Quietest -- Cold (2015)

Noisy Vagabond

• Ambient
• Post-minimalism 
• Art rock
• Post-rock
• Electronic
• Ambient pop
• New Age
• Post-classical
• Art music
• Modern classical

Ameerika netiplaadifirma Noisy Vagabond'i all üllitatud 6-looline taies voolab kuulaja ajju, valgub sealt edasi üle organismi ning väljub märkamatult. Peaks nagu imeline kuulamiselamus olema - kas pole? Kes eeldab vulgaarsust, valuimpulsse ning vigasust, siis seda siin ei pakuta. Mainitud intrigeerivuse puudumisest hoolimata on tulemus meelierutav, kuivõrd sisuliselt on tehtud kuldlõige ämbiendi, postroki, klassikalise muusika ning New Age'i kokkupuutealalt. Elik jäädes ankrusse mõtlikkuses ja sissepööratuses, hakkamata nuudeldama ja kolistama, et luua kohustuslikus korras kontrasti ja kontrapunkte. See muusika siin on harras voog, milles vähesed elemendid on rakendatud hapra meloodia teenistusse -- justkui koosnekski taies kontrollitud ent paisuvast elektroonilisest orkestratsioonist, mille faalanksist aeg-ajalt tulevad esile klaverid, vokaal ning kitarrid. Emotiivselt need pingetõusud ja -langused hullutavad kuulajat -- mõtlen, et see on ka vaikusega kurameerimine - isegi vaikusesse vajumine - viisil nagu seda tegi Talk Talk karjääri teisel poolel (pluss Mark Hollis'e sooloalbum). Soovitan kõigile osa saada sellest imetabasusest.

Centz -- Lo-fi Library (2015)

Dusted Wax Kingdom/Bandcamp

• Breaks 
• Electronic 
• Sampledelic 
• Trip-hop 
• Cinematic 
• Easy listening 
• Chilltronica 
• Hip-hop

Käesoleva üllitise süüd lunastav eeldus ilmneb pealkirjas -- justkui oleks tegu mitte pärislugude, vaid teatud helide kogumiga. Sellega külgnevalt võib jõuda mõisteni "library music", mis samuti vihjas materjalile, millest komponeeriti uusi lugusid või kasutati kunati sihtotstarbeliselt. Teisalt tuleb nentida, et Flying Lotus'ega esile kerkinud hip-hop/trip-hop-põhjade ja filmiliku sämpledeeliaga muusika jätkab library music-kontiiniumit. Centz'i muusika (alg)molekule iseseisvalt otsides tuleks ilmselt läbi tuuseldada tohutu hulk vanu albumeid -- see oleks igati tore intellektuaalselt isiklikus plaanis, ent teisalt neile sämplitele on antud kaasaegne kontekst -- see tekst annab edasi ja tahab kirjeldada hoopis teistsugust. Kaasajal läheb asi veelgi segasemaks -- AI on tulnud, et seda kontiiniumit lõhkuda -- see on ühelt poolt lihtsam tee nii autoriõiguste kui vormistamise mõttes. Centz'i moraalne dilemma albumi loomise eel võis seisneda valikute piiramises -- mida võtta ja mida jätta? Kuidas ehitada muljetavaldav karkass, et ei jääks pinnapealseks? Piiride tõmbamine on paratamatu, et millelegi anda konkreetsed piirjooned, ent teisalt jätab alles kokkupuutepunkti (kuivõrd artist opereerib paratamatult kultuuris kui metafenomenis -- st kust tulevad eeldused ja siirded ning millesse omakorda antakse tagasi, st kasvatatakse selle kihti). Centz õnnestub albumil oma valikute-helikombinatsioonidega, pakkudes biitide-kinolinalike kihtide sünergiaga midagi vaimule ja intellektile. 14-looline album on üllitatud legendaarse Bulgaaria netiplaadifirma Dusted Wax Kingdom'i all.

