Alex Elgier and Cecilia Quinteros - Hiken! (2017)

pan y rosas discos/Free Music Archive/Bandcamp

• Avant-garde 
• Art music 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Post-classical 
• Chamber music

Alex Elgier (klaver) ja Cecilia Quinteros (tšello) pakuvad lummavat 27-minutilist teekonda akustilise improvisatsiooni vallas. See ei ole ontlik kammermuusika, mille saatel viisakas (ent keskmisest vähemkogenud) kuulaja muusika ambitsioonist end pinges hoiab; see on neurootiline heliuuring, kus instrumente kasutatakse mitte ainult iseäralike helikõrguse tekitajatena, vaid ka massiivsete, resonantsete objektidena. Selle kompositsiooni iva ja eripära peitub laiendatud tehnikate kasutamises. Quinteros meelitab tšello helikastist välja kriipivaid sosinaid, löökhelisid ja muud kaootilisust, samal ajal kui Elgier käsitleb klaverit dissonantse vibratsiooni allikana, rünnates nii klahve kui ka pilli kesta. Vähemalt nii tundub -- justkui oleks sellel väljal esindatud rohkem instrumente kui nimetatud kaks. Nende massiivsete instrumentide suur ulatus pakub tandemile piisavat mänguvälja heliliseks provotseerimiseks. Seda volatiilsust juhib ohjeldamatu (psühho)energia -- ka rahulikematest hetkedest jookseb läbi pinge ning rahutus, valmistudes ärapööramiseks. Artistide entusiasm on nii suur, et see valgub üle -- seda kuuleb kuuldavates mürades ja häälitsustes, mis avaakordina rõhutavad toorest algust ning kerkivad pinnale lõpu lähedal -- intuitiivne meeldetuletus kaose taga olevast inimlikust elemendist. Sellise pika ja köielkõndiva improvisatsiooni edu sõltub kontrollist ja tasakaalust. Et vältida vesist või seesmist energiat mitte fokusseerivat tulemust, peavad artistid oma jõudu tõhusalt suunama. Elgier ja Quinteros tõestavad end diskreetset sorti köielkõndimise meistritena. Nad suunavad oma energiat peaaegu arhitektoonilise fookusega, säilitades pinge kogu etenduseks. Klaveri aeg-ajalt helgekõlalise vaibi kontrapunktiks on sageli tektooniline vappumine, mille eesmärgiks ongi helipilti tervenisti raputada. See ei ole lihtsalt jõud ja selle näitamine; see on jõu meisterlik suunamine, mille tulemuseks on kompositsioon, mis on nii nõudlik kui ka rahuldust pakkuv. 8.0 (7.5-8.5)

Dark Optics -- Remember When (2017)

Dusted Wax Kingdom/Archive/Bandcamp

• Trip-hop 
• Downtempo 
• Hip-hop 
• Ethnotronica 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Chilltronica 
• Breaks 
• Electronic music

Kuulates seda albumit tabasin Dark Optics'it meenutamast meenutusi. See muusika ei räägi lineaarsest loost; see räägib selle loo tundest, selle kummitusest. See ei püüa öelda, mida mäletada. See pakub lihtsalt helimaastikku, et saaks uurida seda, mida kuulaja arvab end mäletavat. See album on omamoodi kaleidoskoop, pakkudes mustrite galeriisid, et kuulajal oleks võimalik nendega meenutamise läbi samastuda. Igast galeriist tulevad esile ja käivad läbi teatud helid - teatud klotsid -, mille abil kuulaja taastab omi mälestusi. Need on nostalgilised, ebamaised sfäärid, mis helgivad sooja, peaaegu et kuldse kumaga. See on filter, mille kuulaja möödunud hetke peale asetab, et muuta see pehmemaks, lahkemaks, ilusamaks -- kui see kunagi tegelikult oli. See 13-looline album on laskumine sellesse kaunistatud minevikku, keerlevasse galaktikasse, mis koosneb nii reaalsetest kui ka kujuteldavatest hetkedest, kus piir muutub lootusetult hägustunuks. Elektroonika, mis algselt oli soojuse ja mugavuse allikas, hakkab melanhoolse uduna virvendama; paljastades, kuidas mälu ilustamises ja moonutustes on ka unustamise vorm. Platoonilises mõttes ei ole need helid uued; need on mingi tõe kajad, pooleldi meelde jäänud meloodiad ja harmooniad kõrgetest ja kaugetest sfääridest. Muusikaliselt on see hip-hop'i ja trip-hop'i karneval, ent segades sinna sekka ka maailmamuusika ja elektroonilise roki sugemeid, risust ummistunud murtud rütme ning jutustatavaid osi. Eks need 50 minutit ongi kohati rohmakad ja koba - kipub mõnikord alt vedama ning tüütult korduma -, ent kokkuvõttes mängib siiski keskmisest kõrgemalt välja. Ning nostalgiaga saab ikka väga hästi hakkama. 8.0 (6.5-9.0)

