3/09/2024
The Maravines – Orange (2023)
Mint 400
Americana Indie folk Alt-folk Indie rock Psychedelic Folk indie Slowcore Sadcore Cover
Igati korralik albumite album New Jersey'st pärit pundilt, kes on üllitanud üle saja ühiku muusikat (sic!). Ma nimetasin käesolevat albumite albumiks seepärast, et see hõlmab nii uusi lugusid kui ka uustöötlusi neljalt varasemalt üllitiselt. Žanriline diapasoon on lai, kui kuulata terava kõrvaga; ent külgetõmbepunkt geograafiliselt nihkub väljapoole metropoli -- rohkem USA keskmaale ja lõunasse, kus tegutsevad kauboid, asuvad rantšod ning laiuvad rohumaad. Kohustuslikult on kuulda bandžot ja akustiliste kidrade plõnnimist, ent ärme unustame, et tegu on ikkagi linnavurledega -- elekter ja elektroonika lisanduvad katlasse, andes kupatusele tugeva psühhedeelse ning dünaamilise varjundi. Käesolev hõlmab loomingut aastatest 2015-2021, mille keskmeks on peenekoeline ja uudishimulik Amerikaana. Amerikaana-stiiliga on sama lugu kui postrokiga -- see on mänguline ja painduv žanrimääratlus, mis venib ja kaardub. Kui mõelda seesugustele USA puntidele nagu Wilco'le, Calexico'le, Iron & Wine'ile, Lambchop'ile ning Ataque Escampe'le Hispaaniast, siis ka käesoleva puhul on selge, et Appalatši-juurtemuusika manu kinni ei jääda. Folkmuusika tähendab pelka koolmekohta, millest üle hüpates tõeline piiride lõhkumine alles hakkab pihta. Mängitakse oskuslikult vokaalharmooniatega; kasutatakse osavalt kitarre ja (kosmilisi) sünte, et avardada ruumi nii endas kui laiendada enda ümber. Selliseks näiteks on lemmiklugu "Avon-by-the Sea". Siin on kompositsioone (nt hingekriipiv "Fears", aga ka just eelpoolmainitet lugu), milles bänd elegantselt sildub teise USA-keskse stiili -- slowcore'i kaldale. Galaxie 500, Low, Red House Painters'i kui Ühendriikide indieliidi suunas maani kummardus. Kuivõrd The Maravines'i diskograafiasse kuulub "Nevermind"-nimeline album; mitte niisama, vaid algusest lõpuni vastavate Nirvana-lugude tõlgitsusversioonidega, siis ka üks suurepärane variant (loost "On A Plain") on siin esindatud (hää kuulata, kuis Seattle'i legend kõlanuks klahvkadega küllastatult). Kui see oleks omaette album, siis olnuks see eelmise aasta parimate nimekirjas. Plaadiümbris on samuti viimase peal!
Bunshi – Plants (2024)
Soisloscerdos/Archive.org/Bandcamp
Tech-house Club dance Funk house Electro house
Käesolev 3-looline taies tõstatab siinkuulajas küsimuse samasusest -- kui filosoofias sageli on küsimuse funktsionaalne asetus suunatud mingi fenomeni olemuse säilitamisele (küsimus sellest, et kuidas midagi saavutada pärast seda, kui on jõutud arusaamisele selle millegi samasuse sisu osas), siis muusikas -- vastupidi -- on teemaks selle vältimine, st erisuse esiletõstmine. Teisalt mingis konkreetses stiilis sumpamine eeldab piirides püsimist ning paratamatult kattumist teiste artistidega. Haussmuusikas on see kindlasti teemaks -- paradoks peitub ilmselt selles, et sageli erinevad artistid sõltumatult teineteisest võivad teha lähedasema loo kui mõni artist remiksides artisti originaallugu. Lisaks eelpoolmainitud artistlikkusele lisandub ka tehnoloogiline pool vastavate pehmeprogrammide ja kindla (kultus)raudvaraga. Kui filosoofias on (pool)argumendiks, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik astuda kaks korda, siis muusikas kahtlemata oleks see nõrgem argument -- piisaks vaid väikesest meloodiakatkest, et süüdistuste laviin valla päästa. Teisisõnu -- muusikailmas on ilmne astuda ühte ja samasse Thames'i jõkke, sõltumata kümnendist või sajandist. Muidugi lisanduvad sellele ka subjektiivsed faktorid nagu võimaliku hageja tahe, arusaamised, plaadifirma maksujõuline võimekus. Eks ka süüdistuse iseloom on subjektiivne -- "see lugu meenutab (väga) toda lugu". Ent kui sooritada heligraafiline võrdlus, siis erinevus tuleks kindlasti ilmsiks. Aga jah -- aeg nautida korralikku tehno, funk- ja elektrokallakuga haussi. Kui hästi kõik see on välja mõõdetud!
