Southern Shores Grande Comore / Mauna Loa (BadPanda)

Southern Shores is a duo from Halifax (the same city, the hockey star Sidney Crosby comes from), Canada while residing in Europe (Berlin, Germany) now. Their 2-track single at BadPanda Records is overtly opened for different stylistic interpretations and point of views, on the first place beavering away at subtle glo-fi (yet not being hypnagogic pop on its own) and poptronic moods being compared to Air France and Washed Out, on the other side it could be viewed through lush, synth-relied baroque pop and chamber pop and tropicalia pop workout expressions as well. In a more detailed way, it is full of warbling vocal-based hitches and high-voltage-loaded brass orchestrations wrapped up by seething synthezised paces. Partly because of having obvious references to different places around the world (Grande Comore is an island in the Indian Ocean off the coast of Africa; Mauna Loa is a Hawaiaan volcano) it can be considered as a soundtrack of voyage music as well. All in all, undoubtedly this kind of sonic mould does represent nowadays pop essence still waiting for the highest chart tops to be conquered once in the future.

Listen to it here

9.8

Juanitos Best Of (Jamendo)

Tegelikult see “Best Of” ei ole päris Best Of, kuna kätkeb muusikat konkreetselt kolmelt albumilt: “Sou&Roots Vol.1”; “Sou& Roots Vol.2” ning “Crazy Vibrations”. Võimalik, et juhtfiguur Juan Naveira aka Mr Juan (lisaks Juanitos`ele on tal ka 2 kõrvalprojekti: Miss Emma – lollipop-akt ning Limbo deluxe – latin-ska-akt) loeb nimetatud kolme ka Juanitos`e (tuntud ka kui Los Juanitos) parimateks. Ma ei tea. Eklektilisemat muusikat kui seda 90ndate alul alustanud bändil on raske leida. Segades omavahel kokku väga erinevaid žanreid - põhirõhuga ladina rütmidel - on Juan Naveira suutnud oma loomingu värske ning jõulisena hoida. Muideks, laulab nii prantsuse, hispaania kui ka inglise keeles. Avalugu Sai-k-delic Party on hoogne segu psühhedeeliast ning tropicàlia pop`ist. Glitter Bomb kõlab nagu Mark E Smith oleks taas rockabilly lainel. Laulumaneer on väga sarnane – kõik need vokaalfinessid ning arrogantsed leftfield-popstaari häälikulõpud-hääldused on omal kohal. Ainult pasunate olemasolu tõmbab selles loos veidi piiri The Fall`i ning Juanitos`e vahele. Aga seegi on suht kunstlik piiritõmbamine. Üleüldse – psühhedeelsed klahvpillid ning brassorkestratsioonid loovad albumil muretu õhkkonna. Pluss törts huumorit. Albumi überträkid on veel Do The Cobra – mida pasunad! Võiks vabalt mõnd Robert Rodriguez`i filmi helindada. Hola Hola Bossa Nova ei ole tegelikult päris-bossa – hullult psühhedeelse draiviga lugu, mille refrääni tekib ülemheli. Supernatural on tänapäevane urban soulfunk – teate küll, emssii-element ning puha. Nagu arvata võite, on see ennekõike Naveira modernne urban. Ainult tema on seesugust asja niimoodi võimeline looma. Albumi parim lugu on lõpetav Stereophonic Motor Club. Libiseva bassisaundi, surfkidra ning elektriorelitega keerab Naveira end üle võlli. Ning mitu korda järjest. Surf rock parimal kujul. Nagu eelpool vihjasin, ei too käesolev album kõiki Juanitos`e jõujooni välja – kindlasti soovitan kuulata ka Juanitos`e albumit “Exotica” (2000), mis anti Jamendo poolt 2007. aastal uuesti välja. Igale eksootikapopihuvilisele ning melomaanile kohustuslik kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8