Linton Mockery -- Lenten Mockery (1968/2026)

Chicken Shack

• Psychedelic
• Noise pop
• DIY
• Alternative rock
• Lo-fi
• Fuzz pop

Linton Mockery, kes on sündinud 1949. aastal Indianas, salvestas need kaks lugu 1968. aasta alguses 18-aastaselt Webcori diktofonil, mängides kõiki instrumente ise. Need avastati hiljuti pärandvara müügist ning avaldati 2026. aastal ühe ägedaima tänapäeva plaadifirma Chicken Shack Recordsi all. Need on tumepsühhedeelse vaibiga rokklood hukule määratud armastusest (nimelt tast sai kohaliku šerifi kauni naise armuke, ent ohtlik armusuhe jooksis rappa), milles ühtaegu on toores, masendunud ja intiimne tunne. Kõiges selles on selle kaja, mida hiljem hakati seostama magamistoapopi, lo-fi indi ning tee-seda-ise esteetikaga. Ennekõike R. Stevie Moore'i (sündinud 1952) nimetatakse sageli kodus salvestajate ristiisaks, kes sarnaselt alustas soolosalvestuste tegemist teismeeas 1960. aastate lõpus, salvestades viljakalt ise oma magamistuppa rajatud kodustuudios, kasutades selleks saadaolevat varustust. Sarnaselt käesoleva artistiga segas ka tema poplaulu eksperimentaalsete servadega ise leiutatud ja kuvandatud produktsiooni ning metsiku tunnetusega. Kõike eelpoolkirjeldatut heliliselt ja kontekstuaalselt arvesse võttes on tulemus suurepärane, kus kitarre mängitakse küll laia žestiga, ent see on elektrist ja pingest laetud, mistõttu paljud tollased kidraheerosed kõlavad temaga võrreldes lödipüksidena; orelid tõmbavad sama uljalt happelisi poognaid. Ning artist oskab laulda -- tehes seda viisil, mis võidab tähelepanu ning sunnib kuulama. (naljatamisi võib öelda, et LM näitab ette, kuidas Bob Dylan pidanuks laulma, et vähegi talutav oleks!). Veidi karm ja lummavalt monotoonne rütm meenutab seda, mida Stephen Morris umbes kümme aastat hiljem laiematele massidele populariseerima hakkas. Kuigi ta pärineb põhjaosariigist, on sellel kuulda ka lõunaosariikide punakat kõrbevinet. See on põnev peaaegu kaduma läinud helikandja, mis kõlab tagasivaates oma ajast ees; väärides seetõttu tunnustust muusikaajaloo autsaiderite nimistus. Aus kraam, mis võib-olla ei võlgne mitte niivõrd varasemale muusikatraditsioonile kui oma aju- ja kehakeemiale ning aususele enda vastu. 9.5 (9.0-10)

Nick & the Nod -- The Lackey Circle (2024)

Chicken Shack

• Synth-punk 
• Alternative rock 
• Art punk 
• DIY 
• Post-punk 
• Indie punk
• Rockabilly
• Lo-fi 
• Psychedelic

See 12-looline väljalase muudab eeldatavalt primitiivsed omadused - konkreetselt punk-impulsid versus popimpulsid - tahtlikeks esteetilisteks valikuteks. Albumit iseloomustab sitke, korduv nõudlikkus -- kidrarifid, mis lukustuvad rütmidesse ja rütmideks, keeldudes arenemast tavapärases mõttes. Selle asemel need tiirlevad, lagunevad ja muteeruvad. Efekt on paradoksaalselt hüpnootiline selles kõdus. Siin on kuulda kunstilise roki ja pungi abrasiivseimate ja julgemate traditsioonide kaja, justkui oleks avangardsed ideed taasavastanud keegi, kes ei ole väljakujunenud, heast tavast teadlik olnud, vaid ainult intuitiivselt impulsi tajunud ning seda loomuldasa rakendanud. Nagu viis, mis on pärast aastaid kestnud kasutamata jätmist valesti meelde jäänud. Sellest johtuvalt ei küsita heakskiitu; muusika lihtsalt eksisteerib, olles oma loogikas kindel. Selle ebatasasus ei ole rafineerituse puudumine -- see on peenetundelisuse esmapilgul tagasilükkamine, naasmaks selle manu ringiga. Elik taiesele paar ringi peale tehes võib tajuda, et see, mis algselt kõlas rabedalt ja kaootiliselt, hakkab tunduma kaalutletuna, isegi täpsena. Tekivad mustrid, kordus paljastab struktuuri. Provotseerides intelligentsi, selle üle markesmithilikult irvitades ja peale sülitades. Tõepoolest, ka laulmisviisis on laenatud nii mõndagi Manchesteri legendilt -- pooleldi räägitud, pooleldi urisev, pooleldi keelde hammustav, pooleldi hambaid kiristav. Ometi on selles ka midagi ehtameerikalikku -- ühelt poolt võib seda mõista artisti võimena ekstraheerida The Fall'i Ühendriikide mõjusid Velvet Underground'i, Suicide'i, Screamers'i, Johhny Cash'i, Tuxedomoon'i, Frank Zappa, The Residents'i ning Captain Beefheart'i näol, ent teisalt on siin ka peen Apalatšide ning kõrbete hõng küljes (märkimata seda, et The Fall'i helivalemisse kuulus alatihti rockabilly stiilina sisse). Ühendriikides kõrbed (Mojave, Sonora) ilmselt kannavad inimteadvuses teistsugust kujutlust kui muidu -- kui mõneti lunastav koht, kuhu lindpriid ning teised sotsiaalselt düsfunktsionaalsed tegelased saavad ähvardava tsivilisatsiooni eest varjuda (nii mõnigi loodusega sina peal olija on varjunud soistele aladele, kust korrakaitsjatel on neid sisuliselt võimatu kätte saada). Siiski lugu "Look After" on selge kõrvalekalle, kummardudes Arthur Lee'le ning tolle ansamblile Love. Plaadiümbris kahtlemata on mõnus torge linna ja maa vastandajatele, kelleks reeglina on sügavas depressioonis lõpetavad ning oma täit potentsiaali mitte realiseerivad intellektuaalid. 9.0 (8.0-9.5)