Modelbau -- Neither Nor (2017)

Attenuation Circuit

• Avant-garde 
• Micronoise
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Ambient 
• Minimal synth 
• Post-industrial 
• Lowercase 
• Sound art 
• Ambient drone
• Avant-electronica 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Microsound

Tragöödia võib peituda küpse meele ja romantilise südame võnkumises samas kehas. Kui oled oma hinge kaotamas ning tead seda, siis järelikult on sul veel hing alles, mida kaotada. Siin esitletav 46-minutiline helimaailm on pidevas muutumises ning sisemises hõõrdumises ja murdumises. See on muusika, mis ei eksisteeri lihtsal moel; see maadleb iseendaga -- seesmised kihid jooksevad paralleelselt ning vajadusel murravad üksteisest läbi ja mööda. Eksperimentaalse elektroonika ja mikromüra aluskivimid ei ole pelgalt tekstuurid, vaid sügavama tungi kajad, nii kaduvate kui tärkavate sageduste summutatud kriisked, mis uurivad masinlikku hingerütmi ning ebastabiilset südant. Roostekihid kuhjuvad, et sellest saaks välja tungida mürapiigid ja seda laiali puistata industriaalsed ogad. Teiseks on see helimaastik, mis tundub nii iidne kui ka tulev. Samaaegsus väljendub selles, et tõlgendus langeb kokku ajatuga -- osaliselt seetõttu, et elekter ragiseb-suriseb ning mürafoonid kaiguvad ikka samamoodi -- sõltumata kümnendist ning tingimustest meie ümber. Kohati muutub arusaamatuks, kas gravitatsioon pressib siin peale või on vastupidi haaret lõdvendamas. Kohati on siin tühje välju, milles omakorda on mitu tühjemat välja, mis näivad tühjusena keset tühjust. See muusika on teekond läbi avatud väravate, et tulla ja minna, kuid näiline vabadus on petlik. See on heli, mis seab lõksu hingele rütmitsüklite näol. Kuulaja kogeb sisemist reetmist, pidevat tõmmet vastandlike jõudude vahel ja nende poole. 6-looline üllitis algab sulni ämbientse droonimisega, ent sellesse pilti lüüakse mõrad kõrvalt kostuvate robustsete röhitsuste ja roostes mehhanismide kääksumistega. Justkui tahumatud maamehed saanuks ilmutuse veskil olles paar sajandit tagasi. "Nullify" kõlab karnevali tagasipeegeldusena mesilasparve mõtteliselt lokaatorilt. Hüpnootiline veerandsekundiline karnevali peegeldus, mis kõlab biotehnona. "Nevertheless" näitab süntesaatorite minimalistlikku pulseerimist Conrad Schnitzler'i ja Pan Sonic'u jüngritena. Sekund siin ei ole mitte ajalise lineaarsuse, vaid ruumi mahu --selle laienemise ühik. 8.5 (8.0-9.0)

fkhr & Ono -- Bar Noise (2017)

Elementperspective

• Avant-electronica 
• Harsh noise 
• Micronoise 
• Remixes
• Ambient noise 
• Experimentalism 
• Glitchtronica 
• Sound art 
• Avant-garde 
• Experimental electronica

See 9-looline üllitis viirgab peent tasakaalu kaootilise ja hõrgu vahel. Kuigi aeg-ajalt (üsna tihti) müraimpulsid ilmuvad helipilti, ei taandu teos lämmatavaks, kõiki sagedusi üheaegselt letti paiskavaks müraplatooks. Selle asemel nood agressiivsed instinktid mahendatakse järk-järgult ämbientsete allhoovuste ja sugereerivate elementidega -- isegi omandades kunati kinolinalikke, süvahausilikke, vuliseva vee ning jätsulikke keermeid. Loomulikult oma rolli etendavad kordused ja rulluvad heliefektid, tuues esile siin-seal hüpnootilisi ja psühhedeelseid põhju; ent ikkagi -- tõeline, väärtust loov tuum ilmneb sujuvates üleminekutes ja kokkusulandumistes. Müra küll tungib esile, ent annab teed mikroskoopilistele helikunsti tahkudele, kõikudes kokkuvõtvalt kusagil monoliitse ja hetkelise vahel; luues nõnda inspireerivat dünaamilist vastasmõju. Nimetagem seda siis kontrollitud müra meistriteoseks; teisalt peegeldab see taies kaudselt minimalismi delikaatset toimet -- pealtnäha vähesest võib luua palju sisukat, mis erinevalt paljudest pompöössetest ettevõtmistest ei lange kunagi igavusse. Ei teagi, kas seda albumit võiks klassikalises tähenduses nimetada kahasse albumiks, kuivõrd teine artist Ono pakub üksnes remikse fkhr'i lugudest. 8.0 (8.0-8.5)