Various Artists -- Efflorescence (2015)

At Sea Compilations

• Indie pop/rock
• Shoegaze 
• Glo-fi 
• Indie rock 
• Alternative pop/rock 
• Shoegazing 
• Dream pop 
• Chillwave 
• Neokrautrock

Indimuusika fännide kohta võib vist kasutada sama väljendit, mida kasutatakse luurajate ja miilitsa ning nende hilisema seisundi kohta -- kord indi, siis elu aeg indi. Sellega on nii nagu ristiisa Mozzer palus ühes loos teda mitte unustada -- me paratamatult muutume noorukieast täiskasvanuks saades, ent see kibemagus tukslev tunne jääb -- mida ei suuda ega tahagi unustada. Sellest saab algkodu, kuhu ikka ja jälle naasta. Mitte ainult The Smiths, vaid ka Cocteau Twins, Joy Division, The Jesus And Mary Chain, Sonic Youth, The Cure, Spacemen 3, Galaxy 500, Lycia, The Fall, My Bloody Valentine, Stereolab, Röövel Ööbik, Primal Scream, Happy Mondays, Mercury Rev olulisematest näitasid, et vihmaniresid, koltunud staari pildikesi või mälus sooje hetki või muid pisiasju võimendades võib tulemus loominguliselt plahvatuslik olla. See on valgus, mis kunagi ei hääbu. Need bändid olid, on ja jäävad lahedaks ning igavesti nooreks -- ning samuti nende kuulajad. Siin 15-loolisel taiesel on eelpoolmainitud puntide pikad varjud helklemas, ent sealt paistavad ka välja Saksa esiisad Neu!, Faust ja CAN ning ameeriklaste The Velvet Underground ja The Silver Apples. Loomulikult on ka kaasaegsust, mis suuresti ühtib elektroonika osakaalu suurenemisega helikeeles. Mis tähendab seda, et ehtne indimuusika loomult on transgressiivne, kuigi võib jätta eraldiseisvana positsioneerudes ülbe mulje -- ent nad seisavad laval iseenda, mitte teiste pärast. Nad teevad seda enda, mitte teiste reeglite järgi.

Hanging Freud – No Body Allowed (2015)

Myhand.Thanx/Bandcamp

Post-punk Gothic pop Neoclassical Electronic Coldwave Art pop

Hetkel Šotimaal Glasgow's resideeruva ent Brasiilia juurtega lauljatariga tandemi üks esimesi üllitisi tuli välja üheksa aasta eest Myhand.Thanx netileibeli all, pakkudes eksperimentaalset nihet gootiroki ja neoklassika vahel. Muideks, Paula Borges ja Jonathan Skinner salvestasid käesoleva 7-loolise ent kõigest 19-minutilise taiese Sao Paolo's Paula kodumaal. Nad on flirtinud nii tantsulise kui kingapõrnitsemise elementidega, ning meinstriim on nad tänapäevaks tasapisi avastanud -- nt fs on neid mänginud oma postpunk-saates "Floorshow"; ent selle albumi aegu olid nad tundmatud, kogudes vaevaliselt tunnustust. "No Body Allowed" on kahtlemata nende üks väljapaistvamaid ja terav-süngemaid albumeid, millel Borges'e sisendusjõulist vokaali ja laulumaneeri -- mis niikuinii valdab taiest -- saadavad tumedad elektroakustilised vood, perifeerne elektroonika ning sünged kammerkajad. Tõepoolest, kui hästi lauljatari sugereerivus tungib kunati kuulajale sügavale hinge (nt "It's Time", "Porch"). Olemuslikult klassika, mis paraku vajab veel laiemalt avastamist.

The Next Peak Vol I (Twin Peaks Tribute) (2015)

