Cie -- The Call (2018)

Broque

• Alternative dance 
• Techno pop 
• Dance pop 
• Post-disco 
• Electronic pop 
• Remix 
• Tech-house 
• Funk house 
• Synth-wave

Cie 2018. aasta EP „The Call“ (väljaandjaks Saksa netiplaadifirma Broque) on kuuest loost koosnev tehno(pop)taies, demonstreerides Thilo Geertzeni (TG) kahe aastakümne pikkust kogemustepagasit, kindlasti nihutades samal ajal tema mugavustsooni piire. Siin lähenetakse klubimuusikale sügavate, ent samas jõuliste rütmidega. 37 minuti vältel tasakaalustatakse tantsupõrandale orienteeritud funktsionaalsust elektroonilisest popmuusikast leitud isikupäraga, milles leidub ruumi nii mängulisusele kui piisavale hulgale huumorile. Agressiivsete basstrummide vahele lõikavad vahedad laserhelid. Siin on ägedat tech-house'i, mis on sattunud funkmuusika tugevasse kiiluvette; võrgutades sisendusjõuga nii aju kui pannes tantsima kogu keha. Üheks õnnestunumaks kompositsiooniks on "Fernab", kus esiotsa abstraktne aeglustatud sissejuhatus muutub õige varsti kepsakamaks tänu happelise sünteesaatori sisenemisele, andes loole muutusest tingitud dünaamilise impulsi. Mingist hetkest need abstraktsioonid hakkavad kummastavalt venima; tõsi, täpselt aru saamata, et kas need lood tõepoolest objektiivselt muutusid füüsilistelt parameetritelt või tõesti kogu selle manipuleerimise käigus muutus hoopis ajukeemia. Suhtelisus, mis nimetatud kahe paneeli vahetumisest tingiti, hakkab mõjuma kuulaja tajule. Vahet ju ei ole -- mõlemad elemendid hoiavad üleval elutervet hoogu nii loo kui ka albumi terviku mõttes. Tegelikkuses kõigi ülejäänud lugude lõikes toimuvat täpselt samasugused proportsioonide muutused, kus basstrummid on kohati kibedamad ja intensiivsemad; või siis atmosfäärilised struktuurid tungivad rohkem esile või on harali. Mõnikord basstrummid pudistavad rütmimustrit, millele samas on efektiivselt peale laotud vokaale -- näiteks nimiloos (tõsi, Mar Io remiksina) provokatiiv-naljakas laulmine-häälutamine koos hüpleva, ent mingist hetkest tavapäraseks saanud rütmidest väljalangevate sagedustega paneb tantsupeo püsti. Jõnksutav, naljakas ja haake tegev, ent lõpmata lõbustav kahtlemata. Kui mõelda ka sellele, kui kaugele liigub artist algushetkest, siis jah, see mäng väärib küünlaid. Eraldi märkimist väärib ka „Wonka“, kus TG hülgab tavapärase rütmilisuse meloodiliste sündiarpedžote ja retrofuturistlike nootide kasuks -- see on ootamatu kõrvalepõige, mis end igati õigustab. Ometi on ka siin lahedat sündijõnkslemist ning happeloksumist. Nagu üle kogu albumi -- üks asi, mida jõudsin ära kirjeldada, vähemalt samapalju jääb kuulajale enesele avastamiseks. 8.5 (8.0-9.0)

Mutestare -- A Violet Wind (2018)

Vulpiano/Bandcamp

• Ambient 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• Post-classical 
• Experimental electronica
• Abstract 
• Drone 
• Progressive electronic 
• Cinematic 
• Art music
• Micronoise 
• Neoclassical 
• Modern classical

Käesolev 14-looline taies ilmus Vulpiano Recordsi all kaheksa aastat tagasi. Marilyn Roxie - muusik ja muusikaajakirjanik, tegev muusikasnoobide portaalis Rate Your Music - kureeritava netiplaadifirma all on ilmunud Prantsuse tandemi Natural Snow Buildingsi taiesed "The Centauri Agent" (2010), "The Night Country" (2014) ning "Aldebaran" (2016), mis ei ole kitsamalt võttes ainult netiplaadimuusika väljapaistvad teetähised, vaid on seda kõiksugu skaalal. Portugali artisti taies on ligi kaks tundi kestev rännak ämbiendi, uusklassika, kosmilise muusika, eksperimentaalelektroonika ja müramaastike piirialadel. Palade eristuseks on pidevalt muutuv atmosfäär, mille aluseks omakorda on eelpoolmainitud stiilidele omistatud erinevad rõhuasetused. Siin ei panustata mitte niivõrd meloodilis-harmoonilistele tipphetkedele, vaid aeglasele heli kuhjumisele. Justkui rüsijää, mis surub lakkamatult mürisedes peale. Ometi selle kõige käigus hakkavad kohati esile immitsema ka huvitavad harmooniad ja meloodiajupid. Sünteetilised droonid, kiiskava läikega liustikest pärinevad ämbientvood, pulseerivad sekventsid, peenmürast läbi imbunud tekstuurid ja argihelid loovad maailma, mis mõjuvad ühtaegu tuttavliku ja võõrana. Muusika üheks mõtteks ongi genereerida omavahel teadvustatut ja teadvustamatut, et olla ühtaegu kohal ning siit eemal. Mõnikord muusika üleneb aeglaselt kosmiliseks heliväljaks või põimitakse elektrooniline rahutus välisalvestustega üheks, muutes öise linnaruumi füüsiliselt aistitavaks. Kibemagusad orkestreeringud nii melanhoolsete kurdude kui füüsiliste torgetena lainetavad sageli üle välja. Üle välja väljapoole ehk kõikjale. Kohati helistiihia seesmiselt vastandlike impulsside võistlusena kasvab kuulajal üle pea, mis siis peale apoteoosi saavutamist võib märgatavalt tagasi tõmbuda, et varsti taas hakata kasvama ja paisuma. Mutestare liigub ilu ja ebamugavuse piiril: meditatiivsete hetkede all tuksleb midagi ähvardavat. Just see pingestatus imetabase atmosfääri ja rahutu pinnase vahel teeb need 111 minutit intrigeerivaks. 9.0 (8.0-10)