Kol McEntrye – Weakened Addition (2023)

Chicken Shack

Electronic Synth-punk Lo-fi DIY Psychedelic Minimal synth Krautrock

Käesolevat artisti võib pidada siiski õnnistuseks -- psühhedeelne lo-fi, mida siiski tuleb määratleda laias kontekstis. Karune kidrakäsitlus vaheldub abrasiivse elektroonika ja hapnikku süstivate (vokaal)sämplitega. Ei häbeneta kasutada kõige primitiivsemaid sündirütme ja rütmimasinaid; teisalt tekib paralleel La Düsseldorf'i ja 80ndate Neu! albumiga ("IV"). Kui Neu! mängis Saksa hümnist ülendava versiooni nii õiget- kui tagurpidi, siis ka Kol pakub hümnist -- USA omast -- eufoorilise lõigu. Kuidagi väga kausaalne paralleel! Lisaks veel väga meeldiv moment, mis ikka aeg-ajalt DIY-meeste-naiste esituses esile kerkib -- Casio Tonebank-süntekate kasutamine (antud juhul psühhedeelne Computer Sound-nimeline helind). MES'i kohta ütles lemmikblogija Johnny Zchivago, et MES võis paarkümmend aastat jutti purjus olla ning ajada ajakirjanikele mitte kõige adekvaatsemat juttu, ent see ei muuda tõika, et tegu oli DIY-hertsogiga Ühendkuningriigis. Täna on paras hetk seda meenutada -- eile kuus aastat tagasi sai MES'ist heli. The Fall ei tunnistanud žanrilisi piiranguid, mistõttu ongi (suhtumise) mõju käesolevale 10-loolisele üllitisele ning ehk veelgi otsesem mõju mõnele teisele artistile Chicken Shack-nimelise (kodu)leibeli all. Plaadifirma muideks avastasin eelpoolmainitet Johnny blogis.

Nick & the Nod – den Besten! (2022)

 

Chicken Shack

 

• Art punk 
• Parody 
• Post-punk 
• Synth-pop 
• Synth-punk 
• Alternative rock

 

Edastati uudis, et Ed Sheeran mõisteti plagiaadisüüdistuses õigeks – Marvin Gaye pärijad-lähedased ei saanudki 50 miljonilist kooki 50 miljonilise moosikihiga. Enne seda olla laulja ähvardanud, et süüdimõistmise korral võib lõpetada oma karjääri. Mnjah... . Siinkirjutaja on kuulanud mainitet staari umbes minuti jagu...lihtsalt rohkem ei tahtnud...liialt "mürane" oli heli. Mark E. Smith oli mees, kes pidas Joy Divison'it ja The Cure'i tühisuseks, Pavement'i ja LCD Soundsystem'it pelkadeks ahvideks. Võib-olla selle viieloolise suhtes olnuks ta armulisem, kuna see on otsene The Fall'i paroodia mõne(sekundiliste) osutustega (gei)süntpopile (nt Soft Cell'i "Tainted Love"). Pigem mitte. Aga eks igaühe otsustada ole, on see õnnestunud või hoopis tüütu käkk. Aga mul on ettepanek – loodagu tehisintellektuaalne muusikaline rakendus, mis koosneks  MES'i, Stockhausen'i, Kevin Ayers'i, Jaki Liebezeit'i, Richard H. Kirk'i, Angus Maclise'i, Burt Bacharach'i, (varase) Tim Hecker'i, Miles Davis'e, Ennio Morricone, Johnny Marr'i ja Robert Fripp'i intellektuaalsest pärandist. Oleks, mida väärikalt lõplikult lõpetada selmet (uut) saasta genereerida. Lõpetatuses ja vaibumises on mõte, onju? 

 

6.5 (6.0-8.0)