Moji Moji N (Resting Bell)

N is the second release by Lucas Page, a Buenos Aires-born musician, mainly inspired by magnificent looks upon the landscapes of his homeland. 5 instrumental tracks do include sensitively loaded (slide) guitar workouts, keyboard-illustrated shades and effects, vibraphone-alike cinematic chords, rigidly stomping drums and some distinctive musique concrete additions, all in all, reflecting the snowy peaks and abysmal lakes in Patagonia. Indeed, the different paces, accents and milieus can be detected here for to have the organic sense of epic responsibility via a kind of post-rock-ish manifesto. In a nutshell, if you like the works by God Is An Astronaut or the ripples by Mice Parade, no doubt, lots of satisfying minutiae can be found from here.

Listen to it here

8.9

[Artists] Tolmunud Mesipuu

Tolmunud Mesipuu
Myspace
Lastfm

[Artists] Time Columns

Time Columns/Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Artists] S.o.m.a

Sinewave
Myspace
Lastfm

[Old but important] Replicast The Wallstreet Compound (Obliq/Cryptophonics)

Replicast, Colorado-based octet`s (one of the persons behind it is Eric Allen, also known as a member of The Apples In Stereo) sophomore album, being released in the end of the previous year, reveals the next steps after the debut album Replicast-X. The follow-up, consisting of 9 tracks is full of mixed music (recorded in live and made without overdubs), i.e krautrock-esque hazy jams (remembering CAN`s early period loosely-leaded session sonority), tingling guitar glides, meditative rhythm sections, extending guitar riffs, eager experimentations with drum kits, and all of it is hardwired to a caustic soup of psychedelic Oberheim synthesizers. In a nutshell, this is a huge improvisation set, except Radio Nippon sounding like a tribute to Sonic Youth, though. The whole is mostly instrumental, hovering between outer space and earth, spinning up a lot of every kind of dust on variable sonic elements. No doubt, it may at times be seem as a bit inbalanced or swaying plateau, however, not because of being somehow imperfect, instead of it rather searching for new sonic possibilities through dense interplay of certain instruments, thereafter changing them and finding out for new combinations with others.

Listen to it here

...And The Earth Swarmed With Them The Fading Voice Of The Old Era Speaks To Us, But Where Are The Ears Left To Hear It? (Hawk Moon/Bandcamp)

The long-named bands with even longer album titles are used to be having a reference to... . To what exactly, I mean, actually?

The four-track debut release, not including their demo issue approximately 6 months ago, by the Essex-based band, consisting of Mitchell G. Johns (guitars, bass, keyboard), Ted Parsons (drums), Kat Stanbridge (vocals), Chrysa T (vocals), Jeff Ball (violin). Quartet`s high-chorded guitar pieces, solid channelizing into sublime sonic upturns and crescendos, middle-paced and low-paced tempos, obligatory march rhythms, and in-chamber noir-drifting ambiences; indeed, after broody low-key shuffles around there it is going to have epic turns into instrumental trance-evoking soundscapes. Infinite drifts inbetween silence and noise, (as one of the main concepts of music is used to be), inbetween ascents and slowdowns. In short, the array is not surprising if you are used to get involved in post-rock tradition, though, there are some unexpected moments hitting against your experience and premiss-swamped networks. For instance, using the female vocalis not an usual pattern, moreover, in the ending track The Slow Decay Had Already Begun Kat Stanbridge has embodied into a role of a soprano fury directing the band`s conception across on the other side, being rather placed closer to the likes of symphonic metal acts (for instance, Diablo Swing Orchestra, and Nightwish) than the epicness of instrumental (post-) rock music. By the way, the album is fringed by some peripheric pop luminaries: In addition to Ted Parsons (Jesu, Godflesh, ex-Swans) behind the drums, the album is mixed by Justin Broadrick, and mastered by James Plotkin. In a nutshell, even it might be seemed a bit decayed it is a strong work yet. Take your time out and concern on it.

Listen to it here

8.4

Stubborn Tiny Lights VS Clustering Darkness Forever OK The Infinite Regress (Futurerecordings)

The Californian label Futurerecordings does seem like the valley of plenty for music adorers, containing a lot of undiscovered frontiers of pop music, from really deep and sensible ambient music up to astonishing rock conceptions. If you are up there already to start think about post-rock as some kind of fucked-up misunderstanding, I recommend to listen to such bands like Sunlight Ascending, or Stubborn Tiny Lights vs Clustering Darkness Forever OK?

