Broke Gringos – Junk EP (2004)

iD.EOLOGY/Bandcamp

Hip-hop Cinematic Rap Breaks Sampledelic Electronic Urban music Nu jazz

Einoh, see on igati lõbus saksakeelne räpp (paari inglisekeelse erandiga) kahe kümnendi eest CAN'i kodulinnast. Kuus lugu mahutatakse paarikümnesse minutisse. Mainitakse teiste seas Miles Davis't ja Jacko't, tehisintellekti ja 2.0 versiooni -- millest konkreetsemalt, ei jaganud matsu. Kuivõrd siinkribajale on ennekõike oluline olnud Morrissey ja Mark E. Smith'i verbaalne osa, siis hip-hop'i puhul on kohustuslikud eelkõige taustad ja räppimisviis -- juhul kui oleks vastupidi, siis oleks hinnang raudpolt madalam. Mõnusalt suitsune ja filmilik on see miljöö ja kulgemine -- vokaalid ilmnevad eri variatsioonides, olles kord summutatud, teinekord otse lajatavad. See on vana kool -- autotune'i ei ole (kuri)tarvitatud, ei ole tehnitsistlikult anaeroobne; kulg on sujuv ja humoorikas -- biitide ning sämplite keereldes tekib aeg-ajalt gravitatsiooni hajumise tunne. Mõnikord on rütm elegantselt laisk -- et mitte öelda hüpnootiliselt laisk. Kokkuvõtvalt -- ei ole siin midagi väga erilist, ent häbeneda ka ei ole. Eriti kui eeldada, et saksakeelse räpiga meenuvad kõige piinlikumad muusikalised hetked 90ndatest. Üle keskmise igatahes.

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

Counterphase – Ghost Of The Time Lost (EP) (2012)

iD.EOLOGY

Bandcamp

• Drum and bass
• Jungle 
• Electronic music 
• Nu jazz 
• Dream and bass 
• Organic electronica 
• Acid jazz 
• Chilltronica 
• Cinematic 

On tarbetu küsida, kas trummi ja bassi on avalikus ruumis rohkem või vähem kui dekaad või paar dekaadi tagasi, ent kuulajate alateadvusse on see niikuinii rohkemal või väiksemal määral kinnistunud. Olgu see juhtunud reklaamide või spordiülekannete vaheliste pauside kandjana. Veerand sajandit tagasi võidi küsida üsna üleolevalt – kas sa trummi ja bassi kuulad? Oli ilmselt osutus heale muusikalisele maitsele. Samas sajandivahetusel ei olnud nimetet žanrist enam midagi uut kaevata – erinevalt haussmuusikast ei olnud selles ei kandvust ega elastsust. Kuulasin just üht "Vibratsiooni" saadet, mis pühendatud jungle'ile – ilmselgelt kahetunnine kuulamine oli nüristav. Nimetet žanri fenomeni võib võrrelda The Stone Roses'i omaga indimuusikas. Kohustuslikult trendikas, ent madalaväärtuslik ja tüütu. Millegi suure esilesurumine järgmise suure asjana. Rõõm on tõdeda, et Counterphase'i 6-looline taies ei karju tehnitsistlikult ja klišeepiiratult näkku – tuuakse nähtamatult mängu happejäts, sugereerivad heliefektid, robotpopi ja haussmuusika vokaalid ning orgaanilised konkreethelid, avardamaks universumit. Atmosfääriline universum kaigub ja kõigub kujuteldaval restvoodil või tehes elliptilisi trajektoore ümber kujuteldava keskme. Eeldatakse kopitama kippuvatest minimalistlikest eeldustest maksimaalsemat. Vabalt võiksid osad sellest helindist palistada mõnd mängu- või dokfilmi, kuivõrd hingestatus ja filmilikud meeleliigutused on konkreetsesse teosesse sisse kätketud. 

