Arnaud Romet -- Free Fruits (2013)

Nowaki Music

• Experimentalism 
• Art music 
• Improvised music 
• Drone 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Dada music 
• Experimental electronica
• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Post-classical

Suur privileeg ja rõõm on olla tagasi Prantsuse leibeli Nowaki Music'u diskograafia man, iseäranis kui tegijaks on veel Gallia muusikud (kes on esindanud netiplaadifirma eksperimentaalsemat ja tummisemat tahku). Tõepoolest, ilmselt kõvasti oli tegemist selle 28- loolise ning 62-minutilise taiesega -- ennekõike seetõttu, et keskmiselt vähem kui kahe ja poole minuti sisse on vaja mahutada eeldatav kontseptuaalne sisu. Ei tea, kas vabad viljad suhestuvad keelatud viljadega, ent kellegile antud kogum kompositsioone on kindlasti õige magus. Plaadiümbrisel kenitleb helge pilguga jorss lõõtspilliga (tegel't näeb välja nagu David Guetta), ent instrumendile iseloomulikku häält võib kuulda alles üheksateistkümnendas loos "Lynch's ballade". Korpusele koputused on pandud luupima lõõtsa droonide ja sünteetilise ämbiendi taamal, pakkudes sügavust ja müstikat ilmselt suure filmimeistri loomingut järele aimates. Sellele kompositsioonile eelnenud ja järgnevates taiestes seevastu on kräud ja tramburaid kõvasti -- süütult süüdimatu dadaistlik impromuusika -- seda küll metoodiliselt ja suhtumiselt, mille lehtrisse on kukutatud nii klaverimuusika kui elektroakustilised sepitsused, miniatuurelektroonilised sulistamised-pladistamised. Arnaud Romet'i mõttejõud ja käteosavus, mõtteselgus ja häbitu vaimude sekkumine on seda segi paisanud ja korrastanud, andnud sellele impulsi ja selle impulsi piiranud vormi. Sageli klaverimuusika (millele lisab lendu ja õhulisust glissando-tehnikaga toestamine) puhul on täheldatav ühe heli ümber koonduv või kitsa teemaga mängimine -- kass sisalikku mänguilu huvides nahka ei pane, see on vaikiv kokkulepe kahe poole vahel, et nad igavuse kätte ei lämbuks. Klaverikujuline reptiil aegade hämarusse ulatuva fossiilina on kogunud setteid, mida siin kaasaegse objektina ajastuvaimule ja sisemisele kutsungile vastavalt (ümber) seatakse. 8.5 (8.0-9.0)

ASSUAJE -- E kest va' pe kell (2013/2015)

Attenuation Circuit

• Post-industrial 
• Noise music 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 
• Glitchtronica 
• Death industrial 
• Experimental rock 
• Radiophonic art

