La Dolce Visa -- Passport To Paradise (2015)

Attenuation Circuit

• Avant-blues
• World music 
• Psychedelic 
• Electro-acoustic 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• Noise rock 
• EAI 
• Sound poetry 

Oijah, vaatasin teist korda ka üle Blur'i Parklife-laivi Hyde Park'is 2012. aasta augustis Londoni olümpiamängude lõpupidustuste osana. Nautisin ja heldisin seda fantastilist heli, neid võimsaid meloodiaid ja ülendavaid harmooniaid; kui hea kitarrist tegelikult on Graham Coxon ning kahtlemata ka teised mehed särasid. Damon Albarn'i energia oli jätkuvalt laes -- veendusin selles juba 1999. aastal, kui nägin VHS-ilt esmakordselt nende esinemist. Tulenevalt loost kõlas Coxon'i kitarr nii mõnigi kord väga bluusilikult -- mitte ainult vormiliselt, aga ka suhtumiselt, st seestunult ja mürarohkelt (nagu õigele rokimehele kohane). Vähemalt esialgses tähenduses elektrit täis lastud kitarr seostubki bluusiga, millele väga paljut muusikaloomes hakati hiljem peale ehitama. See oli vabaks olemise ehk vabaks mängimise instrument ka vaimselt lisaks juba kättevõidetud füüsilisele vabadusele (rohkem või vähem paradoksaalselt ka valged tahtsid vabaks saada -- nagu hilisem tõestas). Ka käesoleval 7-loolisel taiesel kolmikult - muusikud Itaaliast, USA-st ning Šotimaalt uurivad kitarri hingeelu kontsentriliselt läbi bluusi ja impromuusika peeglite (tõsi, kas neid saab ja peab üksteisest eraldama, on juba iseküsimus). Kuigi lisaks kitarrile on ka siin teisi instrumente ja mitteinstrumente (nt kahekeelne poogenpill erhu, kellad, talkie-walkie ja teised "mänguasjad", loodusrahvaste trummid) - mis kahtlemata lisavad pool- ja veerandtoone -, ent põhiraskus langeb lisaks pop- ja rokkmuusika tooteminstrumendile ka vokaalile. Tõepoolest, Ken Hyder'i ja Theo Scipio on kusagil ära, ilmselt mööda ilmasammast - mis teatavasti ei alanud mitte maapinnalt, vaid allilmast - taevasse turnimas. Neist häälutustest võib aimata, et see on kõike muud kui kerge teekond [ka paralleel filmiga "Astraal" ("Oculus"), kus selleks oli Taam/Further]. Kõikjal on vaimkehad ees, kõigil on põhjust oma valdkonda kaitsta, halbadel mõlgub ka mõttes teiste olemisvalla hõivamine (nagu ka siinpoolses elus). Naiivne ja klišeelik nentimine, aga tõsi. Trio võtab kohati helipildi vägagi üksipulgi lahti, ent seab need seejärel võimsamaks konstruktsiooniks kui nende osade summa seda võimaldaks. Ma saan aru, et nii mõnigi tüüp siin on varasemast omanud kokkupuudet pungiga -- nii juhtub, kui punkarid saavad esteetilise ilmutuse osaliseks (ja see meeldib neile!). 8.5 (8.0-9.0)

The Hermit -- liber 3 - dualism (2015)

Broque

• Indietronica 
• Electronic pop 
• Art pop 
• Dark wave 
• Ambient pop 
• Alternative pop 
• Synth-pop 
• Electro pop 
• New Age 
• Organic electronica 
• Indie rock 
• Spoken word 
• Experimental pop 
• Sound poetry

Seda Saksa netiplaadifirma Broque all üllitatud 12-looline taies tõi meelde Charles Bukowski sõnad, et ta ei tundnud oma üksinduse üle uhkust, ent oli sellest sõltuv; toa pimedus oli talle nagu päikesevalgus. Carl Gustav Jung nentis, et üksildus ei tulene mitte sellest, et ümber pole inimesi, vaid sellest, et ei suudeta suhestuda asjadega, mis isiklikult olulised tunduvad. Nii et üksindus on seega mõtestatud ning võib-olla ka valikuline üksildus. Indimuusikas, kus kitarride jõulisus on viimaste kümnendite vältel asendunud süntesaatorite õrnade, sageli lagunevate lainetega, on antisotsiaalne, individualistlik tahk üha suurenenud. Selle muusika eripära arvestades on ju ootustele vastav ning üldse mitte erakordne -- R Stevie Moore, The Space Lady, Jandek, Gary Wilson, His Name Is Alive, Sparklehorse. Prooviruumidest on taandutud magamistuppa, nähtav auditoorium on asendunud voogedastusfantoomsiluettidega. Käesoleval 12-loolisel on küll helgust ning isegi pidulikkust, ent sellesse on sugenenud kaduvuse tunnet. Justkui toetuks seljaga vastu lahtist ust, et vajadusel saaks nõjatuda ning kukkuda tahapoole. Eks siin on aeg-ajalt kosta ka rongijaamadest kostuvat teadustamist, mis kahtlemata illustreerib paradoksaalselt anonüümsust, muutumist ja kaduvust inimhulkade keskel. Tagasivaatamine on ju loomulik, kuivõrd kogu kogemusliku pagasi selgroog kõverdub olevikku minevikust (progressiivelektroonika, New Age, Kosmische Musik, Space Age pop, kraftwerkilik eel-elektropop). Mistõttu ei muututa sirgjoonelisemaks, ei muututa MGMT'ks või Tame Impala'ks. Eufooriaalged asenduvad teadliku lagunemisega, kus ilu küll püsib, ent on habras, valmis hajuma psühhedeelsesse sünteetilisse uttu. Maad võtab kerge hajaliolek ning piirjoonte hääbumine; loodusest analoogiat otsides võib seda võrrelda liikumisega merekalda poole, kui üleminekuga konkreetsemalt üldisemale, samas säilitades eepilisuse ja majesteetlikkuse. Veepiir tuleb ette, jala edasi minna ei ole enam võimalik -- ümbritsev maailm on jätkuvalt kõikjal kohal, ent vetevalla kohal juba ilma inimeseta. Jääb järele puhas, peaaegu meditatiivne tundehetk keset hoomamatut avarust, vaikne aktsepteerimine, et kõik lahustub lõpuks olematusse, jättes siiski maha ilusa, vaat et hüperrealistliku jälje. Dešifreerimata inimhääled siin-seal osutavad inimese otsustamatusele ning segadusele -- nii oma liigikaaslaste, esteetiliste valikute kui ka ümbritseva keskkonna suhtes. Kõikjal on müra ja entroopiat -- praegusel hetkel on selle kõla ja kaja üleilmselt eriti kriipiv ja õõnes. See aeg, kui müra oli kaunis ja ülendav - kuigi totalistlik, siiski vabastav -, näikse olevat ümber saanud. 8.5 (8.0-9.0)

