Nowaki Music
- Improvised music
- Indietronica
- Electronic
- Free jazz
- Neokrautrock
- Art pop
- Drone pop
- Indie rock
- Progressive pop
- Experimental rock
- Post-rock
Naljatamisi alustades ma ei tahaks Radiohead'i muusikat käsitleda ettevalmistava sketšina nende nelja loo suhtes, aga võib-olla see tõepoolest kõlab niimoodi. Kui Radiohead nullindatest alates püüdis peegeldada ning šokeerida peene maitsega kuulajaskonda, ent jäädes seejuures ikkagi poolkõvaks ning kvalitatiivselt piiratuks, siis see siin kõlab natuke enamana; ehk pädeb võrdlus kaasaegse Pink Floyd'ina. Volgane on Prantsuse projekt, kes vajutavad gaasi põhja, kui on vaja laiutada ning olesklevad, kui on vaja kummi venitada. Siin on seda hinge silitavat droonivat kihinat ja krabinat ning välja venitatud häälutusi, ent teisalt kitarrid huugavad, tekitades ruumi arhitektuurilise illusiooni. Teisisõnu, määrides meeleolusid omavahel ja ähmastades eri stiile - jäts, improvisatoorne muusika, elektroonika, indirokk on siin nii rööbiti kui üksteisest läbi mähitud. Saksofon üürgab surve all, trummid pauguvad, vokaalis on kohati kassi ahastust ning kitarrid otsivad ruumi äärealadel pragusid, et neisse siseneda ning olemasolev (läbi uuritud ja ära kasutatud) universum lõhki ajada ning uus ehitada. Muidugi võib tõmmata paralleele ka The Notwist'i ning To Rococo Rot'iga, ent Volgane'ile on kitarrid sama olulised kui elektroonilised vidinad; või kõrvutada kuulsate kaasmaalastega M83'ga -- tõsi, vältides olemast pompöösselt vulgaarsed. Nende 35 minuti vältel lummab kesköine jätsune meeleolulisus -- sensuaalne fraktaal(sus), mis on sujuvalt maandatud eksperimentaalsest millekski sulniks ja tüüneks. 8.5 (8.0-9.0)