The last named band, a septet, comes from Cedar Falls, Iowa, starting their debut album at an invisible point and ending at a point wrapped up by silence (silence as invisible conversation). However, inbetween it takes course over the rocks, plateaus, and valleys, offering massive guitar riffs, and some lonely piano chords, and subtle symphonic progressions are entered into here to get reached up for epic melancholy and beauty crossing the borders of each other and blending into a whole. The septet`s sound is full of any kind of key and chord changes, for instance, the experiments with emotionally abrasive male vocals do offer some reminiscence of the like of A Silver Mt. Zion, and some march rhythm passages and pitched vocal orchestrations lead up to the Montrèal`s main post-rock icon itself yet. Some people have suggested The Infinite Regress for to be the best candidate for the post rock album of 2010. Indeed, it may be going out in that way. Amazing music.

Listen to it here

9.8

[Artistid] Pet Slimmers of the Year

Lost Children
Progarchives
Myspace
Lastfm

[Artistid] Sunlight Ascending

Futurerecordings/Bandcamp
Stereo Killer
Myspace
Lastfm

[Artistid] Cssc

Wise Owl
Bandcamp
Myspace
Lastfm

woodworkings we sit on floors we stand on chairs (futurerecordings)

Woodworkings on Kyle Woodworth, keda abistab keelpillidel Gordon Withers. Samuti on Baltimore`i muusik tuntud post-rock-ansamblist We All Inherit the Moon. Woodworth`i järjekorras 8 üllitise 8 rada annavad aimu geniaalsusest. Kummastav ilu ilmneb läbi minimalistliku heliprogressiooni - hillitsetud, digitaalse krõbinaga vürtsitatud kriipivad kitarrid, üksildased piaanoklinked, tasahilju kerkivad modern classical/ambient-orkestratsioonid, post-rockilik majesteetlikkus, andmata seejuures järele kiusatusele langeda crescendo-klišeedesse, kuigi ma ei kahtle tema sellesuunalises võimekuses. Ning pooltõusud on ka siin olemas. Albumi nimilugu demonstreerib ilmekalt, et helide eepilisusel puuduvad piirid. Jänki võttestikust annab parimat aimu albumi käredaim träkk former daughters of the american revolution, kus äng ja raev on kunstilisest kanaliseeritusest tasahilju väljapoole miilamas. Kokkuvõttes võib nentida, et tegu on hoolikalt läbikomponeeritud instrumentaalteosega, kus igasse helisse on süstitud impressiivne emotiivne laeng, kus fraktaalid on asetatud teineteise suhtes nii (lähedale), et kaootilisus, selginemine ning lõppstruktuur/eesmärk ise on kenasti ühel pildil. Sugulushingedest meenuvad EdPorth, The Tumbled Sea, M.Pyres, Circadian Eyes, Luggage, Foxes In Fiction, We All Inherit the Moon, aga ka Spiritualized ning allhoovustesse pidama jäänud Mercury Rev. Mees nagu orkester, kes kuulub samasse ritta seesuguste geeniuste-avangardromantikutega nagu Jason Pierce, Matthew Sage, Warren Hildebrand. Uskuge mind, kui Johann Sebastian Bach elaks tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat. Üks aasta meistriteostest. Aitäh, Kyle.

Kuula albumit siit

10.0

Milhaven Milhaven (12rec/Valeot)

Christoph Freudenberg, Jens Reichelt, Hannes Zagermann ning Andreas Fanter ehk Bochum`ist pärit post-rock-ansambel Milhaven on jõudnud oma kolmanda üllitiseni. 2004. aastal reliisitud "Bars Closing Down" (12rec) ja kaks aastat hilisem "I.M. Wagner" EP (12rec) peegeldasid instrumentaalse post-rock`i ajastuvaimu, vaimustust ja kvaliteeti, tõsi, mis oli tasapisi dekadentsi langemas.
Ei ole juba aastaid huvitunud, kas ja kuidas on täiendust saanud Mogwai, Explosions In The Sky või Mono diskograafiad. Kuigi laivansamblitena on nad eeldatavasti jätkuvalt suurepärased - näiteks Mono üle-eelmise aasta esinemine festivalil Plink-Plonk oli lihtsalt sõnulseletamatu!