3/03/2024
Luxurious Dagger – Glue Factory (2023)
Argali/Archive.org/Bandcamp
Plunderphonics Sound collage Mash-up Electronic Experimentalism Avant-garde Sampledelic Freeformfreakout
Üldiselt plunderphonic-albumitega kohanemine võtab arusaadavatel põhjustel aega -- esiteks on tegu eelmiste kontekstide lõhkumise ja uute tähendusväljade loomisega. Kogu see kohanemine uue konteksti mõtte ja tõeväärtusega võib kuulajal aega võtta. Eks see on muusikaliselt etendatud juhtum, mille poliitika on kaaperdada ja nihestada, sageli juhtida tähelepanu elu kitsaskohtadele. Tõsi on, et seesugune üllitis ei muutu kunagi n-ö pärisalbumiks, jäädes pigem sensatsiooniks ja kurioosumiks. Ei saa öelda, et siin 6-loolisel häid momente poleks -- nt lugu nimega "Barbara", mis illustreerib südantlõhestava loo ühe noore neiu elust pisarate, etteheidete ja lootusetust süstivate fraasidega. Koduvägivalla ilmekas helind, kas pole mitte nii. "Bye Cycle" on nutikas faasinihkele ehitatud lugu ühe Briti glämmdinosauruse hitist, milles kinnisideeline kleepumine ühte fraasi väljub kiiskavalt kontrolli alt. Kas sellist Queen'i me tahtsimegi?
2/25/2024
Slutet – Psykbryt / Vilse (2010)
Bad Panda/Archive.org
Power pop Indie rock Alternative rock Electronic Remix Indietronica Art rock Indie folk Ambient pop
Lühikesele pealkirjale vaatamata on see üllitis üks paras pusle, mis ilmselt hõlmab kogu Rootsi bändi Slutet'i loomingut (erinevad EP'd pluss split k0NG'iga -- kellelt on kaks lugu) netileibeli Bad Panda all. Nagu klassikutele meeldib öelda -- on kah, st paras põhjamaine rosolje viirgavate tundepuhangute ja hillitsetud maastikega, mis näikse vaimujõudu ammutavat plaadifirma kodumaa ikooni Sigur Ros'i esteetikast. Hoolimata kohatisest eskperimentaalsusest on lood enamasti tuimad suva lood, mis ei jää meelde. Tõsi, avang "Tuner" on psühhedeelne pop, mis oma jõulise kruttimisega avaldab küll muljet. Ka lugu nimega "Psykbryt" on meeldejääv kuulamine -- äkki ka seepärast, et selle meloodia ja harmoonia meenutavad The Chi-Lites'i lugu "Have You Seen Her?". Teine nimilugu "Vilse" seevastu oma struktuurilt on toosama eelpoolmainitet toit -- alguses kalorivaesed oreliakordid, siis teises pooles arusaamatu umpa-umpa, mis justkui tahaks areneda Beirut'iks, ent ei söanda. Ja sinna maha ta jääb.