8.0 (7.0-8.5)

Elvii Marten – Mohelemenc (2022)

Cavern Brew

Enoughrecords

Bandcamp

Free Music Archive

Archive.org

Scene.org

Jamendo

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Electronic 

Džässmuusika mõistmise ja mõtestamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on jäts kogu aeg kaasajastunud ning kas jagunenud paljudeks harudeks või moodustanud teiste stiilidega ristandeid; teisalt jääb küsimus muusikastiili olemuse järele, kuivõrd erinevus tavalisest poploost on struktuuriliselt vägagi erinev. Ilmselt ka emotiivne konverteerimine on teistsuguse iseloomuga. Üheks küsimuseks on, et kuidas jätsu peaks hindama? Kas selleks kasutada popmuusika hindamise standardeid või peaks jätsu jaoks spetsiifilise (kirjeldamis)keele välja mõtlema? Läheb vist liiga keeruliseks. Ehk piisab, kui esimese eeldusena kaardistada konkreetse taiese piirid ja võimalik intensiivne siht. Kuigi jah, lõpliku hinnangu annab kuulaja isiklikust heaolust lähtuvalt, mis omakorda põhineb isiklikul muusikalisel kogemusel ja kvalitatiivsetel standarditel. Ilmselt ka võrdlusmoment artisti varasema looduga, samuti kaasaegsete ja eelnenud žanrite viljelejatega ei ole tähtsusetu. Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e järjekordne džässalbum võrreldes tema sel aastal varasema looduga (Martin Rach And His Imaginary Band`i nime all suurepärane album "Year of the Goat") on aeglustatud, ehk ka nurgelisem ja happelisem – mitte et elektroonikat oleks rohkem (seda siin jätkub, ilmnedes erinevates variatsioonides), aga puhkpille on korralikult väänatud ja tükeldatud. Ebatavaline vabajätsualbum on see 8-looline, kuna hoog on maha võetud ning heliepisoode vaadeldakse suurendatult ja kaemuslikult. KorralikuIt lõikav kuulamine, mida ei peakski eelmise albumiga võrdlema, vaid arvama sellest kui järjest (hoolimata tõigast, et on väljastatud teise pseudonüümi all). Kindlasti isiklik eksperimentaalelektrooniline taust ja mõtlemine annavad asjale teistsuguse tunnetuse. 

8.0 (7.5-8.5)

A.J. Kaufmann – Silent Revolution, Deafening Meditation (2020)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

Scene.org

• Post-punk 
• Indie rock
• Noise rock 
• Lo-fi 
• Art punk
• Outsider music 
• Psychedelic 
• Rockabilly 
• DIY 
• Alternative rock 

Täna saanuks Onu Bella 60-aastaseks. On väga vähe neid artiste popmuusikas, kes tõsiselt korda oleks läinud. Muidugi lisaks ka Mark E. Smith ja Glenn Branca. Mehed, kes lõid midagi erakordset, olles eelnevalt minevikust õigesti aru saanud. Huvitav, et kõik nad surid ühel ja samal aastal ning sama haiguse tagajärjel (vastavalt 2018 ning vähk). Muideks, täna on sünnipäev ka Jarvis Cocker`il, kes seisab minu edetabelis neile kõige lähemal. Mäletan Bella saateid R2-s. Osa neid olid reisisaated, k.a Londoni päevikud. Ka see 16-looline üllitis on inspireeritud ühe poolaka viibimisest Suurbritannia pealinnas, muusikaliselt ratsutades kunstilise pungi elik postpungi-nimelise lohe seljas. Muidugi on siin ka postpungist edasi arenenud alternatiivrokki – nt primalscreamilikku bluuspsühhi ja rockabilly`t aastast 94. Hea on, et artist ei aja asja hermeetiliseks ja tõsiseks, lastes struktuuridel ja helikvaliteedil siin-seal lihtsalt ära laguneda. Tõmmates piduri maha enne, kui asi tõsiseks muutub. Roheline, korduvkasutatav ja DIY. Muutumata silmakirjalikuks nagu rikkad Lääne-Euroopa riigid, kes räägivad rohepöördest, aga forsseerivad metsade mahavõtmist peamiselt vaestest riikidest nagu Rumeenia (dokfilm “Lageraie – Euroopa hääbuvad metsad”). Eriti masendav on, et metsa mahavõtmist ajendab inimeste mõttetu tarbimine nagu paberrätikute nõudlus. Paberrätikud tuleks tavakasutajatele üleüldse ära keelata! Nõukogude ajal nuusati nina riidest rätikutesse ning ei olnud see kuidagi ebahügieeniline. Nimetatud halb harjumus-fetiš (et mitte öelda kuritegelik vajadus) tuleks inimestest esimese asjana välja juurida, sest see on ökosüsteemide ja looduskeskkondade arvelt! Albumi on üllitanud Portugali leibel Enoughrecords.

