Arzathon -- Your Ears Are Too Small For Some Things (2025)

Rodent Tapes

• Avant-garde 
• Post-psychedelic 
• EAI 
• Musique concrète 
• Ambient 
• Sound collage
• Micronoise 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Slushwave 
• Acousmatic music

Eks selle 66-minutilise taiese pealkirigi vihjab ambitsioonile, mille rahuldamine nii ühelt kui teiselt poolt vaadatuna näikse osutuvat haaramatuks. Ühelt poolt luua taies, mille (lõpuni) mõistmine osutub võimatuks, teisalt artist vihjab pealkirja teises pooles mingitele asjadele -- võib-olla ise ka teadmata, mis need asjad tegelikult on. Küll on kindel, et Rodent Tapes-nimelise netiplaadifirma taga olev tegelane - kes näikse ainuisikuliselt kehastavat ka neid teisi pseudonüüme (Swamp Donkey, Gypsy) - ei ole jätkuvalt murdunud, luues intensiivselt ning suure kirega. Esteetiliselt on see kahtlemata nauditav taies, mis tõepoolest tekitab meeldivat segadust ainuüksi vormilisest küljest. Ühelt poolt justkui hiigellugu, ent monoliitsusest on asi kaugel. See, millega asi algas, ei lõpe kindlasti samas võtmes. Algusosa kehastub kõduneva põranda meeleheitlikuks hingamiseks (tundlikumale hingele oigamiseks). Kas see on muusika? On küll. Kuivõrd selles on ülesehituslikud tahud, selles on pinge, selles on rütm, selles on vastupandamatu miski, mida mujalt ei leia. Kui lähtuda "Kõigevägevama ruupori" Mark E. Smith'i öeldust, kes nimetas rokkmuusikat labaseks instrumentide valesti kohtlemiseks, siis igasugu teistsuguste artefaktide ja objektide ekspluateerimine ei saa olla kehvem. Hiljuti Martin Helme nimetas Valget Tüdrukut "ilgeks roppuseks" kultuuriministrile tehtud järelepärimises ERM-s toimunud peo kohta. Heidy Purga võinuks küsida vastu, et kas Helme unistused jätsumuusikaga kaunistatud kohvikust ei ole mitte satanistlikud; Jüri Lina, kellega näituseks lävib tihedalt Sven Kivisildnik, on nimetanud jätsu saatana muusikaks (konservatiivsest vinklist on MH neid libastumisi aasta jooksul kuidagi palju ette tulnud). Kui Trump ütleks - kusjuures tema loomust arvestades üldse ei välistaks -, et talle Valge Tüdruku asi meeldib, siis võib kindel olla, et Helme lutsiks juba järgmisel päeval Masingu varbaid ning nimetaks teda Eesti rahvuslikuks pärliks, kuna tüdruk laulab eesti keeles. ERM-i peo kohta - Helmele teadmiseks - inimesed, kes on kultuuriteadlikud ning enamus, kes sinna läksid, aimasid artisti kuvandit arvesse võttes õigesti, et seal läheb "ilgeks" mölluks. Lihtsalt küsimus taandub sellele, et miks (pool)põrandaalune kraam ei tohi olla esindatud suurlavadel? Kultuur on dünaamiline ja orgaaniline fenomen, mille siirete stimuleerimisse-läbipõimimisse tuleb jaatavalt suhtuda. Pöördudes Eesti foonilt tagasi käesoleva juurde, siis kujutaksin käesolevat artisti esinemas 60 000 inimese ees -- kui elumuutev kogemus see võiks paljudele olla! See ongi akusmaatiline muusika - disainitud heli kummastavad maastikud -, mida peakski mängima suurtest valjuhäälditest võimalikult võimsalt! Elu on unenägu ning unenäod on üleelusuuruses pildid. 8.5 (8.0-9.5)

Swamp Donkey -- Songs For The Necromancer (2025)

Rodent Tapes

• Experimentalism 
• Hauntology
• Ambient 
• Post-psychedelic 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound poetry