Retropromenade

Electronic music/Jazz/Dream pop/Soundtrack/Drum and bass/ Chilltronica/Cinematic

David Lynch'i loodud "Twin Peaks" on kahtlemata seriaalide Ferrari, mis on avardanud ja lahti mõtestanud piiratut (inim)maailma; loonud lisatähendust ja -väärtust. Maagiline realism, mis tihti läheb teispoole reaalsust; mille mõningaid (transgressiivseid) tegelaskujusid on raske meeltest välja saada (ja ei peagi). Kuigi seriaal sisaldab ka vägivalda ja õudu (sageli grotesksel kujul), on tegu siiski zeniga, mille eetiline tähendus on kuulajas tekitada tundmust võtta asju mitte ülevõrra tõsiselt. Kuivõrd elu reeglina on kui Ameerika raudtee, siis meelerahu säilitamiseks on oluline võtta elu stoilise rahuga või läbi absurdi prisma. Ning Angelo Badalamenti loodud võrratu helind rõhutab kahtlemata viimast. Kuigi alati võib küsida selle või tolle loo või teose tõlgitsusversiooni mõtte järele, on nende tekkimine paratamatu. Ühelt poolt tahetakse näidata tänulikkust ning teisalt lisada uusi vaatenurki. Ühelt poolt hea originaallooming kannab niikuinii teisendeid -- nagu käesoleval 12-loolisel --, siis teisalt kuulda sulnist trummi ja bassi (Transcend) või suht primitiivset sündijämmi (The Deathless) on kahtlemata meelierutav. Enamik lugusid tuletavad lihtsalt meelde, et eksisteerib selline võrratu seriaal võrratu muusikaga, mida uuesti vaadata ei ole kunagi ei liig ega absurdne. Kehtib võrdselt nii vanade kui uute osade kohta. Võrratu on see, mis tõuseb ülespoole igasugu võrrandeid ja lihtlabaseid tegevusplaane. Saadaval on ka kaks järge sama Retropromenade'i plaadifirma all.

8.5 (8.0-8.5)

Panda Bear – Swallow at the Hollow (2015/2021)

Bandcamp

• Neo-psychedelia
• Electronic 
• Indietronica 
• Alternative dance 
• House 
• Cinematic 
• Ambient pop 

Panda Bear'i "Vikatimehe" albumi salvestamise sessiooni ülejääkidest valminud miksteip (kuigi tajun seda albumina) on asjalik lisand põhialbumile. Ehk oleks õigem möönda, et tegu on täiendusega, mis näitab ja täidab teisigi võimalikkusi. Põhialbumi õhuline kunstpop muutub siin tunduvalt risustatumaks ja sopistatumaks, kuuldes helisid, mida ei ole kuuldud ei Animal Collective'i ega Lissabonis resideeruva ameeriklase soololoomingus. Näiteks sildamised-üleminekud pea 27-minutilises miksis, mis kinemaatilisuses meenutavad The Fantastic Plastic Machine'i. Teiseks haussrütmid, mis on seestunud ekstaatilise vaibiga. Ekstaas ei ole uus – see on alati tähtsal kohal olnud (helide võimendamise ja ebaprofessionaalsuse varjamiseks) –, hauss on seda. Nende minutite jooksul samas säilib koherentne side Sonic Boom'i produtseeritud albumiga. Helilised vihjed ja ideelisus on püsivalt helistikus. Ka Vikatimees ei ole lahkunud plaadi visuaaliast – kolinud vahelehelt plaadiümbrisele, nähes ahvatlev välja (pigem muutunud Vikatinaiseks). Väga hea kuulamine ja tegelikult suurepärane mõte, et iga albumiga võiks kaasneda selline miksteip.   

8.5 (8.0-9.0)

Bernard Parmegiani – De Natura Sonorum (1975/2015)

Recollection GRM

• Avant-electronica 
• Abstract 
• Acousmatic music 
• Experimental electronica 
• Electronic music 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète

Prantsuse elektronhelilooja väga oluline teos on jagatud kaheks kuueosaliseks taieseks. Nagu pealkirigi osutab uurib Itaalia juurtega Parmegiani (1927-2013) heli kui fenomeni loomust. Kuidas heli loomuldasa käitub-kõlab. Kuidas heli stimuleerida; mis juhtub, kui helid sättida teineteisega interaktsiooni; kuidas ilmnevad konkreetsete helide perspektiivid teatud kontekstides jpm. Muusikalise vormina on see ühelt poolt range ja kasin teos – olles piiritletud, järgnevustele rajatud; teisalt on siin tohutul hulgal helide moodustisi ja kombinatsioone, täis energiat ja seesmist pulbitsemist. Kust/kuidas heli algab ja kuhu/kuidas ta lõppeb. Ja kuidas heli vahepeal muutub. Kui tänapäeva arusaamu aluseks võtta, siis see muusika kõlab kui proto-glitch elektroakustilises kõlakojas. Parmegiani teos toob esile erinevuse, ka tänapäeva kontekstis.