"Jou vennas, mulle väga meeldib su muusika. Hoia ikka kõva ning jätka tasemel muusika produtseerimist". Ma alandlikult tänasin. "Kus sa muusikat avaldad ja kas sulle on tagasisidet antud?". Vastasin, et avaldanud olen Archive.org'i ja Bandcamp lehekülgedel. "Kas sa tahaksid, et teeksime sinuga intervjuu, et seejärel linkimise kaudu saaksid 800 000 kuni 1,5 miljonit promoklikki?" Loobusin põhjendusega, et mu muusika on spetsiifiline ja eksperimentaalne ning osa vabalt väljastatava muusika ja DIY-skeenest; ning see, kes ise huvitub, on igati teretulnud. Igatahes on rohkem kui kummastav, et kiidetakse su loomingut, samas üks järgmisi küsimusi on (väidetavatelt Pitchfork'i ja The Rolling Stone'i kaastöölistelt -- tõsi, nimed ja töökohad nagu sobivad omavahel), et kus sa oma muusikat välja andnud oled? Ilmselt Discogs'i saidi külastamine ning internetist otsimine on neile võõras tegumood. Iseasi, kuidas nad kõne all olevat muusikat kuulasid. Mulle internetist otsimine niivõrd võõras ei ole, mistõttu sain teada, et selle esinejanime taha peitub itaallane Alesssandro Quintavalle (AQ), kelle 4-looline taies üllitati juba 2013. aastal CD-R-l ning paar aastat hiljem digitaalselt. Heligraanulite krõbin ja elektrikitarri möirged lõhestavad siin vaikust, näitlikustades düsfunktsionaalset laulukirjutamisoskust ning asjadest "valesti" arusaamist. Kitarri kaikumine mürapoomina on muljetavaldav, uhudes ühest seinast teisse -- olles väljakutsuv mitte ainult mentaalselt, vaid ka füüsiliselt -- on tunda, kuidas õhk kitarrivõngete all põleb ning tuhk langeb kuulaja paljastunud päikesest parkunud peanahale. Ometi ei ole see 30-minutiline taies digitaalajastule omane ilming, kui toores digitaalsus sageli ei ärkagi ellu. AQ muusikas seevastu on tajutavad tektooniliste helilaamade nihked, andes särtsu ja lisades vunki nagu eikunagi varem; kohati kõlades natuke katkiläinud hiigeldidžeriduuna. Kõik elab ja hingab, ning artist doseerib helilist tervikut uute helidega -- mis lõpupoole omandab nii helikollaaži mõõtmed kui raadiokuuldemängu omadused. Ei saa üle ega ümber lähisidaliku muusika viirgudest, mis alati kõlab lummavalt ja ebamaisena (olles ühtlasi kummardus Muslimgauze'le). Siin on ka ilmseid liialdusi, ent need lisavad veelgi muutust ja dünaamilist impulssi (kuigi müramuusika puhul liialdustest rääkimine reeglina on tautoloogia). Näiteks lühilaineraadio kruttimine on alati põnev ja natuke hirmutav. AQ teeb au oma rahvuskaaslastest (müramuusika) pioneeridele -- alates vendadest Russolodest ja futuristidest Mauthausen Orchestra ja Maurizio Bianchi'ni ning lõpetades Atrax Morgue'i ning Giancarlo Toniutti'iga. Plaadiümbrisel kenitlevale keldule lasti üks korralik surakas elektrit sisse. 9.0 (8.5-9.5)

Drill Folly -- No Love Lost (2013)

Wood & Wire/Bandcamp

• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Drone 
• Electronic music
• Ambient 
• Indietronica 
• Dubtronica 
• Ambient drone

Erinevalt Wood & Wire'i plaadiümbriselt vaatab tema enda Bandcamp'i leheküljelt vastu veetlev brünett, kes mikserpuldi taga häbelikult keerab nuppe ja lükkab heebleid üles-alla. Mulje muutub veelgi paremaks, kui visuaalset pilti toidab ajukeemiat ergutav muusika selle taga (millise tervemõistusliku mehe unistus pärast seda ta ei oleks!). Kuigi 8-loolise üllitise pealkirja saab lugeda nii üht- kui teistmoodi, siis albumi lõppedes tahaks küll uskuda, et armastus on võitnud; kui tõesti on kaotsi mindud, siis ainult sellesse tehnitsistlikusse muusikasse. Austraallanna Sarah Phelan'i (SP) eksperimentaalelektroonilise muusika taga näikse olevat nii akustilised kui elektroonilised helid, ent viis, kuidas kaunis daam neid väänanud on, muudab ka esimesed elektroonilise muusika osaks. Mis samas võimaldab aimata popilikke tendentse tema helipildis -- näituseks SP keskne "poplugu" "Third Movement", mis tasakesi metastaseerub indivõngete ja trip-hop-biitide saatel, võttes üle eelduslikult lameda popstruktuuri. Tõsi - ja mida rohkem ma seda 31-minutilist teost kuulan -, sugeneb siiski arusaam, et see võibki olla artisti visioon isiklikust popmuusikast. Kõik ju muutub ajas, ent ennekõike inimeste mõtteilmas. See, mida nullindatel tajuti eksperimentaalelektroonilise muusikana, seda täna võidakse käsitleda juba servapidi popmuusikasse ulatuvana. Näiteks timheckerlikult drooniv peenmodaalne ämbient "Grief" võiks vabalt kõlada süvamere ekspeditsiooni dokumentaalfilmi helindina, olles ühtaegu aukartustäratav ja pühalikkust sisendav. Arusaam meinstriimist on laienenud ja teisenenud, paljud radikaalsete helidega sahmerdavad artistid müüvad miljoneid helikandjaid. Definitsioonide sfäär ei ole siin primaarne -- keerulise kuubiku moodustavad helid kasvavad, moodustades kõiksugu kombinatsioone ning emotiivseid konkse ja püüniseid kuulaja peas ja hinges. 8.5 (8.0-9.0)