Kui lapsepõlvest meenub koormava mälestusena kaootilisus läbimas iga elu aspekti, siis inimene ilmselt otsib pidepunkti -- korrastava tegevuse võrku, teatud institutsiooni, milles kehtiksid reeglid, struktuur ja rutiin. Näiteks noorukitele võib nimetatud õlekõrreks olla esindatus sõjaväelises struktuuris; ent kui teenistusperiood jääb selja taha ning on vaja naasta tsiviilellu, võivad ilmneda kohanemisraskused. Tulemused võivad ilmneda isoleerimistahtes ja maailma jagamises väiksemateks sektoriteks, suutmaks (väiksemat) korratust hallata ja minimeerida. Selles võivad ilmneda subjekti psühho- ja sotsiopaatilised iseloomujooned nende teiste suhtes, kes sellesse pisikesse maailma on lõksu jäänud. Sotsio- ja psühhopaatia on gorgomeduusalik žilettvahe peegelpilt, mis hävitab subjekti varem või hiljem. Ent mitte subjekti nartisissistlikku minapilti, vaid füüsilisel kujul asi lõppeb alatihti fataalselt -- ilmselt psühhodele ainuvõimalikul viisil. Selle 4-loolise taiese pealkirjast inspireerituna tahan öelda, et kõiksugu ennustamiste eesmärgiks on samuti saada eelist isikliku mikromaailma ehitamiseks; teisalt surnumanajatega jamamine võib õudusfilmilikult kontrolli alt väljuda. Swamp Donkey muusika on just püüd tungida ennustajate abiga läbi lõpmatute ajuudu vaalude -- ent probleem on, et vägi selle taga on kontrollimatu ja pahaendeline -- loore ja kardinaid on loendamatul arvul, mille tagant tulevad välja eri ajastud ja ruumid, eri arusaamad ja fantaasiad ning kavatsuslikkused. See ei ole enam lineaarselt tõlgendatav ajalisse kulgemisse kätketud arenguloogika, vaid ajalis-ruumiline kihistatus ning kihtide tungimine ja lõikumine teineteisse nii, et killud ja õõv ees ning taga. See on inimese loogika -- inimese kui omaette universumi põrkumine teiste samasugustega. Ometi ka see destruktiivsusest võrsunud resultaat allub loogikale -- kogu see ebardlik kupatus tiirleb ümber omaenda hulluse telje või laskudes ja tõustes pikalipaisatud kaheksana lootusetult nõiduslikus tsüklis. Lõputult kestev koletu jant-jaht. 8.0 (7.5-8.5)

Swamp Donkey -- Bread And Circuses (2025)

Rodent Tapes

• Avant-garde 
• Modern classical 
• Art music 
• Ambient 
• Spoken word 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Experimentalism 
• Post-rock

Kui panna Rooma luuletajalt Juvenalius'elt pärit fraas "tsirkust ja leiba" sellesse pooletunnisesse helikonteksti, siis arvatavasti Swamp Donkey-nimelise valenime taha peituv looja käsitleb seda irooniana. Kui ei, siis annab sellele küünilisele poliitilis-sotsiaalsele fraasile teistsuguse, igatahes sügavama sisu. Tõepoolest, siin 5-loolisel ei ole vajadust hajutada tähelepanu; vastupidi -- siin on vaja keskenduda üsna keerulistele kompositsioonidele, vastasel juhul loo tervikpilt ning võimalus sellest sotti saada lihtsalt haihtuvad. Seda taiest kuulates kangastuvad Inglise ansambli Talk Talk'i kolmas, neljas ja viies album ning meenub suur kontrast esteetiliste valikute tegemisel võrreldes nende esimese kahe albumiga. See siin ei ole muusika masside lõbustamiseks ja õnnelikuna hoidmiseks; seda ilmselgelt ei toodeta kasumi saamiseks ega nähta kaubaartiklina -- see ei ole käsitletav sisekoguprodukti suurendamise vahendina. Sellel meisterlikult produtseeritud taiesel - mis ei ole passiivne meelelahutus - on potentsiaali kriitilise mõtlemise edendamise ning kunstilise terviklikkusega kehtestada end transformeeriva jõuna. Äkki peaks SKP-d hakkama ka mõõtma teistsuguste ühikutega kui on seda dollari- ja euromärk. Swamp Donkey oskus iga üllitisega midagi eripärast ja lummavat luua on meelierutav, st muljetavaldav ning ootusi ärgitav. Eelpoolmainitud tervikpilti ongi liiga keeruline käesolevate standardite ja kategooriate raames kokku panna. Seda võib võrrelda unenäoga, mis ise on protsess: teatud mälupiltide järgnevus, pealispindne loogilisus, esmapilgul kokkusobimatute temaatikate sissetulek, mis pinge kasvades lõpuks katkeb. Talk Talk'iga seob seda taiest ka keskendumine vaikelule ja vaikusele, mis lõpule lähenedes haarab lõviosa. 8.5 (8.0-9.0)

