Blogiarhiiv

5/07/2026

Yumenoma -- Mugen (2022)



Enoughrecords

  • Folktronica 
  • Dream pop 
  • Electronic 
  • Indietronica 
  • Art pop 
  • Alternative pop 
  • Singer-songwriter 
  • Shibuya-kei 
  • Alternative dance 
  • Remix 
  • Cowbell indie 
  • Dance rock 
  • Indie pop/rock 
  • Funk rock 
  • Jangle pop

Yumenoma (ユメノマ) ehk jaapanlase Shinya Nakashima kahelooline taies „Mugen“ (mis tähendab tema emakeeles nii „lõpmatust“ kui ka „unelmat“ (nimelt see mis näib reaalsena, aga ei ole käändu olemisse) - erinevad sõnad, ent hääldatakse samamoodi - on hea näide sellest kergete väreluste ja õrnade kajadega uneluspopist, luues ruumilise ning hõljuva tunde. Kõik need varjundid on oskuslikult (loe: sugereerivalt) välja mängitud, luues (heli)maailma, mille lummusest on raske välja astuda. See tegumood, kui tungivalt vokaal oma koha sisse võtab, samas ümbritsevat õhku põletamata ning teisi instrumente kurnamata, on vaat et transtsendentne väljund. Võiks ju arvata, et mis seal siis ikka nii erilist võiks peituda! Efektid muudavad heli avaraks ja emotsionaalselt sügavaks ilma, et vaja oleks liigset sundust ja pealekäimist. Igatsus võrdub melanhoolse iluga, mis omakorda tähendab mõrkjasmagusat elu. Selles kõiges on ka plõnnimispoppi ja lehmakellaindit ning remiksloos unelus asendub vähemalt osaliselt tantsulisusega, samas säilitades rokkmuusikalise kõvatuuma - eeldusel, et funk-muusika täidab siin nii rokk- kui tantsumuusika lepitaja rolli -, milles vaimsus ning ambitsioon sõbralikult - näe! - ulatavad teineteisele käe. Ehk isegi meenub refräänilaiendustes Happy Mondays'i "Bummed" (1988), millel nende tantsurokk omandas psühhedeelse funk-gruuvi. Natuke räpane ja hingedest lahti loksunud, ent inertsist ja üleelusuurusest poosist ekstaatilist elaani kiirgav. 9.0 (9.0-9.5)