Lyra -- 『象と指輪』(2013)

Mayoware

• Indie folk 
• Folkgaze 
• Folk indie 
• Alternative pop 
• Folktronica 
• Twee pop 
• DIY 
• Cowbell indie 

See 4-looline jaapanikeelne üllitis on igati armas, ainult et väike vormistuslik viga on sellesse sisse sugenenud. Kuivõrd avalugu on kahtlemata muljetavaldavaim kõigi oma vilede ja kõlinatega, ent kuigi järgnevad lood on kuulatavad, siis ekstaasi tekitav moment paratamatult taandub. Tulnuks kompositsioonid järjestuses ümber pöörata -- praeguses järgnevuses taiesed on katsetuslikud kaleidoskoopilised trillerdused, millest kumab lõbustavat naivismi, Jaapani (pop)muusikale omast rõõmsameelsust ning isetegemise rõõmu, ent jäädes samas ka võrdlemisi anonüümseks; seevastu avaloo lihtne kidraplõnnimine areneb sulniks kingapõrnitsemiseks -- kajades igatsuslikuks tagasisidestuseks, millesse süstitakse elektroonilisi efekte. Sellistel momentidel sulnidus seguneb efektse mehhaanilisusega. Ka laulja vokaal areneb selle käigus kõrgelennuliseks (ent jäämata pompöösselt õõnsaks). Teisalt emotiivselt -- hästi vormistatud keerukama ülesehitusega lugu reeglina garanteerib emotsionaalse haaratuse. Siin see igatahes töötab. Ka kolmanda loo teises pooles lisanduvad lehmakellaindile sugestiivsed sündihelid ja -orkestratsioonid. Kuigi mitte nii elektrooniline, tekib seda kuulates millegipärast paralleel Slowdive'i taiesega "5 EP". 7.5 (6.5-8.5)

Mandy Mozart feat Jiin Ko -- Art Of Anatomy (2013)

Upitup/Bandcamp

• Avant-pop 
• Experimental pop 
• Deconstructed pop 
• Art pop
• Post-classical 

Need üheksa lugu 32 minuti jooksul kehastavad aktiivset eksistentsi, mis on tulvil tõmblusi, pingeid ja irratsionaalseid tahtmisi. Kui popmuusikat võiks mõista millegi sellisena, mis on siin ja praegu, mis on kohe antuna olemas -- kuulajale kohe vastuvõtmiseks valmis, siis selle pealtnäha popiliku glasuuri all peituva sisu ammendamideks on vaja mõistmise kõrvalteid kasutada, kuivõrd Mozart'i Mandy eelistab popi varjulisi tahke pealiskaudsuse tõrjumiseks. Tavaliselt raadioaparaati sisse keerates muutub sealt kostev muusika tarbeesemeks -- täiesti võrreldav nii tabureti, pekitüki kui apelsiniviiluga. Kuulata üksikut singlit selles formaadis on hoopis midagi muud võrreldes albumi kontekstis ning järjest kuulatuna. Siinkirjutajale näib, et Mandy oma muusikaga tahab väita, et need asjad tegelikkuses ei ole nii lihtlabaselt taandatavad. Mandy ei taha jääda passiivseks, Mandy ihaleb kuulaja kudedesse pugeda -- selleks ta kasutabki kõrvalteid, et kuulajat ootamatult üllatada. Jäädes passiivseks, ei ole heliteosest esteetilises mõttes sisuliselt mitte mingit kasu. Muusikaline taies peab sisaldama tõususümboolikat, kutsudes niiviisi esile ekstaasi, mis tähendab endast välja astumist, st trip'pi. Artist klõbistab klaveril tuttavlikult, ent jäädes kummituslikuks -- näojooned on taandunud, ilme on asendunud mustavate kontuuridega. Väärt asi igatahes. 8.0 (7.5-8.5)

