Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga 2023. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2023. Kuva kõik postitused

3/17/2024

Bam Bam's Boogie – Son Of A Black Panther (2023)




Human Tree

Funk Electronic Soul Funk rock Synth-rock Psychedelic Rap Hip-hop Drum and bass Disco Dance rock Raggamuffin AOR Lovers rock

Seda 10-loolist plaati tutvustav infoleht on pretensioonikas – Musta Pantri poeg jätkab isa üritust, seda muusika kaudu. Plaadiümbrisel on ülespoole sirutatud rusikas, täis trotsi ja võitlustahet. Tõepoolest, kõik musta muusika loomise kuubikud on siin kenasti esindatud, ning ka ontlikeks kujunditeks vormitud. Kõik klassikalised stiilid on siin esindatud – funk, soul, rock; lisaks uuemad žanrid nagu hip-hop, trip-hop, drum and bass, raggamuffin, lovers rock. Funkadelic, Parliament, Prince, Goldie, Tricky, Massive Attack, Chic, Sly & The Family Stone ning ka A.R. Kane kostuvad siit. Teisalt seesuguse kontseptsiooniga albumilt eeldaks natuke rohkem radikaalsust ja sügavamale kaevumist. Need 51 minutit kõlavad mõnes mõttes kena dokumentaalalbumina, sisaldades fakte ja kombinatsioone, mis niikuinii on üldteada. Klotsid on ees, ent ees on ka instruktsioonid, kuidas genereerida niiöelda head maitset. Luua uuesti sama tegumoega muusikat, mis niikuinii on kogu aeg siin ja praegu. Teisalt konteksti kõrvale jättes on tegu igati korraliku taiesega – hästi produtseeritud, rütmidesse on dünaamika hästi sisse istutatud; kidrad kõlavad täissulis ja veenvalt. Seetõttu kokkuvõtvalt annan teosele plusspunkti – korralik töö juures kuulamise album – piisavalt keskel, informatiivne ja hoogne.

3/14/2024

Keith Helt – Divide The Sky (2023)




pan y rosas discos/ Bandcamp

Experimental rock Avant-rock Indie rock Alternative rock Psychedelic Art rock No Wave

Keith Helt on eksperimentaalleibeli/võrguplaadifirma pan y rosas discos asutaja ning juht, kes samas on ka ise muusik – andnud välja eriilmelist muusikat nii oma pärisnime kui aliaste all. Tema käesolev 7-looline on huvitav segu huvitavate bändide elementidest – Sonic Youth'i nurgelisest keerukast kidrakäsitlusest, The Fall'i sardoonilistest põlglikkust väljendavatest sündihelidest, aga ka kodulinna Chicago vabalt lainetavast impro- ja postrokk-skeenest; näituseks John McEntire'i kõrvalpundi Sea And The Cake'i voolav meeleolurokk. Ega siis kaugele jää ka Stereolab ning Electrelane. 80ndate alguse Sonic Youth kasutas ka süntesaatoreid, tõsi, vähesel määral. Sonic Youth oli hea bänd, ent neile kahtlemata oli oluline ka poosetamine. Teisalt poosidest popmuusikas ei pääse üle ega ümber – küsimus taandub sellele, et mida Keith Helt tahab öelda? Kuidas ta midagi tahab väljendada? Teisalt jälle – vastus neile küsimustele on vähetähtis, sest põranda all hoolitakse vähe, mida kriitikud suvatsevad arvata. Keith Helt'i eesmärk on jõuda transsi, ning lasta teistel sellest osa saada – tema tegutsemisviis on kordus, kordus, muutus, kordus, muutus. Põrandaalune horisont on hoopis teistsugune kui Taylor Swift'i oma. Sealsed tungid on ehtsad ja teravad – vähemalt esialgu. Kui seal ongi manipulatsiooni, siis selle algpõhjused ja väljundid on kindlasti erinevad miljoneid müüvast artistist. Tõele au andes – Taylor Swift'i seni suurim popakt oleks, kui ta tõmbaks Keith Helt'i nimega särgi endale selga. Või siis The Hirundu, Origami Repetika või Hanetration'i oma. Nagu omal ajal Kurt Cobain riietus Daniel Johnston'i nimega kaltsu.

