Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Domino. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Domino. Kuva kõik postitused

11/22/2025

Panda Bear -- Reset (2022)



Domino/Bandcamp

  • Neo-psychedelia 
  • DIY 
  • Art pop 
  • Indie pop 
  • Indietronica 
  • Electronic 
  • Synth-pop 
  • Exotica pop

Panda Bear'ist on selle aasta lõpus taas mõtet rääkida, kuivõrd aasta alguses üllitas ta uue albumi "Sinister Grift". Varsti on edetabelite koostamise aeg ning miks mitte (taas) visata kõrv peale aasta alguses ilmunud albumile. Konkreetsel juhul kuulan hoopis Panda eelmist taiest, mis ilmus kolm aastat varem. Sest tõsi on, et artisti muusikat tuleb ju vaadata (lookleva) teena -- kõik hilisem on paratamatult mõjutatud varasemast; Noah Lennox'i puhul tuleb tegurina mängu tema ansambel Animal Collective, mis ilmselt nullindatel oli kõige mõjukam ansambel üleüldse. "Reset'ile" eelnes omakorda kolm aastat varem ilmunud "Buoys" -- mis oli sissepoole keeratud folkmuusika; hoolimata vähesest elektroonilisest foonist võis toda taiest nimetada kaasaegseks Ameerika primitiivseks kitarriks. John Fahey, Leo Koettke, Robbie Basho vaim hõljub ka käesoleva üllitise alguses, ent õige pea liigutakse ära meeleolude, tunnete kui ka žanrite ulgumerele. Siin on loomulikult kuulda nii Brian Wilson'ile ja The Beach Boys'ile omast joodeldamist ning surfroki helgeid meeleolusid, ent teisalt tulevad siin-seal sisse huvitavad maailmamuusika - konkreetsemalt Kuuba rahvamuusika - motiivid, aga teisalt võib tunnetada viiekümnendate eksootikapoppi ning kuuekümnendate aastate kosmoseajastu popi kergust ning muretust; seda albumit kahtlemata peab kuulama mitu korda järjest; kui esimestel kordadel võib jätta natuke pealiskaudse ning lihtsustatud mulje, siis lõppkokkuvõttes on tegu ikkagi korraliku psühhedeelse muusikaga, ning Panda Bear on jätkuvalt parimaid esindajaid ses vallas. Ei ole ka ime, kui esmakordselt on kaasautoriks ülendatud varasemate taieste produtsent - kaheksakümnendate aastate olulisemaid psühhonaute - Peter "Sonic Boom" Kember. Ühe Eesti muusikaajakirjaniku muljetamine tõsiasjast - nähes Lissabonis resideeruvat ameeriklast kohmitsemas elektroonilise seadme taga laivis -, tekitas temas tõrke ning ehk isegi illusioonide purunemise. Eks tõsi ta on, et artisti loomingust kostub läbi mõningane kirjaoskamatus; ideed on olemas, ent ilmselt realiseerimise oskustest jääb vajaka. Teisalt on see ka plussiks, kuivõrd tegu on ikkagi ju lõngusest indimehega -- nii et DIY- ja lo-fi- element on igati omal kohal. 8.0 (7.5-8.5)

10/16/2022

Panda Bear – Swallow at the Hollow (2015/2021)



  • Neo-psychedelia
  • Electronic 
  • Indietronica 
  • Alternative dance 
  • House 
  • Cinematic 
  • Ambient pop 

Panda Bear'i "Vikatimehe" albumi salvestamise sessiooni ülejääkidest valminud miksteip (kuigi tajun seda albumina) on asjalik lisand põhialbumile. Ehk oleks õigem möönda, et tegu on täiendusega, mis näitab ja täidab teisigi võimalikkusi. Põhialbumi õhuline kunstpop muutub siin tunduvalt risustatumaks ja sopistatumaks, kuuldes helisid, mida ei ole kuuldud ei Animal Collective'i ega Lissabonis resideeruva ameeriklase soololoomingus. Näiteks sildamised-üleminekud pea 27-minutilises miksis, mis kinemaatilisuses meenutavad The Fantastic Plastic Machine'i. Teiseks haussrütmid, mis on seestunud ekstaatilise vaibiga. Ekstaas ei ole uus – see on alati tähtsal kohal olnud (helide võimendamise ja ebaprofessionaalsuse varjamiseks) –, hauss on seda. Nende minutite jooksul samas säilib koherentne side Sonic Boom'i produtseeritud albumiga. Helilised vihjed ja ideelisus on püsivalt helistikus. Ka Vikatimees ei ole lahkunud plaadi visuaaliast – kolinud vahelehelt plaadiümbrisele, nähes ahvatlev välja (pigem muutunud Vikatinaiseks). Väga hea kuulamine ja tegelikult suurepärane mõte, et iga albumiga võiks kaasneda selline miksteip.   

8.5 (8.0-9.0)