Orti – Green Deserts (2023)

HOA

Electro pop EBM Synth-punk Electronic music Deep house Breakbeat Alternative dance Deep techno

Prantsuse mõtleja Gilles Deleuze olla öelnud, et kui kusagil käsitleda midagi loominguna, siis ainult niivõrd, kuivõrd liialdada selleks, et leiutada uusi eluvorme; mitte eraldada elu sellest, mida too pakub. Selle väite valguses kerkib küsimus, et kas popmuusika üleüldse on looming? Kas liialdustega seondub midagi, mis eelnevaid käibetõdesid ja -võtteid häbitult kordab? Teisalt esteetiline nauding ei pruugi mainitet eeldusega alati ühtida. Carlos Orti projekti Orti 5-looline üllitis on liialdustest pungil, ent see ei tähenda, et ma sellest ahvivaimustuses oleksin. Liialduste all mõtlen stiililiselt seinast-seina tõmblemist (EBMst ja kõvatuumatehnost kuni elektropopi, electroclash'i, süntpungi ja süvahausi- ja tehnoni). Lood seesmiselt on tuttavlikud elik suht ontlikud, seega liialdus jääb pigem lugude vahelisele alale elik on tahtlikult väljapoole pööratud (või on see hoopis kontrolli alt väljunud inspiratsioon, ning ilmnenud buliimiana). Seesamune, mis näiteks kuulus punkmuusika varustusse -- osaliselt ka nartsissistlik poos valada väljapoole ängi ja meeleheidet, näidata kui valus neil on. Vahet ei ole -- ei ole mul valus, ei ole ilmselt ka neil mitte. Seega rohekõrb kär(ss)ab küll nagu ütlesid vanad vepslased. Plaadiümbrisonkategija.