3/13/2024

Remora – Built To Destroy (2023)



Silber

Post-metal Drone rock Ambient rock Noise rock Experimental rock Funeral doom Avant-rock Minimalism

Käesolev kätkeb kahte lugu; samas nende lugude pikkust arvesse võttes tuleb Silber Records'i all välja antud albumit möönda omaette universumina. Esimene neist –nimilugu – on suht lühike (ligi 7 minutit); ent teine ("Not Create") on suisa 53 minutit pikk. Justkui planeet Maa ja kaaslase Kuu arvuline suhe suuruses – ometi viimane omab märkimisväärset mõju esimesele. Käesoleva albumi kontekstis äkki niimoodi, et nimilugu annab kätte juhtlõnga selle tunnise heliretke mõistmiseks. Ehk isegi vastuoksa arutlema ajendades. Aga alustaksin lõviosast – "Not Create" on täpne kirjeldus, kuigi jah, tuleb möönda, et ehitab küll päeva lõpuks. Konkreetsemalt on see kummardus minimalismile ja funeral doom'ile – lihtsalt asi näikse olevat "valesti" produtseeritud. Kaeblik vokaal vaevutajutavalt kuhugi istutatud. See on siuke riukalik kompositsioon, mis tugevalt lainetab, ent ei löö laineid üle pea. Jäetud tühikäigule nagu hiljuti Indoneesia lennuliinidel jäid piloodid raudlinnus veerandtunniks magama, 153 reisijat pardal. Sellest lainetusest immitseb ürgkurbust, mida võimendab delikaatne helimassiiv taamal – kõmiseb, neelates pooltoone ja ahmides pooltoone. Kõike seda aegluubis kui mereelukas kummitusena liueldes ning ammuli sui planktonit filtreerides. Teisalt meenub maestro Valter Ojakääru legendaarsest raamatust kirjeldus Velvet Underground'ist – /...kusjuures elektriliselt võimendatud vioola kriiskamine võistles kitarriga, bass aga meenutas maanduvat reaktiivlennukit/. Hoolimata eelpoolmainitud aegluubitsemisest valitseb lugu hüperhelikiirusel edasiliikumine – vastandlikud impulsid, mis ilmselt väljenduvad mitmeti peene fraktaalsuse tõttu. Üksnes viimased minutid kõlavad hoo maha pidurdamisena – saavutatud inertsi meeleheitliku alla surumisena. Vaatamata tohutule ajakulule ei kõla lugu raiskamisena. Nimilugu põhineb pahaendelisel kidradroonil, mis kaikudes resoneerub kaugustest kostuva inimhäälega – mis ei ole mitte dialoog, vaid eri maailmade esitlemine minimalistlikus jõudemonstratsioonis. Kokkuvõtvalt näidatakse seda potentsiaali, mis peitub rokkmuusikas kui see allutada minimalismi dogmadele. Kui kõverpeeglis peene (meta)metallmuusika nautimine, kuigi vormiliselt on tegu pigem droon- ja ämbientrokiga. Nagu kummituslikku laadi minimalismiga sageli juhtub, hakkab "päris" fiktiivsega segunema. Järgmise kuulamisega lisanduvad juba uued toonid ja uued kajad-vilinad. Viliseb ka siis, kui "päris" heli on juba välja lülitatud. Entroopialävi on kildudeks purustatud.

3/09/2024

The Maravines – Orange (2023)



Mint 400

Americana Indie folk Alt-folk Indie rock Psychedelic Folk indie Slowcore Sadcore Cover

Igati korralik albumite album New Jersey'st pärit pundilt, kes on üllitanud üle saja ühiku muusikat (sic!). Ma nimetasin käesolevat albumite albumiks seepärast, et see hõlmab nii uusi lugusid kui ka uustöötlusi neljalt varasemalt üllitiselt. Žanriline diapasoon on lai, kui kuulata terava kõrvaga; ent külgetõmbepunkt geograafiliselt nihkub väljapoole metropoli -- rohkem USA keskmaale ja lõunasse, kus tegutsevad kauboid, asuvad rantšod ning laiuvad rohumaad. Kohustuslikult on kuulda bandžot ja akustiliste kidrade plõnnimist, ent ärme unustame, et tegu on ikkagi linnavurledega -- elekter ja elektroonika lisanduvad katlasse, andes kupatusele tugeva psühhedeelse ning dünaamilise varjundi. Käesolev hõlmab loomingut aastatest 2015-2021, mille keskmeks on peenekoeline ja uudishimulik Amerikaana. Amerikaana-stiiliga on sama lugu kui postrokiga -- see on mänguline ja painduv žanrimääratlus, mis venib ja kaardub. Kui mõelda seesugustele USA puntidele nagu Wilco'le, Calexico'le, Iron & Wine'ile, Lambchop'ile ning Ataque Escampe'le Hispaaniast, siis ka käesoleva puhul on selge, et Appalatši-juurtemuusika manu kinni ei jääda. Folkmuusika tähendab pelka koolmekohta, millest üle hüpates tõeline piiride lõhkumine alles hakkab pihta. Mängitakse oskuslikult vokaalharmooniatega; kasutatakse osavalt kitarre ja (kosmilisi) sünte, et avardada ruumi nii endas kui laiendada enda ümber. Selliseks näiteks on lemmiklugu "Avon-by-the Sea". Siin on kompositsioone (nt hingekriipiv "Fears", aga ka just eelpoolmainitet lugu), milles bänd elegantselt sildub teise USA-keskse stiili -- slowcore'i kaldale. Galaxie 500, Low, Red House Painters'i kui Ühendriikide indieliidi suunas maani kummardus. Kuivõrd The Maravines'i diskograafiasse kuulub "Nevermind"-nimeline album; mitte niisama, vaid algusest lõpuni vastavate Nirvana-lugude tõlgitsusversioonidega, siis ka üks suurepärane variant (loost "On A Plain") on siin esindatud (hää kuulata, kuis Seattle'i legend kõlanuks klahvkadega küllastatult). Kui see oleks omaette album, siis olnuks see eelmise aasta parimate nimekirjas. Plaadiümbris on samuti viimase peal!

