndate vahetuse ajast, kui maneerliku orkestreeritud disko produtsendid hakkasid joviaalsusest tüdinema ning sellesuunaline tantsumuusika hakkas kapselduma elektroonilisse tehnesse ja kogukondadesse (nt San Francisco geidisko), andes võimaluse liikuda veelgi sügavamale masinate hingeellu, saada osa selle elektroodide vaheliste sünapsite löökidest ning pindmisest pingest. Eelpoolmainitud naljatlemise tahk -- näiteks loos "Debt Wreckage" jantlikud vokaalid võivad tõesti iseloomustada kapitalismi mürkrohelisi tagajärgi, kui inimene võlgades laostumise tõttu muutub halvemal juhul küüniliseks robinhoodiks; või siis paremal juhul hakkab iroonilis-sardooniliselt ümbritsevaga vestlema dadaistlikus pininate-möirete keeles. Hakkab pläustima. Märkimata emotsionaalset eksalteeritust, mille tahtlikkuse või kavatsematuse üle võib jäädagi arutlema. Tundub isegi, et masinad on siin valulikult tundlemas -- ei oma artist nende üle täit kontrolli (ilmselt sai ka elektrišoki). Kõrgemate sageduste korral pillub sisse mustust ja risu. Kultuurilisel (meta)tasandil ühtsuse otsimise ja enesest teadlikukssaamise impulsse siin väga ei taju. Pigem vastupidi. Masinad on vihasemalt meelestatud kui looja ise, püüdest tema kütketest siin-seal nende 37 minuti vältel lahti rebida. Ühes loos lülitub sisse valge müra generaator ning teises kapseldutakse elektrosakilisse ajuudusse (nt "Defoliant Balaclavas"). Siin-seal hakkab paistma ka Mootorite Linna siluett. No ülihea, kohati tavamõistuslikult välistavatest - sissepoole pööratud - impulssidest on loodud lõppkokkuvõttes ekspressiivne tantsumuusika taies. 9.0 (8.5-9.5)

M31 -- Infected Dreams E.P. (2009)

Rack And Ruin

• Indie punk 
• Post-hardcore 
• Alternative rock 
• Garage rock 
• Psychedelic 
• Art punk 
• Rock'n'roll

Selle 26-minutilise taiese autoriteks on märgitud Grimmett/Himes/Romero. Kui ei oleks inimesi, kes isegi vähem kui paarkümmend aastat tagasi üllitiste säilitamisega tegeleksid, siis läheksid asjad küll kaduma. Sageli tõeliselt väärt asjad nagu see siin. Asju tuleb säilitada, kuivõrd valitsevad klassid selekteerivad ja otsustavad, mida alles jätta, mida mitte. Albumi ümbrist paraku ei leidnud, viiteid sellele samuti mitte. Pehmelt öeldes masendav! 6-looline taies on kas autorite või olulise netiplaadifirma Rack And Ruin (2008-2011) eestvedaja Dean Birketti poolt määratletud psühhedeelse pungina. Igatahes on see punk ses mõttes, et autoriteedid saavad arrogantsi ning sõimuga vastu pead, agiteeriv vokaal kaigub üle kitarride ja trummide; ent muusikaliselt on see natuke enamat kui punk tavamõistes. Siin on kindlasti ühist järgmiste puntidega - The Sonics, MC5, The Stooges, New York Dolls, Iggy Pop. Ning loomulikult ei saa üle ega ümber Lemmy'st koos oma Motörheadiga - keda määratletakse eelpungina. Tõsi, käesolev seisab erinevatel koolmetel. Siin tehakse kitarridega kõiksugu krutskeid -- seda nii kihiti kui stereokanaleid instrumentaliseerides. Aga korralik rokenroll koos efektselt ludistavate riffide ja õilmitseva träsh-faalanksiga tuleb siin võimsalt esile. Näiteks loo "Galactic Cannibalism" kitarrikäigud võiks vabalt pärineda mõne süntpunkpundi repertuaarist. Tihe, elektrist laetud raskuskeskmega allapoole, suti närviline -- justkui läbi sünteetiliste filtrite tulnuks see kõik pinnale. Aga siin on ka kosmos esindatud -- nii loomuldasa korrastatu kui ka räbaldununa, silepinnalise ja känkrasse lööduna. Ning see siledus - loos "Death Letter" armutult edasirühkiv rütm - siis on selle taga maniakaalne energia ning brutaalne kihu. Bändi nimi vihjab Andromeeda galaktikale, aga siinne kosmos on konarlik, ohtlik ja räige -- justkui oleks astronaut musta auku libisenud. Teisisõnu -- siin ei maalita kosmilist ilu, vaid eksistentsiaalset hirmu, üksildust ja lagunemist; ning seda kõike ülimalt energilise ja müriseva muusikana. 9.0 (8.5-9.5)

Golem Mécanique -- La Messe (2009)

Nowaki Music

• Sound poetry 
• Avant-electronica 
• Ritual ambient 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Sound art 
• Avant-garde 
• Drone 
• Reductionism 
• Experimental electronica 
• Spoken word 