Zaiden --『そうそう』(2013)

Mayoware

• Experimentalism 
• Harsh noise 
• Lo-fi 
• Slacker folk 
• Post-psychedelic 
• DIY 
• Freeformfreakout 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Drill and bass 
• Breaks 
• Sampledelic 
• Sound collage 
• Breakcore

Nipponimaa Mayoware-nimelise netiplaadifirma all üllitatud 11-loolise kõige vähem huvipakkuvamad osad on ühelt poolt toores (valge) müralaine (keda see ikka huvitab, kui kõik kõrged-madalad sagedused korraga näkku paisatakse -- seda kogetud maa-ja-ilm Merzbow'd ja Hanatarashi kuulanuna) ning teisalt magamistoas kidra plõnnimise saatel jorutamine (mis on veelgi tüütavam). Õnneks kirjeldatud episoodid on kohe albumi alguses -- pärast seda hakkab muusika elama. Vabas vormis psühhiliselt ära pööramine kohtub elektroonilise muusika ja edasi-tagasi põrkuvate biitide ja tumeämbientsete kajadega; sinna sekka aeg-ajalt lastakse fragmente tuntud meloodiatest -- ainult nii palju, et äratundmisrõõmust tulenevad tundmused ellu äratataks, et pärast seda ikka edasi käänduda ja väänduda. See ei ole ju eesmärk omaette, kuivõrd helile kui lainele antakse kohane mänguline vorm. Kohati meenuvad CAN'i klassikalise albumi "Tago Mago" kaks kõige katsetuslikumat oopust "Aumgn" ja "Peking O", milles oli suur osa jaapanlasel Kenji "Damo" Suzuki'l. Kokkuvõtvalt -- tulemus on nutikalt meelierutav ja meelierutavalt nutikas.

Ehrler Vogel – In The North Atlantic (2013)

 

Archive.org

 

• Modern classical 
• Art music 
• Experimentalism 
• Musique concréte 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde

 

See 6-looline taies võiks vabalt olla saatesarja "Kuula rändajat" saatemuusika – kuigi kitsama diapasooniga, tulenedes albumi pealkirjas peegelduvast informatsioonist, ulatudes Norrast Kanadani; samas ilmselt täites inimajaloo mõjukaima veetee ja olulisimat majanduslik-poliitilist suunda. Vihmasadu ja kauge kõue kuma üksildaste klaveriakordide taamal annavad edasi nii adekvaatset kohavaimu kui loovad puhastavat meeleolu, samuti rasked sammud krudisevas lumes on justkui telepaatiapordi avamine kuulajale. Idüllil lasevad kesta ka kose voolamine ning muretu põhjamaine lauluümin akustilise kidra saatel. Ent on katsetuslikku edasi-tagasi ja tagurpidi rulluvat käsitlemist. Eksperimentaalseimat instrumentatsiooni pakuvad tuulekellad ja sügavad trummikajad, mis sildavad akustilist elektroonilisega. Kokkuvõtvalt – kuigi helilist on siin suht vähe (kuigi ma selles juba kahtlen), on see emotsioone esile kutsuvate tugevate joontena visandatud (see igatahes on kindel). 

 

8.5 (8.0-9.0)

Javier Toro – Ambiente Oceánico (2013)

 

Organic Acoustic

• Ambient
  
• Microtonal 
• Electronic music 
• Ambient noise 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Space music 
• Minimalism 
• Ambient drone

 

Albumi pealkiri ilmselt ei vaja tõlkimist ning kaanepilt on piisavalt illustratiivne. Haikala kui mere sümbol  piisavalt krutskiline, nahaalne ja verejanuline, tõestamaks inimloomale, et ei saa viimane tunda end kindlalt toiduahela tipus. Helipilt kahiseb-sahiseb-kihiseb hillitsetult ent piisavalt laetult, andmaks edasi hiigelveekogu salapära ja aimatavat ohtlikkust. Päikesevalgust vastuvõtvad kihid minemas märkamatult üle sügavateks tumevoogudeks. Rõhk kasvab, vaateväli aheneb, batüskaaf siseneb pimedusse. Heli vibreerib, aeg-ajalt kuuldub kolksatusi. Peaaegu kindel, et seesugused korüfeed nagu Jean-Yves Cousteau ja Hans Hass kiitnuks selle 6-loolise heaks. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Linear Bells - Through The Looking Glass