3/08/2024

JDisk – Corrupted Files of Myself (2023)



Bandcamp

Flashcore Breakcore Electronic music Ambient Drill and bass Glitchtronica Deep house Digital hardcore Jungle Digitalgaze

Parafraseerides kõigi aegade parimat laulusõnade kirjutajat -- kuidas saab nii noor mõelda nii (enese)kriitilisi mõtteid. Tõepoolest, 20-aastane argentiinlane on jõudnud nii mõnegi inemise kuulmekäiku oma üllitistega, olles nostalgiline, eufooriline, intensiivne ning impulsiivne. Olles allutatud välistele signaalidele, sünteesides end kriitiliselt selle koorma all. Tagasi 11-loolise üllitise pealkirja manu -- mis asi õieti on rikutus digitaalses helikeeles? Digitaalses kultuuris? Digitaalsel ajastul? Lähtudes JDisk'i varasemast ja hilisemast loomingust ning digitaalse asja ühe ja nulli vahel pendeldamisena tulebki pealkirja mõista iroonilise tõdemusena -- rikutus on süsteemi osa. Biite kiirendatakse ja aeglustatakse, nurgelisus heidetakse ühte meloodiate ja hõllanduslike harmooniatega (kuigi neid tuleb harvem ette. Või kas ikka tuleb?). On mis on, ent nullidel ja ühtedel kogusummana on suurem väärtus kui üksikpulkadena -- teguviis, mida juhib meistri Florencio Varela käsi, kingib asjale jume ja temperamendi. Näiteks "Ventana" -- see on ju digiajastu sümfoonia, see on digiajastu Wagner (mitte Kurt, vaid Richard). Või sellele vahetult järgnev "Crash" -- algab deep house'ina, ent käändub sõgedasse jungle'i labürinti. "]]]]]" on vaimukas kingapõrnitsemise ja inditroonika paroodia. Ühe lausega -- see on terviklik, lakooniline, ent sellele vaatamata emotsioone kuumutav taies. Kuradi täiuslik egolaks.

3/03/2024

Luxurious Dagger – Glue Factory (2023)




Argali/Archive.org/Bandcamp

Plunderphonics Sound collage Mash-up Electronic Experimentalism Avant-garde Sampledelic Freeformfreakout

Üldiselt plunderphonic-albumitega kohanemine võtab arusaadavatel põhjustel aega -- esiteks on tegu eelmiste kontekstide lõhkumise ja uute tähendusväljade loomisega. Kogu see kohanemine uue konteksti mõtte ja tõeväärtusega võib kuulajal aega võtta. Eks see on muusikaliselt etendatud juhtum, mille poliitika on kaaperdada ja nihestada, sageli juhtida tähelepanu elu kitsaskohtadele. Tõsi on, et seesugune üllitis ei muutu kunagi n-ö pärisalbumiks, jäädes pigem sensatsiooniks ja kurioosumiks. Ei saa öelda, et siin 6-loolisel häid momente poleks -- nt lugu nimega "Barbara", mis illustreerib südantlõhestava loo ühe noore neiu elust pisarate, etteheidete ja lootusetust süstivate fraasidega. Koduvägivalla ilmekas helind, kas pole mitte nii. "Bye Cycle" on nutikas faasinihkele ehitatud lugu ühe Briti glämmdinosauruse hitist, milles kinnisideeline kleepumine ühte fraasi väljub kiiskavalt kontrolli alt. Kas sellist Queen'i me tahtsimegi?