Vaga-Lume -- Champion Hill (2017)

Bestiar/Bandcamp

• Math rock 
• Art rock 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• Avant-rock 
• Alternative rock 
• Yacht rock

See 7-looline taies Kataloonia pundilt sama piirkonna netiplaadifirma Bestiar'i all on kujundatud rokkmuusika konventsioonide ja katsetuste piirimail, sillates pungi jõulisust, sirgjoonelisust ja toorust meloodiate, nurgeliste kidramustrite, korduste ja neile ehitatud uute kihtidega. Meetod on arusaadav, ent muusikasse kätketud korduste ja improvisatsioonilise elemendi segunemine tagab teosele piisava sügavuse, et seda korduvalt ja korduvalt kuulata. On nii matemaatilise kidramuusika mõõdet kui jahtrokilikku pastelsust. Normaalne, et ei pakuta pakendatud eimidagiütlevust.

Kaschade -- Performance (2017)

Entity

• Experimental jazz
• Avant-electronica
• Post-industrial
• Avant-garde
• Improvised music
• Free jazz
• Electronic music
• Dark ambient
• Experimentalism
• Experimental electronica
• Improvised noise
• Post-bop
• Harsh noise

Võta siis kinni, et aru saada, kas seda 13-loolist taiest on rohkem mõjutanud elektrifitseerunud Miles või Throbbing Gristle. See on samas mõttetu küsimus, ent millele saab vastata mõttekalt -- ilmselt mõlemad. Pakun ka, et teist mõjutas niikuinii esimene -- Suure Trompetisti 70ndate loomingus oli väga veidrat eksperimentaalsust ning kummastavaid helindeid. Jutu mõte on, et Kaschade muusika seisab nii hästi säetuna teelahkmel, et teelahkmest on saanud artisti pesa (kust ta paradoksaalselt välja ei kibele -- ei olegi nii paradoksaalne kui mõelda, et pesa on autarkiline). Artisti hektilist kontrasti tekitavate elementidega helipilti fikseerides tulevad meelde trikitajad Hamburg'ist -- legendaarse Faust'i ootamatud käänakud piltlikult öeldes enda selja taha. Lisaks tumedale ja krabisevale elektroonikale, tektoonilisele mustainele, monokroomsetele varjunditele ning puhkpilli irriteerimisele jätavad jämedaid kriipivaid jooni helipilti ka võimsa ülesõiduga kidrad ja lõpuloos mürra vajuvad helipained. Belgia plaadifirma Entity on selle mälus kõlamajääva albumi väljutamise taga. Serblase Aleksandar B. Stojanović'i kaasaegsetest kaasteelistest soovitan kindlasti kuulata Dadala't, Martin Rach'i ja kaasmaalast Lezet'it.

King Gizzard & the Lizard Wizard – Polygodwanaland (2017)

Jamendo

Psychedelic rock Progressive rock Space rock Progressive electronic Acid rock Indie rock Neo-psychedelia Art rock Alternative rock Psychedelic folk Heavy psych Experimental rock Avant-rock