1/27/2024
Nineteen Eight Eight -- Beach Flats EP (2011)
Bad Panda/Archive.org
Chillwave Hypnagogic pop Glo-fi Vaporwave Electronic music Indietronica Organic electronica
Mõnikord heidetakse ühele või teisele taiesele ette tipphetkede või ekstaasi jõudmise puudumist. Käesolev 3-looline taies on sellest patust igatahes puhas -- see ainult tippudest koosnebki. Õndsad hetked on kinni püütud ja pandud korduma. Iseendid kordama. Kohtuvad ja põimuvad stilistiliselt chillwave ning vaporwave. Üksteise peale kuhjatud vokaalkihid, mis hoiavad lõputult meeleolu -- kui seda lõputult korrata. Tõsi, vokaalharmooniaid lükkavad edasi rütmid ning lisavad õhku "pärishelid". Justkui mõnest eepilisest teosest on tipphetk ekstraheeritud; samas ka kontekstist välja rebitud ning seega uus elu antud. Kogemusele toetudes võib väita, et kestva ajalise faktori tõttu muutub algne taevas põrguks. Heledad pilved omandavad kiiskava varjundi ning hakkavad silmi ja kõrvu ahistama. Kõrvaussist kasvab madu, mis uuristab ja hakkab mürki pritsima. Seega kogemaks taevast ning nunnut kõrvaussikest tarbige seda mõõdutundlikuIt. Selle üllitise andis kord välja legendaarne singlitele ja EP-dele orienteerunud leibel Bad Panda.
1/19/2024
Sequentialwork – SequentialTrax Vol.2 (2023)
Bump Foot/Archive.org
Deep house Tech-house Funk house Club dance Electro-house
Tokyo'st pärit Kiyoshi Tomehara ehk Sequentialwork'i neljas EP legendaarse Jaapani netileibeli Bump Foot'i all on järg 2014. aastal ilmunud väljalaskele "SequentialTrax EP". Peaaegu dekaad möödus, ent (tänu sellele?) asja sai -- valisin käesoleva 4-loolise eelmise aasta parimate sekka. Mis siis eristab seda teost pealtnäha paljudest (võimalikest) sarnastest, mida ei valinud? Ennekõike pinge muusikas, mis on tekkinud masinliku ja funkiva vahel; teisalt minimalistliku ja täissulis atmosfäärilise kohtumine. Kolmandaks pisikesed efektid, mis kindlasse masinavärki on siin-seal pillutatud; mis tänu viimase püsivusele seda enam väljenduvad. Kuivõrd Nipponi netileibeli skeene on siseriiklikult ülipopulaarne, siis võib kindel olla, et käesolev teos leiab sealseI klubimaastikul väärilist tähelepanu.
Senza Valore – Attack/Decay E.P (2008)
Birdsong/Archive.org
Indie folk Electronic Indietronica Ambient pop Post-pop Singer-songwriter Indie pop Chillwave Art pop Dream pop
Kuivõrd 5-looline taies algab tänaval jooksvate laste kilgete ja otsustavusega hääles alustada päeva uue hooga, siis see lakooniline episood annab juhtlõnga ameeriklase Joseph Campbell'i muusikasse -- värskelt ja julgelt indi- ja folkmuusika põhja manu klotse ja kuubikuid ümber tõstma. Nagu on sedasi toiminud Zach Condon ja Sufjan Stevens, kellede mõju siin 17-minutilisel üllitisel võib tajuda. Omaaegsetest mõttekaaslastest ei saa jätta mainimata ka Nick Yulman'i ehk Bone Conductors'it ja Bryn Martin'it ehk Bryyn'i. Kaunikõlaliste keelpilliseadete juurest sama kaunikõlaliste sünteetiliste heliarengute juurde -- ilmneb nullindate lõpul õitsema puhkenud chillwave'i mõju sõltumatule muusikale. Väga meeldiv teos -- eriliste kõrvaussidena tooksin välja lood "Adored" ning "Pioneers" -- millised meloodiad, millised harmooniad! Olen seda papagoina pidevalt korranud, et osati tollal muusikat luua -- ja veel missugust!
