Ranter's Bay & Pablo Orza -- Fragments (2014)

Alg-a/Bandcamp

• Experimental electronica 
• Abstract 
• Psycho-acoustic 
• Electronic music 
• Micronoise 
• Avant-electronica

Käesolev 3-looline taies äratab mus mõtteid nii 50ndate ja 60ndate õudus- ja fantaasiafilmide muusikalistest heliribadest kui ka varasest elektroonilisest muusikast - isegi kui see on esitletud madalamal skaalal ning hillitsetumal viisil. Selle justkui elektromehaanilise helisüsteemi toimimisviis ei näi olevat kuigi lollikindel; kas elektrienergia on kõikuv, võimaldamata magnetväljadel tekitada sujuvat mehaanilist pöörlemist või siis ei ole generaatori mähised korralikult isoleeritud, võimaldamata mehaanilist liikumist muuta püsivaks elektrienergiaks. Süsteemis küll tekib pidevalt ühendusi, ent kohe need muutuvad katkendlikuks, millede taamal peegeldub pigem subjekti närvilisus ja ebakindlus. Need 24 minutit on õõnsad, külmad ja klaustrofoobsed, andes monokroomse esteetikaga edasi psühholoogilist survet. Midagi siin toimub, ent kuidas seda täpselt sõnastada ja tõlgendada, jääb kahtlemata natuke ähmaseks ja suti probleemseks. Ehk kusagilt mujalt vaadatuna võib ka inimese eksistents tunduda sama veidra ja eesmärgipäratuna. Kujutada ette kahel jalal kõndivat olendit võib tunduda suisa jaburana ja alandavana -- kelles samuti toimuvad elektrilöögid ning elektriliste impulsside edasikandumised. Asi on kokkuvõttes väheseksikas -- mõtleme sügavaid mõtteid fraktaalis, mis saab teoks füüsiliste protsesside aktualiseerumisel keemilises supikausis. 7.5 (7.5-8.0)

Maina -- Ola Calma (2004)

Alg-a

• Post-classical 
• Art music 
• Avant-garde 
• Dark ambient 
• Glitchtronica 
• Sound poetry 
• Experimentalism 
• Electronic music
• Neoclassical 

Alguses võib see 5-looline üllitis tunduda staatilisena, isegi inertsena -- justkui midagi tõeliselt ei rulluks lahti. Ometi hakkab iga mööduva minutiga selle pealtnäha rahulik (im)pulss paljastama hoolikalt struktureeritud ning vaoshoitud energiaga heliilma loogikat. Helimaastik liigub rahutu varjuna, hiilides ja sumisedes mehaanilise eluna. Helid näikse olevat kergelt vinnastatud, valmis hüppeks justkui mänguhoos kodutiiger, kelle innukus võib lõppeda kriimudena väljakutsuja kätel ja jalgadel; nurgelised toonid, fragmentaarsed mürad ja haprad harmooniad ühilduvad hammasratastena selles isevärki kellavärgis, mille rütm näikse iga hetkega nihkuvat veidi paigast ära. Siin on aluseks pinge -- kombitav hõõrdumine orgaanilise ja kunstliku vahel. Naisvokaal triivib läbi helimaastiku mitte traditsiooniliste meloodiatena, vaid tekstuuriliste niitidena, lisades nii inimlikku soojust kui ka veidi kõhedusttekitavat distantsi. Nii Elisabeth Fraser, Brigitte Fontaine kui Diamanda Galas sobituvad ühte valemisse. Nende häälte narratiivne toon ja omapärased hääldusefektid toimivad emotsioone esilekutsuvate viitadena üdini eksperimentaalsel maastikul. Kontrast nende vokaalsete žestide ja luukerelise instrumentaalse raamistiku vahel loob veidra poeesia, mis võlgneb rohkem dissonantsile kui harmooniale. Seda kohati veelgi võimendavad hullusest vallanduvad karjed ning neurootilised naerukatked. Aga jah, 28 minuti ja 49 sekundi lõppemise lähenedes muutub see, mis algselt tundus väheütleva, ehk isegi külma struktuurina, millekski keerukaks ja elavaks. Paralleelsed narratiivid - heliline, vokaalne, emotsionaalne - ilmnevad pinge ja vabanemise õrnas tasakaalus. Aeg-ajalt tundub, et elementide pealtnäha kokkusobimatus annab teosele sidususe: iga fragment liigub omas suunas, kuid kõik jäävad seotuks ühise gravitatsioonikeskmega. Lineaarne kulg peatub, vorm avardub ja laieneb väljapoole, aktsepteerides vastuolu eneses. See on hõõrdumise ja vabaduse peen triumf -- helimaailm, mis püsib veel mõnd aega pärast viimase tooni lahustumist. 8.5 (8.0-9.0)