Mehaanilise golemi taha peitub prantslanna Karen Jebane (KJ), kelle muusika algkomponentideks on vokaal ja häälutused, helikunstile võlgnev minimalistlik elektroonika ning tumedust varjav ruum meediumina. Käesoleva 6-loolise taies laotub laiali 42 minutile, mis tähendab seda, et kompositsioonide keskmine pikkus küündib seitsme minutini; mis tähendab seda et muusikul on piisavalt aega ja loodetavasti ka ruumi, et omi kinnisideid ja fantaasiaid lõpuni arendada; ehk oleks isegi õigem öelda -- välja aretada. Mis loom siis see on mida kuulaja 42 minuti lõppedes endaga kaasa võtab? Kindlasti võib nentida, et säherdune muusika areneb tasapisi väikesest eeldusest või ideest tasapisi suuremaks, samas paisumata füüsiliselt ja sisuliselt väga suureks - rääkimata laialivalguvaks - kuigi emotiivselt võib säherdune minimalistlik hilitsetud muusika omada popmuusikaga võrdluses võrreldavat kaalu. Ilmselt muusikalise kinnisideelisusega on täpselt samamoodi nagu peas valitsevate obsessioonidega, et need võtavat subjektis võimust; kuigi muusikas kahtlemata omab see mitte destruktiivset, vaid loovat, isegi sütitavat kaalu ning kavatsuslikkust. Võib-olla on isegi nõnda et päriselus vaevavad obsessioonid saavad maandatud transformatiivselt helikeeles samamoodi nagu obsessioone saaks ravida paberile kirja pannes -- teisisõnu, oluline on transformatiivne faas. Aga oluline kõige selle juures on ka see, et hinnaalandust ei tehta -- mõni võib ju arvata, et tema kui naismuusiku põhielemendiks olev vokaal sunnib ohverdama ülejäänu helipaleti arvelt, siis tegelikult kõik need minimalistlikud elektroonilised sirinad-vilinad-särinad-surinad on igati tabavad ja küllased: hoolimata oma esmapilgu kasinusest mõjusad, isegi tektoonilise efektiga. KJ eesmärgiks kahtlemata on ka rituaalse ruumi ehitamine; või kui see ruum on juba olemas, siis selle hingestatud täitmine. Lisaks isiklikule psüühilisele illustratsioonile asetatakse kuulaja piiridest triibutatud eikellegimaale. Maale, kus kõik on samal ajal korraga ning eikuskil. Ühtaegu nii pinnasel kui sügavustes. Käesolev suurepärane taies kuulub prantslanna esiotsa loomingu sekka, olles üllitatud Galliamaa eksperimentaalmuusika netiplaadi Nowaki Music all. 9.0 (9.0-9.5)

Hex -- Subversive Intent (2009)

Argali

• Experimental hip-hop 
• Post-industrial 
• Rap 
• Bhangra
• Trap 
• Electronic music 
• Synth-rock 
• Post-rock 
• Noise rock 
• Industrial rock

Kui album, mis pidevalt hüppab erinevate meeleolude, stiilide, tempode või produktsioonimeetodite vahel, siis kuidas võiks säherdust eklektilisust, rahutust, killustatust ning stiililist mitmekesisust kuulajale maha müüa. Eks see sõltub teostusest - lood on eraldi tugevad - ning transgressiivsus on põhjendatud nii esteetiliselt kui ka emotiivselt. Kui äsjamainitud tingimused on kompromissitusealtid, siis peaks kõik vägagi korras olema. Kuulaja ei vaja veeldunud esitlusloendit, vaid tummist heli erinevatel piirialadel ning piirides. Teisalt on selge, et erinevused ja astendused kuuluvad ka headuse määratlusse. Käesoleval 12-loolisel majakesel on palju erinevaid nurki ja nurgakesi, mis pakuvad peamiselt populaarsete vormide kompromissitumaid variante. Düstoopne räpp, päikeseloojangusse sumbuv bhangra, sparksilik sünteetiline glämmdisko, digitaliseeritud kärerokk, postindustriaalne emoträpp, India klassikalise muusika ja instrumentide ristamine, George W. Bushi ning mürarokiga. Esteetilised piitsutamised muutuvad psühholoogiliseks realismiks. Albumi kompromissitu rahutus jäljendab tänapäeva meele sisemist topograafiat -- ülestimuleeritust, mõrumagusat nostalgilisust, süstides ängistust ning ekstaatilisust korraga. Kuna laulukirjutus on äärmiselt iseseisev, tunduvad siinsed üleastumised täiesti õigustatud. Stiililine mitmekesisus ei väljendu mitte fookuse puudumise, vaid teadliku dialektikana -- radikaalse pühendumisena populaarhelivormide alade uurimisele, kus muusika, poliitika ning ideoloogiline laetus hõivavad sama psühholoogilise ruumi. Need on igavesti laetud 59 minutit (Isegi siis, kui heliline teravus muutub näiteks kitarride vaikuseks). 8.5 (7.5-9.0)

Werner Kitzmüller -- Proximity EP (2009)

BeatiIsMurder

• Blues rock 
• DIY 
• Alternative rock 
• Singer-songwriter 
• Indie rock
• Lo-fi 
• Experimental rock

Käesolevat viieloolist võib vabalt kategoriseerida nii laulukirjutanise kui bluusrokina. Muusika, mis on kantud ängistusest, depressioonist, maailmavalust ning eksistentsiaalsetest küsimustest. Werner Kitzmüller küsib otse, et ta ei tea, kuhu kuradit ta küll kuulub! Arvestades seda kõike sitta, mis hetkel maailmas aset leiab, on ilmselt nii mõneski tekitanud misantroopseid tundeid -- tsiviilelanike tahtlik pommitamine ja tapmine - varjamatu sõjapidamine - liigitab inimliigi kannibalismi harrastavaks liigiks. Mitte kõik endised ohvrid või nende järglased ei ole ajaloost õppinud, olles võtnud omaks eelmiste kurjategijate-kiusajate võtted ning jätkanud sigatsemist. Kas sellised on võimelised lendama Marsile või veelgi kaugemale kosmosesse või elu alal hoidma? Ei usu kohe üldse sellesse, kuivõrd see eeldab kõrgemat moraalsust. Riike tüürivatelt vanatoidest jõmmidelt on seda ilmselgelt palju nõuda. Või siis toid jooksevad oma otsustega amokki seetõttu, et surmahirm varsti neid paratamatult tabava ees ajendab sellele arulagedalt vastu astuma. Käesolev tabab minu nõrku kohti, kuivõrd kitarrisaundid on hästi säbrulised ja risustatud, kohati delta blues'ile omaselt mudased, mida aeg-ajalt selle sügavuses toetavad ka elektroonilised allhoovused. Ütleme otse välja -- kidrasaundid aeg-ajalt aetakse täitsa pöördesse, hööritades ja püherdades improvisatsiooni ja eksperimentaalse ämbiendi narratiivis. Jäädes kuhugi Tore Elgarøy ja Loren Mazzacane Connorsi vastavalt mängumaadele ning äärealadele. Nihe on tajutav, nihe on pidev. Laulja tämber seevastu meenutab mõtlike hetkede Damon Albarni, mis tähendab kaemuslikkust ning sugestiivset harmoonilisust. Juhul muidugi mitte siis, kui ta asjakohaselt oigab dadaistlikult ja absurdi väljendavalt eelpoolkirjeldatud kurjusest läbiimbunud reaalsuse vastu. Kas seesugust 21. sajandit me tahtsimegi? 9.0 (8.5-9.5)