Fog – Thirty Three, Recurring (2023)



Bandcamp

Improvised music Free jazz Avant-garde Experimentalism Electro-acoustic Psychedelic

Seda artisti palun mitte segi ajada kord kummastavat elektroeksperimentaalfolki teinud USA artistiga kusagil nullindate algul Ninja Tune'i all. Käesolev 10-looline võiks olla liigitatav nii vabajätsu kui elektroakustilise improvisatoorse muusikana, kuid ei ole puhtalt ei üht ega teist. Kriipiv ja kolisev, äraviiv ja nohisev; kohati mõistetav, kohati liiga elevandiluutorni end vangistav/õlgu kehitama panev. Monokroomne vabajätsu/elektroakustika-album, mida aeg-ajalt on vürtsitatud spoken word-lõikude, kellamängu, koera lõrina ja sümfooniliste viirgudega. Liiga palju on oma keradel haudumist, ühelt küljelt teisele kaarutamist ning parketi peegelpinnalt eneseimetlemist. Asi paraneb siis, kui jätsulõigud omandavad psühhedeelse innu ja konkreetse hoo -- kui Sun Ra kosmiline vaim hakkab trajektoore mõjutama. Siis on asi vägagi nauditav. Kokkuvõtvalt tsipa üle keskmise.

2/18/2024

Kukan Effect -- Fluctuate (2023)



Bandcamp

Folktronica Ambient Reductionism Post-classical Electronic Shoegaze Musique concrète Acousmatic music Minimalism

Jaapani ühemeheprojekti 8-looline taies on üks säherdune, milles näikse olevat palju elemente, ning mille kokku võtmine ei olegi nii kerge ja üheselt mõistetav. Olulisem on selles muusikas peituv sisemine põlemine ja pinge, mis sõna otseses mõttes hõõgub ning mingil hetkel lööb lõõmama. Saab hapnikku juurde ning hakkab leegitsema, ning seejärel taas osaliselt kustub, et hakata taas tasapisi jõudu koguma. Võib võrrelda ka tõusu ja mõõna näitena, mis kohati justkui pärineks rooste läinud planeedilt, mis tahaks õlitamist. Teisalt saab kuulaja osa naturaalse ja töödeldu käändumisest väljapoole ja üksteisest eraldi (kunstiteoses jäävad nad ometi loomuldasa kokku). See on alandlik hümn inimlikkusele ja teisalt austusavaldus inimesi teenivatele masinatele. Me ei mõtle ju sageli, kui oluline roll on masinatel ühe või teise kunstiteose valmimisel. Kas mitte seda albumit läbiv ulg justnimelt ei osuta tunnustusest ilmajätmisele? Kukan Effect'i taies on nn taandatud muusika, mis surub alla nii kingapõrnitsemise pöörase temperamendi kui annab folgile ja uusklassikale salakanali uut moodi välja immitseda. Sõna otseses mõttes.

2/17/2024

Interpretace -- Piss Off (2023)




Noise Margin

Industrial Avant-garde Experimentalism Post-psychedelic

Legendaarse Tšehhi industriaalneliku kolme loo vältel paisatakse kuulaja meeltesse tavatuid pulseerimisi, happelisi analoogsüntesaatori lainetusi nii üleval pool kui allpool tasapinda. Ilmselt osad saundid on saavutatud lindimanipulatsiooniga, mis ikka on kuulunud rühmituse praktikasse. Pidev sünteetiline mulin ja kobrutav vada on siin ülal, mis ei lase subjektil kuidagigi settida. Justkui ümberpööratud põrgulik tantsupidu, mis ajab keha tõmblema sellal kui aju on juba surnud. Helind ühelt poolt on pidevas liikumises-muutumises, mis hetketi kehastub iseenda pahaendelisuses kurjakuulutavaks tulevikuennustajaks. Või siis ongi see lihtsalt kurjade kavatsustega inimeste psühhedeelia, mille grotesksust ja liialdust on siin meisterlikult visualiseeritud. Seda sorti söakas psühhedeelne muusika elik kergemat sorti industriaalmuusikute veiderdav ettevõtmine, mis ühtaegu on nii lõbus kui intellektuaalselt väljakutsuv. Raevukas grimass naeratava näo varjus, mille motoks on Nietzsche öeldu, et mis iganes tõlgendus valitseb kunati, on see jõu mitte tõe hoob.

