Upitup
- Library music
- Synth-funk
- Vaporwave
- Electronic music
- Avant-funk
- Cinematic
See on üllitis, mis ei torma kuulajat tummaks lööma, vaid teeb midagi märksa huvitavamat -- paneb sisemiselt võnkuma. See kuue looga teos, mis ilmus Upitup'i all, hõljub kusagil library music’u funktsionaalne elegants, sünt-funk'i lummav mehhaanilisus, elektroonika ajatu futurism ning vaporwave’i kummitusliku nostalgia hägusatel piirialadel, laskmata ennast ühegi žanri külge lõplikult kinnitada. See heli näikse pärinevat korraga nii minevikust kui ka tulevikust -- tulevikust, mis ei ole veel olevikuks saanud. Juba avataktidest hakkavad tööle väljavenitatud vokaalid, kummaliselt pulseerivad rütmid ja heklevad sünteetilised helid, millede terav, peaaegu metalne helendus võiks meenutada kosmoselaeva juhtpaneeli näiteks aastal 2538. Kuid just selles peitubki selle paarikümne minutilise lummaja paradoks: see on analüütiline nostalgitsemine millegi järele, mida ei ole kunagi olemas olnud. Jah, sünteetilist funki on maailmas tehtud küll ja veel, ent BJ nägemus ei kõla austusavaldusena minevikule, vaid helilise artefaktina tulevikust, mis jäi realiseerumata. (Aga siiski see kõlab meie kõrvades). Plaadi vaporwave’ilik müstika ei seisne pelgalt tondiesteetikas või tuttavliku moonutamises, vaid viisis, kuidas ajataju siin koost laguneb. Lood mõjuvad ühtaegu kummituslikult ja elusalt, nagu katkendid mõnest paralleelreaalsusest, kus popkultuur arenes hoopis teises suunas. Ka oleviku perifeersed tendentsid ei ole ju teoks saanud -- laiema aktsepteerimise tähenduses. (Kui midagi, mis jääb ootama tulevasi aegu avastamiseks). Kuulates tabad mõttelt justkui oleks unenäos sattunud plaadipoodi, kus riiulite vahel sosistatakse müütilisest kullaprooviga salvestisest, mida vaid väga vähesed on kuulnud. Ning siis satub see rariteet sulle pihku - korraks täiesti päriselt - enne kui õnnetuseks ärkad. See muusika ei meenuta minevikku, vaid leinab tulevikku, mida kunagi ei tulnud. Aimab, milleks see võinuks saada. 9.5 (9.0-10)