Andy`s Airport Of Love - Duquesne Incline

Mystified – Fractal Techno (2013)

Treetrunk

Archive.org

• Acid techno 
• Psychedelic 
• Deep techno 
• Alternative dance 
• Acid house 

Kui otsida netimuusika superstaari, siis üheks peamiseks kandidaadiks oleks Thomas Park – mees, kellel on muusikaliselt olnud palju raudu tules. Sageli samaaegselt. Produtseerinud erinevate pseudonüümide all eriilmelist muusikat, ning viimastel aegadel pigem lasknud masinatel ja algoritmidel genereerida muusikat (nn generatiivne muusika) ja helikandjaid isikliku leibeli Treetrunk all. Käesolev on väärt kuulamine, mille valemisse kuuluvad nii 80ndate lõpu hämune happetehno-psühhedeelia, ämbientsed ringmängud elektroonilistest heliosakestest võimendatud ruumis a la The Orb ning Detroit'i (pool)süvatehno. Ilmselt The Orb'i mõju on suurim – seda kostub pea igas rütmijärjestuses. Hüpnootiline ja kütkestav, samaaegselt sisse- ja väljapoole kiirgav. Plusspoolele jääb mõnusalt lopsakas ja meeldivalt lohakas analoogkvaliteet (isegi kui see on järele aimatud, on see hästi õnnestunud). Analoogkvaliteedi lohakus on suhteline – juba oleme omaks võtnud kuiva ja jäiga digitaalmustri nii pildis kui sõnas, mistõttu analoogasjad võivad tunduda anakronismina. Ent helipilt ei peta – see pulseerib läbi sahinatest kribitud ja krabinatest murendatud pealiskesta. Psühhedeelia ja tantsumuusika kokkusobitumine on omaette teema – oma psühhe vaatlemiseks tuleb sissepoole suunduda, sealset objekti ja ümbritsevat ruumi kaemuslikult haarata; tantsumuusika oma olemuselt seevastu on ekspressiivne ja interaktiivne. Nende kahe ühendamisega on Thomas Park oskuslikult hakkama saanud. Seda enam, et siinkirjutaja teab teda ennekõike – veelgi enam Mystified`i aliase all – ämbient- ja droonmuusikuna. See on puhas klassika! Varjatud, st avastamist ootav meistriteos. 

8.5 (8.0-9.0)

Cosmic Analog Ensemble – Deltas Of Matacumbo (2013)

Upitup

Hisstology

• Breaks 
• Cinematic 
• Ambient pop 
• Nu jazz 
• Sampledelic
• World fusion 
• Psychedelic 
• Electronic music 
• Chilltronica 
• Ethnotronica 

Eksisteerib tujuliigutav leibel nimega Hisstology, mille lõviosa üllitiste taga on liibanonlane Charif Megarbane. Ta ning tema koostöö- ja sooloprojektid, milledest ilmselt tuntuim on Cosmic Analog Ensemble. Kõlab justnagu Tangerine Dream teisiti nimetatuna. Ei ole Charif Megarbane teps Edgar Froese duplikaat; seda kindlasti mitte. Seekord tulenevalt oma päritolust lisab ta teatud lugudesse Araabia temaatikat, ent see on kindlasti vähem Araabia kaasus kui olid näiteks Muslimgauze'i teosed. Ta on pigem hedonist, möllates rütmide ning sfääriliste ja kinemaatiliste motiividega. Vahet ei ole, sõltuvalt tujust laenab ta nii Idast kui Läänest, vahel ka Aafrikast. Muideks, selle megaalbumi (kokku 34 lugu) salvestas ta Keenia pealinnas Nairobis; tehes seda laivis ainsa ülesvõttega. Eks mõnes loos võib taamal tajuda Aafrika öist müstikat – hõõguvaid silmapaare ja õõva sisendavaid poolvarje visalt taanduva leitsaku taamal. Nagu mahuka albumi nimi osutab lahkneb see erinevateks harudeks, samas säilitades terviklikkuse. Teisalt mahuka materjali eduka realiseerimise eeldusteks on stiililine mitmekesisus ehk võimalikkuse võimaldamine. Loomuldasa andekusest. Iseenesest mõista. Loomulikult. Siin on erilisi subliimseid hetki – näiteks vastupandamatult katkendlik "Interlude) (Pt. ii) (Side D)" ning vastupandamatult kruttiva orientaalsämpliga "New Hamra". Või kaugete merede ja aegade tagust eksootikat kummardav "Positive Space". "Somehows and Somewhats" kõlab kui nullindate tehnoloogia ja know-how omandanud Miles lendaks ajamasinas oma 50-60ndate loomingut töötlema. Ehtne kõrvauss. Kohati ta muusika kõlab kui library music, kostuvad siin-seal maestrod Morricone, Baxter, Nicolai, Paramor. 