Üliproduktiivse Austraalia ansambli taies õitseb ja õilmitseb algusest lõpuni -- siin on palju huvitavaid helindeid ning pöördeid-põikeid siia-sinna, minevikku-olevikku ehk ka tulevikku (seda saame hiljem tagantjärele targana väita). Kui rääkida Austraaliast ning kuulates seda albumit siis tahes-tahtmata mõtted liiguvad Inglismaale Canterbury skeene manu -- ühte viljakaimasse progeroki kantsi, mille asutajaliikmeks oli Austraalia hipi Daevid Allen ning tema põhjatusse psühhedeelia, kosmilise roki ning ruumielektroonika tühjusesse jõllitanud rühmitus Gong. Ka ajalooliselt ei unustata ära, et kust see kõik alguse sai ehk siis folgist -- täpsemalt selle psühhedeelsest osast kuuekümnendate teisel poolel. Trallitav ja pillerkaaritav kuulamine on see ühelt poolt pidevas äratundmises, kuid teisalt esteetilise pinge ülalhoidmisega ergutab ansambel kuulajaid visuaalselt fantaseerima -- kujutama ette, kuidas kitarride, klahvpillide ning trummide intensiivses küttes sõidetakse maalilistest mägedest üles-alla, paremale-vasakule. Ühes loos soleerib sundimatult flööt -- huh, lausa mõnujudinad jooksevad mööda seljarootsu -- see on kaif. Huvitav on ka mõelda muusikaajalooliselt -- tänapäeval kategoriseeritakse seda muusika indiroki sahtlisse; seevastu 50 aastat tagasi olnuks punt kindlalt progeroki ruumilisse sektsiooni asetatud. Kui taas meenutada noore Nestori intervjuud Tõnis Kahuga, milles muusikateoreetik väitis, et tänapäeval muusikaalbumi ilmumine ei ole enam sündmus, kuivõrd kõik on ühes tohutus olevikus koos -- sama võib väita muusika siseelu kohta. 10-looline taies on ilmekaks näiteks, et erinevad stiilid võivad hunnitult ühtida ühe albumi piirides; kõike seda saab lopsakalt ja elegantselt lavastada ühe üllitise piires. Tõsi, teisalt on see kümneloolise nõrkus, kuivõrd nad näikse matkivat muusikat kui bioloogilise tehisintellekti tehtuna -- kuklatunne hoiatab alatihti, et selle taga ei pruugi olla inimesed. Šokivangistatud avangardrokk. 

NB! Lähitulevikus kuulajad muutuvad paranoiliseks, kuivõrd muutub oluliseks eristada masinat inimesest -- eelkõige neile, kes eelistavad inimese tehtut masinale, ent hakkavad iga taiest kahtlustama.

Flying Saucer Attack – Rural Psychedelia (1993)

VHF

FSA

• Noise rock 
• Avant-rock 
• Drone rock 
• Shitgaze 
• Ambient rock 
• Lo-fi 
• Neo-psychedelia 
• Experimental rock 
• Cover 
• Shoegaze 

Trip-hop`i päälinnast Bristolist pärit FSA oli kui kätt rusikas hoidvate kingapõrnitsejate salarühmitus, kellel armastus ja viha näisid käivat käsikäes liikumise põhivoolu suhtes. Kui mõned liikumises osalenud pundid otsisid lunastust ja väljapääsuteed tantsumuusikas ja elektroonikas, siis FSA keeras kitarridest tulevad mürakraanid veelgi enam valla, andes muusikale peaaegu et küünilise osutuse ja sarkastilise kommentaari. Indirokis tegi Jesus & The Mary Chain seda albumil "Psychocandy" aastaid varem, ent "Rural Psychedelia" meeltesse mürgi manustamise viis on hillitsetum, salalikum ja kokkuvõttes efektiivsem. Ühelt poolt on reeglid ning teisalt mitte. Ühelt poolt on üheselt mõistetavad kõrvulukustavad müravallid, milledes kobrutab ja kriibib; teisalt ühes loos võetakse vabajätsu vormel, et seda müraroki vormis täiendada. Päristrummid ei sobitu enam valemisse, kriipiv saksofon nõuab tablasid sulni tagasisidestatud müra foonil. Eks püüdku kuulaja seda endale lahti mõtestada! Heli liigub mõttest mitu sammu ees. Ei jäeta ka kingapõrnitsemisliikumise kirstunaelale – Britpopile – valusalt lajatamast. Suede'i hitt "The Drowners" paisatakse rokenrolli kõige kõledamatesse tormituultesse, et sealt efektselt õõva tilkudes välja joonistuda. See on märkus laiemale publikule, et ülessoojendatud Bowie asemel võinuks manustada krehvtisemat kraami. Seestunud psühhedeeliat, mis rikutud loomuse kiuste laiali ei lagune. Mass on rumal ja seda mõjutav (muusika)meedia veel lollim on nende ilmne sõnum. Kolmandaks liigutakse kidrade saatel – ent tuure maha keerates ja tämbreid abstraheerides – sfäärilistesse kõrgustesse, mille imelisust ruineerivad veelgi imetabasemad udupasunad ning ebatavalised rütmid ja metalli kriuksumine. Kõlaliselt lähedane Popol Vuh'i ja Ash Ra Tempel'i emotiivsete ruumipöörete- ja paisumistega. Eriline (post)punksuhtumisega kingapõrnitsemisalbum, mis vääri(nu)ks ajalooliselt kohta liikumise tippalbumite seas. 