Mequetrefe -- Infraground (2018)

Camila/Bandcamp

• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Drone rock 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Trance rock 
• Alternative dance 
• Indie rock

Kuigi Mequetrefe ei ole tuntuim Hispaania kingapõrnitsemisega seotud bänd, siis igal juhul on neil kümnendi jooksul olnud öelda küll ja küll. (Vähe)tuntuse kohta osutab tõik, et kuigi album on üles laetud snoobide muusikaarvustusportaalis Rate Your Music, ei ole mitte keegi seda hinnanud. (Eks ma ise pean siis otsa lahti tegema). Eesliide "infra" pärineb latiinide keelest ja tähendab "allpool", "alamal", "nähtamatul". Selle põhjal võiks pealkiri osutada bändi kogemusele toetudes millelegi, mis on veel sügavamal kui underground -- nõnda varjatud ja marginaalne, et isegi põrandaalune tundub selle kõrval juba nähtav. Sellest johtuvalt võib isegi möönda trotslikkust välise suhtes -- bänd ei samastanud end isegi tollase põrandaaluse kultuuriga, vaid asus sellestki väljaspool või allpool. 7-loolisel taiesel on lugu "We Are the Mainstream", mis vaenab hipsterlust, moega kaasajooksmist ning peavooluks muutunud alternatiivkultuuri. Aga oluline on, mida punt ütleb ennekõike muusikaliselt; äsja nimetatud loos on muljetavaldavaid helilisi kanaliseerimisi, - võib ka öelda - liialdusi. Laulja manab veidra intonatsiooniga, mis ajapikku sulandub teiste instrumentide ja efektidega kokku. Hullumeelne käiamine, mis vabastab psühhedeelset energiat. Bänd mäletab alateadlikult, kuidas neid mustreid, seda sünergiat komponeerida. Kõige madalamatel hetkedel kumab spanjoolide muusikast nullindate väheviljastava Briti tantsuroki mõjusid, mille pealiskaudsus ning tüütus eei vääriks üldse märkimist; aga tuleb möönda, et Mequetrefe keerab sinna mõned tervitatavad vindid ikkagi juurde. Aga parimatel hetkedel pidurdatakse veidike ning sulandatakse kitarrid, elektroonika ning rütmid tumedamaks, raskesti hoovatavamaks psühhedeeliaks; misläbi meenutades pigem aega enne shoegaze'i sündi (kui meie vanemad olid veel noored; enamasti nooremad kui meie praegu), kui näiteks säherdune eellane nagu Spacemen 3 sulandas Sun Ra, Silver Apples'i, Angus MacLise'i, motoorse krautroki, Joe Meeki, Suicide'i mõjusid ümber nurga indirokki. Muusika, mis hetkiti tundus lõpuleviidamatu ning poolelijäetuna -- ning sellega oligi igati hästi. 8.5 (7.5-9.5)

Massimo Ruberti -- Granchite Yumtruso PT 2 (2018)

Nostress/Archive/Free Music Archive

• Organic electronica 
• New Age 
• Progressive electronica 
• Ethnotronica 
• Ambient pop 
• Art music 
• Sophisti-pop
• Chilltronica
• Worldbeat 
• Fourth World 
• Kosmische Musik 
• Sound poetry

Itaalia (Livorno) produtsent Massimo Ruberti (MR) on loonud märkisväärset muusikat. Ta on muutnud oma muusika olemust sammhaaval, võimaldades inkorporeerida muutusi nii, et kuulaja tajuks nii erinevust kui tunneks omanäolise käekirja ja traditsiooni jätkumist. Veelgi enam -- nagu 4-loolise taiese pealkirigi vihjab, on see eelmise üllitise (taga)järg. Võrreldes eelkäijaga, on sellesse sugenenud rohkem Lähis-Ida (araabia) rahvuslikku traditsiooni ning uue ajastu muusika segmente. Muusikasse on sugenenud rohkem pehmust ning müstilist allteksti. Kõike seda arvesse võttes võib sugeneda mõte nõrkushetkile järeleandmises elik popmuusikasse kaldumises, ent kui seda tehakse kompromissitult ja omanäoliselt, siis on ju tegelikult kõik korras. Ekspansionistliku artisti puhul - nagu seda kahtlemata on itaallane - võib seda pidada ka vältimatuks ja orgaaniliseks -- sageli kihutatud soovist tarbimismuusikat uutmoodi mõtestada. Eksperimentaalne kunstnik on uurinud mitmesuguseid modaalsusi, proovides isiklikku kogemust, tarkust ning kavalust ära kasutada -- siin me oleme, mõneti paratamatult jonhassellikul maailmamuusika tundlikul ristteel, kuivõrd kergemeelne džäss, oskuslikult risustatud ämbientpop, sofisti-pop, kunstiline pop, ning süntpop ilmutavad erinevates proportsioonides ning veelgi olulisem -- erinevate varjunditena. Naishääle melismid ja häälutused kõlavad tuttavlikult -- meenutades unustamatuid Elisabeth Fraserit, Lisa Gerrardi ning Julie Cruise'i. Pompöössed ent sügavad orkestratsioonid, mis vahelduvad ruumi avarust kompida armastava kosmilise progressiivelektroonika ning psühhedeelse ämbiendiga -- helipilt on läbi imbunud turgestsentslikest klahvpillidest kui ka kohati minimaalsetest rütmidest ja robotitest, märgistades näiteks seda üleminekuperioodi kusagil ajavahemikul 1973-1974, kui Kraftwerki motoorsus krautrokk-kombona hakkas teisenema elektro- ja tehnopopiks. Teine tahk kahtlemata on seotud newage'iliku esoteerilisusega, justkui elaks tulnukana keset sügavat vihmametsa tuhandete miilide kaugusel tsivilisatsioonist (nagu Amazonases on veel hiljaaegu juhtunud -- faktijärgse tõdemusena ei ole see enam nii tore!). Eriti eksplitsiitselt on see kuulda loos "Wilderness / Falling". Need 36 minutit kindlasti tähistavad, eristavad ning lõppude lõpuks ka ühendavad, kuivõrd siin on palju allikaid, milledel kõigil on potentsiaal energeetiliseks vahetuseks ning üksteise võimestamiseks. MR taies on osa Itaalia netiplaadifirma Nostress diskograafiast. 9.0 (8.0-9.5)