1/17/2024
Rafael Cheuquelaf – Camino Interior (2022)
Pueblo Nuevo/Archive.org
Ambient pop Motorik Progressive electronic Art pop Krautrock Indietronica Chilltronica Electronic music
Tšiili muusiku pooletunnine üllitis oli ajendatud koroonasulust; sellal kui pandeemia algas, otsustas ta minna rändama Patagoonia kõrvalistele radadele, kohates seal mitte kedagi ning nähes jälgi hüljatud elust -- mahajäetud maju, sõdurite kaevikuid, okastraadiga piiratud alasid ning loomalautu. Eks ühelt poolt oli üksinduse otsimine haigusest hoidumise eelduseks, teisalt sai ta tuge surelikkusest tulenevatest ängidest ülesaamiseks (jõudis äratundmisele, et surmahetkel on inimesele omane kaduda samamoodi nagu eelpoolmainitud objektidele laiemal skaalal). Ta pildistas Patagoonia ebamaist loodust (kuulake ka Henrik Relve saadet Patagooniast), hiljem ülesvõtteid vaadates ja kõnnumaaI veedetud aega meenutades kasvas välja soov luua muusikateos. Siin see on -- ühelt poolt looduse majesteetlikkust täpselt väljendavad jõulised ämbientsed klahvpillipassaažid, mis kohati lendavad kõrgele horisondile; teisalt on asi komplekssem tänu peenele motoorsele rütmikale ja pulseerivatele bassidele. Kuulsamatest sugulushingedest on kuulda sarnasust nii Tangerine Dream'i kui Klaus Schulze'ga, nii Air'i kui Stereolab'iga, samuti käivad läbi Ash Ra Tempel ja Neu!. Sügavalt kõnetavad kuus taiest nii kontseptuaalselt kui muusikaliselt.
1/15/2024
Blasmodeus – El Mutilado EP (2023)
Skull Dungeon
Blackened death metal Live Crust punk Raw black metal
Kuigi äärmusmetalli žanritest kahtlemata on kõige meelierutavam (toores) mustmetall intensiivsuse, hoolimatuse ja hävitusliku jõuga -- et struktuur alatihti laguneb --, siis käesoleval 7-loolisel on ülekaalus surmametall ja koorikupunk -- tõsi, mõlemad on varbaid pidi toore metalli põrgupigis. Eks see taies ole ühtepidi veenev teatud hetkedel ning teisalt piisavalt karikatuurne -- no vaadake nende nelja mehhiklase artistinimesid (Tapja, Gängster, Surm, Sethi-kihvaline Vampiir). Või kuulake hästi dilentantlikult mängitud akustilisi introsid mõnes loos. Muusikas peabki sisalduma mingi annus elutervet huumorit -- siinkribajat ajas kogu see kupatus igatahes naerma. Lõbus ju! Vaevalt ka plaadiümbris kelleski õõva tekitab. Mingi analoogia grotesksuse tasandil tekkis ühe kunagise kursaõega, kes väidetavalt olla gooti -- tõesti "veendusin", kui nägin tal kaelapaelas tähti G-O-T-H-I-C. Või hiljuti nähtud Bauhaus'i laulja veatut Dracula ilmet 80ndate alguse ülesvõttel. Neetud Teibasseajaja nimel -- andke aga minna!
12/31/2023
Thuuooom – Neo EP (2023)
Textural Healing
Musique concrète Avant-garde Lobit Organic electronica Experimental electronica Experimentalism Abstract Field recording Electro-acoustic Ambient Post-psychedelic Minimalism
Soomlase Tuomo muusikat olen jälginud ja kajastanud selle algusaegadest -- nullindate lõpust -- saati. Kindlasti kuulub ta kümne kõige olulisema artisti sekka, kes on võrsunud netiplaadifirmade skeenest (sama võib väita Soome artistide tasandile laskununa). Selle eest on hoolitsenud ta ise, olles oma muusika väljutamiseks loonud Textural Healing-nimelise plaadifirma. Piltlikult öeldes on ta eksperimenteerinud metsa serval seistes, ühes käes elektroonilised vahendid ning teises puuoksad ja tühi pudel. Elik kasutanud pärispille kõrvuti suva vahenditega; tsivilisatsioonis looduga tõrjunud inimtekkelist. Nagu paganlik mitme käega jumalus. Eelmisest üllitisest oli möödunud kolm aastat -- nii suurt ajalist auku varasemalt teoste vahel ei olegi olnud --, et jätkata metsaelektroga (Tuomo väljamõeldud määratlus) -- mis käesoleval juhul tähendab kunstlike ja pärishelide põimumist peadpööritavates helikeeristes, tektoonilisi bassimüdinaid alusvööndis, äratuntavate ja abstraktsete helide paralleelset kulgemist eri fraktaalides. Kõrge ja madal kohtuvad -- kusjuures elektrooniliste efektide bitisagedus on keeratud madalaks ja roostekõlaliseks. Pean möönma, et viimatimainitud joon on läbiv pikimas 25-minutilises loos "Soidin", jättes albumile veidi...roostese pitseri. Seda on liiga palju, liiga kaua; liiga kapseldunud näikse kõik. Ka lõpulugu on tüütu -- nadi minimalism. Samas kolm esimest lugu on vanade (heade) päevade tasemel (parim neist on "Huuto").