8.5 (7.5-9.5)

Ketsa – 33 (2017)

Free Music Archive

• Chilltronica 
• Easy listening 
• Neo-soul 
• Downtempo 
• Folktronica 
• Nu jazz 
• Art pop 
• Smooth jazz 

Ketsa on viimase 12 aasta jooksul loonud mitukümmend albumit, mida saab nautida ennekõike Free Music Archive'i vahendusel. Üsna vähe on siinkirjutaja puutunud kokku artisti albumitega, ent niipalju kui kogemust on olnud, siis selle põhjal lisanud ta nime tulevaste päevalugude listi. Kindlasti võin väita, et olen Briti artistilt kuulnud märksa vürtsikamat arranžeeringut ja värvikamat helipaletti kui käesolev üllitis. Ent see ei tähenda, et 14-looline ei oleks nauditav. See on kena album nautimaks seesugust kuuma ilma nagu praegu õues valitseb. Madalalt liuglev, et tiibu mitte ära kõrvetada; piisavalt nüansirohke ja muutlik, et tuult esile manada ja vajadusel päikese alt varjule kaduda. Akustilise kidra plõnnimise, klaveri ja Rhodes`e klimberdamise ja poolorkestreeringute saatel ning kitkutud keelpillidest ja klõbinatest programmeeritud rütmikaga lõpuni. Võiduka lõpuni. Tõenäoliselt ka vihmase ilmaga. 

7.5 (6.5-8.5)

Thuoom – 10 Years In Noise (2017)

Textural Healing

• Noise 
• Avant-garde 
• Psychoacoustic 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Musique concrète 
•  Glitchtronica 
• Acousmatic music 
• Non-music 
• Drone 
• Minimalism 
• Micronoise

Kui Soome artist Thuoom (aeg-ajalt ka Thuuooom) oleks saanud võimaluse luua muusikat kolm-neli dekaadi varem, siis saaks ta kogeda samaväärset avastamise ja ajalukku kirjutamise au nagu tema kuulsad eelkäijad Erkki Kurenniemi ja Pekka Airaksinen. Võib-olla isegi siis, kui ta muusika olnuks üllitatud 90ndatel nagu Pan Sonic tegi. See on siiski kõik hüpoteetiline, ent viljaka soomlase kvaliteeti on olnud võimalik nautida nullindate lõpust saati personaalleibeli Textural Healing vahendusel. 13-loolise albumi pealkiri võib jätta mulje autorist kui müraartistist, ent see siiski on vaid üks tahk tema loomingus. Ta ise on tembeldanud oma muusikat metsaelektrona, mis ühelt poolt püüab osutada sugulusele ning teisalt distantseeruda kaasaegsest Soome eksperimentaalmuusikast, mida tuntakse metsafolgina. Ühelt poolt Thuoom on olnud silmatav, ent samas jäänud omaette hoidvaks. Arusaadav ju, kui metsi raiudes pühadust teotatakse. Mulle on selle mõistatusliku artisti muusika alati meeldinud, sealhulgas tema mürasse kaldumised; pigem siis, kui see esineb teiste elementidega kõrvuti või läbisegi. Mis asi see müra õigupoolest on kui mitte lühiste, katkestuste, obsessioonide, kõrvalekallete, hallutsinatsioonide, meeleolukõikumiste, ebameeldivate kogemuste, alaväärsuskomplekside, surmahirmu-surmatungi võimendamine elusuuruses meeste ja naiste poolt. Võrreldes popmuusikaga on see otsekohene et mitte öelda karjuvalt aus. Kokkuvõttes tuleb nentida, et Thuoom näitab käesoleval albumil taset, ent avanemine teiste albumitega võrreldes toimub laugemalt, hingamine ja kooskõla kerkib hiljem. Algne närvetav tundmus kasvab tasahilju isevärki orgaaniliseks pulseerimiseks. Näiteks ühtelangemine poolte lugude pealkirjades ja sisus, mida võib mõista pelga protsessi edastamise ja lakoonilise kirjeldamisena ning seeläbi eelpooltoodud inimlike omaduste peegeldamise tõrjumisena; ent iga samm, mida artist püüab teha, on niikuinii laetud märkidest ja tähendustest. Seega püüame mõista seda mitmekesisust. Mis Thuoom'i lähenemise puhul meeldib on see, et helikeelt ei ole ära steriliseeritud ja tooteks muudetud, st ei ole seda töödeldud tämbriliselt värvivaeseks monokroomseks kulgemiseks. Monokroomsust ja värvivaesust tuleb mõista ette prognoositava kujundlikkusena.

