Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Broker`s Tip/Little Brother. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Broker`s Tip/Little Brother. Kuva kõik postitused

7/02/2022

John Fahey – The Mill Pond EP (1997)



  • New Weird America 
  • Avant-rock 
  • Noise 
  • Free folk 
  • Avant-garde
  • Art rock 
  • Guitar ambient 
  • Psychedelic 
  • Freeformfreakout 
  • American Primitive Guitar 
  • Experimental rock 
  • Noise rock 

Neli aastat enne siitilmast lahkumist salvestas vanameister 4-loolise üllitise, mille oli vähe ühist tema enda loodud näpuotstega sikutatud kitarrikeele mängutehnikaga (stiililise määratlusena Ameerika primitiivne kitarr), mis oma sulniduses moodustas ühelt poolt intrigeerivaid mustreid ja tekstuure ning teisalt kussutas hüpnootilist meeleolu luues. Selle asemel on keskmes kuulajale näkku räuskav toores tagasisidestus, mis kõigub-kaigub, suutmata leida tasakaalupunkti justkui mõni vana kooli analoogsüntesaator temperatuuriliselt ebasoodsates tingimustes piinlemas. Veenev mürasse kühveldumine – vali, lõikav, agressiivne, seestunud, teadvust hämardav, külmutav ja kõrvetav samaaegu). Ma ei ole ilmselt ülekohtune tänapäeva noisenikkude suhtes, kui väidan, et vanameistri vägi on paljudest neist suurem ja kütkestavam. Legendit on üllitisel aidatud elektroonikaga, tõsi, mille täpsem roll jääb selgusetuks (on need elektroonilised klahvpillid, digitaalsed-analoogefektid-masinad, kitarre on kõigest moonutatud jne). Arvustused sellele üllitisele on valdavalt negatiivsed – ilmselt on eeldatud Fahey`lt albumit, missuguseid ta oli juba salvestanud kümneid). Muideks, lõpuloos “The Mill Pond Drowns Hope” on kuulda ka vana tuttavlikku helikeelt, mistõttu vana kooli kummardajad ei peaks olema pettunud. Tõsi, lugu areneb omasoodu, millele lisanduvad elektroonika ja mõõdukad kajaefektid – arenemata küll plahvatavaks kaoseks (mida võib ju loo ülesehituse loogikat järgides eeldada) säilitab kompositsioon narratiivi ja pinge. Tegelikult ka avalugu “Ghosts” – isegi rohkem kui lõpulugu –, millel elektroonikat asendab trubaduuri joigumine. Vaadates lähemalt aja(loolist) joont – ei oleks üldse vale võtta see John Fahey album New Weird-liikumise alguspunktiks. Kolm aastat pärast seda tuli Animal Collective`i “Spirit They're Gone, Spirit They've Vanished”, millel on nii mõndagi ühist veskilombi üllitisega. See on viis, kuidas täismehed lähevad ajalukku.  

8.0 (7.5-8.5)