Clinical Archives
- Dance rock
- Krautrock
- Art rock
- Space rock
- Avant-prog
- Improvised music
- Alternative dance
- Neo-psychedelia
- Experimental rock
- Avant-rock
- Electronic
Tagasi toredatesse aegadesse...nullindate lõppu, kui underground-muusika skeenedes toimus elavnemine; kui läheneti teineteisele, kui omavahel said kokku nii unelev indi ja (tume)elektroonika; kui kodusalvestajad tungisid jõudsalt püünele -- leiti uusi esteetilisi lähenemisviise helide kombineerimiseks ning loodu esitlemiseks. Nullindad oli ka see aeg, kui netiplaadifirmad õitsesid, kui allalaadimisnumbrid ulatusid kümnetesse tuhandetesse. Teisisõnu -- muusika demokratiseerimisse panustas üks suur ansambel - Radiohead (albumi "In Rainbows" muusikatööstust raputava turustamispoliitikaga) -, mille tegemistest ilmselgelt olid inspireeritud ka muusikaplatformi Bandcamp asutajad (asutati 2008. aastal). Seda pilti muutis positiivselt veelgi segasemaks kahe Rootsi vana mehe - Janne Andersson`i ja Stefan Ek`i ehk vastavalt Yan`i ja Ek`i - koostööprojekt. Mehed, kes alustasid juba kuuekümnendatel varaste noorukitena muusika mängimist ja salvestamist, tehes seda 70ndate keskpaigani. Üsna palju muusikat salvestati, kuigi Oax ütles mulle antud intervjuus 2011. aastal (leitav blogist), et võib-olla 1-2% sellest kõlbaks välja anda. Tõsi, pärast seda tuldi kokku kolm kümnendit hiljem, hakati üürima enam-vähem Göteborg`i ja Stockholm`i (meeste kodulinnad) 500 kilomeetrilise eraldatuse keskele jäävat hütti, kus nädalavahetustel salvestati uut muusikat. Aga minevik jäeti muusikaliselt selja taha, et realiseerida uutest ajastutest talletunud põnevamaid ideid. Tehti koostööd suurte nimede nagu Pat Mastoletto, Geoff Leigh`i, Ryoko Ono, Kenji Siratori ning Cotton Casino`ga. Viimatimainitud ahelsuitsetajast Acid Mothers Temple`i süntekamängijaga tehtud lugu "China Syndrome" jõudis ka innovatiivmuusikaajakirja The Wire uut muusikat tutvustavale helikandjale (The Wire Tapper-seeria). Kuigi hiljem kümnendate keskpaigast alates anti muusikat peamiselt oma plaadifirma Tin Can Music alt välja (sageli erinevate projektinimede all), siis esiotsa kolossaalne hulk lugusid vormiti albumiteks legendaarse Moskva netiplaadifirma Clinical Archives`i all. Nii ka käesolev 6-looline taies, mida kirjutamise hetkeks on alla laetud rohkem kui 23 000 korda (teiste albumite allalaadimisnumbrid jäävad vahemikku 20 000-37 000). Nende 40 minuti vältel rullub üle kuulajate kitarri force majeure instrumentaalmuusika vormis, milles on nii ruumi - sest ruumi hõivamisele on see seadistatud - , ent see ruum ei ole kõle, see on psühhedeelne, kaikuv ning puhastav. Albumite võrdluses on loomulikult nüansse, ent põhivalem oli neil lisaks võimsale improviseeritud kidratööle ka kaikuvad (elektroonilised) trummid ning happelised süntesaatorid. Nagu intervjuus välja toodi, siis kõige esimene muusikale avatud lähenemist ja mõtlemist mõjutanud album oli biitlite "White Album", ent muusikaliselt on nad lähemal Gong`ile ja eelpoolmainitud Jaapani bändile (ning selle kõiksugu ilmingutele). Aga jah, aeg-ajalt kõlab nende muusikas ka tantsulise roki elemente (Madchester-skeene ning Primal Scream). Loos "On The Opposite Corner" on ka vokaali kuulda, kuid see on dešifreerimatu pahaendeline mana, mida süstitakse kitarride sünapsistesse, laskmata üllitisel vana rasva peal tüseneda. Loos "Intrinsic Matters Matters" tehakse rütminüketega põgusalt silma Lee "Scratch" Perry`le ning loo teise poole täidab pärimusmuusika võtmes naisterahva ruumi ülal hoidev laulmine. Või siis "Another Realm", milles tantsuline proge hakkab tasapisi muutuma pahaendelise (mees)mana saatel mustavaks metallmuusikaks. Huvitav sünergia, põnevad metamorfoosid! Väga korralik album kompromissitutelt kuldaväärt vanahärradelt. On küll mõtet kokku (ja avalikkuse ette) tulla, kui on, mida öelda. 9.0 (8.5-9.5).