12/30/2023
Ctephin – Cherubim Dance (2008)
Okkulth/Free Music Archive/Ton Doigt Dans Mon Cul
Ambient drone Post-industrial Avant-garde Dark ambient Experimentalism Drone Ambient techno Abstract Illbient Minimal techno Micronoise Sound art Industrial music Industrial techno Microtonal Post-psychedelic
Albumi esimest lugu kuulates tekib tahtmine pääseda valguse kätte -- helikoe rusutud industrialiseeritud-monotoonseks maandatud hallus manab esile meeleolud, mis valitsevad siis, kui sõidad vihmasel hommikul liinibussiga tööle, molu vastu akent nõjatatud, pilk ainiti eikusagil. Järjekordne nädal, lõputuna näiv päev, mida-kuradit-ma-teen-siin meeleseisund. Ootad valgusekiirt sellesse piimjasse uduseina -- kuigi valgusekiir ei ole ilmselt kohane sõna. Muutused tulevad, ent mitte kusagil mujal kui artisti tingitud kõledas helikuplis. Inglid tantsivad lummavalt, ent siiski mornilt ja raske jalaga. Minimalistlikud helikordused-rütmid annavad droonivale tumedusele suuna -- isegi tehnovaibi võib siin tajuda. Isegi kui helivoog omandab aeg-ajalt lummava vaaba, siis helindis on tajutav torkiv helirooste. Poolmüstilise Oklahoma pereansambli muusika sildab dünaamiliselt (vana kooli) industriaalmuusikat selle hilisemate järelmitega. "Sea Of Glass" on lugu, mis väärib eraldi esiletõstmist, kuivõrd psühhedeelse rütmilummana tõstab kuulaja teisele poole. Väga veenev -- praegusel hetkel võib seda käsitleda klassikana -- 15 aastat on see 9-looline kuulajat varitsenud. Pühitseme selle valitsemist.
12/17/2023
Ghobi – Amba (2022)
S P E T T R O rec/Bandcamp/Free Music Archive
Post-rock Avant-rock Experimental rock Art rock Ambient rock Twang Slowcore Post-classical
Udupasunad, šamaanitrummid, pikaks venitatud kidrarifid ja häälutused, moondunud kajad ja lõikavad raginad -- võib siis midagi taolist kohata Jenissei või Obi jõel? Kas see on sealne kohaliku värvinguga rokkmuusika? Kidrakaabel veetud otse tootemisambasse? Potentsiaalselt küll, ent reaalselt mitte -- lokatsioon on Apenniini poolsaar -- nii kolmik kui plaadifirma kannavad edasi Itaalia kuulsusrikka tumeämbiendi ja avangardmuusika oreooli. Peenekoeline tumemeelsus läbib albumi igat trummilööki ja kidraakordi -- justkui midagi nähtamatut varitseks selle heliseina taga. Tunded on maha surutud, tunded võivad ära anda; pigem jääda lakooniliseks väljenduses, tekitada lihtsaid kombinatsioone, andes asu kuulajale oma fantaasiate vallandamiseks. Kohati on see laiaekraani-postrokk, kohati vesterni-Amerikaana, kohati eelpoolmainitet pärismaalaste helivägi -- kes neid suudaks eristada? Ei olegi vajadust ja õigust, kuivõrd taies on meistrite oma.
12/15/2023
Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)
Enough
Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music
Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.