Ergo Phizmiz -- Disco Music for Armageddon (2018)

Free Music Archive

• Plunderphonics 
• Sound collage 
• Oompah-oompah 
• Sampledelic 
• Avant-garde 
• Electronic music

Kui plunderphonics-artist ehk seda tüüpi artist, kes oma muusikale paneb aluse teiste muusikute loomingust sämpleid võttes - sageli selleks luba küsimata -, ent sageli ei olegi võimalik algallikat tuvastada, kuna see on vaid killuke, mis teiste, vormilt samasugustega kokku panduna peegeldab hoopis teistsugust kavatsuslikkust ning annab kardinaalselt uue tulemuse. Ometi see ei tähenda, et tulemus oleks garanteeeritult edukas -- nt stiili isakujuks peetava John Oswald'i 1989. aastal üllitatud žanri stiili peegeldavat taiest kuulates jäi küll nauding saamata. Eks enne kanadalast oli varem ka katsetatud samas suunas -- nt Prantsuse (ja maailma) eksperimentaalse muusika suurkuju Bernard Parmegiani katsetused 60ndate lõpus, mis teisalt kahtlemata ähmastas piire tuuri pandud heli ja helikollaaži vahel (veelgi segasemaks läheb pilt siis, kui lisada mash-up sinna kompotti). Eks need piirid hiljem veelgi enam ähmastusid, kui mõelda Vicky Bennett'ile ehk People Like Us'ile, Chenard Walcker'ile ning Ergo Phizmiz'ile (kes kõige järjekindlamate artistidena seda põldu kündsid). Kui kuulata käesolevat 26-minutilist taiest, siis nõnda võiks kõlada külakapell pehmelt öeldes nokastanud laadakülastaja peas, kes on juba käpa varjulises lehtlas maha pannud ning hakkab suikuma. 5-looline umpa-umpa taies, mille puhul frontaalsagara pidurdamatuse tõttu tekivad kuulajas veidermõtted ning ebardkõlad; lõbustav on mõelda,et ehk mõni külamees kuulis sadakond või rohkemgi aastat tagasi sedasorti elektroonilist muusikat oma peas. 7.5 (7.0-8.0)

Green Peace -- Clean Freak Messy Pig (2018)

Watch Pineapple Press

• Post-punk 
• Improvised noise 
• Art punk 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• No wave 
• Punk funk 
• Electronic 
• Dub 
• Noise rock

Käesolev 5-looline taies ammutab jõudu postpungi servapealsetest pursetest -- transgressioonidest, mis ei ole taltunud, vaid hakanud omaenda tuuma murendama. See ei ole üldse enam see, mis puudutas postpungi maneerlikkust -- väljamõõdetud bassikäike ja trummeldamist-- mille taga võis erilist vaeva nägemata tuvastada artisti žanrilise eneseteadlikkuse, suht tüütu poosetamise, milles oli (r)evolutsiooniline ind juba lahtunud. Green Peace'i kidramäng -- hakitud, neurootilistest ulmadest puretud nootide jada, peegeldades artisti kompromissitut nuudeldamist, mille juured ulatuvad Public Image Ltd'i, The Fall'i ning This Heat'i juurest Ameerika mandri põhjaossa -- No Wave'i ning post-hardcore'i manu. Muusika, mille puhul oli artistidel ilmselt mõttes see kupatus aeg-ajalt kokku lasta, et loomistsüklit saaks algusest käivitada. (R)evolutsiooni uuesti alustada -- lihtsalt teistsugusest vaatenurgast asjale lähenedes. Kuigi Green Peace is hängi eelpoolmainitud stiilide esindajatega ringi, aga jagab nendega ühist ruumi. See on justkui paratamatu rada, mida läbides ja tundma õppides on võimalik jõuda kuhugi mujale. Näiteks Glenn Branca totaalsuse mõistestikku ja valulävi testides ("Session510"), lõrisedes ning sellest hullumeelselt tükke välja kaksates. Hullumeelsuse virvendus materialiseerub millekski veenvaks, samas jäädes suuresti kategoriseerimatuks. Kasutades klišeelikku selke vägagi kompromissitu muusika kirjeldamiseks -- kuulates kompositsiooni "21" lülisambaks olevat rütmilist kidrapartiid tuleb möönda, et hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel tõepoolest ei ole midagi eristavat. Sageli normist hälbimine annab aluse üleminekuteks nii otseses kui kaudses tähenduses. Laivis mängitud kitarri toetamine sämplimisega - milles näikse olevat nii instinktist tõukumist kui kindlat kavatsuslikkust - tõstab muusika uuele tasandile. See hoiab korraga erinevaid seisundeid ning paljastab varjatut. Isegi kui arvad, et oled seda kuulates millestki aru saanud, siis uuel kuulamisringil liigub mõistmine hoopis teistsuguseid trajektoore pidi. Just sellest erinevate impulsside rägastikust sündinud maagia sütitab iga järgmist kuulamist lootusega siseneda uute portaali. 9.0 (8.5-9.5)