2/16/2024

KobrA -- Madvillainy X Madscience Remix (2023)


 

Jamendo

Hip-hop Sampledelic Rap Remix

Raske on näppu täpselt peale panna, et mis teeb ühest hip-hop-albumist nauditava albumi. Näiteks kuulasin hiljuti Wu Tang Clan'i esikalbumit, ent üldisest kiidukoorist hoolimata jäi see minu universumis kuhugi ripakile. Midagi oli kas liiga palju või hoopis vähe -- või siis vales vahekorras. Ilmselt nagu üleüldiselt muusika puhul on oluline voolavus -- voolavus nii helis kui meeleolus. Saavutada mõlemat üheaegselt ei ole vist kuigi kerge ülesanne. Voolavus meeleolus eeldab kergust ja õhulisust -- rämeräpparite kiuste. Tegelikult viimatimainitud omadus on just kontrasti loov eeldus ja mängu osa. 10-looline taies krutib korralikult rämeda ent mängulise vokaali, õhuliste ent huvitavate sämplite ning sugereerivate rütmide õiges kihistuses ja järjestuses. Enamik koostisosi on õigesti doseeritud ja kokku segatud. Ka ei ole taies liiga pikk, et hakkaks iseennast kordama ning kuulajat tüütama. Kusjuures autor ise ei olnud rahul originaaliga, mistõttu ta tegi selle ümber MF DOOM'i sünnipäeval, mälestades niiviisi tema arust läbi aegade suurimat räpi kurikaela. Kiidame igati heaks.

2/07/2024

Ataque Escampe – Cabalgata (2023)




Bandcamp

Synth-rock Funk rock Dance rock Indie rock Alternative dance New Wave Psychedelic Pop rock Disco rock Art rock

Nagu näha ülal välja toodud žanrimääratluste rohkusest, siis Portugali piiri äärsest Galiitsia (Hispaania) piirkonnast pärit ansambel on kaugenenud algsest indifolgi/folkpopi pärandist. Kuigi jah, käesolev 10-looline taies on liikumine popi keskplatsi poole võrreldes eksperimentaal(popi) albumiga "A Alma". Teisalt kostub ka siit aeg-ajalt läbi põgusaid pöördeid katsetuslikku valdkonda -- meeliülendavat ruumilist müra, kriuksuvat elektroonikat, filtritesse-kanalitesse summutatud vokaale ja helisid. "Cabalgata" tugevuseks kahtlemata on tugev laulukirjutamisoskus. Meloodiad, mis kutsuvad taasesitamisele; harmooniad, milledes on nii jõudu kui lendlevust, nii raskust kui teisele poole langemist. Tohutut helide, stiilide ja emotsioonide vaheldust ja virvarri, mis suisa kutsub tagasi saamaks aru selle popdžungli loogikast. On ka sutikene popiga loomuldasa kaasas käivat pompöösset banaalsust, ent maitsete ja emotsioonide intrigeerivus kahtlemata on korraliku popalbumi eelduseks. Ühes loos võivad kohtuda nii Italo disco sünteetiline lopsakus kui eelpoolmainitud katsed ruumiga. Iga lugu siin on suurem või väiksem galaktika, mida saaks pikalt kirjeldada. See eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid kinnitab hüpoteesi, et (pop)eksperimentaatorid on võimelised kirjutama parimaid popalbumeid.

1/28/2024

Jukka-Pekka Kervinen – Asymmetric Modes (2023)




Pan y rosas discos/Bandcamp

Experimental rock Electro-acoustic Improvised music Avant-garde Experimentalism Avant-rock Improvised noise Musique concrète Math-rock

Soome teeneka eksperimentaatori Jukka-Pekka Kervise 5-loolise taiese pealkiri peaks kätte andma juhtlõnga albumi mõistmiseks, või ajab arusaamise veelgi segasemaks. Saab nentida, et paralleelliinid on igas loos, mis liiguvad iseenda loogikat järgides oma trajektoore pidi -- kuigi põhiliini moodustab siiski kitarril improviseerimine, mis magnetina tõmbab ligi kõiksugu elektroonilist rämpsu; mis justkui elektronkihti(de)na tiirlevad aatomi ümber. Teisisõnu, protsess on kontrollitud ja kindlalt suunatud. Ning pealkirjas püstitatud hüpotees on seetõttu kahtlane. Suht sirge ja sümmeetriline tundub esialgu see kõik. Avardavat ruumi mainitet hõõruv-kraapivasse helindisse lisavad konkreethelid, mis samas on vaat et liigagi kasutatud element. Küsimus on selles, et kas seda lisaruumi on ilmtingimata tarvis või on hoopis tarvis helindit veelgi tihendada. Käesolevat albumit võiks kidramängu silmas pidades pidada pöörase bluusibrassi Lucas Pastina kergteoseks, kui seda elektroonilist segmenti siin ei tiirleks-pöörleks. Või siis kuuleme siin pöörasest bluusist tingitud pohmeluse leevendamist nurgelise math-rock'i abil. Et siis päeva lõpuks peab ikkagi nentima, et kulg tõepoolest on asümmeetriline. Jäägu need teost läbivad arusaamatused-vastuolud lõplikuks arusaamiseks.