7.5 (7.0-8.5)

getdizzzy – strange loop infinity bliss LIVE 2017 (2017)

pan y rosas discos

• Electronic music 
• Avant-electronica 
• Drone 
• Ambient 
• Musique concrète 
• Experimental electronica 
• Micronoise 
• Wonky 
• Improvised music 
• Dubstep 
• Post-psychedelic electronica 

Chicago leibeli pan y rosas discos'e üllitatud 8-looline album Chicago artistilt peegeldab Tuulise Linna eksperimentaalmuusikaskeene elujõulist. Kas tohutusuure Michigan'i järve tumesinistest voogudest viirgab energia inimestesse, et nad saaksid selle konverteerida helidesse? getdizzzy on nii diskor, helide genereerija kui mängude väljamõtleja, mistõttu liikumine nende väljade vahel annab tema tegevusele nii dünaamika, pürgimuse kui suuna. Ka kastist välja mõtlemise. Luubid, lõputuse tunnetamine ja õnnis tunne päeva lõpuks? Nii see on. Purjakil wonky ja dubstep-rütmidest, mida võivad palistada nii konkreethelid, piiksumine, väljavenitatud akordid kui vibrafoni meenutav sulnidus, tuleb välja enamat kui on algosakeste summa. Või siis vabas vormis põtkiv droonrütmiline duaalsus. Pealtnäha toores, viltune ja hooletu, aga ülimalt mõjus. Küsimus on, et kas luupidest koosnevaid kompositsioone saab pidada improvisatsiooniliseks muusikaks? Mõisteliselt ilmselt mitte, sisuliselt seevastu küll. Luup on heli ühik, mis geomeetrilises ettekujutluses peaks liikuma mööda ringjoont või elliptilist trajektoori – liikuma lõputult ja täitma ideaali. Igati rammus vaimutoit.

usual name – 甘口​-​mild (2017)

on sunday recordings

• Electronic 
• Psychedelic 
• Art pop 
• Ethnotronica 
• Avant-rock 
• Ambient 
• World music 
• Post-rock 
• Experimental electronica 
• Progressive 
• Art rock 
• Folktronica

 

Jaapani leibeli on sunday recordings'i all üllitatud 8-looline üllitis paneb kõrvu kikitama küll. Albumi võlu seisneb selles, et raske on ühte kohta näpuga osutada; nimelt neid kohti on palju stilistilises tähenduses. Õnneks ollakse vaatamata mitmekesisusele ka kvalitatiivselt kompromissitud. Teisisõnu, osatada ei ole mõtet. Siin on "kõrget" ja "madalat", determineeritut ja spontaanset, ruumilist eksperimentaalrokki, psühhedeelse võnkega kunstilist elektroonikat, tinglikku ämbienti, progessiivsust nii roki kui laiemas tähenduses, etnilist muusikat nii akustilises kui elektroonilises võtmes, oma arusaamadega ühilduvat popmuusikat. Kõik on sulnis – isegi kui teravamad elemendid löövad selle sulniduse aeg-ajalt lainetama. Siin on esindatud ka jaapani muusika, aga mitte niivõrd J-Pop'i ja shibuya-kei kui jaapani religioosse muusika/kloostrimuusika element. Nii intensiivselt kui sulnilt trummeldatakse jaapani rahvatrumme. Noidsamu, mida sai viimase Olümpia ajal tundma õpitud või üle korratud. Väga hea kunstilise sisu ja viimistlusega album, mida võib kuulata ka teistel päevadel pärast pühapäeva.

Onde Poussière – Vague seconde (2017)

Eg0cide Productions

• Noise 
• Experimentalism 
• Power electronics 
• Non-music 
• Avant-garde 
• Improvised noise

Brutaalsus ei hüüa tulles. Nende kahe loo puhul ei lasta isegi hüüda, pannakse avasekundist alates täisküte peale. Barbaarsus algab kodust, nagu laulis oma teisel albumil The Smiths. Inglise keeles sõnal "barbaarsus" on isegi selgem konnotatsioon rafineerituse, süsteemsuse ning ideoloogiaga. Ka siin on toorusel süsteemsus, olles jõhkruses algusest lõpuni järjekindel, sagedustelt armutu ja intensiivsuselt piinav. Kindlasti popmuusika terminites arusaamatu ja võõras – ühisosa mitteotsiv, pigem vastupidi; seega vastanduv. See on barbarism, mitte barbaarsus. Selle impromüra taga on kaks tüüpi – Doedelzak mängib vastastikku ühendatud analoogsünti ning Kecap Tuyul vehib sisendita mikriga, mida laseb läbi efektibloki. Juhuslikud saundid, aleatoorne pöörasus. Justkui kõrilaulikud laulmas häälikuid, olles seestunud tehisintelligentsest ksenomorfist. Nende 57 ja poole lõbusvaenuliku minuti taga on plaadifirma Eg0cide Productions.