DOC WÖR MIRRAN -- SYMPHONY IN A (nnoy) (2015)

Attenuation Circuit

• Industrial music 
• Electronic 
• Noise rock 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde
• Ambient 
• EAI 
• Art music
• Improvised noise

Isiklikult tundub, et industriaalmuusika on märksa intiimsem tavapärasest popmuusikast - isegi kui seal lauldakse linnukestest ja mesilastest, sügavatest tunnetest ning ihast kellegi vastu; popmuusika võrrandisse kuulub vajadus meeldida võimalikult suurele inimhulgale, disainitud ühisoas leidmiseks, kuivõrd olemuslikult on tegu sotsiaalse fenomeniga; isegi kui selle juurde kõneldakse üks silm kinni-teine lahti, et tahetakse ausust ja autentsust edasi anda, ei ole see kindlasti kõige sügavam eesmärk. Industriaalmuusika puhul seevastu on tulemuseks toores ja filtreerimata psühholoogiline maastik, peegeldamaks kellegi siseilma; ilmselt nii Throbbing Gristle'il kui Cabaret Voltaire'il kogunes sadu tuhandeid fänne, ent ei oleks vale väita, et on arvestatav hulk industriaalprojekte, keda teatakse väga vähe või üldse mitte (st kellel on üliväike jälgijaskond või kelle muusika tuleb päevavalgele alles aastaid hiljem pärast tegutsemise lõppemist). Nende artistide intiimsus nii muusikas (kui sõnades) on ilmselgelt tumedamad ja ebamugavamad, ent ikkagi on see lähedasem kui jagada kõigiti kättesaadavat esteetiliselt väljendatavat rõõmu ja armastust. Siin ongi see vahe, et artist ei pea andma intervjuusid, et oma autentsust rõhutada -- see võib olla - kui meenutada Holger Czukay intervjuud Eesti Ekspressile 24 aastat tagasi - elu ja surma küsimus. Antud taiese 12 kompositsiooni on produtseeritud ajavahemikus 1987-1993, ning siin on kõik industriaalmuusikale iseloomulikud helitrikid, ühelt poolt tämbrite kasinus, ent teisalt ka nende volatiilsus, stiililine esinduslikkus mürarokist minimalistliku sündimuusika, elektroakustilise improvisatsiooni, paarile akordile rajatud droonmuusika, unustusse vajununa kalimba näppimise ("More Slow" üleneb esiotsa primitivismist imetabaseks ämbiendiks) ning sageli klassifitseerimatu gravitatsiooni manu. Viimane tähendab näiteks seda, et artist võib vajuda iselaadi hüpnoosi, lihtsalt nautides talle võib-olla suisa orgastilisi helisid luupimas (mis teistele ei pruugi üldse nii näida). Industriaalmuusika puhul - selleks, et veenduda, et artisti üleüldse võiks sellesse traditsiooni arvata - tuleb see tunnetuslikult ära tabada! Küsimus ei ole primaarselt mitte heli vormis, vaid suhtumises, kuidas seda esitletakse ning heli iseloomustatakse. Kuulasin täna ka John ja Alice Coltrane'i albumit "Cosmic Music" (1968), mida saa(nu)ks ka konveierlindil industriaalmuusika algse definitsiooni järgi toota, kui vaid kopsud suudetaks piisavalt puhtaks köhida, et seda ekstaatilist peapööritust ülal hoida! Isiklikult tajusin DWM'i muusikas seda isikupära, seda veidrat psühhilist ja intellektuaalset voogu, mida sellelt 74-minutiliselt taieselt viirgas. Polnud teps mitte igav sümfoonia! 8.5 (7.5-9.5)

CMD -- Ice Daggers (2015)

basic_sounds/Archive

• Dub techno 
• Experimental electronica 
• Tech-dub 
• Electronic music 
• Drone 
• Dark electro 
• Deep dub 
• Progressive electronica

