Chicken Shack
- Synth-punk
- Alternative rock
- Art punk
- DIY
- Post-punk
- Indie punk
- Rockabilly
- Lo-fi
- Psychedelic
See 12-looline väljalase muudab eeldatavalt primitiivsed omadused - konkreetselt punk-impulsid versus popimpulsid - tahtlikeks esteetilisteks valikuteks. Albumit iseloomustab sitke, korduv nõudlikkus -- kidrarifid, mis lukustuvad rütmidesse ja rütmideks, keeldudes arenemast tavapärases mõttes. Selle asemel need tiirlevad, lagunevad ja muteeruvad. Efekt on paradoksaalselt hüpnootiline selles kõdus. Siin on kuulda kunstilise roki ja pungi abrasiivseimate ja julgemate traditsioonide kaja, justkui oleks avangardsed ideed taasavastanud keegi, kes ei ole väljakujunenud, heast tavast teadlik olnud, vaid ainult intuitiivselt impulsi tajunud ning seda loomuldasa rakendanud. Nagu viis, mis on pärast aastaid kestnud kasutamata jätmist valesti meelde jäänud. Sellest johtuvalt ei küsita heakskiitu; muusika lihtsalt eksisteerib, olles oma loogikas kindel. Selle ebatasasus ei ole rafineerituse puudumine -- see on peenetundelisuse esmapilgul tagasilükkamine, naasmaks selle manu ringiga. Elik taiesele paar ringi peale tehes võib tajuda, et see, mis algselt kõlas rabedalt ja kaootiliselt, hakkab tunduma kaalutletuna, isegi täpsena. Tekivad mustrid, kordus paljastab struktuuri. Provotseerides intelligentsi, selle üle markesmithilikult irvitades ja peale sülitades. Tõepoolest, ka laulmisviisis on laenatud nii mõndagi Manchesteri legendilt -- pooleldi räägitud, pooleldi urisev, pooleldi keelde hammustav, pooleldi hambaid kiristav. Ometi on selles ka midagi ehtameerikalikku -- ühelt poolt võib seda mõista artisti võimena ekstraheerida The Fall'i Ühendriikide mõjusid Velvet Underground'i, Suicide'i, Screamers'i, Johhny Cash'i, Tuxedomoon'i, Frank Zappa, The Residents'i ning Captain Beefheart'i näol, ent teisalt on siin ka peen Apalatšide ning kõrbete hõng küljes (märkimata seda, et The Fall'i helivalemisse kuulus alatihti rockabilly stiilina sisse). Ühendriikides kõrbed (Mojave, Sonora) ilmselt kannavad inimteadvuses teistsugust kujutlust kui muidu -- kui mõneti lunastav koht, kuhu lindpriid ning teised sotsiaalselt düsfunktsionaalsed tegelased saavad ähvardava tsivilisatsiooni eest varjuda (nii mõnigi loodusega sina peal olija on varjunud soistele aladele, kust korrakaitsjatel on neid sisuliselt võimatu kätte saada). Siiski lugu "Look After" on selge kõrvalekalle, kummardudes Arthur Lee'le ning tolle ansamblile Love. Plaadiümbris kahtlemata on mõnus torge linna ja maa vastandajatele, kelleks reeglina on sügavas depressioonis lõpetavad ning oma täit potentsiaali mitte realiseerivad intellektuaalid. 9.0 (8.0-9.5)
.jpg)
