- Hip-hop
- Rap
- Urban music
- Soul
USA hip-hop'is on praegu kummalised, justkui äraootavad ajad. Nende suurimast käilakujust on saanud konservatiiv ja president Donald Trump'i toetaja, mis on tekitanud suurt segadust, paljudes nõutust ja ka madalate instinktide ilmnemist (suure telekanali eetris on Kanye West'i sõimatud "token negro'ks"). Näilist kummalisust lisab asjaolu, et Kanye oma suuruses teeb seda, mis heliliselt "heade" muusikaliste konventsioonidega vastuollu läheb. Ta on kõike muud kui keskpärane määgija autotune'i-nimelise kargu najal (autotune'ga seoses on inglise slängi sugenenud mõõdukalt negatiivse alatooniga mõiste "poptronica". Kaege perrä!). Michelle Obama äsjailmunud autobiograafias kurtis, et oli šokeeritud mustanahaliste valijate külmusest viimastel valimistel, jättes andmata hääle demokraatide (Hillary) poolt. Küll ei taha endine esileedi põhjendada, mis kutsus sellise drastilise muutuse esile. Muutuse drastilisus eeldaks, oleks suisa kohustus üksikasjalisteks selgitusteks. Võiks meenutada, kelle presidentuuri ajal majandussurutise tingimustes peksti New York'i sillal rahumeelseid protestijaid. Võiks meenutada rassirahutusi, mis juhtusid Baltimore's 2015. aastal, kus muuhulgas kõlasid hääled sotsiaalsete tingimuste parendamiseks, sh kõige lihtsamate töökohtade puudumise vastu. Obama võis olla šikk mees meeleolukate õhtutega väljapaistvate muusikute seltsis Valges Majas, aga see ei toitnud keskmist, vaest ameeriklast. Pidu katku ajal. Michael Jordan, Samuel L. Jackson, Stevie Wonder või Lewis Hamilton väärinuks oma tegudega Nobeli rahupreemiat rohkem. Trump osalt patrioodi, osalt küüniku ja egomaniakina (aga kes meist ei oleks seda) on näidanud vastavalt vasakpoolsetele ja kaas(kõrg)eliidile trääsa (need, kes nimetavad teda, äriimpeeriumi- ja riigijuhti, napakaks, kontrolligu kõigepealt isiklikku ajukapatsiteeti – ei ole ju mõtet niisama lahmida!). Liberaalid ei suuda lahti lasta stereotüübist, justkui ülekaalukas osa afroameeriklasi (90%) valiks demokraatide poolt. Reaalsuses see kõik näikse teisenevat. Nimetagem siis seda roiskuvaks populismiks, kui riigipea agenda on tagada oma rahvale, eelkõige vaesemale osale leib ja vorst lauale elik Maslow püramiidi kõige fundamentaalsem aste. See on teema ja sellest saab tulevikus veelgi enam teema – ei pea selleks kuigi terav pliiats olema. Me inimesed oleme esimeses järjekorras (bioloogilised) loomad, alles seejärel kultuuri loovad olendid (kui kõht on täis, alles siis suudetakse mõtteid genereerida; vastupidine situatsioon ei ole perspektiivis mõeldav)). Samuti on iva selles, et ei ole mõtet vajuda ei parem- ega vasakpoolsesse sohu. Ratsionaalselt lähenedes on võtta nii siit- kui sealtpoolt. Jutt läks pikaks, peamiselt tänu sellele, et album/miksteip Whip It toob vaevalt leiva lauale – on teatud fraasid, mis korduvad, millest võib mingisugune positiivselt hüpnootiline efekt tekkida juhul, kui ollakse eelnevalt serotoniinist üle ujutatud või päikesest rammetuks päevitunud. Kui mainitet eeldused puuduvad, siis võib masendusse vajuda. Hoolimata leebest meeleolust ei ole siin ei inspireerivat maanteerännakut ega sillerdavat jahti. Lahja lurr klišeedest ja enamasti juustustest saundidest. Vorsti pääle haukamiseks tuleb kuulata Kanye't, Death Grips'i, Cannibal Ox'i ja Dälek'it.