Käesolev kolmelooline taies algab dub'iliku tehno matsumise-tatsumisega - ent arvestades, et taies on üllitatud katsetamisalti Kanada netiplaadifirma basic_sounds all -, siis võib hellitada lootusi, et siit hakkab tulema nimetatud stiili peavoolust ja põhisagedustest kõrvalehiiliva(ma)t helindit ja konstruktsioone. Ning tõepoolest, kui sügavale, ent suht rõõmsameelsele - tänu lõbustavatele sündiarpedžodele - avaloole järgneb midagi märksa süngemalt introvertsemat -- vähemalt loo algus laskub sünteetilisse alkeemiasse, mis tasapisi hakkab pealkirjale osutavalt piike kristalliseerima ja pilduma. Ka lõpulugu säilitab sünguse, kuigi piikide heitmine asendub kestva droonheliga, mille taamal prõksuvad rütmid ja kergem elektroonika. Neis kahes viimases loos ilmselgelt võib tajuda ka elektro ja tumelaine eristamatut põimumist, mis annab asjale minoorse kalde ning vaatenurga. Käesoleva ajastu vaatenurgast erinevalt - vana kooli muusika traditsioonist - vaadatuna võib võtta appi ka Edgard Froese ning Klaus Schulze tumedamate hetkede esteetika, milles progressiivsus väljendub uute helide loomises ning hiljem taandudes pigem ebatõhusaks uue tehnika kasutuselevõtuks. Siin 11-minutilisel Montréal'i produtsendi taiesel on tühjad - ent segavad - ambitsioonid kõrvale heidetud, taibates, et on jõutud progressiajastu lõppu. Taiese keskmine- ja lõpuosa maalivad sellest ka suhteliselt ilmeka pildi. 8.5 (8.0-8.5)

X41 -- S'up, Pluto? (2015)

basic_sounds

• Avant-garde 
• Reductionism 
• Electro-acoustic 
• Drone 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Post-industrial 
• Experimentalism 
• Illbient 
• Micronoise 
• EAI

X41 oli eksperimentaalelektroonikatandem -Jen Pearson ning Jon Anastasiades -, kes üllitasid kolm helisündmust basic_sounds'i all: "Shiretoko" (2011), "Kamchatka" (2013) ning "S'up, Pluto?" (2015). Neist viimane, pea 26-minutiline taies kaigub kuuldava ja pea kuuldamatu - mis on peaaegu kuuldamatu, on avatud ka tõlgendustele ja eksimustele - vahel. Mulle meeldib selle monokroomse helindi intensiivsus - selle tämbri aneemilisusesse on süstitud tugev annus vägivaldset pealetükkivust, tuues esile selle teravad ogad ning lõikavad kahinad. Kogu see helind kähiseb -- kui kopsuhaige patoloogiline seisund oleks kiretult valatud metalsesse vormi, puhkides läbi terasest bronhide ja alveoolide välja väest ilma jätvat kurnatust ning jõuetut raevu. Ent iga kliiniline kida - mis on vormunud koletutest sekreetidest - haarab kuulaja meeleolust nii mõnegi segmendi kaasa. Isegi kui asi võtab raugema vormi mõne tuttavlikuma rütmi ning inimhäälekaja näol, on eelneva valjus jätkuvalt kõrvades kumisemas. Tõsi, aeg-ajalt nood helid muutuvad peaaegu kuuldamatuks, justkui häbenetaks sirmi taga oma tegevuse läbimõeldud planeeritust ning täideminevat eksaktsust. Kuidas me jõudsime sinna üleüldse? Pika kompositsiooni loogika algab intensiivsest mitmekõlalisusest ja -kajalisusest, mis aegamööda muutub trashumanistidest vormelite võidusõiduks-võidujooksuks, mille vältel terasvarbad kriibivad ja lõhestavad asfalti. Need ebaloomulikud helid iseloomustavad nende masinloomade meeleheidet nõrkushetkedel, kuivõrd omamata võimalust heita endalt maha tehnitsistlikku kitiini, mis õgib juba nende sisemust ning mälu (ja mälestusi). Ainus võimalus on see sõerd vastu seina puruks muljuda. 8.0 (7.5-8.5)

Gultskra Artikler -- ECO LAN (2015)

Terminal Dream

• Sampledelic 
• Experimental electronica 
• Deconstructed music 
• Dada music 
• Electronic music 
• Sound collage 
• Psychedelic

See 4-looline taies tähistab masina siseelu, kus kliiniline täpsus kohtub kummalise, kummitava mängulisusega. Ehk on see kergelt dadaistlik uurimus mehaanilisest veidrusest, õppides nalja jutustama kummastavuse delikaatse esitlemisega. Need ei ole ainult staatilised piiksud, need on lisaks teravad elektrilised värinad, mis pidevalt särisevad, kaotades ja taastades tasakaalu. Kusagilt digitaalsest mudast ilmub robothäälne loendus, mis ei ole loendus masina käivitumiseni, vaid demonstreerib masina enda hinge ilmumist kuulaja ette. Hääl on inimlikest emotsioonidest vabastatud, tiksudes läbi numbrite, mis tunduvad ümber pööratud kire aritmeetilise arvutusena. Lainetused on siin värisevad ja vildakad, jäljendades rafineerimata aine liikumist vaakumis. See kutsub üles intensiivsele keskendumisele, kuna heliobjektid muudavad konfiguratsiooni erinevates seostes. See on enamasti pealetükkivalt kõlav -- mängides ilmekalt nii rütmi- kui struktuuri muutmisega, ühendades omavahel robotliku külma lakoonilisuse inimkeha soojusega. Säherdune mänglevus Vene artistilt meenutab ameeriklaste Dave Keifer'i ning Daniel Lopatin'i sämpledeelset esteetikat. Isegi kaasaegne kitarride lainetus ilmub pinnale, et selle eesmärgiks ilmselt ei ole teps mitte demonstreerida indimuusika kõlailu, vaid tekitada anamneesi esilekutsuv jada. Võib-olla. Või siis valdavalt tukslev elektroonika, mis aeg-ajalt muutub värelevaks helimaastikuks või ülepingest muteerunud vabinaks. Taolise muusika nõrkuseks on alati loomuldasa pealiskaudsus, andmata võimalust heita ankrut ning süüvida taiese võimalikku sügavusse. Ehk on selle mõte ka vallandavas efektis, mida võks võrrelda mellotroni klahvile vajutamisega, vallandades antud kontekstis kujutelmades pesitsevaid fantaasiaid ja helisid. Võiks ka öelda vähe teisiti -- hoia mangust enda läheduses sellal, kui maod trepi alt läbi siuglevad. 7.5 (7.0-8.0)