Joey Ripps -- Infinite Growth (2009)

Just Plain Sounds

• Hip-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Rap 
• Urban music

Räpi puhul on oluline sünergia, mis tuleneb lausumisviisist ning helitaustadest. Sõnaline pool - teemade valik reeglina on vaimuvaene ja tüütu - raske eeldada, et võiks sealt leida platonlikku või hegellikku mõttetarkust. Aga ka hölderlinlikku või alliksaarelikku sügavust on sealt suht mõttetu otsida, kuna tänavavärk on pealiskaudsem, vajaduste rahuldamisest inspireeritud ning robustsem. Muidugi võib öelda, et räpparid paljastavad oma hingeseisundit, ent sageli selle taga ei ole eriti midagi. Võib olla seetõttu, et patukahetsus jääb võltsiks või ollakse selles kehvakesed. Ning kesse muusikas ikka vajab vingumist ja moraalitsemist -- mida ma kuulajana sellest ikka võin saada!. Teise olendi ajukeemia võib osutuda mürgiseks, mistõttu lähemalt suhestuda sellega võib lõppeda halvasti. Teiseks hiphopi loomuldasa miinuseks on, et sõnad luules niikuinii on kontingentsed, mistõttu riimimine kriitikavabalt sageli muutub lapsikuks. (Eriti veel siis, kui "suured poisid" võtavad endid tõsiselt). Sageli ka räppimise stiil on tüütult sarnane ja monotoonne, mistõttu lõpptulemuse positiivne mõjusus taandub sellele, et kas artist suudab helitaustaga tõsta kuulajat kõrgemale, st eemale triviaalsustest. See võiks tähendada positiivset plaani, st eemale hoides pakutaks midagi mäletamisväärset. Joey Ripps pakub nende 16 loo väitel piisavalt vaibi ja meeleolukat kulgemist. Sämplid on sageli päikeseküllased ja funky'd, mis käivitab ajus väiksemaid ja suuremaid tantsupidusid. Sunshine rap ‐- ütlen ma teile! Näiteks lugu "Take A Shot" hiilgab suurepärase rütmimustri, kõrgete häälutuste ning palavikulise deklameerimisega, jättes kuulaja igatsema järgmisi kuulamiskordi. Teine teisest dimensioonist kompositsioon on "A Sign Of What's To Come", milles happeline horisont ilmestab kergelt seestunud räppimist ning lugu lõpetavat footwork-kappamist -- tõepoolest,  justkui oleks saadud ilmutus tulevikust! 8.0 (7.0-9.0)

Miyachan Akichan -- Lucky Star (2009)

Rain Music

• Folktronica 
• New Weird Japan 
• Indietronica 
• Noise pop 
• Psychedelic 
• Art pop 
• Glitch-pop 
• J-pop 
• Shibuya-kei

Käesolev 5-looline taies Tõusva Päikese Maa Aki Tomita ja Daisuke Miyatani ehk Miyachan Akichan'i esitluses on erinevate jõudude ning vastasmõjude tulem -- mis ühelt pool vaimustub kodus salvestamise vahendite odavnemisest tulenevatest võimalustest, aga ka ajastust, mil tundus, et magamistoas salvestajad nagu Ariel Pink ja Devendra Banhart laiendasid mainitud võimalust; aga ka Animal Collective'i esimesed albumid tundusid DIY-haibile toekamat sisu pakkuvat -- ning sellest johtuvalt võib tagantjärele öelda, et ideoloogiliselt oli vale liikuda kuhugi sinna, kuhu nad albumiga "Merriweather Post Pavilion" (MPP) liikusid. "MPP" iseenesest ei olnud ju paha album, ent albumit suunanud tantsulisse psühhedeeliasse langemine - mida ajaloos on nii paganama palju jälle ja jälle proovitud teha! - oli suurushullustuses ja lootuste moonutamises ettenähtavalt ummiktee valimine, pärast mida nii spirituaalselt kui vormiliselt hakati lihtsalt manduma. Pidanuks jätkama eelnevalt katsetatud helidega - nende põhjal sünteesima midagi teistsugust ja samas paratamatult sarnast. Mistõttu ongi huvitav kuulata pealtnäha lihtsaid, peavoolu muusikatööstusest kaugele-kaugele jäävaid artiste nagu need jaapanlased, kelle muusika peegeldab lepitust nii mõtlemise ja olemise, subjekti ja objekti kui ka teadvuse ja maailma vahel. Siin ei ole unustatud ega hüljatud muusikaliste eelduste potentsiaali, vormistamaks nii folki, Nippo-poppi, elektroonikat, indit kui kodusalvestamisest saadavat (eneserealiseerimis)naudingut millekski ekstaatiliseks. Popmuusikatööstuse nõudmised ekstaasiks on objektistavalt unustamiseks taandatud, ning ka igasugune tahe end sellega joondada viib paratamatult ekstaasi närbumiseni. Kõige selle taga on jabur positivistlik ja progressivistlik idee edasiliikumisest ning uute märgisteni jõudmisest. Jaapanlased üldisemalt on näidanud muusikas lineaarsuse läbikukkumist; pigem kangekaelselt laiendanud arusaama muusikast kui kihilisest ja erisuunalisest ning alati tagasipööratavast protsessist, viimaks ellu ekstaatilist võimalikkust ehk mängulisust. Isegi kui esmapilgul näiv mängulisus taandub autistlikuks ettevõtmiseks, väärib see mäng ikkagi tõrvikuid. 8.5 (8.0-9.0)