8.0 (7.0-9.0)

Kaagootaabaa – From The Highest Of The High To The Lowest Of The Low (2013)

YIP! Records

• Lo-fi 
• DIY 
• Outsider pop 
• Bedroom pop 
• Singer-songwriter 
• Synth-punk 
• Primitive music 

John Kaggot käägutab klahvpilli ja jorutab oma joru. Jorutab nii madalal toonil, et on raske sisu evida. Ilmselt midagi rõõmsameelset on sealt raske eeldada. Pigem on album artisti depressiooni ja raske elu väljendamise vahend ning masenduse maandamise varras. Lisaks kasutab vägisõnu (ega`s ta varasemad-hilisemad albumid tonaalsuselt kuigi ei erine). Saund on selline, et Daniel Johnston'i muusika tundub selle kõrval kohati hi-fi'na. Peab tunnistama, et ega ta kuigi palju variatsioonidega ei uhkelda (ehk ei olegi nii vähe kui esmapilgul paistab). Pigem albumi pealkirja teine pool peab paika – ollakse sügavas oru põhjas, ent kus siiski on piisavalt ruumi manööverdada. Aga sellele kõigele vaatamata on selles albumis oma võlu - ehk just tänu sellele valule, st valust tingitud apaatsusele ja närvetumisele. Stiililiselt kirjeldaksin seda (äärmiselt) madala profiiliga süntpungina. Ehk toob see artistile naeratuse – veel parem kui lausa naerulagina – huulile, et nimetasin teda laulukirjutajaks. 

7.0 (6.0-7.5)

Cockamamie – Confuzz (2013)

Bandcamp

• Psychedelic rock 
• Hard rock 
• Alternative rock 
• Stoner rock 
• Sludge metal 
• Progressive 
• Heavy-psych 
• Shoegaze 
• Art rock/metal 
• Doom metal 

Idanaabri Permi neliku albumikaane psühhedeelne kollaaž annab osaliselt aimu, mis siin hakkab juhtuma. See kaanepilt toob momentaanselt meelde nende legendi Yuri Morozov'i, kes seoses Nõukogude hipitemaatika tõstatamisega viimastel aastatel on teenitult palju tähelepanu võitnud. Mees, kes oli stuudiomuusik paljudele tuntumatele artistidele, hakkab postuumselt oma elu elama. Ei kahtle, et seegi nelik on oma kultuslikku kaasmaalast kuulanud ja tast inspiratsiooni ammutanud; siin on gruuvivat kitarri, kivi-, viimsepäeva- ja mudarokki – helile on antud võimas elektriline vaib justkui konnakoibadele pikselöögi läbi. Muusika, mis otsib hunnitult tasakaalu klassikalise roki ja otsingulise metal'i vahel, võttes aeg-ajalt ämmaemandaks kingapõrnitsemise. Kaalukauss jääb siiski roki poole kaldu, metal on pigem mõtteline piiritulp, millest vahetevahel on intrigeeriv mööda karata. Kitarrid, vokaal, basskitarr ja trummid. Psühhedeelia ilma klahvpillideta, mis kahtlemata eeldab rohkem mõttetööd ideede realiseerimiseks. Rohkem moonutatud ja efektidest laetud instrumente. See album on mõjus seetõttu, et nimetatud žanrielemendid ei ole šabloonselt esitatud, vaid sageli puutumisi ja vihjamisi. Domineerima jääb võimendatud psühhedeelne vibratsioon. Väga hea rokkalbum. Eesti bändidest tooksin välja kokkupuutepunkti Nevesise ja Voogiga.