offthesky + Radere – Temporaryspace (2015)

basic_sounds

Bandcamp

• Drone 
• Ambient noise 
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Minimalism 
• Sound art 
• Avant-electronica 
• Micronoise

Nagu sageli on kombeks olnud plaadifirmale basic_sounds, siis üllitis koosneb vaid ühest pikast kompositsioonist (antud juhul 19 minutit puhast ilu) ning plaadiümbris on tavapäraselt südamekujulisse vormi valatud. Nimetet teose on loonud muusikud Carl Ritger ja Jason Corder Colorado osariigist USAst. Muusika loomiseks on kasutatud pool- ja täismodulaarsüntesaatoreid (sh katkine süntekas) ja igasugu efekte helide sünteesimiseks, moonutamiseks ja väänamiseks. Kompositsioon on välja kasvanud improviseeritud proovidest, millest arenes samuti välja teine üllitis. Hea teos, milles on dünaamikat, jõudu, veenvust ning valget ja tumedat mateeriat, mis võidab kuulaja tähelepanu ja täidab puudujäägid vaakuvas hinges ja vaimus. Nagu öeldakse – tummine vaimutoit. Kummaltki artistilt on võimalik leida ka soolotöö nimetet plaadifirma all. Lisaks soovitan ka The Postal Service`i liikme Jimmy Tamborello aka Dntel`i suurepärast teost "Clelia II".   

Azeda Booth – Sundances (2005/2015)

Bandcamp

• Indietronica
• Post-rock 
• Avant-pop/rock 
• Art pop
• Experimental pop/rock 
• DIY 
• Glitchtronica

Azeda Booth alustas nullindate esimesel poolel ja nende tegevus soikus kümnendate algul. Nad jõudsid anda välja ühe paljukiidetud stuudioalbumi (“In Flesh Tones”) ning posu EP-d. “Sundances” on nende esimene üllitis, mis vihjab lähiminevikus juhtuvale. Vihjab – tähendab seda, et Calgary punt kõlab käesoleval neljaloolisel natuke teistmoodi kui tulevastel reliisidel. Siin on veel postrokki ja vähem IDMlikke rütmikõveraid, rohkem lo-filikke elektroonilisi katsetusi ja vähem prõgisevat-krõmpsuvat mikro/abstraktelektroonikat, kuigi jah, eks see mõõtmine ole rohkem maitseasi. Oluline on, et asi mõjub, asi töötab – asja ei ole hermeetiliseks junniks keeratud ja steriilseks kakaduuks nikerdatud. Vaimliselt võib neid lugeda eksperimentaalindipuntide Seefeel`i, Bowery Electric`u ja Moonshake`i tõrvikukandjateks. “Sundances” on veel loodud asutajaliikmete Morgan Greenwood`i and Jordon Hossack`i poolt (aasta hiljem lisandus neli muusikut).

Batard Tronique – Bazar Chronic (2015)

Coma Recordz

• Breakcore 
• Jungle 
• Electronic music 
• Drill`n`bass
• Breaks 
• Mashup 
• Hip-hop 
• Sampledelic
• Rockabilly
• Sound collage 
• Freeformfreakout 
• Deconstructed pop 
• Ethnotronica 
• Chopped and screwed

Kui teil on napakad naabrid. kuna teevad talumatut müra (nt toolide-laudade tõstmise asemel lohistavad neid mööda põrandat, kannad põrkuvad tugevalt vastu põrandat), siis politsei kutsumise asemel hankige endale korralik helisüsteem ja pange sinna mängima näituseks Batard Tronique`i (aka Johnny Kalash) 13-looline “Bazar Chronic”. Uskuge mind, mingi hetk jõuab ka kõige kroonilisematele pudulojustele sõnum kohale. Või kui ei juhtub ime, et ei jõua, siis summutab muusika masendavat müra ja saate ise esteetilise elamuse osaliseks. Või kui tuleb tugeva heli peale kohale politsei, siis öelge, et müra tuleb tegelikult naabrite juurest. Võidumees oled igal juhul sina. Johnny Kalash`i esteetika on dekonstrueerida ja kokku sulatada – kõikvõimalikes kombinatsioonides. Metallica ja Johnny Cash saavad oma osa, idamaist etnomuusikat ahistatakse digipõrgufiltrites, esineb debiilset rockabilly`t, hip-hop ning trumm ja bass paisatakse meelevaldselt efektide kloaaki. Ma ei tea, on see katse ratsionaliseerida hullumeelsust või hoopis püüe legaliseerida seda (tegelikult on see üks ja seesama). Termin "basaar" tähendab turuplatsi või poodide territooriumi. Võib nentida, et kõiksugu helid ja mõjud on tulnud keskpõrandale kokku, et seal düsfunktsionaalselt põrkuda ja hävida (kroonilisus meditsiinilises võtmes tähendab organismi funktsioonide sammhaaval halvenemist ja hävimist korduvate haiguspuhangute tõttu). Igal juhul pead olema piisavalt kõva naine või mees, et sellega hakkama saada. Sigitise on üllitanud Coma Recordz.

