The Victory Park - False Silence (2010)

Radio Hand
Lastfm

9.3

/Post-punk, Alternative pop/rock, Shoegaze, Gothic, New Wave, Experimental indie/

Comment: the debut album by a trio coming from Moscow, Russia does reflect a quite similar effect to the likes of Franz Ferdinand and Interpol, however, their output imposes even more through its acute roughness. Their music is uncompromising, seemingly having no intention for such calculations as regarding the objects of utility, on the other hand, lacking also the annoying hermetics so usual to the studio walls and pertaining of the producers of kind of I-know-which-is-the right way-to-record. It is personal sort of anxiety and pessimism, which encourages these musicians to struggle on to battle their fights. Obviously it is inspired by post-punk and proto-indie forerunners (Joy Division, The Cure, The Chameleons, Durutti Column) which came about from the end of the 70`s and early 80`s. Infused with the verbal side sustained by the pessimistic philosophy of life, and obscure moods. Inspite of a sort darksidedness the guitar chords are played up with the help of the glare and dinstinct flash and overdriving riffs do conduct a trip sometimes even further, crossing the boundaries of post-punk, and coming over to the house of shoegaze music (a la Swervedriver); beyond that there is given importance to the neurotic drums and some pinch of electronics with the purpose to get pushed up this desired and obligatory dark appealing. A worth issue mentioned in by many bloggers from around the world.

Vent God - Running Thought (2010)

Radio Hand
Lastfm

8.4

/Grunge, Alternative rock, Power pop, Dream pop/

Comment: Vent God is a trio from Russia being influenced by sleepless nights, heaven and universe. However, this is a four-track EP filled in with vigorous grunge-influenced tunes of being mixed up with catchy yet dream-filled melodies and gears. The singer`s vocal is flavoured with Billy Corgan-alike abrasive tinge which makes really sense anyway. The outstanding track is Stuck In letting the positive final chord to the release. A honest rock and roll case.

[Artistid] Cambridge

Radio Hand
Myspace
Lastfm

The Victory Park False Silence (Radio Hand)

Moskva trio neljalooline debüütreliis peegeldab sarnaseid mõju(tus)jooni ilmakuulsustest Franz Ferdinand`i ja Interpol`i omadele, kuigi siinkirjutajale imponeerib noorte venelaste kontseptsioon palju enam. Olen The Victory Park`i viimaste päevade jooksul palju kuulanud, endiselt tüdimata neist. Nende muusikas puudub kalkuleeritus, tänapäeva popmuusika tippudele nii omane tüütu stuudioseinte hermeetilisus, ma-tean-mis-on-õige produtsentide puudumine ning sügavamate-süngemate meeleolude ignoreerimine. Nad ei ole fucking hipsterid a la keevitame ootustele vastavat saundi ning leiame oma turuniši. Pigem on see personaalne äng ja pessimism, mis muusikuid tegudele kannustab. 70ndate lõpu ja 80ndate alguse süngeilmelise post-punk`i ja proto-indie mõjud on nähtaval (Joy Division, The Cure, The Chameleons, Durutti Column). Ka sõnalise poole pealt kumab läbi obskuurne elufilosoofia ning morbiidsed meeleolud. Vaatamata süngusele on kitarriakordid varjamatult varjulist helki täis ning overdrive-kitarririfid kestavad, paiskudes kohati shoegaze-muusika territooriumitele (a la Swervedrier); neurootilised trummiliinid ning näputäis elektroonikat lisavad obligatoorset sugestiivsust. Äramärkimist leidnud album paljudes riikides.

Kuula albumit siit

9.3

The Best Pessimist I Just Want To Be Your Everything (Radio Hand)

Jätkan veel päeva-kaks eelmisest aastast pärit albumite ülevaatega, et seejärel huvitav ning sümboolne 2009 suunata ümber rubriiki “vana ning oluline”. Uue aasta esimesed päevad on näidanud, et uute albumite voog on pühadejärgselt täie hooga paisu tagant valla pääsenud. Uus kümnend on alanud, mis tõotab muusikas ning ennekõike muusikabisnises murranguline tulla. Õigupoolest see murrang, mille viis massidesse Radiohead (kes siis veel!) oma “südametunnistuse järgi kinnimakstava” albumiga “In Rainbows”, ootab lõplikku kinnistamist. Turusituatsioon, s.t artisti-firma(vahendaja)-kliendi vahelised suhted on praeguseks hetkeks omandanud groteskse grimassi: ühe hiljutise raporti kohaselt kasseeris muusikatööstus eelmisel aastal trahvidest suurema summa kokku kui muusikamüügist; teisalt - muusikud on hakanud plaadifirmasid autoriõiguste rikkumise pärast kohtusse kaevama ning ka õigusi suuremas mahus endale nõudma. Selge on, et seesugune huvide pundar ei saa kuigi kaua edasi kesta. Ka mõjutavad kujunenud situatsiooni suured sotsiaalsed- ja muusikakeskkonnad (Myspace, Boomkat ning Bandcamp). Bandcamp oma paindlikkuse, s.t erinevate sihtrühmade vajaduste ning tendentside arvestamisega näibki suunda näitavat - iga uus päev toob sadu artiste selle rüppe. Loomulikult, netileiblid ei kao kuhugi, kuigi (neti)artistid hakkavad ilmselt oma muusikat jagama-promoma-turustama erinevates keskkondades samaaegselt.

Mis mulle rõõmu teeb, on see, et noored inimesed on võtnud keskkondade loomise, muusika kokkukogumise ning levitamise omi õlule. Näiteks plaadifirmat Radio Hand veab üks 16 aastane slaavlane. Kirill Mažaj võttis minuga ise ühendust, hoolimata sellest, et olen väikese keelesootsiumi esindaja. Radio Hand tegeleb valdavalt atmosfäärilise ning instrumentaalse (post)rokkmuusika üllitamisega. Nende diskograafia hõlmab eranditult endise NSVL´i artiste.

“I Just Want To Be Your Everything” on odessalase Sergei Lunev`i teine album möödunud aastal (ning üleüldse), jätkates “Autumn Leaves” EP (Bad Panda) sulnist rida. Album annab ennekõike tunnistust sellest, et endiste sovjetiriikide inimeste-muusikute arusaamad on integreerunud ülejäänud maailmaga märksa rutem kui kõikvõimalikud majanduslikud ning sotsiaalsed näitajad. Rääkides sellest regioonist pärinevast tipptasemel post-rock`ist , kargavad esimesena pähe Monokle (Venemaa), Magical Unicellular Music (Vene-Valgevene) või meie oma Opium Flirt. Sama kehtib ka The Best Pessimist`i kohta. Loomulikult on see ainult jäämäe tipp. Esteetilises plaanis kõlab album kui God Is An Astronaut`i kaksikvend - emotiivne, samas kussutav majesteetlik instrumentaalmuusika. Nagu kõnniks sügiseses metsas ringi, tukk vaikselt peale tükkimas. Valdav on piano-driven loo ülesehitus. Mõned loodushelid ka sekka. Põhierinevus? GIAA`d on lastfm`is kuulatud 12 000 000 korda, teist 18 000 korda. Erinevalt debüütalbumist lisab Lunev GY!BE eeskujul mõne storytelling-lõigu. Albumit lõpetav lugu I liigub teisse suunda, eksperimenteerides alustuseks demonstratiivselt elektroonikaga ning paisudes seejärel orkestreeritud massiks. Eelpoolmainitud ansamblitele lisaks soovitan ka kuulata Orange Crush`i Norrast ning The Owl Archimedes`t ja Morgan`it USA`st.

Kuula albumit siit

8.7