Arturas Bumšteinas -- Glockenspiel (2006)

Alg-a

• Avant-garde 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Electronic music 
• Improvised music

Leeduka Arturas Bumšteinas'e 20-minutiline kompositsioon - õigupoolest selle konkreetsed detailid - vajavad materialiseerumiseks vastasjõudu; ning vastasjõu rakendamiseks on vaja kitsast ja piiritletut ruumi. Algselt kuulates seda mobiiltelefonist kippusid helid lihtsalt hajuma; kaduma molekulidena liiga avaras ruumis veel enne, kui vastastikusest mõjutusest oleks ammutatud energiat edasi eksisteerimiseks ja mõju avaldamiseks; jättes järele vaid ähmase trajektoori kuulaja mällu. Kiiluvee jälje meelde, mis ajapikku hääbub ümbritsevasse lainetusse. Kõrvaklappe appi võttes helimustrid hakkavad aktualiseeruma ja konkretiseeruma. Ning kinnituma nii teadvusesse kui ajalisse järjestusse. Alates minimaalsest undamisest - mis on avanguks -, kuni kriipivat häält tegeva vinnas asendist vabanenud vedru kõla meenutava heliefektini, mis jääb taiese domineerivaks jõuks seni, kuni abstraktsuse piiril hüplevasse efekti tungivad järk-järgult jõelaevade müstiliselt kõlavad udupasunad. Asi muutub selgemaks tuttavlikkust ja turvalisust sisendavas tähenduses. Kuigi see tuttavlikkus on meie teadvusse süstitud ajalooraamatute ja filmide kaudu, s.t otsest kogemust vaevalt keegi omab. Kui esmapilgul võib see helind näida üksteise suhtes ükskõiksetest osadest kokku pandud moodustisena, siis kokkuvõtvalt võib möönda, et iga helind säilitab eripära. Need on isoleeritud aineosakeste ja osakeste voona kulgevad sujuvalt ja sirgjooneliselt, kuivõrd selle taiese eri osade vahelised suhted näikse kindlalt paika pandud olevat. Seesmine peegel, mis siin objekte moonutab, on minimalistlikult tagasihoidlik, ent tõhus. Ühelt poolt mõõt ja eesmärk on paigas, ent neile paarikümnele minutile annab sisu ajastut iseloomustav eksperimentide aldis reaalsus. Neid eksperimentaalelektroonilise muusika lahendamise võimalusi on tohutult, ning see on üks neist. 8.0 (8.0-8.5)

Blezna Árbole (Alg-a)

The soundtrack of my day comes from Asturia, Spain. Blezna is an experimental sound project, inspired by asturian forests and those trees. Behind it is Juanjo Palacios who took care of soundscapes recordings, virtual instruments, plugins, sample manipulations, composition, process, photography and graphic design. Indeed, it is not wrong to be named it as a kind of the-one-man-orchestra, because this does not consist only of vivid and intense snapshots among the trees, where you can predominantly hear the cracks of burning wood, and at a time the rustling of rain which will be overtaken by lighter and darker soundscapes which by this side will be developed into funeral neoclassical orchestrations and even martial-alike undertows. Such a kind of adduction of neutral-minded field recordings and epic classical music developments is not common at all. By its approach Palacios´ work does remind a bit of another spanish composer Bosques De Mi Mente. What else could I add that those brisk eight tracks constitute a sequent top-notch in the long array of the 2010 best releases.

Listen to it here

9.5