Blogiarhiiv

4/26/2010

Milhaven Milhaven (12rec/Valeot)


Christoph Freudenberg, Jens Reichelt, Hannes Zagermann ning Andreas Fanter ehk Bochum`ist pärit post-rock-ansambel Milhaven on jõudnud oma kolmanda üllitiseni. 2004. aastal reliisitud "Bars Closing Down" (12rec) ja kaks aastat hilisem "I.M. Wagner" EP (12rec) peegeldasid instrumentaalse post-rock`i ajastuvaimu, vaimustust ja kvaliteeti, tõsi, mis oli tasapisi dekadentsi langemas.
Ei ole juba aastaid huvitunud, kas ja kuidas on täiendust saanud Mogwai, Explosions In The Sky või Mono diskograafiad. Kuigi laivansamblitena on nad eeldatavasti jätkuvalt suurepärased - näiteks Mono üle-eelmise aasta esinemine festivalil Plink-Plonk oli lihtsalt sõnulseletamatu!

Hoolimata tõigast, et 4 pikka aastat on möödunud, hoiab Saksa ansambel jätkuvalt vanu raudu tules. 49 minuti sisse mahtuvad elemendid on piinlikult samad - aegamööda koguvad ja rulluvad kitarrid, et mingist hetkest lahvatada pool-crescendo`deks (heakene küll, Count to Infinity, Twice suudab pakkuda ka ühe raskemalt lajatava tõusuminuti). Väheke kitarri-distortion`it ja pinnapealseid efekte tüünesse kulgemisse ei muuda üldsuunda- ja pilti (Supervulkan). Jutusämplid loo Miami Jesus helipildis annavad ennekõike märku mainitud žanri pöördumatust allakäigust ning ideede puudusest. "Milhaven" lihtsalt liigub lõpuni. Isegi kui lõpulugudes on midagigi, nullib albumi esimene pool igasuguse tajuteravuse. Siin ei ole kahjuks juletud riskida ega areneda - samahästi piisanuks Milhaven`i kahest varasemast üllitisest. Ka eepiline tasand on jäänud poolde vinna pidama, mis teisiti võinuks ju albumi üldmainet parandada. Hea seegi, et kuulajatele on halastatud ning üle 10-minutiliste lugudega ei tüüdata. Seevastu plaadiümbris on küll väga armas.

Kuula albumit siit

6.4