Tihomir Zdjelarevic -- Mikrowelt (2018)

Watch Pineapple Press/Bandcamp

• Kosmische Musik
• Progressive electronic
• Ambient drone
• Ambient jazz
• Post-rock
• Space music
• Krautrock

 
Käesolev 6-looline taies kehastab...Berliini...ning väikest tükikest sellest (nagu pealkirigi sellele osutab). Berliini elektronmuusika koolkond, tuntud ka žanrinime Kosmische Musik järgi, viis süntesaatorid kosmosesse veel enne kui Brian Eno atmosfääridesse tõusis. See koosnebki hüpnootilistest ja pikaldastest süntesaatorikompositsioonidest, ent lugu "Slow Down" määratleva saksofoni abil defineeritav jätsusektsioon viib mõtted David Bowiele...tema Berliini perioodile. Ilmselt seetõttu, et tolles loos on vähem kosmost ning tahetakse läheneda konkreetsematele vormidele, ehk isegi popmuusikalistele äärealadele. Helimustrid triivivad ühest faasist sisse ja teisest faasist välja, luues peeneid, mittelineaarseid rütmilisi ja meloodilisi variatsioone. Rütmid mulksuvad aeglaselt kuju võtvate helinihete all. Teisisõnu -- keskmes on sünteesitud helikihtide koosmõju, luues orgaanilise, koguni hingava kvaliteedi. Pulss on midagi tulnuklikku, mis elab ookeani kõige kättesaadamatutes sügavustes, aga ollus, millesse kuulaja aeglaselt vajub, ei ole teps vesi. Ei, see on midagi paksemat, sisukamat, sobitudes lõpuks kuulaja enda tihedusega, jättes ta hõljuma sügavas tüünuses, kus alles jäävad ainult subjekti psüühika ja tundmused.
Selliste albumite kuulamisel tuleb alati meeles pidada, et see ei ole siiski raadiomuusika, vaid lihtsalt inimese teadvuse võimendus elektrooniliste seadmete vahendusel. Kosmoseajastu droonide surin vaheldumas monotoonse elektroonilise masinavärgi suminaga ja millegi sellisega, mis kõlab nagu vaalad lainete vahel laulmas. Võiks küll ette kujutada, et muusika on suhestatud ookeani tumedate sügavuste kujunditega, aga nagu iga hea ämbientmuusika, laseb kuulajal oma kujutlusvõimet avastada. 8.0 (7.5-8.5)

Volgane -- Rød Shor (2018)

Nowaki Music

• Improvised music 
• Indietronica 
• Electronic 
• Free jazz
• Neokrautrock 
• Art pop 
• Drone pop 
• Indie rock 
• Progressive pop 
• Experimental rock 
• Post-rock

Naljatamisi alustades ma ei tahaks Radiohead'i muusikat käsitleda ettevalmistava sketšina nende nelja loo suhtes, aga võib-olla see tõepoolest kõlab niimoodi. Kui Radiohead nullindatest alates püüdis peegeldada ning šokeerida peene maitsega kuulajaskonda, ent jäädes seejuures ikkagi poolkõvaks ning kvalitatiivselt piiratuks, siis see siin kõlab natuke enamana; ehk pädeb võrdlus kaasaegse Pink Floyd'ina. Volgane on Prantsuse projekt, kes vajutavad gaasi põhja, kui on vaja laiutada ning olesklevad, kui on vaja kummi venitada. Siin on seda hinge silitavat droonivat kihinat ja krabinat ning välja venitatud häälutusi, ent teisalt kitarrid huugavad, tekitades ruumi arhitektuurilise illusiooni. Teisisõnu, määrides meeleolusid omavahel ja ähmastades eri stiile - jäts, improvisatoorne muusika, elektroonika, indirokk on siin nii rööbiti kui üksteisest läbi mähitud. Saksofon üürgab surve all, trummid pauguvad, vokaalis on kohati kassi ahastust ning kitarrid otsivad ruumi äärealadel pragusid, et neisse siseneda ning olemasolev (läbi uuritud ja ära kasutatud) universum lõhki ajada ning uus ehitada. Muidugi võib tõmmata paralleele ka The Notwist'i ning To Rococo Rot'iga, ent Volgane'ile on kitarrid sama olulised kui elektroonilised vidinad; või kõrvutada kuulsate kaasmaalastega M83'ga -- tõsi, vältides olemast pompöösselt vulgaarsed. Nende 35 minuti vältel lummab kesköine jätsune meeleolulisus -- sensuaalne fraktaal(sus), mis on sujuvalt maandatud eksperimentaalsest millekski sulniks ja tüüneks. 8.5 (8.0-9.0)

The Ambient Light -- Sun-drenched Vol. 1 (Her Summer Mixtape) (2018)

Jamendo/Bandcamp

• Chillwave 
• Dream pop 
• Glo-fi 
• Indie pop 
• Hip-hop 
• Electronic 
• Shoegazing 
• Alternative pop 
• Hypnagogic pop 
• Breaks 
• Ambient pop