Swamp Donkey -- Paracusias (2024)

Rodent Tapes

• Post-rock 
• Ambient 
• Art rock 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Radiophonic art 
• Modern classical

Käesolev album on helirännak, mis võtab kuulaja kaasa postroki ühelt poolt tuttavatesse, ent teisalt ka ootamatutesse vetesse. Kui tavapäraselt iseloomustavad žanrit ambitsioonikad, pikaldaselt paisuvad kitarrisaundid, mis reeglina kulmineeruvad crescendo'ga, siis siin tundub autor sellest meelega distantseeruvat. Kuueloolise helimaailma eelduseks on kitarri võimaluste piirideta kasutamine, ent vältides postrokile omast pompöössust, samas lõikamata nabanööri täiesti läbi mängu huvides. Kitarrihelid on kontrollitud, luues unikaalse atmosfääri, mis on korraga tuttavlikud ja ebatavalised. Tekib tunne, justkui helid tuleksid ja kaoksid samaaegselt, luues hetkelisuse ja kaduvuse illusiooni -- olles kõige selle man vägagi sugereeriv. Pealkiri osutab kuulmishallutsinatsioonile: subjekt tajub (fantoom)helisid, milledel puudub füüsiline impulss. Helide fragmentaarsuses ja ootamatutes nihetes väljendub mänguline ja sürreaalne iseloom. Kuigi eemaldudes traditsioonilise loo ülesehitusest moodustab teos ikkagi järjepideva narratiivi: muljete ja emotsioonide virvarri esile kutsuv helide sisse- ja välja voolamine tõstatab tundmuse, et mis tuleb pärast. See pidev muutumine ja tabamatu olemus annavad albumile müstilise ning isegi filosoofilise mõõtme. Paar lugu kõlavad raadiokuuldemänguna. Need on kiiksuga lavastused, kus helid etendavad peategelasi ning kuulaja tähelepanu on alistatud (ent mitte kujutlusvõimet -- seda toidetakse tõhusalt). Need, kes on juba tuttavad plaadifirma Rodent Tapes'i all üllitatud varasema loominguga (artistid Gypsy, Arzathon, Dreamtime Troubadours jt), need juba oskavad oodata tervitatavat ebakonventsionaalsust. On võimalik, et kõigi nende projektide (ning sadade albumite) taga on üks ja seesama isik. 8.5 (8.0-9.0)

Gypsy – Unbranded (2022)

 

Rodent Tapes 

 

• Ambient 
• Spoken word
• Experimentalism 
• Avant-garde
• Chamber music 
• Electronic music
• Psychedelic 
• DIY 
• Post-classical 
• World music 
• Trip-hop 
• Ethnotronica 
• Electro-acoustic 

 