Hoolimata tõigast, et 4 pikka aastat on möödunud, hoiab Saksa ansambel jätkuvalt vanu raudu tules. 49 minuti sisse mahtuvad elemendid on piinlikult samad - aegamööda koguvad ja rulluvad kitarrid, et mingist hetkest lahvatada pool-crescendo`deks (heakene küll, Count to Infinity, Twice suudab pakkuda ka ühe raskemalt lajatava tõusuminuti). Väheke kitarri-distortion`it ja pinnapealseid efekte tüünesse kulgemisse ei muuda üldsuunda- ja pilti (Supervulkan). Jutusämplid loo Miami Jesus helipildis annavad ennekõike märku mainitud žanri pöördumatust allakäigust ning ideede puudusest. "Milhaven" lihtsalt liigub lõpuni. Isegi kui lõpulugudes on midagigi, nullib albumi esimene pool igasuguse tajuteravuse. Siin ei ole kahjuks juletud riskida ega areneda - samahästi piisanuks Milhaven`i kahest varasemast üllitisest. Ka eepiline tasand on jäänud poolde vinna pidama, mis teisiti võinuks ju albumi üldmainet parandada. Hea seegi, et kuulajatele on halastatud ning üle 10-minutiliste lugudega ei tüüdata. Seevastu plaadiümbris on küll väga armas.

Kuula albumit siit

6.4

Final Light Further Than You Think (Lost Children)

Oma noorusele vaatamata on 22-aastane James Morris juba jõudnud osaleda neljas projektis: Over Me Bright April, From The Sky, Helsingfors ja Final Light. Viimatinimetatu on Cardiff`ist pärit muusiku sooloprojekt ning sarnaselt eelmistele klassifitseeritav kui "post-rock".

Tõsi see on, et post-rock`iga on siinkirjutajal üks veider suhe. See ei ole muusika, mis haaraks mõtteid, veelgi enam - minu mälupildis omandab seesugune muusika suhteliselt negatiivse fooni, mis näib kangesti seostuvat stagnatsiooni ning tühjade pooside - mäest üles-mäest alla liikumine - rittaseadmisega. Või siis etteaimatava kvaliteedimärgiga, mille järele käsi ei suvatse loomupäraselt haarata. Dekadentlik žestikuleerimine, millele oma aja pühendamine on viimastel aegadel suht ajaraiskamisena tundunud. Teisalt - kui ma barjääri olen ületanud ning mõnd taolist ansamblit kuulama hakanud (nagu käesolev), siis pilt ei tundugi kurb olevat.

6-looline ning natuke rohkem kui pooletunnine "Further Than You Think" on üllitatud Lost Children`i all, mis kindlasti on märk kvaliteedist ning usaldusest. Instrumentaalne post-rock-karkass, mille õlad ja tiivad on ilmestatud klassikalise muusika ja vahetevahel ka hõrgu elektroonilise sentimendiga. Veelgi konkreetsemalt - eepilised orkestratsioonid, mõõdukad crescendo`d, programmeeritud trummid, üksildaselt tiksuv-tilkuv piaanosaund. Ah jaa, avaloos The Journey tehakse "otsereportaaž" maanteelt. Peenekõlalise elektroonika keskne on ennekõike Floating on a Cloud. Somewhere in an Alternate Universe pakub sõitu monumentaalsuse laineharjal, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, kas see meeldib mulle või mitte. ...You Still Don't Understand hoolitseb albumi kaunimate hetkede eest - GY!BE`likud eepiliselt lahtirulluvad kitarrid, laialivalguvad ülevad orkestratsioonid, väljapeetud elektrooniline sentiment. Eksperimentaalne rock oma äärmises kauniduses. I Know Now Why You Cry (on ikka pealkirjad!) on segu omaette soleerivast piaanomuusikast ning - taaskord - orkestraalsetest musklitest. 10 minutiline Return Journey ei suuda peale karvasevõitu kidrariffide enam midagi uut juurde lisada. Träki ülejäänud elemendid ei vaja lähemalt kirjeldamist.