CACHETTE A BRANLETTE – CACHETTE A BRANLETTE (2013)

Los Emes Del Oso

Free Music Archive

Bandcamp

• Synth-pop 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Outsider pop 
• Minimal synth 
• Electronic music 
• DIY 
• Weird pop 
• Singer-songwriter 
• Synth-punk 
• Lo-fi 
• Synthwave 
• Kosmische Musik 
• Experimentalism
• Art punk 

Prantsuse muusiku Florian Steiner'i kimbatust tekitava nimega album – on see siis lakooniliselt omanimeline või hoopis "(none given)" – anti algselt välja Los Emes Del Oso-nimelise eksperimentaal- ja veidrat muusikat üllitava netileibeli all kaheksa aasta eest. Salvestatuna algselt kassettmakile (ning digitaalsele lisaks üllitatud kassettlindil väikeses tiraažis) on selle kaheksaloolise üllitise stilistiline diapasoon üsna lai – külmades toonides minimalistlikust sündimuusikast ning haaravast psühhedeelsest süntpopist nurgelise ja kriiskava süntpungini a la Suicide ja The Cardboards ning sergegainsbourgilike kaemusteni lo-fi võtmes ning keeruliste krautrokk(al)keemiliste kaemusteni a la Conrad Schnitzler'i ja Asmus Tietchens'i sooloalbumid. Eks neid žanrilisi varjundeid on teisigi. No veenab küll see Gallia veidrik, kuna ehtprantslaslikult on temas pompöössus ja uhkeldamine ning teisalt ebaprantslaslikult oskab seda tähele panna ja selle üle naerda – seda moonutades, peites ja hüljates. Mõni teine võib-olla lihtsalt ütleks – ristates kõike seda üksteisega. Nagu juba aru saite, maksimumlähedased punktid tuleb selle eriilmelise ent kenasti koospüsiva ja terviku moodustava albumi eest loovutada. Kerge südamega annan.

Fort Fairfield – Prenzlauer Berg (2013)

Acustronica

• Krautrock 
• Electronic 
• Progressive 
• Art rock 
• Synth-rock 
• Techno pop

Itaalia plaadifirma Acustronica all üllitatud Rootsi kombo 16-looline üllitis tuksleb oma rahulik-keskmises rütmis algusest lõpuni – ei mingit pöörast tõmblemist ega muutustest tingitud ohhoo-efekti pakkumist. Krautroki järgne kergtõmmis, milles on ansambli Neu! neljandale albumile ja La Düsseldorf'ile omaseid eepilisi sündimeloodiaid-harmooniaid. Rütmistruktuur, mis seda edasi lükkab, põhineb osaliselt 90ndate Euroopa juustubiidil ja on osaliselt laenatud haussmuusikast. Ühesõnaga, kitš ja glämm on määritud ühe leivakääru peale, mille maitse üle tuleks kindlasti kakelda. Kuulata ja kakelda. Kindel, et kuusteist lugu on ilmselgelt palju selle lihtsa sõnumi edastamiseks. Nagu keegi tüütus räägiks teile üht ja sama juttu kolm korda järjest.

Cold Flesh Colony – The Mind Sculptor (2013)

Zorch Factory

• Electronic
• Post-industrial
• Trashcore
• Industrial rock
• Dark wave
• Piano music
• Industrial electro
• Neoclassical
• Alternative rock