Fra-N-Sis -- Opus Opossum (2009)

Modicum Of Silence

• Lo-fi 
• Ambient 
• DIY 
• Noise pop 
• Americana 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Micronoise 
• Experimental pop 
• Radiophonic art

Käesolev 6-looline on sümpaatne seetõttu, et see vaimustub muusikast kui kevadel koplist välja lastud vasikas karjamaast. Siin on kõiksugu toredaid helisid, millest kodus salvestavad artistid nullindate lõpul unistada tahtsid. Ka kohaselt on taies üllitatud Modicum Of Silence-nimelise USA plaadifirma all, mida juhtisid eri muusikažanrites kätt proovinud muusikud Nic Ross ning Kevin McCraney (kes ka oma projektide muusikat üllitasid sama plaadifirma all). Neid 28 ja poolt minutit saab määratleda sõltuvalt sellest, millisest vaatenurgast pilku heita; siin on niikuinii mikroskoopilist müra ja põlvesügavust elektroonilist mana, mis läbistab või tungib nähtamatult kitarri tekstuuride vahele; ning kellamängu ja suupilli tekitatud ruumi laiendamine juba niigi vabas ruumis ei jää kaugele ekstaasist. Kohati tundub, et need elektroonilised helindid on tekitatud lindimanipulatsioonidega, mis juba iseenesest on väärtus omaette. Teisalt on siin ja seal (ruineeritud) Americana-lõikude vahel kuulda radiofoonilisi sagedusi ning ragisevate raadiomürade uhteid, osutades võib-olla isegi Wilco tehtud avantüürile nimega "Yankee Hotel Foxtrot", millel legendaarne punt segas rokkmuusikat "The Conet Project: Recordings of Shortwave Numbers Stations'i"  ülesvõtetega, milles luureagentuurid väidetavalt edastasid infot oma luurajatele. Arvestades, kuidas enamus nimetatud plaadifirma muusikat on kaduma läinud - ma olen üles laadinud need, mis mu omanduses on -, siis tegu omakorda on fantoomiliku ilminguga. Veelgi enam -- raske on kindlaks teha, kesse või misse artist on. See, mis on ning on olnud, enam ühtäkki ei ole kättesaadav. Isegi plaadiümbrise pidin ebaharilikust formaadist nikerdama. 8.5 (8.0-9.0)

Cursed Chimera -- The Glitch PATH (2009)

Bypass/Archive

• IDM 
• Experimental techno 
• Jungle 
• Electronic music 
• Experimental electro 
• Glitchtronica 
• Rhythmic noise 
• Avant-techno 
• Glitch-techno

Mulle tundub USA produtsendi Benatos Thompson'i (BT) 16-looline taies Hiina netiplaadifirma Bypass'i all huvitav ja intrigeeriv -- kas just alati ja lõpuni välja, ent kindlasti sisaldab see vaimukaid helilisi kommentaare ja hälbimisi intelligentse tantsumuusika skeenest nullindate lõpus. Siin on nii julgeid orkestreeringuid; elektrooniliselt piiksuv nostalgia (tõepoolest, natuke meenutavad vana kooli arvutimänge, ent siiski muutumata tracker music-skeeneks) loob kergelt funktsionaalse kaose, andes asjale hõrgu puute. Kaose loomine on mõttekas vaid siis, kui ta traditsiooniga suhestub, vastasel juhul asi jääb arusaamatuks ning kaugeks. Kõige selle pinnalt saab konkreetselt hinnata artisti püüdlusi -- kavatsuslikkuse sügavust, ulatust ning õnnestumist. Paganama hea element ("Deathly Like Jazz", nimilugu) BT muusikas on jungle-muusika element, mis on segunenud nii glitch'i kui mikroskoopilise müraga (tekitades laiemalt küsimusi nimetatud stiilide piiridest). Ka ajaliselt püstituvad küsimused -- sillana 90ndate alguse tantsupõrandaid varustanud 808-rütmimasinate ja 2000ndate digitaalse dekonstruktsiooni vahel. Mistõttu mul kui kuulajal ei teki siin tasapaksusest tingitud kõrva- ja ajuväsimust. Ühendriiklane kasutab glitch'i tööriistu, kuid rakendab neid kihistuses laiema, peaaegu uusklassitsistliku tundlikkuse saavutamiseks. Artisti kultuurkihi sügavus ning valikute tarkus koos oskusliku teokstegemisega kumab sellest 67-minutilisest helindist läbi. 8.5 (8.0-9.0)

Insumthinmagma -- Subnormal Electric Dreams (2009)

Drill

• Post-rock 
• Guitar ambient 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Avant-rock 
• Post-industrial 
• Electro-acoustic 
• Space rock 
• Post-industrial 
• Improvised music