See 21-minutiline üllitis USA projektilt kannab väga tabavat pealkirja - saab minna ajas tagasi aastasse 2018 - kui (ka) siin Eestis pärast jaanipäeva püsis ilm ilma sademete ning tulisena üle kuu aja. Korteris tõusis temperatuur 29 kraadini, temperatuur öösiti langes harva allapoole 20 pügalat. Kogesin üht veidraimat kogemust, kui pärast pikka põuaperioodi hakkas tugevalt sadama sellal, kui just rattaga metsas paarutasin. Kõva sahmaka järel sõit metsas muutus ringiks hiiglaslikus kasvuhoones. Troopiline niiskus, jätkuvalt kõrge temperatuur. Kui metsast välja pääsesin, siis avaramas kohas paar kraadi jahedamas kohas vappusin külmast. Käesoleval säherdusi vapustusi ei ole, kuivõrd päike ei lase oma haaret lõdvemaks -- algusest lõpuni samasugune päikesepaistepop (siiski muutumata päikesepistepopiks). Hästi tehtud, ühelt poolt 90ndate - kingapõrnitsemise ja unenäopopi - mõjutustega ning teisalt nullindate lõpu ja kümnendate alguse chillwave'i ning hüpnagoogilise popi vormistusega. Ning sinna sisse, kõrvale ja vahele ka Kevin Parker'i rammestavat indi produktsiooni, mõjutatuna 60ndate keskpaiga ja lõpu psühhedeeliast. See on õrnustest täidetud miksteip, see on kindlasti imetlusväärne -- venimata liiga pikaks ning säilitades vastupandamatut veetlust avasekundite vinüülikrõbinast lõpu omadeni välja. Seda enam, et inimesed kipuvad kire või kiusatuse raskuse all eksima. Kuivõrd siin ei anta kiusatustele järele, siis see näikse sobivat igasse suveperioodi -- isegi mitte üksnes nii päikesest rammestavasse nagu oli seda 2018. aasta. 9.0 (8.5-9.5)

Fegato -- Isocore (2018)

Upitup

• House 
• Experimental dance 
• Electronic music 
• Electro-house 
• Post-disco 
• Deep house 
• Deconstructed club 

Friedrich Nietzsche on väitnud, et kui tapad prussaka, siis oled kangelane; ent kui tapad liblika, siis oled paha. Moraalil on esteetilised standardid. Samas esteetilise ühiku (nt mingi konkreetse albumi) piires moraal kipub ähmastuma ja laiali valguma. Või ei ole seda üldse. Võib-olla peaksime hoopis küsima -- milleks meile muusikas on üleüldse eetikat tarvis? Kokkuvõtvalt -- on raske ette kujutada mingisugust muusikalist stiili, mille tajumine meis vastikust esile kutsuks. On küll teatud sotsiaalsed märgid (rassism, natsism, misogüünia, sadismile õhutamine, vägivallale kutsumine), mis on rangelt taunitavad, ent heli ise ei saa rangelt olla ei rassistlik ega natsistlik või kolmandat. On põhjuse ja toime tagajärjed muusikas. Võtame käesoleva Itaaliast pärit 16-loolise teose. Ühelt poolt armastus elektroonilise popi (konkreetsemalt haussmuusika) vastu; teisalt haussmuusikat põhjuseks tõstes tahetakse selle toimet väljendada -- ise seda luua; teha seda viisil, et tulemustes väljenduksid artisti rohkem või vähem varjatud mõjud. Ja need mõjud väljenduvad katsetuslikena viisil, et asi on tõepoolest parlanksis. Huvitav muusika eeldab looja nartsisslikust ja liialdatust, ent seda eluterves koguses, et kõik jääks esteetiliselt nauditavatesse piiridesse. Veidrat popmuusikat üllitava netiplaadifirma Upitup'i all üllitatud teose rütmid ja harmooniad libisevad veiderdava ja üleva vahel. Meeldib see, kuidas artist seiklustundeliselt mateeriat hingestab. Äkki see ongi toosamune moraalsuse ilming helide kunstis. 7.5/10

Vanity Puppet & Filmy Ghost -- Dead Vanity (2018)

Witch Spectra

Witch house/Avant-garde/Electronic music/Sound poetry/Drag house/Newbreed/Dark ambient/Experimentalism

Tšiili produtsendi Sábila Orbe ja Ühendriikide lauljatari Vanity Puppet'i 8-looline taies, mis ekspluateerib nõia-, okultismi- ning gootitemaatikat elektroonilises võtmes. Õigupoolest kogu plaadifirma Witch Spectra esteetilis-ideoloogiline alus on nimetatud teemadele üles ehitatud. Muusikaliselt on käesolev teos kahtlemata nullindate lõpu-kümnendate alguse haibist elik drag house/witch house-stiilist mõjutatud, pannes rõhku gootijoodeldamisele ja häälutamisele. Kui witch house-artistid omandasid produtseerimisnõkse jämedate bassiliinide ja kurjade tumesündifoonidega manupuleerimisel, siis käesoleval on pigem tajutav stiili DIY-lähenemine -- muusika on pealtnäha hõre ja passiivne. Kohustuslikud elemendid on küll esindatud, ent ühtne madalatele sagedustele toetuv rusikas on hajunud sõrmede piklikvarjudeks ja nukkide haloringideks. See ei ole negatiivne nending -- see on mänguväljaku rajamine huvitavale häälefantaasiale, mis luitunud pinnases võsub. Teisalt ilma kahtlusteta on taies mõjutatud seesugustest (eksperimentaal)häälutusgigantidest nagu Meredith Monk, Joan La Barbara ning Laurie Anderson.