11/05/2023
Orgonon Sound Machine – Ashes (2023)
Soisloscerdos/Bandcamp/Archive.org
Neokrautrock/Cosmic synth/Alternative dance/Art rock/Avant-funk/Psychedelic/Kosmische Musik/Acid techno/Motorik
Kaasaegse muusika juures näikse häirivat elutus ja pealiskaudsus -- isegi kui vorm on uhke ja mõnikord ka põnev, ei jää see reeglina siinkõnelejat kummitama (eks igat helikandjat tuleb eraldi vaadata). Võrreldud on isegi kaasaegse popi keerukust jätsuga, ent see ei ole argument. Kuulaks siis pigem transgressiivset Stereolab'i, Broadcast'i, Seefeel'i ja Boards of Canada't, milles on ainest, sügavust ja stiili rohkem. Põnevam on pöörduda minevikku oma isade-emade ja isegi vanaisade-vanaemade manu, kes tegid mussi põnevalt ja hingestatult. Näiteks Kraftwerk, The Silver Apples, John Cage, Faust, Harmonia, Brian Eno, keda on mainitud Itaalia artisti mõjutajatena. Ega's ka Eliane Radigue, Delia Derbyshire, Neu!, Tangerine Dream ning Ash Ra Tempel ei ole külgi mööda maha jooksnud. See on tegelikult hämmastav, kui elav oli varane elektronmuusika. Käesolev on mööndustega kosmiline psühhedeelia Moog-süntesaatorite supis, viies inimesi helgesse tulevikku, mida tegelikkuses kunagi ei tule. Ilmselt seda mõistab ka autor, kuivõrd albumi pealkiri osutab lõpetatusele. Niivõrd palju on midagi uhmerdatud, et asi on ära kulunud või maha põlenud. Või püsib visalt lootus uuele koidikule. Siin seda lootust turgutatakse Teutooni kosmilisest muusikast pärit rütmide ja meloodiatega, muutes seda rohkem kaasaegseks (tantsu)muusikaks. Tegelikult on asi isegi sümpaatsem -- Orgonon'i muusikas on 80ndate lõpu ja 90ndate alguse analoogtümmi, mis on ühtaegu nii mahlakas, veits risune kui müstiline matakas. Tõsi, loos "The Un Popular 01" olevad orientaalsed mõjud ja kerge madalsageduslik vaib vihjavad Muslimgauze'i esteetikale -- sealt edasi osutuspunktile ja piirialale, mis on ühtaegu nii ühendav kui konfliktne. Lõpuloos kannab maagiline tume funk kuulaja veelgi meeldivamalt randa. Mõned asjad on igavesed ning on mõeldud kestma. Kaasahaarav ja meisterlik süntees.
10/29/2023
James Hoehl – Called Alien Transmission (2023)
Etched Traumas/Archive.org
Ambient/Electronic music/Ambient drone/Minimalism/Kosmische Musik/ Post-rock/Space ambient/Microtonal/ Shoegaze
Varasemast on käesolev autor esindatud päeva lugudega kolmel korral blogis -- olen markeerinud Hoehl'i muusikat küll droonmuusikana, küll ämbiendina (nii tava- kui tumevariandina), isegi New Age-virvenduste ja progressiivelektroonikana. Ka mikrotonaalsus on läbiv märge. Käesolev teos püüab tulnukate signaale avakosmosest, mis on ühtaegu nii kasin kui ülev protsessi ja tulemusena. Droonhelid kõlavad kohati (pool)sümfooniana, mis siiski näikse avaruumis kihutavat tohutul kiirusel tundmatusse; siiski pakkudes vaheldust emotiivset pinget kruttides ja maandades. Kohatine polüfoonia on rabav -- seda nii väheste muutuste, spetsiifilise vibratsiooni, inimhääl(utust)e kui tektooniliste efektide kasutamisega. Isegi helikriukse-läägamist on sisse kootud. Eraldi tooksin välja loo "Go Into Exile", mis kõlab sarnaselt mõne kosmilise postrokk-kombo või atmosfäärilise kingapõrnitsemispundiga. Tõepoolest -- kitarrid, trummid, tagurpidi raadavad heliefektid mõlemas helikanalis --, millest omakorda kasvab välja hõõguv bassine droon -- tekitavad uue sünteesina meeliülendavat hingeärritust. Kindlasti üks selle aasta lemmikalbumeid.
