Swamp Donkey -- Paracusias (2024)

Rodent Tapes

• Post-rock 
• Ambient 
• Art rock 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Radiophonic art 
• Modern classical

Käesolev album on helirännak, mis võtab kuulaja kaasa postroki ühelt poolt tuttavatesse, ent teisalt ka ootamatutesse vetesse. Kui tavapäraselt iseloomustavad žanrit ambitsioonikad, pikaldaselt paisuvad kitarrisaundid, mis reeglina kulmineeruvad crescendo'ga, siis siin tundub autor sellest meelega distantseeruvat. Kuueloolise helimaailma eelduseks on kitarri võimaluste piirideta kasutamine, ent vältides postrokile omast pompöössust, samas lõikamata nabanööri täiesti läbi mängu huvides. Kitarrihelid on kontrollitud, luues unikaalse atmosfääri, mis on korraga tuttavlikud ja ebatavalised. Tekib tunne, justkui helid tuleksid ja kaoksid samaaegselt, luues hetkelisuse ja kaduvuse illusiooni -- olles kõige selle man vägagi sugereeriv. Pealkiri osutab kuulmishallutsinatsioonile: subjekt tajub (fantoom)helisid, milledel puudub füüsiline impulss. Helide fragmentaarsuses ja ootamatutes nihetes väljendub mänguline ja sürreaalne iseloom. Kuigi eemaldudes traditsioonilise loo ülesehitusest moodustab teos ikkagi järjepideva narratiivi: muljete ja emotsioonide virvarri esile kutsuv helide sisse- ja välja voolamine tõstatab tundmuse, et mis tuleb pärast. See pidev muutumine ja tabamatu olemus annavad albumile müstilise ning isegi filosoofilise mõõtme. Paar lugu kõlavad raadiokuuldemänguna. Need on kiiksuga lavastused, kus helid etendavad peategelasi ning kuulaja tähelepanu on alistatud (ent mitte kujutlusvõimet -- seda toidetakse tõhusalt). Need, kes on juba tuttavad plaadifirma Rodent Tapes'i all üllitatud varasema loominguga (artistid Gypsy, Arzathon, Dreamtime Troubadours jt), need juba oskavad oodata tervitatavat ebakonventsionaalsust. On võimalik, et kõigi nende projektide (ning sadade albumite) taga on üks ja seesama isik. 8.5 (8.0-9.0)

Gypsy – Unbranded (2022)

 

Rodent Tapes 

 

• Ambient 
• Spoken word
• Experimentalism 
• Avant-garde
• Chamber music 
• Electronic music
• Psychedelic 
• DIY 
• Post-classical 
• World music 
• Trip-hop 
• Ethnotronica 
• Electro-acoustic 

 

9-loolise albumi pealkirja saab tõlkida kui "madalakvaliteetne või kaubamärgita toode". Ilmselt taotluseks on eemalduda meinstriimist ning teatud kvaliteedi taotlusest ja stampidest. Iseasi, kuivõrd seda on vaja rõhutada – muusika kõneleb enda eest. Ehk siiski, kuna muusika on kvaliteetne, sügav ja kõneleb kõrgkunsti tasandil. Teisalt see tahtlik vastuolu – kas peavoolukultuuriga samastumine, et seda usurpeerida, õõnestada ja nõrgestada? Kõrgem ja madalam on lahutamatult kokku saanud. Siin on palju huvitavaid pöördeid ja kihte – vanakooli ulmefilmi helindite saatel jutuvested, mis ülistavad loodust ja looduse rütmis elamist; ämbientsed helikoed, mis hargnevad eri suundades – küll maailmamuusikasse, küll klassikalise muusikasse ja jätsu. Ent kõik see mainitu on kiiksuga – kõike seda tuleb võtta reservatsiooniga ja mitte üks-üheselt. Muidu saab kuulaja meeldivalt petta – teisalt see ongi üks settimatu ja segane virvendus, mida mõista isegi pärast rohkeid kuulamisi on võrdlemisi keeruline. Näiteks "Plain & Simple" ei ole ilmselt ei lihtlabane trip-hop/hip-hop ega tavapärane elektrooniline šabloon. Kõike seda kuulates jääb õhku püsima müstiline fluidum, mis ongi kuulajale väärtuslik ja oluline. Vähetähtis ei ole, et algus- ja lõpulugu on hästi valitud. Kui algus on ulmeline jutustav kaemus, siis lõpulugu on irriteeriv kuju muutev kammermuusika. Tuleb aeg, kui lo-fi/DIY-artistid hakkavad produtseerima miljoniartiste. 

 

8.0 (7.0-9.0)

Gypsy – Before We Disappear (2022)

Rodent Tapes

• Krautrock 
• Art pop 
• Post-rock 
• Experimental 
• Plunderphonics 
• Sound collage 
• Ambient pop 
• Hauntology 
• Post-psychedelic 
• Avant-pop 
• Sampledelic 
• Hip-hop 
• Post-pop 
• Spoken word 

Kui ei teaks, et artistil Gypsy (aeg-ajalt ka Arzathon) on kodanikunimi, arvaks, et tegu on ähmastunud identiteedile panustava kunstnike kollektiiviga – ei ole ju igaühe võimuses luua sadu albumeid (Archive.org annab üle 500 vaste, mis on kogunenud antud tegija nime all). Netimuusika maailmas on ta ilmselt kõige viljakam artist üleüldse, kellega üksnes Thomas Park suudab konkureerida (ka Iisraeli artist Wings of an Angel on sama viljakas – ehk koguni viljakam), ent ta ei ole nii mõistetavalt selle liikumisega seotud). Mõlemad mehed on ühed vähesed, kes sisuliselt võrguleibelite algusaegadest on tegutsenud ja jäänud sellele truuks (enamus on kas muusikaga või siis liikumisega lõpparve teinud). Ka käesolevasse aastasse mahub muljetavaldav hulk albumeid, mis on antud omaenese Rodent Tapes'i all välja. Võib ju imestada, et kuidas ta taolise loomingulise koormuse all vastu peab, ent teisalt võimaldab looming tal annetuste abil piskut teenida ning sellega nipa-napa välja vedada. Muusikaliselt on tegu maitseka rootsi lauaga, mille puhul oleks pigem paslik küsida, et mida see ei sisalda. Ei sisalda see sel korral klubirütme, küll aga krautrokilikku motoorset käiamist ja wagnerlikku ülevust, kunstpopilikke kammervorme/ämbientpoppi/postrokki a la karjääri teise poole Talking Heads (olles huvitavamgi kui Briti legendid), isegi efemeerset hiphoppi ja kummituslikku õõvaelektroonikat (seesugust, millega otsa tegi lahti The Caretaker). Ühe põhilise ilminguna tuleks välja tuua helikatketest uute vormide loomist, millest kostub läbi nii tuttavaid helindeid kui loo jutustamisele rajatud kompositsioone. Tekst, mis sealt kostub, on vabadusideaale toetav ja humanistlik, totalitarismi ja tehnoloogiast tingitud võõrandumist vastustav; teisalt võidakse üksikasjalikult edasi anda mingi objekti ehitusplaan ja kirjeldada selle parameetreid (kuivõrd seda toetab asjalik muusika, siis on seegi veenev ja täitsa asjassepuutuv). Väga asi kokkuvõttes! 

8.5 (7.5-9.0)