8.0 (7.5-8.0)

New Vogue – S​/​T EP (2018)

Bandcamp

• Punk rock 
• Art punk 
• Indie punk 
• Pronk 

Ajal, mil ma olen kriisis mõne oma kunagise lemmiku suhtes – arvan, et My Bloody Valentine`i „Loveless” (1991) on enim valesti mõistetud album üleüldse – selle väärtus käib iga kuulamisega üha enam maha. Mõned pärlid keset keskpärast pläusti. Poolfabrikaat. Geniaalsus on segi aetud talenditu nikerdamisega. Anglosaksi muusikakriitikud on tahtevõimetud asjast aru saama; hoolimata tõigast, et nende endi valitud parimate kitarristide esisajasse Kevin Shields`il asja reeglina ei ole. Eks punkrokk pakub pinget seesugustes kriisisituatsioonides – eriti kui vastav muusika on pingestatud kunstiliste püüdlustega. Sellel kuueloolisel albumil on nii kõrvalõikavat detsibelli kui teravat heliornamentikat – kiledate kidrade foonil tõusevad aeg-ajalt esile elektroonilised efektid, klahvpillipassaažid ja meeldivalt pealevalguv gruuvrütmistik (eriti lugu „The Stranger Inside”), meenutades mõneti Röövel Ööbiku „Ilu” (1989), mis arvatavasti on üks parimaid indipunkalbumeid üleüldse. Ülbet ja eneseteadlikku tõnupedarulikku jauramist võib kohata ka siin-seal. Album ei ole tohi olla pikk – pikk selles tähenduses, et üllitis on (eriti päramises osas) täidetud keskpäraste lugudega, mis tõmbavad paratamatult terviku üldhinnet alla. Täna kogesin seda näiteks The Verve`i klassikuga „Urban Hymns” (1997). Montréal`ist pärit New Vogue doseerib oskuslikult triviaalsust vürtsi ja maitsekusega, andes reliisile värske vaaba. Kõrtsirokist progepungini; kuigi tegu on buliimikutega, oskavad nad halva maitse lõksu mitte astuda – see vist ongi uus mood. "Vogue" on prantsuskeelne sõna, ent nad laulavad inglise keeles. 

7.5 (6.5-8.0)

ll nøthing ll – artificial nature (2018/2019)

Global Pattern

Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Electronic music 
• New Age 
• Dreamwave 

Ämbientmuusikat on palju, ent head ämbientmuusikat ei ole kunagi piisavalt. Nimetatud žanr on väljaveninud küllalt, et tuleks täpsustada, mida täpsemalt silmas peetakse. Alustaks kõige lähemalt ehk Eestist, kus tegutseb artist nimega Tont, kes segab pärishelisid kunstlike helidega. Muusika, milles on kussutav ja rahustav vaib; kuivõrd väga holistlik ja orgaaniline on Siim Kuusemäe looming ning teisalt ulatuvad emotiivse ämbientmuusika juured New Age'i, siis nii Eesti artisti kui Prantsuse plaadifirma Global Pattern'i all üllitatavat muusikat võiks klassifitseerida kaasaegse New Age'i helipeegelduseks. Ideeliselt on käesolev teos kantud murest koduplaneedi pärast – kui Maa on haige, siis ka selle asukad jäävad haigeks ja kurtuvad puuduses ja lootusetuses. Mingisugust paranemist seesuguses situatsioonis on raske loota (kas loota lootusetus olukorras ei ole mitte arulage?). Pealkirja tõlgendaksin tehisliku loomusena – sellena, mis on viinud inimese loodusest võõrdumiseni. See on tsivilisatsioon, mida lewismumfordilikult tuleb käsitleda masinana, mis mingis arenguetapis loob küll hüvesid, aga kasvava fenomenina hakkab iseenda raskuse all nii füüsiliselt kui mentaalselt roiskuma ja ennast hävitama. Parasiidist paelussi organismis leviku ja organismist väljumise võrdlus pädeb. Paradiisi parasiidiks. Negatiivsest stsenaariumist pääsemiseks tuleks jõuda järgmisele arenguastmele tehisintellekti abiga. Kas me usaldame seda, andmaks sellele piisavalt autonoomiat? Äkki loodu hävitab oma looja tehislikus armukadeduses? Olukord on ühelt poolt groteskne ja teisalt paradoksaalne – ehk see imetabane helind aitab masinatesse ja inimestesse sisenenuna barjääre maha murda? Emotsionaalse värvikirevuse eeldus on siin olemas, kontrollmehhanismid ülekuumenemise vastu samuti. Kuulame ja muutume paremateks inimesteks. Püüame vältida olemast biomass (kuulake ka Tondi muusikat – viimane album muuseas kannab pealkirja "Biomass").

8.5 (8.0-9.0)

Light is a blue trap – Animal grotesque (2018)

Nowaki

 

• Synthwave 
• Electronic music 
• Coldwave 
• Goth synth 
• Ambient pop 
• Neokrautrock 
• Minimal synth

Selle albumi ideelised juured asuvad kusagil 70ndate keskpaigas ja 80ndate alguses. Ühelt poolt motoorsed rütmid sel ajal kui Neu! kolmandal albumil muutus elektroonilisemaks ja Kraftwerk täiselektrooniliseks; mis omakorda mõjutas punkareid, kelledest nii mõnedki leidsid lohutust tumedakõlalisuses ja sünteetikas. Lisaks Udusele Albionile oli üheks oluliseks kohaks prantsuskeelne Valloonia, kus segati postpunki hingesoppidest immitseva sünguse ja elektroonikaga. Stiili hakati nimetama coldwave'iks. Kuulates seda peamiselt prantsuse keeles laulvat ja aeg-ajalt sensuaalselt manavat lauljatari, tuleb meelde nii Belgia seos kui tahtmatult Siouxsie Sioux, kes samuti on osaliselt valloonlanna ning teisalt gootiliku postpungi iidol. Muusikalises keeles on need mõjud kaasajastatud, mis tähendab kas ämbientselt voogavat helimassi või suht minimalistliku rütmikaga sündimuusikat, mille pealmine kihistus kasvab ja laieneb. Korralik tumeda alatooniga popmuusika. Või siis sellest alatihti lahti rebida püüdev.
 