Rääkides industriaalrokist tõuseb siinkirjutajal klimp kurku – see klimp ei ole meeldiva maitsega. Esiteks on see vana kooli industriaalmuusika solkimine ja tähenduse-kavatsuse muundamine negatiivses suunas. Reeglina tähendab see juhmi masinlikkust ja nürimeelset korda armastavat digitaalset nuudeldamist vastandina vana kooli industriaali analoogkõladele ja nihilismile. See ei ole enam vaba muusikalise mõtte edastamine, vaid umbne institutsioon. Needsamad negatiivsed elemendid on kahjuks esindatud ka käesoleval üheksaloolisel albumil (väljaandjaks Zorch Factory), kuigi Viinist Austriast pärit projekt suudab seda leeevendada, väljudes siin-seal eelpoolmainitust. Näiteks pakkudes aeglasi darkwave`ilikke orkestreeritud kaemusi klaveriklimberuste saatel, mida saadavad mahasurutud raevu sisaldav vokaal ja konkreethelide müra taamal (“Glimpse the Unthinkable”). Või siis modifitseeritud (pool)kajadesse uppuvad klaveriakordid, mis rõhutavad ruumi ja aega meie ümber (kuigi võivad aja seisma panna). Seesugused suhted elementide vahel ning tõhus fokusseerimine teatud detailidel ja võtete kasutamine lisavad efektiivsust kuulamiskogemusse. Eklektiline on see album igatahes – siin on isegi kõige tavalisemat alternatiivrokki, millega ei oskagi midagi peale hakata. Kohatäide nimega “Reprise”. Teisalt jälle raevukas metalli needmine tasakaalustab tühisust (nimilugu) või siis teeb seda lihtsalt tumeämbientne kompimine sügavustes (“Abandon Hope”). Kokkuvõttes võib siiski nentida, et positiivseid momente on hulgim.

Neuf Meuf – On Titled EP (2013)

No-Source

• Indietronica
• DIY 
• Post-rock 
• Art rock 
• Shoegaze 
• Electronic 
• Ambient rock 
• Plinkerpop 
• Lo-fi 
• Noise pop 
• Ambient

Neuf Meuf on sloveenlase Rok Vrbancic'i sooloprojekt ning "On Titled" (või siis "Ontitled" on üks meisterlikult rafineeritud EP, mis algab laisa lofiliku kitarriplõnnimisega – kuhugi kiiret ei näikse olevat –, aga teisest loost alates võtab artist ilmekalt jalad kõhu alt välja, filtreerides ämbienti elektroonikast ja kingapõrnitsemisest. Ka kitarridele keeratakse elektrit juurde ja trummeldamine varieerub esiplaanil olemise ja varjule jäämise vahel, olles kord täiselektrooniline klõbistamine, teine ja kolmas kord mängides sämplitud päristrummidega. Tahaks öelda, et sulnis eksperimentaalmürapopp "That'll" on üllitise apoteoos, aga... ei hakka ütlema, kuna ka teised lood on väärtusüksused omaette. Oleks ebaõiglane seda teha. Meistriteose on Rok Vrbancic üllitanud USA leibeli No-Source all.

q///q – beko_209 (2013)

Beko DSL

• Synth-pop
• Electro-indie
• Alternative pop
• Synthwave
• Motorik
• Kraut-electro
• Robot pop
• Synth-punk
• Alternative dance
• Minimal wave
• Kraut-techno

Kohe avalugu ilmutab robotite tahet muundumaks inimesteks. Niivõrd kuivõrd – teravad metalsed sakid ja lõikavad servad turritavad pehmest koest välja. Mõnes teises loos ilmneb klassikaline süntpungilik olemus pelutava alanvegaliku vokaaliga. Klassika noh. Kaheksa lugu, lühikesed paariminutilised kaemused. Aga üldiselt valitseb Kraftwerk'i hilisema ajastu vaim, mille elektro-, tehno- ja robotpopi fassaadi on imbunud algusaegade motoorne et mitte öelda monotoonne krautvaib. Minimalistlik, kõhetu rütmistik on kaunistatud poolorkestreeritud sündipuhangutega, mis mõlemad tekitavad albumit läbiva sünge tunnetuse. Mainitet monotoonsus ja süngus on siin mitte takistavad, vaid (edasi)kandvad jõud. Midagi nagu Joy Division New Order`i seadistuses, olles tugevasti mõjutatud hilisest Kraftwerk`ist. Vahele on pikitud ka elektroonilisi eksperimente rütmi ja helidega. Korralik üllitis. Väljaandjaks on üks väljapaistvaimaid indiplaadifirmasid eelmisel kümnendil – Prantsuse leibel Beko DSL (mitte segi ajada Türgi kodumasinate firmaga).

Nick Rivera - The Wasp and the Butcher.​.​.​and the Bird