Электроника 302 (Electronica 302) – Искусство принадлежит народу (2015)

Bandcamp

• Soviet wave 
• Alternative pop 
• Vaporwave 
• Chillwave 
• Electronic pop 
• Synth-pop

 

Helge-helge tulevik, suur lähtestamine, kõik on õnnelikud. Perfektne tulevikuinimene, kes siiski enesekeskselt räuskab ja mentaalselt peeretab. Vastuolu, aga vastuolusid ametlikult ei ole. Trump ja Biden on pelgalt instrumendid ja ettekäänded oma ego ja tahte kehtestamiseks teise poole üle. Umbes 5-6 aastat on peamiselt endistes sovjetimaades eksisteerinud stiil nimega Soviet wave, mida võib lugeda unenäolise süntpopi elik chillwave'i ja retroulmelise süntpopi elik vaporwave'i ristandiks, aga millel lisaks on kommunistliku düstoopia hulluse tunnusmärgid sisse pikitud. Kindlasti on kõik see stiilselt stiliseeritud ja helgem kui sotsialistlik realism ja peaaegu vastandmärgiline stalinistlikule ehituskunstile, aga samas hoiatav näide sellest, kuidas inimvaenulik ja kõike standardiseerida püüdev totalitarism võib ajapikku inimese meeltes pehmeneda ja omandada perverselt meeldiva varjundi. Egas Ukraina artist midagi ei õigusta – vaadates-tõlkides venekeelseid pealkirju on asi selge - "kunst kuulub rahvale", "ülesanded on määratletud", "asendamatuid ei ole", "elu standard", "inimese hüvanguks" jne. Loomulikult lapsepõlv oli helge, aga seda tänu perekonnale ja lähedastele, mitte Kremli panteonile ning partei ideoloogiale ja tööle. Muusikaliselt albumi lõpuosa vajub kirjeldamatusse määramatusse, mis on hea sümbol näitamaks seda peadpööritavat helgust muutumas tasahaaval millekski vastandmärgiliseks. Rahutuvi ja Brežnev, mis lähemal vaatlusel osutuvad Kerberoseks ja...Brežneviks.

Their Only Years – Mystery Years (2015)

Bandcamp

• No wave 
• Psychedelic 
• Alternative rock 
• Indie rock 
• Outsider pop 
• Art rock 
• Singer-songwriter 
• Bedroom pop 
• Alternative dance 
• DIY 
• Space pop

A nice bunch of 13 compositions running in the vein of more poppy no wave tradition a la Talking Heads, and Jim Chance & The Contortions which more profoundly does mean catchy yet artsy dance rock patterns full of ecstasy and elegance. On the other side it reflects upon Ariel Pink's timeless spaced-out bedroom pop imbued with unknown reference points in time and space. Thirdly, one should listen to it as a whole because those stylistic differences juxtaposed to one another constitute an organic whole. It is certainly much bigger than one's miserable everyday's life. Art is bigger than life and separated from it.