Lõpphinnang - igati korralik album, mis teisalt ikkagi kinnistab siinkirjutaja eelpoolvihjatud tüdimuse- ja imetluseseguseid hoiakuid. Ootaks hea meelega mõnd uut post-rock`i "punkalbumit" - midagi seesugust, nagu oli seda Fly Pan Am`i "N`ècoutez pas" (2004) või An Elephant Never Forgets`i omanimeline reliis (2003).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Tokyo 2005

Tokyo 2005
Lastfm

[Artistid] Moya

Moya
Myspace
Lastfm

The Best Pessimist I Just Want To Be Your Everything (Radio Hand)

Jätkan veel päeva-kaks eelmisest aastast pärit albumite ülevaatega, et seejärel huvitav ning sümboolne 2009 suunata ümber rubriiki “vana ning oluline”. Uue aasta esimesed päevad on näidanud, et uute albumite voog on pühadejärgselt täie hooga paisu tagant valla pääsenud. Uus kümnend on alanud, mis tõotab muusikas ning ennekõike muusikabisnises murranguline tulla. Õigupoolest see murrang, mille viis massidesse Radiohead (kes siis veel!) oma “südametunnistuse järgi kinnimakstava” albumiga “In Rainbows”, ootab lõplikku kinnistamist. Turusituatsioon, s.t artisti-firma(vahendaja)-kliendi vahelised suhted on praeguseks hetkeks omandanud groteskse grimassi: ühe hiljutise raporti kohaselt kasseeris muusikatööstus eelmisel aastal trahvidest suurema summa kokku kui muusikamüügist; teisalt - muusikud on hakanud plaadifirmasid autoriõiguste rikkumise pärast kohtusse kaevama ning ka õigusi suuremas mahus endale nõudma. Selge on, et seesugune huvide pundar ei saa kuigi kaua edasi kesta. Ka mõjutavad kujunenud situatsiooni suured sotsiaalsed- ja muusikakeskkonnad (Myspace, Boomkat ning Bandcamp). Bandcamp oma paindlikkuse, s.t erinevate sihtrühmade vajaduste ning tendentside arvestamisega näibki suunda näitavat - iga uus päev toob sadu artiste selle rüppe. Loomulikult, netileiblid ei kao kuhugi, kuigi (neti)artistid hakkavad ilmselt oma muusikat jagama-promoma-turustama erinevates keskkondades samaaegselt.

Mis mulle rõõmu teeb, on see, et noored inimesed on võtnud keskkondade loomise, muusika kokkukogumise ning levitamise omi õlule. Näiteks plaadifirmat Radio Hand veab üks 16 aastane slaavlane. Kirill Mažaj võttis minuga ise ühendust, hoolimata sellest, et olen väikese keelesootsiumi esindaja. Radio Hand tegeleb valdavalt atmosfäärilise ning instrumentaalse (post)rokkmuusika üllitamisega. Nende diskograafia hõlmab eranditult endise NSVL´i artiste.

“I Just Want To Be Your Everything” on odessalase Sergei Lunev`i teine album möödunud aastal (ning üleüldse), jätkates “Autumn Leaves” EP (Bad Panda) sulnist rida. Album annab ennekõike tunnistust sellest, et endiste sovjetiriikide inimeste-muusikute arusaamad on integreerunud ülejäänud maailmaga märksa rutem kui kõikvõimalikud majanduslikud ning sotsiaalsed näitajad. Rääkides sellest regioonist pärinevast tipptasemel post-rock`ist , kargavad esimesena pähe Monokle (Venemaa), Magical Unicellular Music (Vene-Valgevene) või meie oma Opium Flirt. Sama kehtib ka The Best Pessimist`i kohta. Loomulikult on see ainult jäämäe tipp. Esteetilises plaanis kõlab album kui God Is An Astronaut`i kaksikvend - emotiivne, samas kussutav majesteetlik instrumentaalmuusika. Nagu kõnniks sügiseses metsas ringi, tukk vaikselt peale tükkimas. Valdav on piano-driven loo ülesehitus. Mõned loodushelid ka sekka. Põhierinevus? GIAA`d on lastfm`is kuulatud 12 000 000 korda, teist 18 000 korda. Erinevalt debüütalbumist lisab Lunev GY!BE eeskujul mõne storytelling-lõigu. Albumit lõpetav lugu I liigub teisse suunda, eksperimenteerides alustuseks demonstratiivselt elektroonikaga ning paisudes seejärel orkestreeritud massiks. Eelpoolmainitud ansamblitele lisaks soovitan ka kuulata Orange Crush`i Norrast ning The Owl Archimedes`t ja Morgan`it USA`st.

Kuula albumit siit

8.7