Hanetration -- Waldsterben EP (2015)

Bandcamp

• Drone
• Art pop 
• Post-minimalism 
• DIY 
• Abstract 
• Drone pop 
• Neokrautrock 
• Avant-pop 
• Microtonal 
• Experimentalism
• Acid rock 
• Indietronica 
• Avant-garde
• Post-psychedelic 
• Organcore 
• Experimental pop

Udusel Albionil elutsevast-tegutsevast artistist Hanetration on aastatega kujunenud üks lemmikartiste. Kuigi reeglina olen viimastel aastatel kuulanud üksnes ta kronoloogiliselt paremale jäävaid, st uusi taieseid, siis tore on naasta ka vanade manu. Sest seal on juured ning vanad osised, milledest on tulevikus uusi asju üles ehitatud. „Waldsterben“ - kuigi olen saksa keelt põhikeelena õppinud, olen paraku lõviosa sellest unustanud - tähendab see ilmselt „metsa surma (protsessi)“, mis germaani maades ja üldisemalt Läänes on osutunud tõsiseks probleemiks. Metsad on kas maha võetud ja raadatud või muudetud parkideks. Tõepoolest, kust võtab inimene õiguse hävitada midagi, mis on piisavalt õnnis, et meie hinge ülendada? Nagu Elias Canetti on maininud, et mets moodustab midagi väga erilist -- omanäolise katedraali. „Waldsterbenit“ kuulates võiks öelda, et projekt on võimalus aega taaselustada. Hanetration'i taies kõlab sarnaselt popmuusikaga, kuigi artist hoiab tähelepanelikult sellega vahemaad; olles küllastunud meeldejäävate rütmidega ja mille ligitõmbavuse valem lähtub hoopis teistsugustest väärtushinnangutest ning kunstilistest võtetest. Lõpupoos „Aurora“ ei mängita peitust: siin luuakse summutatuid rütme ja kurjakuulutavaid droonhelisid, pakkudes samal ajal kogu loo vältel lakkamatult minimaalseid muutusi. „Friction“ on näide sellest, kuidas Hanetration on loo painutanud meelierutavalt droonivaks happerokimalliks, muutudes ning hakates lõpuosas kõlama toretsevalt barokselt hoovavate katedraaliorelite põhjal. „Impulse“ on midagi, mis...ilmselgelt on ajendatud motoorsest krautroki traditsioonist, kuna need kohtuvad hüpnootilise bassikäigu ning kergelt varjuva trummihelide ristumiskohas, meenutades seeläbi eelkõike ansamblit NEU! ning verisulis Kraftwerk'i. Meenutades, kuivõrd ennekõike on see eriline ristand motoorsusest ning rituaalsest hõimlikkusest (võib naljatamisi fantaseerida -- ehk oleks nõnda mõni Aafrika hõim kõlanud, kui Saksamaal olnuks Mustal Mandril asumaid ning kolonisatsioon kestnuks veel pool sajandit pärast teist maailmasõda). Hanetration`i diskograafiat võib tajuda sarnaselt lookleva rajaga, mis koosneb suurematest ja väiksematest kurvidest, kõrvalepõigetest ning puude ja rahnude taha vaatamisest. Heliloomingu absoluutskaalal on see kindlasti silmapaistev üllitis. Sisenege tüünelt ja kartuseta Cornwall'i artisti katedraali. 9.0 (8.5-9.5)

aspect. -- examples (2015)

basic_sounds/Archive

• Dub techno 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Deep techno

Portland'ist pärit produtsendi Sage Taylor'i (ST) 4-looline taies mängib tehno- ja dub-muusika kõige sügavamatel instinktidel; okupeerides ja kujundades juba olemasolevat ruumi kaunisspiraalse võnkumisega ning teisalt tekitades lisaruumi nähtava ja nähtamatu koosmõju all. Nimetatud rütmide murdosakesed liituvad paljudeks fragmentideks -- neid ilmselt eelnevalt tükeldati, seejärel kleebiti uuesti kokku ning kompresseeriti sujuvalt võnkuma, et edastada mõjusat helidünaamilist tervikpilti. Tulemuseks on mõrad, murdejooned ning kortsutusjäljed helipinnalt peegeldumas, mis efektiivses organiseerituses ometi esteetilist ja ideoloogilist mõju avaldavad. Niinimetatud veaesteetikat hägustatakse lainetava ruumi ja sobitatud rütmide kontekstis. Dub-muusikale iseloomulik pelga murdosa vältel imnev elliptiline väljasopistumine annab muusikale jõu ja ilme. Tsüklilise rütmilise struktuuri kasutamine ei ole üksnes lineaarne -- see tungib ka sügavustesse. Väikesed kõrvalekalded kuhjuvad fraktaalsete häiretena, tekitades kontrollitud kaose mustreid. ST lähenemine peegeldab fraktaalide ennast kordavat tulemist ja kasvu -- kus kord tekib korralagedusest ja kaos varjab korduse loogikat. Tekstuurid pulseerivad selguse ja hägususe, geomeetria ja juhuslikkuse ebamäärasel maastikul. See pinge - täpsuse ja lahustumise vahel - annab muusikale hüpnootilise laengu. See teos on ühtaegu nii meditatsioon kui ka liikumine -- tunnistus sellest, kuidas heli saab paljastada emotsiooni varjatud matemaatikat, kus rütmist saab inimese pulsi fraktaalne võrrand. Iga tsükkel kordub, korduvalt kordub, ent mingil hetkel ootamatult avastad, et esmapilgul paigal seisnud helikaarik on märkamatult kuhugi mujale liikunud. 8.0 (7.5-8.5)