Seetyca & Christian Doil – Bilder Einer Ausstellung (2017)

Buddhist on Fire

Buddhist on Fire

Buddhist on Fire

• Electro-acoustic 
• Ambient drone 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Sound art 
• Experimental electronica 
• Minimalism 
• Avant-electronica 
• Ambient 
• Microtonal 
• Drone

Kaks kogenud elektroonikut Saksamaalt (Thüringen'i ja Mainz'i linnast), kelle split-album sisaldab kokku 13 lugu. Doil'ilt kaheksa ja Seetyca'lt 5 kompositsiooni, mille varieeruvus on lugude lõikes väike, luues ja arendades nüansse kitsal skaalal. Mis ju ongi ühe tõelise artisti mõte, st arendada oma nišši järjepidevalt ja täiuseni. Doil'i puhul varieeruvuse minimaalsus tähendab repetiivsust ämbiendi ja droonmuusika vallas, sageli nimetet stiile on vürtsitatud (lindi)sahinatega, andes sedasi lugudele sügavuse ja müstilise puute. Seetyca on – kui nii võib nimetada – sirgjoonelisem. Ja kasutab aeg-ajalt rohkem gravitatsiooni, et anda helile raskem ja süngem ilme. Teisalt nood justkui kontekstivälised helipiiksatused, kilinad-kõlinad ja kõrgekskeeratud oreliakordid siin-seal loovad humoorika konteksti. Või tuues sisse suisa seksuaalsed allhoovused ("Leere Kirche"). Albumi on välja andnud Buddhist On Fire.

Allegra Geller – Broken Pieces (2017)

Treetrunk

Treetrunk

• Ambient 
• Illbient 
• Experimentalism 
• Art music 
• Micronoise 
• Electronic music 
• Drone 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Post-industrial 
• Psycho-acoustic 
• Dark ambient 
• Sound art
• Ambient drone

 

Ameeriklasest kosmopoliidi John Prusinski aka Allegra Geller'i viielooline üllitis on hämmastav seetõttu, kui vahedalt ja orgaaniliselt võib helikeel kõlada; seda enam, et mängitud on otse ja ilma järelproduktsioonita. Ämbientmuusika ning postindustriaali segu, mis näikse ulguvat ja lahti hargnevat kusagil Route 66 äärse kummituslinna salongis, kus kriuksumine ja elektroakustilised helid aeglaselt imbuvad pidevalt tämbrit muutva droonistunud-ämbientsesse voogu, mistõttu aja- ja ruumitunnetus minimeeritakse. Möödunud aegade kummituslikku hingust tugevdatakse industriaalsete kildude ja abrasiivse müraga. Sellistel hetkedel tumedad pilved hõljuvad kõlarist kuulaja kohale. Kui elektroonilisele muusikale on aeg-ajalt ette heidetud emotiivset vajakajäämist, siis käesoleva muusika tundeline aspekt on varjuküllane. Ämbientmuusika saabki olla varju-, mitte värviküllane. Värviküllane võib küll olla ämbientpop, kus rõhuasetusse lisanduvad popelemendid ja sageli väheneb eksperimentaalne hoiak. Orgaanilisus ei tähenda vaid muusikaliste elementide sujuvat konfiguratsiooni, aga ka piisavalt hingavat helivoogu, mis kuulajat veenab ja headuses rahustab. Albumi on üllitanud Treetrunk.

Bottlesmoker – Parakosmos (2017)

Yes No Wave
Bandcamp

• Indietronica 
• Electronic 
• Alternative dance 
• Psychedelic 
• Synth-pop 
• Glo-fi 
• Ethnotronica 
• World fusion 
• Electro pop

Bottlesmoker is an Indonesian duo whose 10-notch whole is a sultry blend of psychedelic electronic vibes on the fringe of indie music, with some new appearances of it like glo-fi. Massive synthesised orchestrations with meandering acidic vessels in the middle used to hover atop bold beats. I guess they are a part of the powerful indie scene in Indonesia within it one can find out lots of bands with a remarkably huge part of custom-built instruments as I have read at Cyclic Defrost. Beyond similarities with Western combos there are seamlessly represented World/ethnic music influences. The bouncy gem is a part of the discography of Yes No Wave Records. Two tracks within are absolutely superb with regard to their catchy nature – Batara Pandita (the rear part of it), and East Indies feat. Kronutz.