10/15/2023
Presque Papegaai -- Dusty Dawn (2023)
Higher Living/Bandcamp
Neokrautrock/Indietronica/Post-rock/Electronic/Art rock/Drone pop/Psychedelic/Avant-pop/Motorik/Avant-funk
Presque Papegaai 6-loolise pooletunnise albumi ühes loos rõhutatakse korduvalt, et "all is up to you". Praegu arutatakse laiemalt, et mis saab Iisraeli-Hamasi konfliktist -- et kellel on õigus? Kogu see inimlik moraal ei maksa tegelikkuses mitte midagi, kuna kõik taandub ausale looduslikule printsiibile -- tugevam võtab oma; ning tugevam on see, kes on nii isiklikus plaanis kui kogukonna-rahvana rohkem vaeva näinud-tööd teinud. Selle eelduseks omakorda on, et on põhimõtted ja usk, millele truuks jäämise nimel nähakse vaeva. Kellel tugevama printsiip meelest on läinud, vaadaku loodusfilme kiskjatest -- nad on osavad tänu miljonite aastate jooksul arendatud oskustele. See ei ole ainult instinkt, vaid ka tarkus ja kavalus. Laiem tarkus seisneb näiteks selles, et end kui tapamasinat tuleb ohjeldada -- ei saa ega tohi tappa lõbu pärast -- looduslikud eeldused nõuavad uut kõhutäit mõne aja pärast. Kui on vaja, siis tuleb teha koostööd. Arusaadav, et verbaalne pool on osa strateegiast ning omaette majandusharu, ent tugevad näevad seda läbi ja ei lase ennast segada. Ka muusikas on pinnale jäänud pigem need, kes oma asja on arendanud ja moevooludele kui sügavale faktorile trääsa näidanud. Kui rääkida kaasaegse indimuusika olulisematest artistidest, siis üheks on kindlasti Michael Rother'i-Klaus Dinger'i duo. Isegi väga konkreetse Neu! loo -- "Isi" -- võib välja tuua, millele kaasaegne elektroonilise kaldega postrokk ja indielektroonika toetuvad. Stereolab, Broadcast, The American Analog Set, The Dylan Group, The Mercury Program, Ladytron, Hood, Tortoise, Ruhr'i piirkonna uuslaine. Lisaksin veel ka Mouse On Mars'i ja Boards Of Canada. Ka käesolevas teoses kõneleb kõik eelpoolmainitu -- siin on täpselt väljamõõdetud motoorset funk'i, mis ühtaegu tekitab ja pühitseb kui eneseküllane üksus. Kitarrid, süntesaatorid ja trummid tekitavad eri kombinatsioone, erineva tugevusega gravitatsiooni ning pinnavirvendust. Energia ei lähe sellest helikerast kaduma, vaid formeerub ümber. Kõik see kandub üle kuulaja vaimsele ja füüsilisele tasandile vibreerima.
10/07/2023
Hometaping -- The Summer Wreath EP (2006)
Earth Monkey Productions
Indietronica/IDM/Folktronica /Plinkerpop/Art pop/Toytronica
Hometaping'u 4-looline pärineb aastast, kui Itaalia tuli viimati jalgpallis maailmameistriks; muusikas võimutses uusveiderfolk ning lo-fi artistid hakkasid kasutama hästivarustatud stuudiote võimalusi. Muidugi oli olemas meinstriimmuusika, ent nagu alati -- seal oli kõike ja mitte midagi. Ehk peaasjalikult alates David Bowie'st -- see on olnud varastamise ja lahjendamise kultuur. Käesolev taies illustreerib üht transgressiivset tahku indimuusikas, mille suurkujud otsapidi olid Stereolab, Mouse On Mars, Cornelius, Lali Puna, The High Llamas ja Broadcast; teisalt seesuguse muusika otsesem epitsenter oli koondunud Ruhri piirkonda ning Morr Music-nimelise plaadifirma ümber. Elektrooniline indimuusika, mis võtab elemente nii intelligentsest tantsumuusikast, prügistest ja roostes rütmidest, algoritmistatud folkmuusikast ning naiivpuutega elektroonilisest tunnetusest. Kena ajaperiood oli. Kahtlemata nõnda see oli.
