Joey Ripps -- Infinite Growth (2009)

Just Plain Sounds

• Hip-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Rap 
• Urban music

Räpi puhul on oluline sünergia, mis tuleneb lausumisviisist ning helitaustadest. Sõnaline pool - teemade valik reeglina on vaimuvaene ja tüütu - raske eeldada, et võiks sealt leida platonlikku või hegellikku mõttetarkust. Aga ka hölderlinlikku või alliksaarelikku sügavust on sealt suht mõttetu otsida, kuna tänavavärk on pealiskaudsem, vajaduste rahuldamisest inspireeritud ning robustsem. Muidugi võib öelda, et räpparid paljastavad oma hingeseisundit, ent sageli selle taga ei ole eriti midagi. Võib olla seetõttu, et patukahetsus jääb võltsiks või ollakse selles kehvakesed. Ning kesse muusikas ikka vajab vingumist ja moraalitsemist -- mida ma kuulajana sellest ikka võin saada!. Teise olendi ajukeemia võib osutuda mürgiseks, mistõttu lähemalt suhestuda sellega võib lõppeda halvasti. Teiseks hiphopi loomuldasa miinuseks on, et sõnad luules niikuinii on kontingentsed, mistõttu riimimine kriitikavabalt sageli muutub lapsikuks. (Eriti veel siis, kui "suured poisid" võtavad endid tõsiselt). Sageli ka räppimise stiil on tüütult sarnane ja monotoonne, mistõttu lõpptulemuse positiivne mõjusus taandub sellele, et kas artist suudab helitaustaga tõsta kuulajat kõrgemale, st eemale triviaalsustest. See võiks tähendada positiivset plaani, st eemale hoides pakutaks midagi mäletamisväärset. Joey Ripps pakub nende 16 loo väitel piisavalt vaibi ja meeleolukat kulgemist. Sämplid on sageli päikeseküllased ja funky'd, mis käivitab ajus väiksemaid ja suuremaid tantsupidusid. Sunshine rap ‐- ütlen ma teile! Näiteks lugu "Take A Shot" hiilgab suurepärase rütmimustri, kõrgete häälutuste ning palavikulise deklameerimisega, jättes kuulaja igatsema järgmisi kuulamiskordi. Teine teisest dimensioonist kompositsioon on "A Sign Of What's To Come", milles happeline horisont ilmestab kergelt seestunud räppimist ning lugu lõpetavat footwork-kappamist -- tõepoolest,  justkui oleks saadud ilmutus tulevikust! 8.0 (7.0-9.0)

Junior Wong The Spaceman Chronicles (Just Plain Sounds)

Popmuusikas on "kosmosemehi" ette tulnud. Tuntuimatest kindlasti Sun Ra, kelle mõte pendeldas Maa ning Saturni vahel, ning Jason "The Spaceman" Pierce. Lugematul arvul on ka noid muusikuid, kes on ruumi püüdnud ilmekalt kirjeldada. Ruum on niikuinii helivõngete olemuslik eeldus - ruum on metainstrument. Nagu ka kõige muu eeldus - ruumilisus läbib kõike. Ruumi võlu seisneb selles, et ruum seab kõigele piirid, ning samas nendesamade piiride kaudu on võimalik end vabaks lasta. Kord Tõnu Pedaru laulis: whatever makes me happy set me free. Mitte piiride lõhkumine, vaid teisele poole piire minek annab kogu asjale mõtte. Liikumine teisele poole. Kord Jim Morrison laulis: break on through on the other side...

Ka USAst pärit artist Junior Wong murrab teisele poole - eemale hip-hop`i tavapärasest ettekujutusest. See ei ole sihitu (eemale)põgenemine, vaid eneseteadlik positsioneerimine millegi suhtes. See on valdavalt instrumentaalne hip-hop - emmsiitamisest on reeglina loobutud. Asi põhineb sämplite kaskaadil. Seetõttu hinnangu albumile saan ennekõike sämplite maitsekusest ning miksimisoskusest/seatusest lähtudes anda. Mis omakorda määrab ka meeleolu. Albumi algus, v.a avalugu, on suht igav - lohisevates bassiliinides on törts halvas mõttes amatöörlust. Põhjade - mis võiksid olla varieeruvamad - ning pealiskihtide vahel ei teki süütavat sünergiat. Alles kuuendast loost - Bush Bread - hakkab album natukenegi tööle. Teravad bassisaundid, kinematograafilised helindid. Järgmine lugu on ehitatud Beth Gibbons`i vokaalulmale. Portishead`i lauljatari vokaal on alati töötanud - ei ole vahet, kuhu seda iganes on sämplitud. Ka trip-hop biit valitseb, kuni üks hetk sulandub hip-hop`i omaga. Albumi lõpp vajub kahjuks jälle ära.

NB! See album tekitab minus segadust. Alul, lihtsalt seda albumit taustaks kuulates ning teistele asjadele mõteldes tekitas see positiivset meelelolu. Pärast põhjalikku analüüsimist see tunne kadus ning ei ole õnnestunud enam seda tšilli miljööd tagasi saada. Võimalik, et kahe eelpoolkirjeldatud loo hingus kandus üle terve albumi ning tekitas "vale" mulje. Või siis minu ootused selle plaadi kuulamisega olid seotud just tolle kahe looga.

Kuula albumit siit

6.6