8.5 (7.5-9.0)

6KLOP – Naskigo (2018)

Murmure Intemporel

• Post-rock 
• Indietronica 
• Electronic music 
• Experimental rock 
• Drum and bass 
• Modern classical 
• Downtempo 
• Art music 
• Avant-rock 

Olid ajad, kui rokk- ja elektrooniline muusika omasid ühte ja sama juurt. Headeks näitedeks on The Silver Apples ja esiotsa Kraftwerk, Neu! kolmas album, CAN'i "The Lost Tapes". Hiljem toimus selgem polariseerumine. Praegu ollakse algpunktis tagasi. Vähemalt selle albumi kontekstis küll. Siin on asi üsna karikatuursel viisil välja toodud, n-ö luudeni paljaks kistud. Ülimalt minimalistlikust rütmistruktuurist võib välja kasvada eriilmeline muusika – trummi ja bassi masinlikkusest ja madaldatud kiirusega ujuvast rütmikast kuni elektroonilise indi, kaasaegse klassika ja postrokini välja. Siia-sinna vahele valge müra pahvakuid ja teisi elektroonilisi efekte. Tõele au andes on see seitsmelooline üllitis osa nii modernistlikust kui postmodernistlikust traditsioonist. Viimase sees ta kunati ja paratamatult on, mängides ja korda luues, liites ja lahutades, teeseldes ja tõele pretendeerides; esimese piirides näikse püüdvat taastada kronoloogilist loogikat arengu- ja loomusunnist tulenevalt. Või on see siis just kronoloogilise loogika vastu, kuna alati on eksisteerinud selles "kõrvalekalded". Ent nagu teadus(ajaloos)t teada, on teaduse (lineaarset) arengu(loogika)t aidanud need kõrvalekalded kriisi viia, sillapead luua ja sel viisil uuele tasandile tõsta. Erandid võivad reeglit kinnitada. Reeglina kinnitavadki. Muusikas pealtnäha kriise ei ole, ent inimestes loojatena selle taga küll. Sillapead on lahendus ja väljakutse. Kuivõrd eeldustesse on kätketud niivõrd paljut, siis valiku moraalsus eeldab valikute eesmärkidega hakkamasaamist. Moraal demokratiseerunud muusika(tegemise)s tänapäeval ei seisne "õige" ja "vale" jutlustamises, vaid esteetilise kvaliteedi tagamises. Väärt asi, mis iga kuulamisega paljastab midagi oma varjatuses. 

8.0 (7.5-8.5)

Elvii Marten – D`ansphurdoux (2018)

Free Music Archive

Bandcamp

Jamendo

Archive.org

• Experimental electronica 
• Improvised music 
• Avant-electronica 
• Post-psychedelic 
• Electronic music 
• Avant-funk

 

Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e ehk Martin Rach'i ehk Nin Martoize'i ehk Elvii Marten'i teos on elektrooniline, ent teostatud impro-artisti mängulisusega. Kummastav on artisti lähenemine, milles ristuvad nii tervikute ja kontekstide lahtiharutamine kui uute kokkuklopsimine, nii kindel pind kui selle vee alla uputamine ning mädasooks muutmine. Identiteet, selle muutumine, hägustumine ja hääbumine. Et siis uuesti tekkida. Tsipa teistsuguses konfiguratsioonis ja permutatsioonis. Ühelt poolt on omanäolistele elektroonilistele artistidele ette heidetud tahtmatust muutuda, teisalt igasugune teisenemine muudab artisti haavatavaks; haavatavamaks kindlasti. Eks sellest johtuvalt paljud artistid teevad erinäolist elektroonikat eri aliaste all. Martinas on teravmeelne, kuna eeldab konkreetse albumi piires avarat mänguruumi. Ilmselgeteks lemmikheebliteks on tal kiirendus- ja aeglustusnupud, ent toores elektrooniline kude – mis iseenesest on täiesti nauditav – omandab aeg-ajalt tantsulise funk-motoorika. Selline varjatult esiletulev fenomen on ilmselgelt tektoonilisem. Seda enam, et protsess on immanentselt orgaaniline – rõõm, tegutsemistahe ja musikaalsus on veatult ühte langenud. Lisaks eelpoolmainitule sisalduvad siin ka hip-hop'i eksperimentaalsed harud nagu chopped and screwed ning cloud rap. Ta osaleb selles, olemata kuidagi rap-artist, see on lihtsalt Martinas'e mänguruum- ja rõõm. See on fantastiline masin – isegi kui algul pahviks lööduna tuleb selle trajektoorilt mõneks ajaks maha astuda, et tabada leedulase muusika mõtet ja rütmi, tasub see lõpuks kuhjaga.

8.5 (8.0-9.0)

Centz – Night Games (2018)

Dusted Wax Kingdom

Bandcamp

• Trip-hop 
• Breaks 
• Acid jazz 
• Electronic music 
• Hauntology 
• Nu jazz 
• Sampledelic 
• Jazz house 
• Plunderphonics 

Prince'i kodulinnast Minneapolisest pärit Colin Thieme on kokku salvestanud suure posu albumeid, mis on pärisalbumid vaatamata võimalusele, et helid ei pruugi olla "päris" ehk ehtsad – on võimalus, et artist on kõik need helid pätsanud tolmustelt krõbisevatelt vinüülidelt. Eks kummitava jätsu, koperdava triphopi ja elektroonilise muusika ristamine ongi kitsamas mõttes konkureerimine parima maitse ja sünergilise laksu väljamanamiseks. Raske on seesugusele muusikale näppu peale panna, veel raskem sellest lõppjäreldusi teha. Võib-olla selline taotluslikkus muudab pildi veelgi ähmasemaks, mis omakorda võib olla taotuslik. See on postmodernistlik äärmuste näitamine ja võimendamine, kurioosumite ilmestamine kompositsioonilistes vormides. Fragmentide, väljalõigete, juhuslike helide pühendamine popformaati. Olles ühtaegu nii kummitav kui varjulejääv. Varjulejääv seetõttu, et olles tohutust pärandist ja võimalustest ära hirmutatud. See ei kohusta küll millekski, ent sunnib kuulajat poolt valima. Loomulikult enda poolt. 