1/25/2024

Kol McEntrye – Weakened Addition (2023)




Chicken Shack

Electronic Synth-punk Lo-fi DIY Psychedelic Minimal synth Krautrock

Käesolevat artisti võib pidada siiski õnnistuseks -- psühhedeelne lo-fi, mida siiski tuleb määratleda laias kontekstis. Karune kidrakäsitlus vaheldub abrasiivse elektroonika ja hapnikku süstivate (vokaal)sämplitega. Ei häbeneta kasutada kõige primitiivsemaid sündirütme ja rütmimasinaid; teisalt tekib paralleel La Düsseldorf'i ja 80ndate Neu! albumiga ("IV"). Kui Neu! mängis Saksa hümnist ülendava versiooni nii õiget- kui tagurpidi, siis ka Kol pakub hümnist -- USA omast -- eufoorilise lõigu. Kuidagi väga kausaalne paralleel! Lisaks veel väga meeldiv moment, mis ikka aeg-ajalt DIY-meeste-naiste esituses esile kerkib -- Casio Tonebank-süntekate kasutamine (antud juhul psühhedeelne Computer Sound-nimeline helind). MES'i kohta ütles lemmikblogija Johnny Zchivago, et MES võis paarkümmend aastat jutti purjus olla ning ajada ajakirjanikele mitte kõige adekvaatsemat juttu, ent see ei muuda tõika, et tegu oli DIY-hertsogiga Ühendkuningriigis. Täna on paras hetk seda meenutada -- eile kuus aastat tagasi sai MES'ist heli. The Fall ei tunnistanud žanrilisi piiranguid, mistõttu ongi (suhtumise) mõju käesolevale 10-loolisele üllitisele ning ehk veelgi otsesem mõju mõnele teisele artistile Chicken Shack-nimelise (kodu)leibeli all. Plaadifirma muideks avastasin eelpoolmainitet Johnny blogis.

1/19/2024

Sequentialwork – SequentialTrax Vol.2 (2023)




Bump Foot/Archive.org

Deep house Tech-house Funk house Club dance Electro-house

Tokyo'st pärit Kiyoshi Tomehara ehk Sequentialwork'i neljas EP legendaarse Jaapani netileibeli Bump Foot'i all on järg 2014. aastal ilmunud väljalaskele "SequentialTrax EP". Peaaegu dekaad möödus, ent (tänu sellele?) asja sai -- valisin käesoleva 4-loolise eelmise aasta parimate sekka. Mis siis eristab seda teost pealtnäha paljudest (võimalikest) sarnastest, mida ei valinud? Ennekõike pinge muusikas, mis on tekkinud masinliku ja funkiva vahel; teisalt minimalistliku ja täissulis atmosfäärilise kohtumine. Kolmandaks pisikesed efektid, mis kindlasse masinavärki on siin-seal pillutatud; mis tänu viimase püsivusele seda enam väljenduvad. Kuivõrd Nipponi netileibeli skeene on siseriiklikult ülipopulaarne, siis võib kindel olla, et käesolev teos leiab sealseI klubimaastikul väärilist tähelepanu.

1/18/2024

Michael Trommer – Spectral Sound System (2023)




No Type/Panospria

Ambient Musique concrète Sound art Space music Experimentalism Electronic music Field recording Avant-garde Organic electronica Ambient drone Conceptual

Inglise keeli "spectral" osutab nii lainepikkusele kui kummitustega seonduvale. Järelikult lainepikkustel võib kohata lahkunute hingi; vaevalt keegi seda soovib -- seega ettevaatust raadio lainepikkustega mängimisel! Mainitet kahemõttelisust püüab konstrueerida 36-minuti pikkuses kompositsioonis torontolane Michael Trommer. Ja mitte ainult! Kogenud kanadalane on kasutanud välisalvestusi psühhogeograafiliste taieste genereerimiseks. Sujuvalt kulgev -- alatihti kiirendatud -- sugereeriv ämbient (kohati kosmilisi parameetreid omandades) seguneb nii ebamääraste inimhäälte kui näiteks kusagil tümpsuva popmuusikaga (loo alguses ning hiljem katkendlikumalt). Järelikult ka autoriõiguste alusreeglitele esitatakse väljakutse (kas siis rikutakse õigusi, kui salvestatakse tänavahääli ning juhuslikult jääb peale möödasõitvast autost või kaasaskantavast kõllist kostuv tümm?). Eks see teos ole linnaruumi mälu talletamise ning tahtlikult moonutamise katse -- püüdes simuleerida seda, mida tavakodanik teistmoodi ja tahtmatult -- pealiskaudset tähelepanu osutades -- niikuinii teeb.