Kahtlemata on tegu massiivse 68-minutilise albumiga, hõlmates kokku kaheksat kompositsiooni. Siin on keskendutud eksperimentaalsusele, mis väljendub konkreetsemalt rokkmuusika ja industriaalmuusika kokku põimimises -- kummagi nimetatud stiili hargneva haru kokku sõlmimises -- kohati kõleda tämbriga hübriid. Seda võiks võrrelda traditsiooniline rokkmuusika deliiriumi järgse seisundiga, kui teatud funktsionaalsed oskused on taandunud ning püütakse leida väljapääsu võõrutusravile minekust. Isegi kui muusika puhul seesugused mõtte konstruktsioonid näivad imelikena - eriti, mis puudutab põrandaaluse rokkmuusika geneetilist pärandit -, siis olgem ausad, see mõttekonstruktsioon osutub huvitavaks just seetõttu, mingit protsessi tagasi pöörates jääb sellesse paratamatult mingiugune nihe, vääne või juba pöördumatult talletunud muster sisse. Kuigi kohati tundub, et album on vähemalt poolenisti elektrooniline, siis tegelikult albumi märkmetes on välja toodud üksnes kolm meest elektrikitarridega. Igal juhul nii mõndagi erutab teadmine, et keerulist muusikat on produtseeritud ilma elektroonikata ja elektrooniliste klahvpillideta, ent teisalt on kasutatud kõiksugu muundureid ja efektiplokke, mis ometi on ju elektroonilised. On ju. Teisalt muidugi võib seda argumenti pareerida küsimisega, et kui me kasutame elektroonikat, kas siis tegevused automaatselt omandavad koheselt elektroonilise loomuse? Ilmselt mitte -- koduelektroonika inimese abilisena ei võta viimaselt midagi ära. Või siis ikkagi võtab ning moonutab inimest kui subjekti? Tõe helk näikse paistvat rohkem või vähem eredalt sõltuvalt sellest, et kui sügavale kaemuses minna. Ning ka siis ei saa selles kindel olla. Aga jah -- valgevenelased müristavad ju korralikult, kohati kidrasaundid on imposantsed, kohati luuakse huvitavaid maastikke, ent nende maastike puudulikkust võiks võrrelda mõne väikese Austraalia linnaga kusagil mandri keskosas, mille mõni tuhat elanikku elavad laialipillutatult mitmekümne tuhande ruutkilomeetri peal. Asi on fookuses, aga nägemine on siin kaheli. Kui ei ole fokusseerimist, siis ka puuduvad eeldused sünergiliseks plahvatuseks -- või vähemalt meeleliigutuseks ning unistuste tekkeks. Ei ole paha, aga...jah, koostisosad on veidi üksteisest eemaldunud ning signaal nende vahel nõrgenenud või suisa kadunud. 7.0 (6.0-8.0)

Despite Fellows -- You Left Me For A Star (2009)

Jamendo

• Jangle pop 
• Indie pop/rock 
• C86 
• Alternative pop/rock 
• Twee pop 
• Folk rock

Järgmisel aastal, kui tähistame murrangulise C86 kassettkogumiku 40. aastapäeva, saabub see tagasihoidlik 6-looline väljalase nagu õigeaegselt saabunud heliteatis minevikust -- karge, meloodiline ja vaikselt trotslik. 22 minutit hõlmav üllitis tundub vähem suurejoonelise avaldusena ning pigem sooja ja intiimse vestlusena Briti sõltumatu kitarrimuusika traditsioonis. Eksimatult äratuntava Rickenbacker'i särav kõla, sama helisev kussutamine, mis iseloomustas nii paljusid C86 lugusid ja kajas läbi selliste bändide nagu The Stone Roses varajasest loomingust. Uudis Gary "Mani" Mounfield'i hiljutisest surmast lisab tahtmatu mõrumagusust; tema bassiread andsid sellele helinale tantsulise ja hümnilise mõõtme, tõestades, et kui viljakas C86-skeene pinnas tegelikult oli. Ning sealt tagasi loomulikult tuleb ära märkida The Smiths'i Johnny Marr'i geniaalset laulukirjutamisoskust. See väike EP ei püüa korrata eelpoolmainitute enesekindlust, kuid kannab sama DNA-d: särav, meloodiline kitarripopp, millel on parajalt psühhedeelset sära, et meenutada selle päritolu. Mis tõstab need lood pelgast nostalgiast kaugemale, on meloodiatesse põimitud peen mässumeelsus. Lood tunduvad nagu 1960. aastate lõpu Briti psühhedeelse folgiskeene järeltulijad - mõeldes varajasele pastoraaliale või veidrale maapiirkonna müstikale -, kus õrn akustika ja helisev elekter pakkusid vaikset pelgupaika eemal linnaelu jahvatavast masinavärgist. Siin tuleb sama impulss uuesti pinnale: kitarride heledus ei ole kunagi suhkrune; selle asemel hiilivad servadesse õrnad rahutuse ja lahkarvamuse jooned, luues pinge, mis hoiab magususe läägeks muutumast. Produtseerimise poolest on kõik sujuv, kuid mitte libe. Seaded on lihtsad, lastes kitarridel selgelt kõlada, samal ajal kui tagasihoidlikud rütmid ja aeg-ajalt esinevad kajahelid kutsuvad esile kingapõrnitsemise silmapiiri, ilma et see kunagi täielikult uduseks läheks. Vokaal on tagasihoidlik ja meloodiline, teenides meeleolu. Ehk on sellel isegi teatud sarnasus Mojave 3-ga, mis üritas kingapõrnitsemise mälestust uue laine folki uputada. See ei ole revolutsiooniline plaat ega püüagi seda olla. Aastal 2025, mil kitarrimuusika tundub eneseteadlikult modernne, mõjub see pea 17 aasta vanune väljaanne vägagi tasakaalustatuna: see austab mõjutusi, kõlades samal ajal täiesti sundimatult. See on selline EP, mille paned lihtsalt mängima. 8.0 (8.0-8.5)

Kai Nobuko -- insane raves for alternative psycho's & friends (2009)

Proc-Records

• Digital hardcore 
• Breakbeat 
• Rhythmic noise 
• Electronic music 
• Experimental techno