RRR -- Days of Nothing (2015)

Nowaki Music

• Experimentalism 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Acousmatic music 
• Art music 
• Radiophonic art 
• Post-industrial 
• Found sound 
• Electronic

RRR'i kuuelooline taies kõlab pendli vääramatu kõlkumisena elu taamal; ainulaadsete helimaastike ja häirivate meeleolude segu pakub meeleoluka raamistiku uue muusika loomiseks. Keskendudes erinevate helimaailmade vaheliste piiridele ning piiride kadumisele, piltide ja reaalsuse ähmastumisele. Uitades seal kusagil eikellegimaal tundub justkui filmilindi orgaaniline sumin ja tagasihoidlik tempo moodustavad rütmilise aluse kohati ähvardavatele tehnitsistlikult poosetavatele sagedustele. Näiteks loos "Fear Of Death" sukelduvad merepõhjast pinnale orkid, möirates mahasurutud korinatega. Muidugi on raadio jätkuvalt müstiline seadeldis -- eriti kui sattuda seesugusele lainepikkusele, mille monokroomses sahinas on kuulda kedagi rääkimas dešifreerimatute sõnadega võõras keeles ("Encoded Message"). "Head Voice" läheb küsimuseasetuses veelgi kaugemale: kas eelduslikud helid kui aine kvaliteedid ei ole midagi muud kui vaid subjekti vaimuseisundid, kui puhtad ideed? Kuivõrd kõik selles helindis näikse olevat lenduv ja püsimatu, siis ebakindlus selle pinnal tekitab kahtlemata kõhklusi. Vaatasin hiljuti üht 1965. aastal tehtud intervjuud igivana Iiri farmeriga, kes oli sündinud 1858. aastal. Ta vastas, et kõige suuremat muljet on talle pika eluea jooksul avaldanud masinate (machinery) areng. Seda arengut võiks vabalt võrrelda kosmoselaeva lennuga galaktikas ühest punktist teisse -- jõudmaks täiesti uue kvaliteedini. Säherdune muutuse hulk ühe generatsiooni vältel tundub tagantjärele ulmeline. Ehk raadiosageduste nuppu kruttides loodame samuti jõuda millegi uue ja eripäraseni -- mis vabastaks meid gravitatsioonist. Ehk isegi ebamäärasust -- leidmaks selle selginemisest lootust ja lunastust. Igatahes evib 41-minutiline taies ruumi, pakkumaks kuulajale võimalust taanduda sumbuurse müra eest konfigureeritud heliseina taha. 8.0 (8.0-8.5)

Luke Haines -- Adventures In Dementia - A Micro Opera (2015)

Cherry Red/Outsider Music

• Alternative rock 
• Conceptual 
• Rockabilly 
• Singer-songwriter 
• Art pop 
• Neo-psychedelia

Kunstnik Scott King'i ning Luke Haines'i (The Auteurs, Black Box Recorder, Baader Meinhof) kuuest loost koosneva miniooperi aluseks on fiktsioon sellest, kuidas Mark E. Smith'i kehastaja - keda millegipärast peetakse õigeks (?) The Fall'i ninameheks - sõitis haagiselamuga alko- ja narkolaksu all tagant sisse Briti skinhead/natsipunkbändi Skrewdriver ninamehe Ian Stuart'i autole. See fantaasia lavastati ja kanti ette kahel õhtul Berliinis Scott King'i kureeritud festivalil 2014. aastal. Taieselt torkab silma palju osutusi ja paralleele, seostudes The Fall'i ja MES'i elu ja loominguga. Näiteks The Fall'i album "I Am Kurious Oranj" (1988) oli samuti kontseptuaalne, olles kirjutatud samanimelise balleti heliribaks. Muusikaliselt on Luke Haines'i (LH) taies eriilmeline - nagu oli seda ka The Fall'i looming - ulatudes rockabilly'st ja alternatiivrokist elektrooniliste rütmide ja psühhedeeliani ning mille kõigeni veel, mille vundamendiks oli postpunk. LH igati tabavalt salvab undava elektroonika ning seestunud efektidega, aimates järele MES'i esteetikat. Ning muidugi sardoonilised kommentaarid ja mürgine iroonia, millega MES ei hoidnud tagasi ei stuudios, laval ega ka baaris õllepudeli ja viskiklaasi taga või ajakirjanikega vesteldes. Kui MES deklameerivalt küsis albumil "Perverted By Language" (1983): .../What's a computer?/Eat why'self fitter/What's a computer?/Eat why'self fitter/, siis LH kaasajastab seda: /Lap top!/Lap top!/What is lap top?/A tea tray?/With cats.../Inside lap top?/ (loos "Cats That Look Like MES"). Muusikaliselt on taies nutikalt komponeeritud, milles riffivad kitarrid vahelduvad soulilike ja happeliste klahvpillidega ning LH sugestiivse laulmisega, mis osutab talle kui isikupärasele loojanatuurile. Teost lõpetavas nimiloos hüpnootilise raggabilly võtmes ning fraasi /Smashing people's faces in/ saatel õõtsudes saab teada, et Ian Stuart'i masin tuleb minema vedada, ent mis sai neist kahest peategelasest nii koos kui eraldi edasi? Kas ka MES'i kehastajal sarnaselt kumiiriga oli probleeme viha taltsutamisega ning vasakpoolsuses pettununa (ja künismi kasvuga) liikunud poliitiliselt üha enam paremale? Vaimu meeldivalt painav kosmos järelhaagises. 8.5 (8.0-9.0)

Quietest -- Cold (2015)

Noisy Vagabond

• Ambient
• Post-minimalism 
• Art rock
• Post-rock
• Electronic
• Ambient pop
• New Age
• Post-classical
• Art music
• Modern classical