9-loolise albumi pealkirja saab tõlkida kui "madalakvaliteetne või kaubamärgita toode". Ilmselt taotluseks on eemalduda meinstriimist ning teatud kvaliteedi taotlusest ja stampidest. Iseasi, kuivõrd seda on vaja rõhutada – muusika kõneleb enda eest. Ehk siiski, kuna muusika on kvaliteetne, sügav ja kõneleb kõrgkunsti tasandil. Teisalt see tahtlik vastuolu – kas peavoolukultuuriga samastumine, et seda usurpeerida, õõnestada ja nõrgestada? Kõrgem ja madalam on lahutamatult kokku saanud. Siin on palju huvitavaid pöördeid ja kihte – vanakooli ulmefilmi helindite saatel jutuvested, mis ülistavad loodust ja looduse rütmis elamist; ämbientsed helikoed, mis hargnevad eri suundades – küll maailmamuusikasse, küll klassikalise muusikasse ja jätsu. Ent kõik see mainitu on kiiksuga – kõike seda tuleb võtta reservatsiooniga ja mitte üks-üheselt. Muidu saab kuulaja meeldivalt petta – teisalt see ongi üks settimatu ja segane virvendus, mida mõista isegi pärast rohkeid kuulamisi on võrdlemisi keeruline. Näiteks "Plain & Simple" ei ole ilmselt ei lihtlabane trip-hop/hip-hop ega tavapärane elektrooniline šabloon. Kõike seda kuulates jääb õhku püsima müstiline fluidum, mis ongi kuulajale väärtuslik ja oluline. Vähetähtis ei ole, et algus- ja lõpulugu on hästi valitud. Kui algus on ulmeline jutustav kaemus, siis lõpulugu on irriteeriv kuju muutev kammermuusika. Tuleb aeg, kui lo-fi/DIY-artistid hakkavad produtseerima miljoniartiste. 

 

8.0 (7.0-9.0)

Gypsy – Before We Disappear (2022)

Rodent Tapes

• Krautrock 
• Art pop 
• Post-rock 
• Experimental 
• Plunderphonics 
• Sound collage 
• Ambient pop 
• Hauntology 
• Post-psychedelic 
• Avant-pop 
• Sampledelic 
• Hip-hop 
• Post-pop 
• Spoken word 

Kui ei teaks, et artistil Gypsy (aeg-ajalt ka Arzathon) on kodanikunimi, arvaks, et tegu on ähmastunud identiteedile panustava kunstnike kollektiiviga – ei ole ju igaühe võimuses luua sadu albumeid (Archive.org annab üle 500 vaste, mis on kogunenud antud tegija nime all). Netimuusika maailmas on ta ilmselt kõige viljakam artist üleüldse, kellega üksnes Thomas Park suudab konkureerida (ka Iisraeli artist Wings of an Angel on sama viljakas – ehk koguni viljakam), ent ta ei ole nii mõistetavalt selle liikumisega seotud). Mõlemad mehed on ühed vähesed, kes sisuliselt võrguleibelite algusaegadest on tegutsenud ja jäänud sellele truuks (enamus on kas muusikaga või siis liikumisega lõpparve teinud). Ka käesolevasse aastasse mahub muljetavaldav hulk albumeid, mis on antud omaenese Rodent Tapes'i all välja. Võib ju imestada, et kuidas ta taolise loomingulise koormuse all vastu peab, ent teisalt võimaldab looming tal annetuste abil piskut teenida ning sellega nipa-napa välja vedada. Muusikaliselt on tegu maitseka rootsi lauaga, mille puhul oleks pigem paslik küsida, et mida see ei sisalda. Ei sisalda see sel korral klubirütme, küll aga krautrokilikku motoorset käiamist ja wagnerlikku ülevust, kunstpopilikke kammervorme/ämbientpoppi/postrokki a la karjääri teise poole Talking Heads (olles huvitavamgi kui Briti legendid), isegi efemeerset hiphoppi ja kummituslikku õõvaelektroonikat (seesugust, millega otsa tegi lahti The Caretaker). Ühe põhilise ilminguna tuleks välja tuua helikatketest uute vormide loomist, millest kostub läbi nii tuttavaid helindeid kui loo jutustamisele rajatud kompositsioone. Tekst, mis sealt kostub, on vabadusideaale toetav ja humanistlik, totalitarismi ja tehnoloogiast tingitud võõrandumist vastustav; teisalt võidakse üksikasjalikult edasi anda mingi objekti ehitusplaan ja kirjeldada selle parameetreid (kuivõrd seda toetab asjalik muusika, siis on seegi veenev ja täitsa asjassepuutuv). Väga asi kokkuvõttes! 

8.5 (7.5-9.0)