ANT GM – Pekulliar (2019)

Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Bandcamp

Scene.org

• IDM 
• Electronic music 
• Deep house
• Ambient techno

Pealkirjale viidates ja sisule osutades küsiksin vastu, et on siis see Hispaania projekti kolmelooline tõesti (nii) immelik? Ja kas peakski olema immelik? Oma eriilmelise loomuse poolest – ulatudes subliimsest IDM rütmialkeemiast haussmuusika sünkjashägusate hõllanduste ja eksistentsialistliku aegkontiinumi kujutamiseni elektroonilise muusika võtmes – meenutab see kõhklustest-mängulisusest tingitud üllitis elektroonilise muusika suurkujude Aphex Twin'i ja Autechre'i algusaegu. Ent see mängulisus kannab igati välja – see on loodud ilma kõhklusteta. Lisaväärtust lisab lugude kulgemine sahina saatel. Ja ärge unustage, et noise reduction-nupud on saatanast! Õnneks kaasajal on sahinad-kahinad niikuinii legitimeeritud. Üllitaja on Ibeeria poolsaare väiksema riigi oluline plaadifirma Enoughrecords. Ei saa eraldi märkimata jätta, et "Ether" on superhauss.  

Chuzausen – Corrupted Projects (2019)

 
Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Scene.org

Bandcamp

• IDM 
• Electronic music 
• Electro pop 
• Chiptune 
• 8-bit 
• Bitpop 
• Alternative dance 
• Robot pop

Comment: first of all, this great album is issued by a Portuguese imprint, Enoughrecords which is apparently the oldest netlabel being active so far. All other netlabels which started earlier and some of those which would embark on later than 2001 are unfortunately defunct now. However, here it is an elegant gross of jagged intelligent dance mould – sorry, music – from neighbouring Spain which is spiced up by galvanized electro riffs and noisy chiptune undercurrents. For instance, an astounding track called 2000 Problems which almost sounds like an electro(nic) version of Gang Of Four (RIP Andy Gill). Superb cyber punk composition where brittle electronic fabric and air are exquisitely balanced to go ultimately up to an ecstatic dance-appealed apotheosis. However, merry companion by robots can be met everywhere throughout the course of this 9-track outing. Even more, it may sound like an indulgence for a fully mechanic world to come when human race could not keep the pace anymore and robots are singular enough...to single out. And those joyous samples from vintage TV adverts just accentuate a steep gap between the different eras, between the past and future. Forthcoming dance party based purely on reason. Pure reason is a pure fun.

Digitalverein – Internal Course (2003)

Thinner

• Dub house
• Club dance
• Deep house

Comment: at the time the hours come closer and closer to the end of a day it is time to listen to deep house drenched vibes and rhythms replete with velvety shades and wobbling dub frequencies and something very magical yet indescribable within and around it. Those slightly shifted layers being juxtaposed against each other and over each other used to create psychedelic vibes within the compositions. Furthermore, it is not a mechanical work at all because of including many beatific harmonies and propulsive gears to eventually conjure up warm emotions inside the listener`s soul (Face The Horizon). Digitalverein is the project of Jörg Schuster and Internal Course is the follow-up to Zu Hause also being released under Thinner. In a word, this issue must be considered a classic deep house item. 

Dick Richards - Costa Daurada EP (2003

Thinner

Lastfm

• Tech-house
• Minimal techno
• Microhouse
• Dub techno
• Experimental techno
• Remix

Comment: this 4-piece EP reveals Dick Richards stark affinity for microscopic rhythmic frequencies and suggestive harmonies within the realm of house, techno, and dub (in a lesser extent, though). In spite of it the issue`s characteristics seem often to be way too far away from rhythms of the ordinary club lounge venue. It is rather cerebral music consecrated by Detroit techno tradition and the artists` aesthetics of such labels as Minus, Kompakt and Basic Channel. Indeed, every pop, crackle and slit on it seems to be thorougavaldamahly controlled and managed to constitute such a soothing gem. Indeed, though 11 years has passed, Costa Daurada EP echoes still in a refreshing way. The release was done available by cult dance music label Thinner.