Ameerika netiplaadifirma Noisy Vagabond'i all üllitatud 6-looline taies voolab kuulaja ajju, valgub sealt edasi üle organismi ning väljub märkamatult. Peaks nagu imeline kuulamiselamus olema - kas pole? Kes eeldab vulgaarsust, valuimpulsse ning vigasust, siis seda siin ei pakuta. Mainitud intrigeerivuse puudumisest hoolimata on tulemus meelierutav, kuivõrd sisuliselt on tehtud kuldlõige ämbiendi, postroki, klassikalise muusika ning New Age'i kokkupuutealalt. Elik jäädes ankrusse mõtlikkuses ja sissepööratuses, hakkamata nuudeldama ja kolistama, et luua kohustuslikus korras kontrasti ja kontrapunkte. See muusika siin on harras voog, milles vähesed elemendid on rakendatud hapra meloodia teenistusse -- justkui koosnekski taies kontrollitud ent paisuvast elektroonilisest orkestratsioonist, mille faalanksist aeg-ajalt tulevad esile klaverid, vokaal ning kitarrid. Emotiivselt need pingetõusud ja -langused hullutavad kuulajat -- mõtlen, et see on ka vaikusega kurameerimine - isegi vaikusesse vajumine - viisil nagu seda tegi Talk Talk karjääri teisel poolel (pluss Mark Hollis'e sooloalbum). Soovitan kõigile osa saada sellest imetabasusest.

Centz -- Lo-fi Library (2015)

Dusted Wax Kingdom/Bandcamp

• Breaks 
• Electronic 
• Sampledelic 
• Trip-hop 
• Cinematic 
• Easy listening 
• Chilltronica 
• Hip-hop

Käesoleva üllitise süüd lunastav eeldus ilmneb pealkirjas -- justkui oleks tegu mitte pärislugude, vaid teatud helide kogumiga. Sellega külgnevalt võib jõuda mõisteni "library music", mis samuti vihjas materjalile, millest komponeeriti uusi lugusid või kasutati kunati sihtotstarbeliselt. Teisalt tuleb nentida, et Flying Lotus'ega esile kerkinud hip-hop/trip-hop-põhjade ja filmiliku sämpledeeliaga muusika jätkab library music-kontiiniumit. Centz'i muusika (alg)molekule iseseisvalt otsides tuleks ilmselt läbi tuuseldada tohutu hulk vanu albumeid -- see oleks igati tore intellektuaalselt isiklikus plaanis, ent teisalt neile sämplitele on antud kaasaegne kontekst -- see tekst annab edasi ja tahab kirjeldada hoopis teistsugust. Kaasajal läheb asi veelgi segasemaks -- AI on tulnud, et seda kontiiniumit lõhkuda -- see on ühelt poolt lihtsam tee nii autoriõiguste kui vormistamise mõttes. Centz'i moraalne dilemma albumi loomise eel võis seisneda valikute piiramises -- mida võtta ja mida jätta? Kuidas ehitada muljetavaldav karkass, et ei jääks pinnapealseks? Piiride tõmbamine on paratamatu, et millelegi anda konkreetsed piirjooned, ent teisalt jätab alles kokkupuutepunkti (kuivõrd artist opereerib paratamatult kultuuris kui metafenomenis -- st kust tulevad eeldused ja siirded ning millesse omakorda antakse tagasi, st kasvatatakse selle kihti). Centz õnnestub albumil oma valikute-helikombinatsioonidega, pakkudes biitide-kinolinalike kihtide sünergiaga midagi vaimule ja intellektile. 14-looline album on üllitatud legendaarse Bulgaaria netiplaadifirma Dusted Wax Kingdom'i all.

Various Artists -- Efflorescence (2015)

At Sea Compilations

• Indie pop/rock
• Shoegaze 
• Glo-fi 
• Indie rock 
• Alternative pop/rock 
• Shoegazing 
• Dream pop 
• Chillwave 
• Neokrautrock

Indimuusika fännide kohta võib vist kasutada sama väljendit, mida kasutatakse luurajate ja miilitsa ning nende hilisema seisundi kohta -- kord indi, siis elu aeg indi. Sellega on nii nagu ristiisa Mozzer palus ühes loos teda mitte unustada -- me paratamatult muutume noorukieast täiskasvanuks saades, ent see kibemagus tukslev tunne jääb -- mida ei suuda ega tahagi unustada. Sellest saab algkodu, kuhu ikka ja jälle naasta. Mitte ainult The Smiths, vaid ka Cocteau Twins, Joy Division, The Jesus And Mary Chain, Sonic Youth, The Cure, Spacemen 3, Galaxy 500, Lycia, The Fall, My Bloody Valentine, Stereolab, Röövel Ööbik, Primal Scream, Happy Mondays, Mercury Rev olulisematest näitasid, et vihmaniresid, koltunud staari pildikesi või mälus sooje hetki või muid pisiasju võimendades võib tulemus loominguliselt plahvatuslik olla. See on valgus, mis kunagi ei hääbu. Need bändid olid, on ja jäävad lahedaks ning igavesti nooreks -- ning samuti nende kuulajad. Siin 15-loolisel taiesel on eelpoolmainitud puntide pikad varjud helklemas, ent sealt paistavad ka välja Saksa esiisad Neu!, Faust ja CAN ning ameeriklaste The Velvet Underground ja The Silver Apples. Loomulikult on ka kaasaegsust, mis suuresti ühtib elektroonika osakaalu suurenemisega helikeeles. Mis tähendab seda, et ehtne indimuusika loomult on transgressiivne, kuigi võib jätta eraldiseisvana positsioneerudes ülbe mulje -- ent nad seisavad laval iseenda, mitte teiste pärast. Nad teevad seda enda, mitte teiste reeglite järgi.