Primary – DEMO (2017)

Bandcamp

• Deathrock 
• Post-punk 
• Indie punk 
• Alternative rock 
• Indie rock

Kuuelooline ja 14-minutiline album New York'st, mis on mängitud klassikalises rokiformatsioonis, on suurepärane vaheldus igasugu targutavale popile ja rokile; poosetava popi tühi poos sõidetakse lihtsalt üle ja laiaks. Sirgjooneline ja lööv, samas piisavalt sügav ja terviklik rokk, mis serva- ja külgepidi puutub kokku postpungi ja USA surmarokiga (üks postpungi tuletistest). Jah, nelikul on poos, aga see on lihaks saanud, see on internaliseeritud-integreeritud-konfigureeritud, mitte ei joosta haledalt poosi taga. Naislaulja üürgab ja lõõritab vaheldumisi tumedate ja halle varjundeid heitva heliseina najal, meenutades enim 80ndate lõpus- 90ndate algul tegutsenud The Heart Throbs'i (lauljatari). Jah, see hääle sügavus ja tämbri värvus pärineks justkui mõnest davidlynchilikust süvikust. Ise nimetaksin seda muusikat lihtsalt indipungiks (kuigi termini defineerimine ei ole ilmselt kergete killast - rohkem tunde küsimus). Veelkord - väga puhastav kogemus, mis konverteerib ja absorbeerib negatiivseid hinge kogunenud jälgi. Misse hea muusika eesmärk muud ikke ole, kui lunastust ja tüünust pakkuda. Ja Peltsebuli saab ikka tumedust kiirgavate poomidega välja põletada. Põle!

Haarvöl – Bombinate (2017)

Moving Furniture

• Minimalism 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Abstract 
• Musique concrète 
• Sound art 
• Drone 
• Microsound 
• Post-industrial 
• Ambient

Comment: this 6-notch issue reminds me somehow of an early childhood while spending my summertime by a grandma when on evenings the train used to bypass at a distance of 4 miles away. There is something secretly buried and unveiled and achingly longing in these drones as if being filtered and phased on physical distance and emotive memories. The Portuguese trio's music interacts perfectly with the emotive side of a listener due to changing adeptly sounds from still to tumultuous, from silent to moderately penetrative. Beside the fact, the artist used to catch the attention on changing intervals between disparate intense sonic impulses and effects. It is truly interesting in spite of its slightly austere content. One can see elements coming inside out, and vice versa. The blissful outing on artistic terms is a part of the library of an imprint from the Netherlands, Moving Furniture Records (being a home for such feted artists as Merzbow, Machinefabriek, Frans de Waard among others). For Haarvöl, for sure, it is virtually the domestic records today. The trio will soon have issued a brand new one, Ridge Of Humming Spoils. On 24th of April 2020 on Moving Furniture Records.

Illocanblo – Cryptovirus (2017)

Cota303

Bandcamp

• Techno 
• IDM 
• Synth-pop 
• Glitchtronica 
• Glitch techno 
• Experimental techno

Comment: similarly to a recently reviewed album, Potential DifferenSe's Coinchain, which was analogously a part of the discography of COTA303 (and also Russian act), this batch of 9 tracks is also a mix of IDM, synth-pop, and techno. In comparison to the aforementioned album it is more tumultuous, it is more churned-up due to swirling glitches and microscopic noises at the bottom of tracks. At the same time one can relax due to spaced-out progressions at the top of melodic thread, for example, at Sustained In Galossum. Additionally, it can be said it is a bit more distanced from the motorik Krautrock vibe a la Neu!. Behind this astounding issue is a Russian electronic musician Ilya Bitekhtin having been active since the beginning of the 10s.

System Morgue – Voies (2017)

ΠΑΝΘΕΟΝ

• Post-rock 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Darkgaze 
• Ambient rock 
• Post-metal 
• Progressive rock 
• Doom metal 

Comment: this 3-notch outing is a part of the Russian imprint ΠΑΝΘΕΟΝ (otherwise Pantheophania) which has issued such artists as Tim Six (btw, the founder of the imprint), Somniorum, EugeneKha, Alineko, Desolated Horizons, Creation VI, SiJ, Free Tibet, Dvory, Nemertis, XPAAM among others. Voies is an instrumental outing with epic heights reaching guitar flow and undulating cellophane-alike hisses backing it up. Guitar is the central instrument which is played with varying accents at times getting impulse from post-rock and ambient rock, however, more ominous growling loans obviously a bit from within post-metal/doom-laden metal and darkgaze. It might be proper to call it progressive shoegaze because the former element cannot be rejected from one's listening experience. In mid-2018 the artist abandoned the name and had continued under the name Accasari.