8.0 (7.0-8.5)

ref/inter – iwbiactnle (2018)

Electron Emitter

Bandcamp

Archive.org

• Spoken word 
• Drone 
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Ambient drone 

Siin on kolm eksperimentaalmuusika pala, mis vastavad igati sellele määratlusele – transgressiivsus, samas fokusseeritus et mitte öelda obsessiivsus teatud elementide rõhutamisel. Obsessiivsus, mis vastandub levimuusikas valdavale pealiskaudsusele. Teisalt ometi on see liialdustega manipuleerimine. Antud juhul oskuslik ümberkäimine, mis rõhutab nii dekadentsi kui roiskuva tõrjumist. Kogu see sõnaline esitlusviis luupiva ja katkestatud elektroonilise helipildi või kurjakuulutavate ämbientsete rünkade esiplaanil meenutab moderniste Laurie Anderson'i ja Meredith Monk'i. Tõsi, nimetet legendite taamaseaded olid märksa puritaanlikumad. Siin seda elektroonilist õitsemist on küllaga. Sõnalises pooles inimene sukeldub oma mälestustesse, korrates fraase, mis ühelt poolt on teda defineerinud, kuigi käesoleval hetkel on selle sisust jäänud pelk nostalgiline jälg. Või siis korratakse eksistentsiaalse sisuga, ent veidi absurdseid käibefraase. Hea üllitise on välja andnud Leedu plaadifirma Electron Emitter.

Renè Aquarius – Transmutation (2018)

Moving Furniture

Bandcamp

• Dark ambient 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Illbient 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Acousmatic music 

Hollandi muusiku kahest pikast kompositsioonist koosnev üllitis sobitub tänasesse päeva – nimelt on see natuke rohkem kui pooletunnine üllitis kommentaar Norra kunstniku Ajla R. Steinvåg`i skulptuuriseeriale. Huvitav on seejuures, et mõlemad artistid on meditsiinihariduse taustaga – esimene neist on meditsiiiniteadlane ning teine tegeleb õnnetusjuhtumitest tingitud vigastuste visandamisega. Päevakajaline on seetõttu, et artiste intrigeeris mõte metallosakeste kogunemisest inimkehas, mille lõppeesmärk on surnud koe tuvastamine inimkehas. Ilmselt on silmas peetud metalli funktsioneerimist markerina. Kuna metall on organismi sisestatud, siis siit tuleneb kohane analoogia vaktsineerimisega-mittevaktsineerimisega, mis lõhestab tänasel päeval ühiskondi ja inimrühmi. Fookus, millele omakorda loovad fooni paljud muud teemad. Kuidas lahendada suur haigestumus ja suremus? Moraalsed, eksistentsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised dilemmad närivad otsustajate ja tavainimeste alateadvust ja mõistust. Sellest johtuvalt näikse see kitsaplaaniline lineaarne helitaies olevat võrdluspilt hullumeelsusele, milles inimese tundmused nii seesmiselt kui sotsiaalses plaanis on määratud ekslema, üksteise vastu põrkama ja eikuhugi jõudma. Iseennast tühistama. Tõepoolest, elame segasel ja pöörasel ajal – Hollandi leibeli Moving Furniture Records`i diskograafia sisaldabki piisavalt võimalikkust-hüpoteetilisust ja selle realiseerimist, et olla paljudes aspektides prohvetlik. Aga muutumine on kõige loomulikum asi elus – ehk selle sünonüüm koguni. Küsimus on vaid selles, et kas muutus on lineaarne, st kas subjekt jääb põhiolemuses samaks või teiseneb, st ilmneb põhituuma muutev ehk kvalitatiivne mutatsioon.  

Ant GM – Herbal Underground (2018)

Soisloscerdos

Soisloscerdos

Jamendo

Bandcamp

Free Music Archive

• Synth-pop 
• Techno pop 
• Dubtronica 
• Electronic music 
• Electro pop 
• Tech-electro 
• Kraut-electro 

Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin Hispaania pealinnast pärit Antonio García ühemeheprojekti Ant GM EP`st “Pekulliar” (väljaandjaks Enoughrecords), mis ühelt poolt oli popilik ning teisalt piisavalt käänuline ja mitmekihiline, et kuulajat sügavustesse kukutada. Madridi muusik on viimase viie aasta jooksul ainult reliisinud muusikat kas EP´de või singlitena, mis kahtlemata on huvitav lähenemine. Kolmeloolise “Herbal Underground`i” andis välja Soisloscerdos netiplaadifirmade päeval kolm aastat tagasi; Barcelona plaadifirma on peaasjalikult üllitanud elektrot ja tehnot, mille taamal on rippunud kuulsusrikas krautroki mõõk. Ega siis seesuguse “terariista” vastu ei tahagi vist midagi omada – las lõikab sisse ja mõjutab! Plaadiümbris annab liialdatult edasi mehe ja naise vahelist (füüsilist) armastust ja kehamuusika tungi – anatoomiliselt südamed väljas üksteise vastu asetatuna. Ilmselt “taimne/ravi-” osutab ka orgaanilisusele, mida García loob peamiselt niinimetatud raudvara ehk pärissüntesaatoreid kasutades. Ilus muusika, mis võiks ju päevasel ajal raadiojaamades mööbeldada – kaasahaarav elektro- ja tehnopop, mille laiem levipiilsus ilmneb süntpopi haakide ja teemaarengutega; mille taamal omakorda Neu!, Kraftwerk`i ja Faust`i motoorne pärand kangastumas.