Hanging Freud – No Body Allowed (2015)

Myhand.Thanx/Bandcamp

Post-punk Gothic pop Neoclassical Electronic Coldwave Art pop

Hetkel Šotimaal Glasgow's resideeruva ent Brasiilia juurtega lauljatariga tandemi üks esimesi üllitisi tuli välja üheksa aasta eest Myhand.Thanx netileibeli all, pakkudes eksperimentaalset nihet gootiroki ja neoklassika vahel. Muideks, Paula Borges ja Jonathan Skinner salvestasid käesoleva 7-loolise ent kõigest 19-minutilise taiese Sao Paolo's Paula kodumaal. Nad on flirtinud nii tantsulise kui kingapõrnitsemise elementidega, ning meinstriim on nad tänapäevaks tasapisi avastanud -- nt fs on neid mänginud oma postpunk-saates "Floorshow"; ent selle albumi aegu olid nad tundmatud, kogudes vaevaliselt tunnustust. "No Body Allowed" on kahtlemata nende üks väljapaistvamaid ja terav-süngemaid albumeid, millel Borges'e sisendusjõulist vokaali ja laulumaneeri -- mis niikuinii valdab taiest -- saadavad tumedad elektroakustilised vood, perifeerne elektroonika ning sünged kammerkajad. Tõepoolest, kui hästi lauljatari sugereerivus tungib kunati kuulajale sügavale hinge (nt "It's Time", "Porch"). Olemuslikult klassika, mis paraku vajab veel laiemalt avastamist.

The Next Peak Vol I (Twin Peaks Tribute) (2015)

Retropromenade

Electronic music/Jazz/Dream pop/Soundtrack/Drum and bass/ Chilltronica/Cinematic

David Lynch'i loodud "Twin Peaks" on kahtlemata seriaalide Ferrari, mis on avardanud ja lahti mõtestanud piiratut (inim)maailma; loonud lisatähendust ja -väärtust. Maagiline realism, mis tihti läheb teispoole reaalsust; mille mõningaid (transgressiivseid) tegelaskujusid on raske meeltest välja saada (ja ei peagi). Kuigi seriaal sisaldab ka vägivalda ja õudu (sageli grotesksel kujul), on tegu siiski zeniga, mille eetiline tähendus on kuulajas tekitada tundmust võtta asju mitte ülevõrra tõsiselt. Kuivõrd elu reeglina on kui Ameerika raudtee, siis meelerahu säilitamiseks on oluline võtta elu stoilise rahuga või läbi absurdi prisma. Ning Angelo Badalamenti loodud võrratu helind rõhutab kahtlemata viimast. Kuigi alati võib küsida selle või tolle loo või teose tõlgitsusversiooni mõtte järele, on nende tekkimine paratamatu. Ühelt poolt tahetakse näidata tänulikkust ning teisalt lisada uusi vaatenurki. Ühelt poolt hea originaallooming kannab niikuinii teisendeid -- nagu käesoleval 12-loolisel --, siis teisalt kuulda sulnist trummi ja bassi (Transcend) või suht primitiivset sündijämmi (The Deathless) on kahtlemata meelierutav. Enamik lugusid tuletavad lihtsalt meelde, et eksisteerib selline võrratu seriaal võrratu muusikaga, mida uuesti vaadata ei ole kunagi ei liig ega absurdne. Kehtib võrdselt nii vanade kui uute osade kohta. Võrratu on see, mis tõuseb ülespoole igasugu võrrandeid ja lihtlabaseid tegevusplaane. Saadaval on ka kaks järge sama Retropromenade'i plaadifirma all.

8.5 (8.0-8.5)

Panda Bear – Swallow at the Hollow (2015/2021)

Bandcamp

• Neo-psychedelia
• Electronic 
• Indietronica 
• Alternative dance 
• House 
• Cinematic 
• Ambient pop 

Panda Bear'i "Vikatimehe" albumi salvestamise sessiooni ülejääkidest valminud miksteip (kuigi tajun seda albumina) on asjalik lisand põhialbumile. Ehk oleks õigem möönda, et tegu on täiendusega, mis näitab ja täidab teisigi võimalikkusi. Põhialbumi õhuline kunstpop muutub siin tunduvalt risustatumaks ja sopistatumaks, kuuldes helisid, mida ei ole kuuldud ei Animal Collective'i ega Lissabonis resideeruva ameeriklase soololoomingus. Näiteks sildamised-üleminekud pea 27-minutilises miksis, mis kinemaatilisuses meenutavad The Fantastic Plastic Machine'i. Teiseks haussrütmid, mis on seestunud ekstaatilise vaibiga. Ekstaas ei ole uus – see on alati tähtsal kohal olnud (helide võimendamise ja ebaprofessionaalsuse varjamiseks) –, hauss on seda. Nende minutite jooksul samas säilib koherentne side Sonic Boom'i produtseeritud albumiga. Helilised vihjed ja ideelisus on püsivalt helistikus. Ka Vikatimees ei ole lahkunud plaadi visuaaliast – kolinud vahelehelt plaadiümbrisele, nähes ahvatlev välja (pigem muutunud Vikatinaiseks). Väga hea kuulamine ja tegelikult suurepärane mõte, et iga albumiga võiks kaasneda selline miksteip.   

