The Hirundu – Syrups (2023)

Pitch And Putt

Doom rock Avant-garde Reductionism Psycho-acoustic Experimentalism Drone Abstract Improvised music Microsound

Mulle sitaks meeldib, et Johnny Crewdson vanuigi heliliselt radikaliseerub; olles viljakas ja aldis kõiksugu helieksperimentidele. Ei saa öelda, et kõiksugu hullusele, kuivõrd pöörasuse väljund eeldab planeerimist ja tahtekindlust. Võiks ju olla eeskujuks miljonitele veel enne, kui Vikatimees oma instrumendist viisi lahti ihub. Inglane alustas 80ndate lõpus koos kamraadidega muusika tegemist pärast seda, kui oli näinud telekast Happy Mondays'i esinemist (ilmselt nad ei olnud ainsad inspiratsioonihoost tabatud). Kohati ülinakkav madalaresolutsiooniline psühhedeelia ja indirokk arenesid üha keerukamaks ja määratlustele allumatumaks. Hiljem hakkas ta The Hirundu't vedama ainuisikuliselt. Vahepeal oli ka tegev ansamblis Golf Harris. Arvan, et AD 2023 on ta üllitanud vähemalt tosin albumit. "Syrups" on viimane -- see on küll kitarridega (ainult basskidradega?) tehtud, kuid see ei ole rokkmuusika. Vahetult peale jõule üllitatud, et kuulajail liigkilogrammid maha raputada. Album kõlab Sunn O))) trotsliku kaksikvennana, kellele ei ole kunagi miski liiga madal ega piisavalt võimendatud. Heidab vennale ette, et viimast kuulavad kõiksugu hipsterid ja muiduahvid. Kui ma väidaksin, et Johnny teeb doom'i, siis ma räägiksin osaliselt tõtt; kas see muusika on aleatooriline või determineeritud -- no ei saa aru! Lihtne vabandus oleks -- ilmselt siis mõlemat! See heli on küll ühelt poolt abstraktne, ent teisalt selle füüsiline ja hingestatud taak ei jäta midagi ripakile. Kui näiteks aborigeen hakkab puhuma didgeridood, siis paneb ta sellesse oma füüsise taha ja hinge sisse. Käesoleva viieloolise puhul on vaimu- ja hingeenergia šamanistlikku tootemi elektrivooluks konverteeritud.