Makuta - The Kingbird Sessions (2015)

Bump Foot

• Art pop
• Indie pop/rock
• Alternative pop/rock
• Pomp pop
• Musique concrète

Viielooline üllitis algab siirupise looga Hard Enough Time, mis võib nii mõnegi eemale peletada, kuna on liigmagus, läila ja klišeelikust armastuslüürikast ligunenud. Värelev vokaal, ülepakutud paatos ja armunu objekt on küllalt värsked veel, et oleks vaja leppida kokku aeg perenõustaja juures või esimese tüli peale lahku minna (nagu Eestimaal tavaks on. Peab ka endale tuhka pähe raputama). Aga... muusika kasvab siin. Warpaint on korralik elektrikidraga bluus, mida toetab veelgi veenvam mees- ja naishääle põimumine, mis lisaks pakub huvitavaid haake muusikalise selgroo suhtes. Remind Me To Forget (You) on keskne kompositsioon. See on väljapaistev ballaad, mis kaunistaks ka kõige banaalsemat lüürikat (aga pealkiri on ju piisavalt sügavamõtteline, et sellest oleks vaja edasi heietada). Siin on lendu ja poosi, kandvat eepilisust ja ideaalkoguses paatost. One More Day langeb tagasi samasse lõksu, kuhu varises põrmu avalugu. Kõik see tervik lõpeb lühikese, ent seestpoolt soojaks tegeva leierkasti umpa-umpaga. Mündid sisestatakse mängijasse, aga lugu võinuks kesta kauem. Raha väärtus on ilmselgelt langenud. Üllitise on välja andnud Jaapani leibel Bump Foot. Siin teevad kaasa mõned tuntud produtsendid, heliloojad ja muusikud. Artist on pärit Ühendriikidest, kus hetkel Prince'i kodulinnast alguse saanud rassi-massirahutused paisuvad kulutulena; kujutan ette, mille kohta nii mõnigi paranoilisem ja küünilisem ühiskonna valvekoer ütleks, et ühiskonna valitsevad kihid on ühe tavategelase ohvriks toonud, et veenduda, kui palju vurtsu on massidel hetkel sees. Jumalik komöödia läheb edasi igatahes – vahet ei ole, kust rakursist pilku heita. Mängu ilu-elu on meie ees.

Rich The Kid & ILoveMakonnen – Whip It (2015)

DatPiff

• Hip-hop 
• Rap 
• Urban music 
• Soul

USA hip-hop'is on praegu kummalised, justkui äraootavad ajad. Nende suurimast käilakujust on saanud konservatiiv ja president Donald Trump'i toetaja, mis on tekitanud suurt segadust, paljudes nõutust ja ka madalate instinktide ilmnemist (suure telekanali eetris on Kanye West'i sõimatud "token negro'ks"). Näilist kummalisust lisab asjaolu, et Kanye oma suuruses teeb seda, mis heliliselt "heade" muusikaliste konventsioonidega vastuollu läheb. Ta on kõike muud kui keskpärane määgija autotune'i-nimelise kargu najal (autotune'ga seoses on inglise slängi sugenenud mõõdukalt negatiivse alatooniga mõiste "poptronica". Kaege perrä!). Michelle Obama äsjailmunud autobiograafias kurtis, et oli šokeeritud mustanahaliste valijate külmusest viimastel valimistel, jättes andmata hääle demokraatide (Hillary) poolt. Küll ei taha endine esileedi põhjendada, mis kutsus sellise drastilise muutuse esile. Muutuse drastilisus eeldaks, oleks suisa kohustus üksikasjalisteks selgitusteks. Võiks meenutada, kelle presidentuuri ajal majandussurutise tingimustes peksti New York'i sillal rahumeelseid protestijaid. Võiks meenutada rassirahutusi, mis juhtusid Baltimore's 2015. aastal, kus muuhulgas kõlasid hääled sotsiaalsete tingimuste parendamiseks, sh kõige lihtsamate töökohtade puudumise vastu. Obama võis olla šikk mees meeleolukate õhtutega väljapaistvate muusikute seltsis Valges Majas, aga see ei toitnud keskmist, vaest ameeriklast. Pidu katku ajal. Michael Jordan, Samuel L. Jackson, Stevie Wonder või Lewis Hamilton väärinuks oma tegudega Nobeli rahupreemiat rohkem. Trump osalt patrioodi, osalt küüniku ja egomaniakina (aga kes meist ei oleks seda) on näidanud vastavalt vasakpoolsetele ja kaas(kõrg)eliidile trääsa (need, kes nimetavad teda, äriimpeeriumi- ja riigijuhti, napakaks, kontrolligu kõigepealt isiklikku ajukapatsiteeti – ei ole ju mõtet niisama lahmida!). Liberaalid ei suuda lahti lasta stereotüübist, justkui ülekaalukas osa afroameeriklasi (90%) valiks demokraatide poolt. Reaalsuses see kõik näikse teisenevat. Nimetagem siis seda roiskuvaks populismiks, kui riigipea agenda on tagada oma rahvale, eelkõige vaesemale osale leib ja vorst lauale elik Maslow püramiidi kõige fundamentaalsem aste. See on teema ja sellest saab tulevikus veelgi enam teema – ei pea selleks kuigi terav pliiats olema. Me inimesed oleme esimeses järjekorras (bioloogilised) loomad, alles seejärel kultuuri loovad olendid (kui kõht on täis, alles siis suudetakse mõtteid genereerida; vastupidine situatsioon ei ole perspektiivis mõeldav)). Samuti on iva selles, et ei ole mõtet vajuda ei parem- ega vasakpoolsesse sohu. Ratsionaalselt lähenedes on võtta nii siit- kui sealtpoolt. Jutt läks pikaks, peamiselt tänu sellele, et album/miksteip Whip It toob vaevalt leiva lauale – on teatud fraasid, mis korduvad, millest võib mingisugune positiivselt hüpnootiline efekt tekkida juhul, kui ollakse eelnevalt serotoniinist üle ujutatud või päikesest rammetuks päevitunud. Kui mainitet eeldused puuduvad, siis võib masendusse vajuda. Hoolimata leebest meeleolust ei ole siin ei inspireerivat maanteerännakut ega sillerdavat jahti. Lahja lurr klišeedest ja enamasti juustustest saundidest. Vorsti pääle haukamiseks tuleb kuulata Kanye't, Death Grips'i, Cannibal Ox'i ja Dälek'it.