Käesolev 5-looline taies ägab suure surve all, mille tulemusena rütmid lõhkevad kildudeks; biidid tukslevad, ning mitte alati nii väga elegantsel viisil -- siin madal ja peen maitse kohtuvad (kuigi mitte alati ei saa tõmmata võrdusmärki vastavalt madalate ja kõrgete sageduste vahele), segunevad, pühendades kuulaja määrdunud ilmega rütmiprallesse. Kandilised või suisa kidadega palistatud elektromehaanilised rütmimustrid, mis häbitult kuulajaid torgivad-kriimustavad-kriibivad. Iseasi, kui palju sellest ekstaatilist udu hõljuma jääb. Ühelt poolt artist näikse olevat küllastunud autechrelikust peenhäälestamisest, lastes ohjad vabaks ning prõmmides suvalt. Parimad hetked on need, kui sagedused keeratakse endasse - ning võttes arvesse eelpoolkirjeldatut - siis hakkab see protsess iseennast absorbeerima. Iseenda tühistamisega kerkitakse hetkeks argipäevast kõrgemale, pakkudes arusaamist arusaamatusest, et kõrge(i)m kunst jääb inimloomast väljapoole -- suuna pigem pilk merele, suuna pilk metsamassiividele või veel parem -- sisene neisse võluilmadesse. Või suuna pilk haardeulatusest väljapoole -- öisesse tähistaevasse. Selle alateadvuses torkiva paine tõttu ilmneb artistis meeleheide, mis paratamatult sisaldab endas destruktiivset segmenti. Võib ju tõmmata paralleele varase Cabaret Voltaire'iga -- määratleda enda vaenlased, kelledele-milledele anda muusikaga üle tahi -- Kai Nobuko mässamine on eksistentsiaalne -- see on tingitud oma piiratusest arusaamisest, nende piiridest välja tungimise vajamatusest ning võimatusest. Isegi albumi pealkirjas kajastub see kaudselt --lõplik arusaamine inimesest kui lõplikust olendist, kui palja persega pärdikust. Võib ju isegi juhtuda, et mõni säherdune tegelane sõidab maanteel su auto kõrvale, laseb tuuleakna alla ning karjub, et su muusika on äge või veel parem -- su muusika on pask. Mida selle teadmisega ikka peale hakata? See peegeldab pigem subjekti, seda lausujat kui konkreetset taiest --mille kohta tegelikult saabki arvata nii- või naamoodi. Ilmselt kunsti - sealhulgas muusika - puhul kõige intrigeerivamateks momentideks üleüldse ongi kriisid (teelahkmel seistes?), milles artisti konyroll on kadunud ning ta pale kistakse armutult paljaks. Mõni suudab seda paremini varjata, mõni vähem, ent lõpuni varjata ei ole siiski seesuguses situatsioonis võimalik. On võimalik, et muusika, mille artist on sõpradele pühendanud, võib neid hoopis ärritada. Teisalt nagu üks tark mees (1875-1961) kord ütles, et, iga asi, mis meid ärritab teiste puhul, on tegelikult tee enese mõistmiseni. 7.5 (7.0-8.5)

Joxfield ProjeX -- Phantastique (2009)

Clinical Archives

• Dance rock 
• Krautrock 
• Art rock 
• Space rock 
• Avant-prog 
• Improvised music 
• Alternative dance 
• Neo-psychedelia 
• Experimental rock 
• Avant-rock
• Electronic

Tagasi toredatesse aegadesse...nullindate lõppu, kui underground-muusika skeenedes toimus elavnemine; kui läheneti teineteisele, kui omavahel said kokku nii unelev indi ja (tume)elektroonika; kui kodusalvestajad tungisid jõudsalt püünele -- leiti uusi esteetilisi lähenemisviise helide kombineerimiseks ning loodu esitlemiseks. Nullindad oli ka see aeg, kui netiplaadifirmad õitsesid, kui allalaadimisnumbrid ulatusid kümnetesse tuhandetesse. Teisisõnu -- muusika demokratiseerimisse panustas üks suur ansambel - Radiohead (albumi "In Rainbows" muusikatööstust raputava turustamispoliitikaga) -, mille tegemistest ilmselgelt olid inspireeritud ka muusikaplatformi Bandcamp asutajad (asutati 2008. aastal). Seda pilti muutis positiivselt veelgi segasemaks kahe Rootsi vana mehe - Janne Andersson`i ja Stefan Ek`i ehk vastavalt Yan`i ja Ek`i - koostööprojekt. Mehed, kes alustasid juba kuuekümnendatel varaste noorukitena muusika mängimist ja salvestamist, tehes seda 70ndate keskpaigani. Üsna palju muusikat salvestati, kuigi Oax ütles mulle antud intervjuus 2011. aastal (leitav blogist), et võib-olla 1-2% sellest kõlbaks välja anda. Tõsi, pärast seda tuldi kokku kolm kümnendit hiljem, hakati üürima enam-vähem Göteborg`i ja Stockholm`i (meeste kodulinnad) 500 kilomeetrilise eraldatuse keskele jäävat hütti, kus nädalavahetustel salvestati uut muusikat. Aga minevik jäeti muusikaliselt selja taha, et realiseerida uutest ajastutest talletunud põnevamaid ideid. Tehti koostööd suurte nimede nagu Pat Mastoletto, Geoff Leigh`i, Ryoko Ono, Kenji Siratori ning Cotton Casino`ga. Viimatimainitud ahelsuitsetajast Acid Mothers Temple`i süntekamängijaga tehtud lugu "China Syndrome" jõudis ka innovatiivmuusikaajakirja The Wire uut muusikat tutvustavale helikandjale (The Wire Tapper-seeria). Kuigi hiljem kümnendate keskpaigast alates anti muusikat peamiselt oma plaadifirma Tin Can Music alt välja (sageli erinevate projektinimede all), siis esiotsa kolossaalne hulk lugusid vormiti albumiteks legendaarse Moskva netiplaadifirma Clinical Archives`i all. Nii ka käesolev 6-looline taies, mida kirjutamise hetkeks on alla laetud rohkem kui 23 000 korda (teiste albumite allalaadimisnumbrid jäävad vahemikku 20 000-37 000). Nende 40 minuti vältel rullub üle kuulajate kitarri force majeure instrumentaalmuusika vormis, milles on nii ruumi - sest ruumi hõivamisele on see seadistatud - , ent see ruum ei ole kõle, see on psühhedeelne, kaikuv ning puhastav. Albumite võrdluses on loomulikult nüansse, ent põhivalem oli neil lisaks võimsale improviseeritud kidratööle ka kaikuvad (elektroonilised) trummid ning happelised süntesaatorid. Nagu intervjuus välja toodi, siis kõige esimene muusikale avatud lähenemist ja mõtlemist mõjutanud album oli biitlite "White Album", ent muusikaliselt on nad lähemal Gong`ile ja eelpoolmainitud Jaapani bändile (ning selle kõiksugu ilmingutele). Aga jah, aeg-ajalt kõlab nende muusikas ka tantsulise roki elemente (Madchester-skeene ning Primal Scream). Loos "On The Opposite Corner" on ka vokaali kuulda, kuid see on dešifreerimatu pahaendeline mana, mida süstitakse kitarride sünapsistesse, laskmata üllitisel vana rasva peal tüseneda. Loos "Intrinsic Matters Matters" tehakse rütminüketega põgusalt silma Lee "Scratch" Perry`le ning loo teise poole täidab pärimusmuusika võtmes naisterahva ruumi ülal hoidev laulmine. Või siis "Another Realm", milles tantsuline proge hakkab tasapisi muutuma pahaendelise (mees)mana saatel mustavaks metallmuusikaks. Huvitav sünergia, põnevad metamorfoosid! Väga korralik album kompromissitutelt kuldaväärt vanahärradelt. On küll mõtet kokku (ja avalikkuse ette) tulla, kui on, mida öelda. 9.0 (8.5-9.5).

