Textural Healing
Musique concrète Avant-garde Lobit Organic electronica Experimental electronica Experimentalism Abstract Field recording Electro-acoustic Ambient Post-psychedelic Minimalism
Soomlase Tuomo muusikat olen jälginud ja kajastanud selle algusaegadest -- nullindate lõpust -- saati. Kindlasti kuulub ta kümne kõige olulisema artisti sekka, kes on võrsunud netiplaadifirmade skeenest (sama võib väita Soome artistide tasandile laskununa). Selle eest on hoolitsenud ta ise, olles oma muusika väljutamiseks loonud Textural Healing-nimelise plaadifirma. Piltlikult öeldes on ta eksperimenteerinud metsa serval seistes, ühes käes elektroonilised vahendid ning teises puuoksad ja tühi pudel. Elik kasutanud pärispille kõrvuti suva vahenditega; tsivilisatsioonis looduga tõrjunud inimtekkelist. Nagu paganlik mitme käega jumalus. Eelmisest üllitisest oli möödunud kolm aastat -- nii suurt ajalist auku varasemalt teoste vahel ei olegi olnud --, et jätkata metsaelektroga (Tuomo väljamõeldud määratlus) -- mis käesoleval juhul tähendab kunstlike ja pärishelide põimumist peadpööritavates helikeeristes, tektoonilisi bassimüdinaid alusvööndis, äratuntavate ja abstraktsete helide paralleelset kulgemist eri fraktaalides. Kõrge ja madal kohtuvad -- kusjuures elektrooniliste efektide bitisagedus on keeratud madalaks ja roostekõlaliseks. Pean möönma, et viimatimainitud joon on läbiv pikimas 25-minutilises loos "Soidin", jättes albumile veidi...roostese pitseri. Seda on liiga palju, liiga kaua; liiga kapseldunud näikse kõik. Ka lõpulugu on tüütu -- nadi minimalism. Samas kolm esimest lugu on vanade (heade) päevade tasemel (parim neist on "Huuto").