BVBEL – VNTIHERO TAPE (2015)

Bandcamp

• Witch house 
• Hip-hop 
• Electronic music 
• Sampledelic 
• Vaporwave 
• Drag house 
• Cloud rap 
• Breaks 
• Rap 
• Urban music

Comment: BVBEL comes out of Belgium, the artist who has issued 20 albums in a span of 4 years (2015-2019). VNTIHERO TAPE is in principle – just artificially delineate it – a hip-hop album with inseparable hints at witch house, vaporwave, and VHS fetishism (it probably due to The Ring, a supernatural movie). Thanks to the latter ones the artist is able to sweep away sugary, simplistic vulgarity of machinery and other superficial ingredients of contemporary autotune-induced hip-hop soup. Instead of it one can hear funereal im(mortality), hints at our move towards death and decomposition. On the other side, there is no need to think of it, though, no one cannot blot it out endlessly, especially at the epicentre of the Coronavirus it would be unfit. Girlfriend in a corona, it`s serious, it`s really serious (an episode from contemporary danse macabre, isn`t?). In a word, get real, exploit your time reasonably to create something (the act of creation), take care of yourself and other creatures and Nature as an immanent appearance of the Lord. In fact, there is no need to get involved in such a (nominal) hogwash as the discussion about Jordan Peterson of being a philosopher or not. What`s the point? There is also no reason and no seat of mind to descend into Cioran-alike indifference. Great album by any means. There is the point.

Lavoura – Photosynthesis (2015)

Bump Foot

• Yacht pop/rock 
• Alternative pop 
• Fusion 
• Synth-pop 
• Easy listening 
• Mood music

Comment: this set of 7 tracks comes out of Brazil and it is an exquisite amalgamation of many pleasant things, from azure-tinged electronic keyboards in the vein of yacht pop, smooth jazz/fusion and synth-pop and easy listening meanderings. It may sound a bit naive (deliberately), however, it is sweet and counterbalanced with witty gears and dizzy progressions. It is retrodelic and futuristic at the same time because of reminding of the 80s, especially some bands who started producing easy listening electronic music at the time of the Moscow Olympics in the USSR (particularly in the Baltic States) yet it is vamped up with contemporary production trickery. It is freed from sweaty burden of a hard day's work within this bloody exhausting machine of slavery, it is pleasure, it is fun, it is sunshine. It is an example of constructive way of creating act by creating simultaneously emotive and artsy effect. The arousing issue is a part of the discography of a Japanese imprint, Bump Foot. Set yourself free.