Pollux -- Version (2009)

Proc-records

• Ambient 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Lobit 
• Experimental electronica 
• Ambient drone 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Lobit 
• Abstract 
• Experimentalism

Arnauld Barbe'i roll netimuusikamaailmas on kahevalentselt kaheldamatu -- ühelt poolt luues ise muusikat ning teisalt kureerides plaadifirmat Sirona-Records (mille diskograafia hõlmas rohkem kui 900 üllitist). Kusjuures käesolev 8-looline ning 15 minutiline üllitis ei olegi seotud prantslase koduleibeliga, vaid Creative Obsession'i ning Proc-records'iga (tegelikult kolmevalentselt kaheldamatu). Muusikaliselt hõlmab see osaliselt seda, mida ta presenteeris teiste esituses oma plaadifirma all. Ämbiendist ja droonmuusikast mikroskoobi all tuvastatava müramuusikani. Ämbient tähendab nii atmosfäärilisi orkestreeringuid kui pulseerivat ruumi kui ka kiirendatud heli vilinat, müra tähendab krabisevate prootonite ja neutronite lagunemist tuumareaktoris. Eraldi keere kaasneb muusika üllitamisega Proc-Records'i all, kuna siin eeldatakse madala resolutsiooniga helisid tavapärasest enam. Teisalt elektroonilise muusika puhul kasutada mõisteid "lo-fi" ning "madala resolutsiooniga" on ilmselt tautoloogiline - nii ajalooliselt kui heli loogikat süüvides näeme nende mõistete loomuldasa käändumist elektroonikasse. Mõtleme kasvõi Sub Rosa-nimelise leibeli all üllitatud elektroonilise ja müramuusika kogumikele, milledel kõige varasemad salvestused kõlavad kokku kõige muu kui populaarse muusika meelelaadiga (tõsi, tollal tähendas see hoopis midagi muud kui tänapäeval -- sotsiaalsest kihistumisest ja rollidest tulenevalt kuulati erinevates sootsiumites valdavalt kas kammermuusikat, (sõjaväe) marsimuusikat või umpa-umpa laadamuusikat. Erinevat laadi muusikal oli tollal tugev staatuse kandja märk man. AB kahtlemata manab siin esile kütkestavaid hetki, nii pinnapealselt sondeerides kui süvitsi minnes, nii teemasid arendades kui efekti afekti seisundis viibides. Oluline on nii kordus kui muutus. Mõistmaks kordust tuleb mõista ja kogeda muutlikku meelt. Muutlik meel on emotsioonide võimendamise reaktor. Ta teeb kõik selleks, et kuulajal oleks mugav ja ebamugav. 8.5 (7.5-9.0)

Eternal Slavery And Damnation Vs. Kenji Siratori -- ESDvsKS (2009)

Love Torture

• Experimentalism 
• Spoken word 
• Harsh noise 
• Sound poetry 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Musique concrète

See 6-looline album algab elektrooniliste helide rünnakuga, mis matkib kugistamisest tingitud hirmu ja paanikat. Kujutagem ette inimest, kes maona kugistab endast palju suuremat saaki. See on tabav sissejuhatus, andes koheselt tunde läbimist ootavatest eksperimentaalhelilabürintidest, mille olemust tuleb nii mõtestada kui ka emotiivses plaanis sobivaks kohandada. Tuleb saada jalg selle fenomeni ukse vahele. Ruttu fookus nihkub häälutustele, mida Kenji Siratori jaapani (pudi)keeles väljendab nii eksalteeritult kui ka meeltesegadusseisundis olevana. Nii üht kui teist pidi -- selgust destilleeritakse eelnevast kaosest, ning vastupidi. Foneetiliste elementidega teostatakse loomupärase musikaalsuse ja emotsionaalse resonantsi uurimist. Kuna esitus on reeglina kirglik ja ülev, siis võib intuitiivselt tajuda keele enda rütmi, tonaalsust, tämbrit, mis annavad keelele palju laiema tähenduse -- ulatudes pelgast semantilisest tähendusest kaugemale. Teisalt ikkagi ei saa muusikalist tausta foneetilise osa võimestamisel alahinnata. Poole tunni pikkust üllitist palistavad elektroonilise muusika robustsed kordused. Need ei ole lihvitud rütmid ega meloodiad, vaid pigem karmid, vaat et luulised elektroonilised tekstuurid, mis tunduvad olevat (ning teisalt ka olemata) integreeritud heliluulesse. Need toimivad toore, kohati häiriva vastujõuna inimhäälele, luues helidünaamilist ja tundmusi õhutavat pinget. Üldine esteetika on ju hõre ja viljatu, kus igale helile on jäetud ruumi resoneeruda avaras, avatud heliruumis. See spartalik lähenemine võimaldab üksikutel elementidel -- vigastel helidel, ülevatel vokaalidel ja toorel elektroonikal -- laieneda, hingata ning täielikult mõjustada. Ruum on selleks, et seda hõivata. Kokkuvõtvalt on see on puhta hääle ja heli jõud, näidates, kuidas tähendust ja emotsiooni saab luua foneetiliste elementide manipuleerimisega. 8.0 (7.5-8.5)