8.5 (8.0-9.0)

Bernard Parmegiani – De Natura Sonorum (1975/2015)

Recollection GRM

• Avant-electronica 
• Abstract 
• Acousmatic music 
• Experimental electronica 
• Electronic music 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète

Prantsuse elektronhelilooja väga oluline teos on jagatud kaheks kuueosaliseks taieseks. Nagu pealkirigi osutab uurib Itaalia juurtega Parmegiani (1927-2013) heli kui fenomeni loomust. Kuidas heli loomuldasa käitub-kõlab. Kuidas heli stimuleerida; mis juhtub, kui helid sättida teineteisega interaktsiooni; kuidas ilmnevad konkreetsete helide perspektiivid teatud kontekstides jpm. Muusikalise vormina on see ühelt poolt range ja kasin teos – olles piiritletud, järgnevustele rajatud; teisalt on siin tohutul hulgal helide moodustisi ja kombinatsioone, täis energiat ja seesmist pulbitsemist. Kust/kuidas heli algab ja kuhu/kuidas ta lõppeb. Ja kuidas heli vahepeal muutub. Kui tänapäeva arusaamu aluseks võtta, siis see muusika kõlab kui proto-glitch elektroakustilises kõlakojas. Parmegiani teos toob esile erinevuse, ka tänapäeva kontekstis.

offthesky + Radere – Temporaryspace (2015)

basic_sounds

Bandcamp

• Drone 
• Ambient noise 
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Minimalism 
• Sound art 
• Avant-electronica 
• Micronoise

Nagu sageli on kombeks olnud plaadifirmale basic_sounds, siis üllitis koosneb vaid ühest pikast kompositsioonist (antud juhul 19 minutit puhast ilu) ning plaadiümbris on tavapäraselt südamekujulisse vormi valatud. Nimetet teose on loonud muusikud Carl Ritger ja Jason Corder Colorado osariigist USAst. Muusika loomiseks on kasutatud pool- ja täismodulaarsüntesaatoreid (sh katkine süntekas) ja igasugu efekte helide sünteesimiseks, moonutamiseks ja väänamiseks. Kompositsioon on välja kasvanud improviseeritud proovidest, millest arenes samuti välja teine üllitis. Hea teos, milles on dünaamikat, jõudu, veenvust ning valget ja tumedat mateeriat, mis võidab kuulaja tähelepanu ja täidab puudujäägid vaakuvas hinges ja vaimus. Nagu öeldakse – tummine vaimutoit. Kummaltki artistilt on võimalik leida ka soolotöö nimetet plaadifirma all. Lisaks soovitan ka The Postal Service`i liikme Jimmy Tamborello aka Dntel`i suurepärast teost "Clelia II".   

Azeda Booth – Sundances (2005/2015)

Bandcamp

• Indietronica
• Post-rock 
• Avant-pop/rock 
• Art pop
• Experimental pop/rock 
• DIY 
• Glitchtronica

Azeda Booth alustas nullindate esimesel poolel ja nende tegevus soikus kümnendate algul. Nad jõudsid anda välja ühe paljukiidetud stuudioalbumi (“In Flesh Tones”) ning posu EP-d. “Sundances” on nende esimene üllitis, mis vihjab lähiminevikus juhtuvale. Vihjab – tähendab seda, et Calgary punt kõlab käesoleval neljaloolisel natuke teistmoodi kui tulevastel reliisidel. Siin on veel postrokki ja vähem IDMlikke rütmikõveraid, rohkem lo-filikke elektroonilisi katsetusi ja vähem prõgisevat-krõmpsuvat mikro/abstraktelektroonikat, kuigi jah, eks see mõõtmine ole rohkem maitseasi. Oluline on, et asi mõjub, asi töötab – asja ei ole hermeetiliseks junniks keeratud ja steriilseks kakaduuks nikerdatud. Vaimliselt võib neid lugeda eksperimentaalindipuntide Seefeel`i, Bowery Electric`u ja Moonshake`i tõrvikukandjateks. “Sundances” on veel loodud asutajaliikmete Morgan Greenwood`i and Jordon Hossack`i poolt (aasta hiljem lisandus neli muusikut).

Batard Tronique – Bazar Chronic (2015)

Coma Recordz

• Breakcore 
• Jungle 
• Electronic music 
• Drill`n`bass
• Breaks 
• Mashup 
• Hip-hop 
• Sampledelic
• Rockabilly
• Sound collage 
• Freeformfreakout 
• Deconstructed pop 
• Ethnotronica 
• Chopped and screwed

Kui teil on napakad naabrid. kuna teevad talumatut müra (nt toolide-laudade tõstmise asemel lohistavad neid mööda põrandat, kannad põrkuvad tugevalt vastu põrandat), siis politsei kutsumise asemel hankige endale korralik helisüsteem ja pange sinna mängima näituseks Batard Tronique`i (aka Johnny Kalash) 13-looline “Bazar Chronic”. Uskuge mind, mingi hetk jõuab ka kõige kroonilisematele pudulojustele sõnum kohale. Või kui ei juhtub ime, et ei jõua, siis summutab muusika masendavat müra ja saate ise esteetilise elamuse osaliseks. Või kui tuleb tugeva heli peale kohale politsei, siis öelge, et müra tuleb tegelikult naabrite juurest. Võidumees oled igal juhul sina. Johnny Kalash`i esteetika on dekonstrueerida ja kokku sulatada – kõikvõimalikes kombinatsioonides. Metallica ja Johnny Cash saavad oma osa, idamaist etnomuusikat ahistatakse digipõrgufiltrites, esineb debiilset rockabilly`t, hip-hop ning trumm ja bass paisatakse meelevaldselt efektide kloaaki. Ma ei tea, on see katse ratsionaliseerida hullumeelsust või hoopis püüe legaliseerida seda (tegelikult on see üks ja seesama). Termin "basaar" tähendab turuplatsi või poodide territooriumi. Võib nentida, et kõiksugu helid ja mõjud on tulnud keskpõrandale kokku, et seal düsfunktsionaalselt põrkuda ja hävida (kroonilisus meditsiinilises võtmes tähendab organismi funktsioonide sammhaaval halvenemist ja hävimist korduvate haiguspuhangute tõttu). Igal juhul pead olema piisavalt kõva naine või mees, et sellega hakkama saada. Sigitise on üllitanud Coma Recordz.