Nodding By The Fire – The Forest Knows (2015)

Bandcamp

• Indie folk 
• Avant-folk 
• Alt-folk 
• New Weird Spain 
• Folk indie 
• Art folk 
• Experimental folk

Comment: some examples of Spanish folk music are quite interesting because of adding something refreshing to the worldwide body of folk music (Ataque Escampe, Bacanal Intruder, XO, árbore & apenino). One of such instances is also Nodding By The Fire who have issued three releases so far. Their music is instrumental and it is a dynamic staples as if moving from one slope down to another or wandering across an immense prairie surrounded by a majestic, a bit mystical forest on one side. As if the forest could know and feel more than it seems to a walker. Such acoustic instruments as acoustic guitars, the percussion, a harmonica, a banjo, a flute, an oboe make up cinematic, spaghetti western-alike drifts over there at times. Especially the harmonica gets justified again as an arousing instrument (as Bob Dylan, and Spiritualized have already proven). A bit extrinsic (in a more experimental sense) elements to the 9-track mix are some gentle drones, found sounds and ambient experiments, however, they resonate well the rest. Similarly to their earlier issues The Forest Knows is issued by the group on Bandcamp.

Binkieman – Strictly Binkie (2015)

Dubbhism

• Dubtronica 
• Dubstep 
• Electronic music

Comment: this set of 3 tracks can just be categorized as binkiecore. With regard to the imprint Dubbhism as a distributor of dub music it is all about quite tumultuous low bass frequencies, some more atmospheric threads, and adeptly treated electronic glimpses in between. Of course, in 2015 much was about dubstep as a genre yet fortunately it is not an orthodox issue. Binkieman comes out from the Netherlands and the music is produced on a custom built modular robosynth. Highly convincing.

Desired – Lovestory (2015)

Business Casual

• Future funk 
• Vaporwave 
• Dance pop 
• Shibuya-kei 
• Crossover 
• J-pop

Comment: Desired is a beloved artist from Yekaterinburg, Russia whose as you can see has a solid follow-up at Bandcamp, and Lastfm. Undoubtedly Lovestory is a cornerstone of his success where different styles are synthesised either into new ones or revamped into modern ones. More profoundly, he employs much from the Japan scene, especially such sort of music which in turn is strongly influenced by Western pop music, such styles as shibuya-kei, and more generic J-pop. Catchy hooks through bubbling melodies and blissful harmonies and gentle yet compelling funky rhythms and some witty dialogues create a coherent upbeat release. It reminds me of a little bit of a shiny vibe which can be found from the end-70s and beginning-80s Soviet Union-era which was neither pathetic nor embarrassing like most of popular music which had come from the devastating political and cultural monster. The glittering 9-track outing is a part within the discography of Business Casual.

KETADRMS – Die helle Seite des Mondes (2015)

Kreislauf

Archive.org

• Hip-hop 
• Rap 
• Urban music 
• Electronic music 
• Alternative 
• Experimental electronica 
• Downtempo 
• Crossover 
• Breaks 
• Kosmische Musik

Comment: I have heard by someone that ketamine as a drug used to cause the subject to endlessly laugh. What then about ketadrms? Is it then about an endless session of exuberant drumming/drum programming? This outing of nine compositions is about a tight mix of unnerving and even choked electronic propulsions and on the other hand one used to hear hip-hop chants, decelerated fatty basses, and lighthearted synthesised progressions atop. Is the latter mentioned facet die helle Seite des Mondes (the bright side of the Moon) mentioned in the title? By my personal opinion I am thinking of it as something easy-going due to those volatile yet impressive gears to be moving along the bouncy rhythmic backbone. The strength of this legendary Kreislauf-released issue can be characterised through its unorthodox, free-flowing nature. In fact, it may remind of those tendencies being prevalent at the end of the 60s in Germany which eventually led to establishment of a swarm of crazed groups called Krautrock. One can feel coherent profoundness and a synergistic essence to latch on to those slightly different tendencies and deceptively ramshackle structures. In a word, as you have already figured out it is a bloody top notch.