1/16/2024

Bendle – Mossy Pond (2023)




Bandcamp

Modern classical Ambient pop New Age Art music Minimalism Dream pop

Kuulates 5-loolist albumit ning silmitsedes selle pealkirja lähevad vägisi mõtted David Bowie loo "Moss Garden" manu. Jäädes Kiitsaka Valge Krahvi sellesse perioodi, mis isiklikult on enim talutav -- ning mainitet kompositsioon eriti. Siinkirjutajal oli algul Bendle'i üllitisega probleeme, kuna tundus liialt gravitatsiooni hülgav, läbipaistev kui meduus ja eksklusiivselt klaaspärlimänguline -- justkui ei saaks sellest kuidagi kinni haarata. Tõsi, nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tegu ongi pärliga, mis on mänguline ning milles erinevad tahud algosakestena peegeldavad tervikut. Selle immanentne impulss kasvab nii loomuldasa tervikuks välja, et on raske sellele mõistmist rakendada. Artist on maininud, et käesolevad lood justkui ise mängisid ennast -- tekkisid iseenesest tema tagasihoidlikul kaasabil; osutades siiski isiklikule tagasisidestusele minimalismi, elektroonilisse muusikasse, krempli peal trummeldamisse, lasteklaveri peal klimberdamisse. Kes kontrollib minevikku, see suunab olevikku -- nii loomuldasa sulnis ja mahe on see kõik. Naljatamisi võib albumit kategoriseerida maailmamuusikana, kuna siin on sellele rohkem või vähem implitsiitseid osutusi. Samamoodi osutatakse ka kingapõrnitsemisele ja unenäopopile. Näiteks lugu "Tiny Feet, Surface Tension" meenutab Tartu indi-ime Bizarre'i imetabast lugu "Ebeanol". Imetabane imab endasse -- kuulaja vaid avanegu!

John Lithium / Oonark Klaes / {AN} EeL – Liquid Sketches (2023)




z0

Dark ambient Shoegazing Electronic Avant-garde Improvised music Drone Micronoise Sound poetry Post-classical Musique concrète Experimentalism

Ameeriklase, kanadalase ja belglase koostööprojekt Brasiilia plaadifirma z0 kaitsva tiiva all on mõjus tulem. Kõik kolm artisti on eriilmelised oma isiklikus loomingus, samas neid ühendab pühendumus loomaks katsetuslikku muusikat. Kõik kuus lugu -- nagu pealkirigi osutab -- on pühendatud vedelikule. Täpsemalt konkreetsetele vedelikele (õli, õienektar, vesi, elavhõbe, piim, veri). Viskoossed kompositsioonid, milles on nii kramplikku tumeämbienti -- mis alatihti käändub kingapõrnitsuslikuks vaateks (Kevin Shields on indimuusika Hegel -- olles MBV loomingusse kätkenud järgmisi ajastuid kujundavaid võimalikkusi, mis on tõstnud indivaimu tulevasse muusikasse) --, rappuvaid helimaastikke kui rahulikumat klassikajärgset ja sfäärilise muusika kivistunud ilu. Ka häälutused lastakse valla -- episoodiline, ent siiski ilmne osutus inimliha- ja vere kohalolekule (heli on saanud lihaks -- ja vastupidi). Samuti suuremad-väiksemad loksumised improvisatoorses aamis -- ootamatud vakatama panevad gongilöögid, pannide-kööginõudega kolistamine. Helitugevus aeg-ajalt valjeneb -- et kriisata seljataha maailmavalu ja äng (mõnus klišee, ent mida ilmselt iga inimene kogeb üsna sageli). Kas teeb see põdemise lihtsamaks, kui keegi teine kriiskab su eest? Väärt (kr)aam.