Utopian Listeners Of Exotic Insects - Acid Test Vol. 1 (2009)

Love Torture

• Industrial music 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic

Soovitan kuulata viimast Muusikanõunike 3,5 tunnist käesolevat aastat kokkuvõtvat saadet (loodan tõesti, et see ei jää neil üleüldse viimaseks -- väga hea, et Eestis on kaks seesugust uuele muusikale pühendatud saadet). Põhiarutelu tekkis nn uue ja vana muusika ümber. Võib osaliselt nõustuda Tõnis Kahuga (kelle väitel muusika puhul uue ja vana eraldusjooned on ähmased, mistõttu midagi uueks ristida on kahtlane) kui ülejäänutega: kuivõrd midagi uut on ikka ja jälle tekkinud. Võtame näiteks underground-muusika nullindate lõpust alates -- chillwave, hauntology, witch house, vaporwave. Nojah, indi-, (tume)elektroonika-, sündimuusika tuletised rohmakalt üldistatuna. Muidugi võib muusikat käsitleda hegellikust perspektiivist: postmodernismis on kõik lõpule viidud, toimub vaid klotside ümber tõstmine. Samas kultuur eelduslikult on seda kogu aeg olnud -- eeldada midagi, mis oleks sellest täiesti isoleeritud ning sellest johtuvalt sünteesivabalt tekkinud, on illusoorne (ilmselt see oleks midagi ülimalt primitiivset, kuivõrd kultuurkiht selle taga puudub). Isegi kõrbes üles kasvanud Captain Beefheart'i ja ta sõbra Frank Zappa tegemistes on kultuurilooline loogika. Vahet ei ole -- kõigis on. Ka Kraftwerk'is -- sõltumata robotiteks kehastumisest või mitte ("Europa endlos" -- vihjasid nad otse). Varase Euroopa mõtleja Herakleitos'e öeldu - ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kahte korda astuda - on jätkuvalt kehtiv. Industriaal- ja müramuusikas oli uuenduslootusega mängimine ning seejärel selle kõrvalelükkamine ilmne juba sajand tagasi -- lootus luua midagi uut - k.a sõja ülistamine uute muutuste esilekutsujana - ning sellest loobumine Esimese ilmasõja koledusi nähes. Kõva häälega deklameerimine ei tasu ära -- on mõttetu tegevus; pigem vaikselt seada atra tehnoloogiliste muudatuste voolus. Juba mõnda aega ollakse - tendentsi süvenedes - ekstraheerimisfaasis: keskendutakse tugevat muljet loova elemendi väljatoomisele, selle ümber loo tekitamisele šamanismi vaimus kordusmustrit (kuri)tarvitades. Pöördudes käesoleva 5-loolise taiese valguses industriaalse muusika manu tagasi -- siin on maha kriipsutatud ajaline-ruumiline eripära -- seda muusikat võiduks mängida nii 70ndatel kui ka praegusel hetkel. Mängureeglid on samad, mis kümnendeid tagasi: reegleid pole, v.a pasadetektor peab olema looja kõrvade vahel. Kõiksugu tehnilistest piirangutest vaba, ent siiski teatud industriaalstiilile omaseid võtteid ja lahendusi kumab sellest läbi. Ka see on paratamatult kultuuri osa. Olgu see pärit kas Jaapanist (käesolev!), Saksamaalt, USAst või kust iganes.

Tot Licht -- In Fear Of The Light (2009)

Zorch Factory

Batcave/Coldwave/Gothic rock/Post-punk

 

Ei ole kuigi sage tumelaine kuulaja, mistõttu ei oska öelda, kuivõrd oluline komponent on selles huumor. KäesolevaI 12-loolisel on seda hulgi -- alates liialdustega-klišeede ülevõimendamisega nii laulusõnades kui bändi nimes ("Tot Licht" tähendab toortõlkes saksa keeles surnud valgust. Martin Heidegger'i (olemus)käsitlust aluseks võttes on "licht" midagi sellist, mis toob mingi asja olemuse nähtavale. Seega selle bändi nimi loomuldasa on käändunud varjatusse ning allilma). Muusikas näikse asi vähem kahemõtteline olevat, ent see kahtlemata taandub tõlgendamise küsimuseks, kuivõrd helid sõnalist poolt toetavad. Tõsi, mõnes loos omandab deklameerimine groteskse mõõtme või tekitatakse ebaharilik kontekst. Igatahes kuulaja saab osa reibastest sündisaundidest ja rütmimasina kaasahaaravusest. Kas huumor on asjakohane ja mõjus, seda peab igaüks ise otsustama.

7.0 (6.0-7.5)

Miyachan Akichan – Lucky Star (2009)

 

Rain Music

 

• Folktronica
• Art pop 
• Toytronica 
• IDM 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Noise pop 

 

Eile sai kuulatud MBV kahekettalist "EP's 1988-91" kogumikku, mis andis hea ülevaate Kevin Shields'i pürgimustest klassiku "Loveless" eel. Sain kinnitust mõttele, et KS-l oli elektroonikutega rohkem ühist kui rokkaritega protsessile lähenemise asjus. Nokitsedes kiht-kihi haaval sämplerit kasutades. Ei ole ime, et teda ei ole suurimate kitarristide edetabelites mainitud. Seevastu elektroonikud on leidnud tee MBV muusika manu. Ka siin 5-loolisel on MBVst inspireeritud mürasse langemist ("Tsunderella"), kuigi valdavalt on tegu on lauge kulgemisega – ent elemente on piisavalt, et huvi üleval hoida. Krõbisevad biidid, luupivad rütmid, mänguliselt mänguasjade helide imiteerimine-kasutamine, (sageli infantiilse) naisvokaali-leelotuste laotamine mitmetesse kihtidesse ja eri kanalitesse ning eelpoolmainitud Tsunderella-nimeline mürarohke helipurse lõpus annavad tervikule veetluse. 

 

7.5 (7.0-8.5)