9/21/2023
Vanity Puppet & Filmy Ghost -- Dead Vanity (2018)
Witch Spectra
Witch house/Avant-garde/Electronic music/Sound poetry/Drag house/Newbreed/Dark ambient/Experimentalism
Tšiili produtsendi Sábila Orbe ja Ühendriikide lauljatari Vanity Puppet'i 8-looline taies, mis ekspluateerib nõia-, okultismi- ning gootitemaatikat elektroonilises võtmes. Õigupoolest kogu plaadifirma Witch Spectra esteetilis-ideoloogiline alus on nimetatud teemadele üles ehitatud. Muusikaliselt on käesolev teos kahtlemata nullindate lõpu-kümnendate alguse haibist elik drag house/witch house-stiilist mõjutatud, pannes rõhku gootijoodeldamisele ja häälutamisele. Kui witch house-artistid omandasid produtseerimisnõkse jämedate bassiliinide ja kurjade tumesündifoonidega manupuleerimisel, siis käesoleval on pigem tajutav stiili DIY-lähenemine -- muusika on pealtnäha hõre ja passiivne. Kohustuslikud elemendid on küll esindatud, ent ühtne madalatele sagedustele toetuv rusikas on hajunud sõrmede piklikvarjudeks ja nukkide haloringideks. See ei ole negatiivne nending -- see on mänguväljaku rajamine huvitavale häälefantaasiale, mis luitunud pinnases võsub. Teisalt ilma kahtlusteta on taies mõjutatud seesugustest (eksperimentaal)häälutusgigantidest nagu Meredith Monk, Joan La Barbara ning Laurie Anderson.
9/19/2023
MoHok + Tokee -- Dark Sun (2023)
Mahorka/Bandcamp
IDM/Modern classical/Electronic/ Downtempo/Martial industrial/ Neoclassical
Selle albumi pealkiri võinuks vabalt olla ka "Nameless", kuna kõik seitse lugu on nimetatud seesinatselt. Arvestades albumi väga eriilmelisi käänakuid, tuleb nentida tumeda päikese muutuvat iseloomu. Ehkki helget külge on siin näha, toimuvad varieeruvused peaasjalikult tumedamas sfääris. Kaasaegse klassikaga teos algab, ent teisest loost alates hakkab muusika elektroonilisse võnkesse vajuma ja vimkasid sisse pilduma. Trikitamine on täheldatav just lugude vahelises võrdluses, kuivõrd lugude siseselt on tulemus suht vähevarieeruv ning kättesaadav. Ent seesmiselt varieeruv niivõrd, et ei muutu tüütuks. Neoklassika, sõjaindustriaalmuusika, helisev intelligentne tantsumuusika, kesktempos jooksutatud rütmid. Lemmiklooks on teine lugu, mille meeleheide elektroonilise pulseerimisena meenutab Godspeed You! Black Emperor'i tipphetke nimega "Sleep".
9/09/2023
Nihil Limit -- First EP (2004)
17 Sons//Jamendo//Bandcamp
Alternative dance/Hi-NRG/Electronic music/Electro/Electro-house/Minimal synth
Mida muud võikski oma esimese üllitise pealkirjaks panna kui mitte "esimene". Numbriline markeering on päris hüva, kuna nimelise üllitise puhul paneb mõtlema, et mitmes see või too artisti diskograafias üleüldse on. Prantsuse leibel 17 Sons oli viljakas plaadifirma, mis üllitas huvitavat muusikat nullindate keskpaigast kümnendate alguseni. Käesolev 21-minutiline on just seesugune, mis plärtsub eri stiilide piiridel, olemata tegelikult tõupuhas vaatamata ülalmainitud stiilidele -- seesugused asjad kipuvad piisavalt mängulised ja huvitavad olema, et kõrv kreeni vajuks ja jalg tatsuma hakkaks. Ühelt poolt minimalistlik -- et mitte öelda helilistelt eeldustelt kasin -- ning teisalt meeliliigutavalt kombineeriv. Rütm taob suht monotoonsel sagedusel, ent paralleelkanalis elavad vilgast elu elektrojurakad. Jörisevad, undavad, huugavad -- justkui elegantselt krampides tõmmeldes. Ning pannes ka kuulaja võnkuma. Minimalistlikust sündimuusikast väljakasvanud äge tantsukas.