1/15/2024

Blasmodeus – El Mutilado EP (2023)




Skull Dungeon

Blackened death metal Live Crust punk Raw black metal

Kuigi äärmusmetalli žanritest kahtlemata on kõige meelierutavam (toores) mustmetall intensiivsuse, hoolimatuse ja hävitusliku jõuga -- et struktuur alatihti laguneb --, siis käesoleval 7-loolisel on ülekaalus surmametall ja koorikupunk -- tõsi, mõlemad on varbaid pidi toore metalli põrgupigis. Eks see taies ole ühtepidi veenev teatud hetkedel ning teisalt piisavalt karikatuurne -- no vaadake nende nelja mehhiklase artistinimesid (Tapja, Gängster, Surm, Sethi-kihvaline Vampiir). Või kuulake hästi dilentantlikult mängitud akustilisi introsid mõnes loos. Muusikas peabki sisalduma mingi annus elutervet huumorit -- siinkribajat ajas kogu see kupatus igatahes naerma. Lõbus ju! Vaevalt ka plaadiümbris kelleski õõva tekitab. Mingi analoogia grotesksuse tasandil tekkis ühe kunagise kursaõega, kes väidetavalt olla gooti -- tõesti "veendusin", kui nägin tal kaelapaelas tähti G-O-T-H-I-C. Või hiljuti nähtud Bauhaus'i laulja veatut Dracula ilmet 80ndate alguse ülesvõttel. Neetud Teibasseajaja nimel -- andke aga minna!

Marie Wilhelmine Anders – Frozen Music (2023)




Broque

Drum and bass Breaks Jungle Electronic music Sampledelic Dream and bass

Millal oleks õige aeg külmunud muusikat kuulata -- kas siis, kui väljas on näiteks kümme kraadi alla nulli või soojaga? Elik võiks parafraseerida -- muusikat ei kuulata kunagi külmana. Või ehk kuuma suppi kõrvale süües. Või ja leivaga. Jättes vaimukused-sõnamängud kõrvale, siis MWA taies on hingesoojendav terviklik teos, mille makroskaalal pekslevad rütmid trummi ja bassi risustatud sagedustel, ka tooremat jungle-jurakat on alatihti kuulda, samuti ilmnevad siin-seal pelgad dub- ja tehnomõjud; teisalt vastupunktina valitseb atmosfäärilisus ülemistes kihtides, ühes loos on sekka vareste kraaksumist, teises hüpnootilisi inimhäälutusi, mis meenutavad Curd Duca omi nullindate algul. Heliefekte ei ole ülemäära palju, ent neid on asjalikult rakendatud. Avalugu on üldse erand, kuna selle rütmita hunnitut atmosfäärilisust võib võtta austusavaldusena suurele Angelo Badalamenti'le. See on atmosfääriline trumm ja bass, mis ilmselt ei olegi mõeldud tantsupõrandale, vaid ajukurdude vahele. Või NYYD-muusika lavadele. Kaks ja pool kümnendit tagasi öeldi "diip" seesuguse muusika kohta.

1/12/2024

Fields Ohio – Valkyrie (2023)



Bandcamp

Hauntology Sampledelic Breaks Easy listening Psychedelic Experimental pop Trip-hop Electronic Avant-pop Art pop Chilltronica Exotica pop Ambient pop Alternative dance

USA duo Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) viimane album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire" oli pigem pettumus -- tõepoolest, mõnikord suured lemmikud ajavad lati kolksuga maha, ent võib-olla see veelgi enam tekitab kiindumust meeldimise-jälestamise dünaamika põhjal. Põhi, mis on rajatud vastuoludele. Tekivad ootused. Ootused uueks albumiks kasvavad märkimisväärselt -- lootuses, et tehtaks taas midagi erilist, ning ületataks see vana madal ja ropp. Tegelikult on Fields Ohio projektina osa suuremast heli- ja maailmanägemissüsteemist, kuhu varasemalt on kuulunud -- selle rajanud -- The Fucked Up Beat ja CLOUDWARMER. Ning Eddie Palmer'i sooloprojektid. Tõepoolest, viimane ongi selle helikonstellatsiooni demiurg, kes loob ja sütitab; võtab, et anda rohkem; trikitab ja jahutab. "Valkyrie" on album, mis mahtus selle aasta parimate nimistusse sellessinatses blogis. Erinevalt pettumust valmistanud viimasest albumist ei ole käesolev ei vaimuvaene ega kohitsetud -- siin kõik õõtsub, õilmitseb ja kasvab. Teelahkmed siin on värvikirevad kohad, et läkitada lokaalseid helirisoome eri suundades, loomaks uusi sillapäid. Ajapikku on Eddie Palmer'i kummitusliku elektroonika, näppamisesteetika ja trip-hop'i fookus laienenud eksootikasse, alternatiivsesse tantsumussi, Amerikaanasse, indisse; isegi sophisti-pop, uuspsühhedeelia ja mürarohked helikompositsioonid kuuluvad valemisse. Kuulake seda vägagi elavat albumit, mis vabalt võiks liigutada miljoneid kuulajaid. Küsimus taandub sellele, et kuidas muusika nendeni jõuaks.