Alessio Ballerini Blanc (Zymogen)

The privilege, the pleasure is mine... . Zymogen is back with its new notch, Alessio Ballerini`s brand new heavy album Blanc. The coverprint with a snowy mountain peak...what is it up here to be referred actually? As it is obviously known "Blanc" does mean as "white" in French, so is it possible to have somehow a reference to the highest peak in the Europe? Why not, though in fact, the album concerns on climate changes regarding the melting of the ice sheets of Greenland. 5 tracks are appeared here to be sounded really warm and comfortable, though, it is full of ghosts and ghouls, which, however, are not used to be frightening occurences. The whole one might be reminiscent of borealic space of Tim Hecker, endlessly snowy landscapes, chaotically swirling airy vectors and silent whirls of the storm. Here you can relax for listening to hiss-infused mini-orchestrations, electro-acoustic trash-y clangors, minimally sounding piano loaded modern classical pieces. Could you imagine that a kind of (beatific) shit and a piece of beauty are rolling alongside to get finally joint together, and as a result, delivering a hallmark about an exhilarating sound example in the end of 2010. By the way, Ballerini is helped by Canenero, Gianni Pavan, and Christian Fennesz (indeed, by this famous österreicher Fennesz).

Listen to it here

9.4

[Artists] Fescal

1798
Bypass
Black Square
Fescal/Bandcamp
Lastfm

Phillip Wilkerson Daybook EP (BFW Recordings)

As his first name used to be unusual the englishman Phillip Wilkerson is an important and special name among sonic experimentalists and soundscapers. He has released shitloads of albums during last five years, under such labels like Bypass, Resting Bell, Earth Mantra, Amorphos Music, Justnotnormal, and BFW Recordings as well.

4 tracks released in the start of 2010 are used to sound in a very broad way, involving in epic and warm-sounding choppiness, sometimes it can be distant and anonymous, and even "sexy" would be a correct adjective. Probably the tags as "dreamscape" or "subtle soundfields" are the most proper characteristics to describe the essence of the release. No doubt, the coverprint which illustrates a kind of colourful sphereness does convey the stand of the EP in an excellent way. Wilkerson`s quality is here to be proven again. A great masterpiece.

Listen to it here

9.5

Blezna Árbole (Alg-a)

The soundtrack of my day comes from Asturia, Spain. Blezna is an experimental sound project, inspired by asturian forests and those trees. Behind it is Juanjo Palacios who took care of soundscapes recordings, virtual instruments, plugins, sample manipulations, composition, process, photography and graphic design. Indeed, it is not wrong to be named it as a kind of the-one-man-orchestra, because this does not consist only of vivid and intense snapshots among the trees, where you can predominantly hear the cracks of burning wood, and at a time the rustling of rain which will be overtaken by lighter and darker soundscapes which by this side will be developed into funeral neoclassical orchestrations and even martial-alike undertows. Such a kind of adduction of neutral-minded field recordings and epic classical music developments is not common at all. By its approach Palacios´ work does remind a bit of another spanish composer Bosques De Mi Mente. What else could I add that those brisk eight tracks constitute a sequent top-notch in the long array of the 2010 best releases.

Listen to it here

9.5

Caustic Reverie Remainders (Jamendo)

Have you ever listened to a least one of the fiveteen albums by Bryn Schurman (also know as TheForgotten)? I meant just an one time at least? In fact, Remainders is not an album on its own terms though, being compiled of different tracks having had no locus on the previous albums. In fact, Schurman would be called as the king of metallic drone music, whose monotonic soundscapes and minimal sonic conceptions are paradoxically fulfilled with a lot of warmth and powerfully conclusive feelings. It seems like a logical follow-up to the tradition of minimal composers for nowadays. Or you can imagine it as if La Monte Young or Angus Maclise would have sat behind a computer board and building up some new frontiers within borrowed borealic aesthetics of Tim Hecker. Yet might there be any adjectives to describe the whole in a better way? "Caustic reverie", it would be an obvious answer, though. A lot of impacts are associated with it - the nothern lights shimmers, elemental dust-coloured iceness, epic sub-classical approach, creeping microtonal dirges and subtle hiss-inclinedness. No doubt, it could be thought or illustrated out in other ways also, speaking out the very pictures-evoking soundscapes, or even a new kind of metaphysics (no contradictions between the sounds being contrasted up against the history of human thought and word). It also does sound as a pessimistic approach not being ready yet and probably never to believe in the positivism of technical progressions which is felt into a bumpy nightmare being paralyzed by remote breathes and oncoming steps of malignant robots ready to march on to have a part of destroying the human being as a species for tomorrow. The music of this kind with ambient drone feeling bound up with a pessimistic emotive declination I am used to tag it as "dystopbient".

Listen to it here

9.5

Randoman Eon (Sublime Porte)

Okan Çoban aka Randoman`i aasta alul ilmunud (esimene päris)album trihvtib minimaalse ja vähemminimaalse helikoe peal, olles seejuures peitunud sügavale dub-kanjonisse (või dub-kosmosesse - kuidas ise soovite). Rangelt masinlikku joont hoidva ning emotsioonidest hoiduva instanbullase muusika on jagatud dub techno`ks, tech-house`iks (Saturated I), dubstep`iks (Saturated II) ning kosmiliseks helimaastikuks (Winter In Space (Sublime Porte Blueshift Remake) ). Kõik eelpoolnimetatud määratlused ei ole siiski stiilipuhtad, vaid üksteisest orgaanilisel viisil läbikasvanud taiesed. Autori kiituseks tuleb nentida, et tema helikeel ei jää kuivaks - maastikud on vürtsitatud industrial-jurakate, häälutussämplite, sündiefektide ning kahinate-sahinatega (vinüülplaadi krõbin, konkreethelid). Sügav, progressiivne, rütmimotoorne ja aegruumiline. Väärinuks kõrgemat hinnet, kui ei oleks olnud toda Undulation-it (verevaene ja sihitult liikuv träkk).

Kuula albumit siit

8.3

Jacques de Villiers More Wind For Lonely Suburbs EP (2010, Jacques de Villiers)

Jacques de Villiers on käesoleval aastal oma teise üllitisega tagasi. Muusik, kelle helikeelt võib võrrelda Tim Hecker`i digitaalkrabinatest seestunud boreaalkosmosega aastaid 6-8 tagasi. Sarnaselt Montrèal`ile puhuvad ka Kaplinnas külmad tuuled ning sajab palju lund. Lisaks elavad seal läheduses ka pingviinid. 24-aastase aafriklase aasta alul ilmunud "Sleepsongs"-i (hinne: 8.9) hõllandustele on lisandunud uued dimensioonid, asi on käändunud veelgi rohkem ebamaiseks ning unistuslikuks. Žanriliselt tähendab see keskendumist üksikute piaanoakordide ruumis laialihajumisele ja sulni mikromüra süvahoovustele; kadunud on drone- ja shoegaze-varjundid, lihtsalt kinemaatiline ja emotiivselt plahvatuslik helipilt on lahti rullumas. Teisisõnu, seda võib vaadelda ka kui harmooniate ja müra piiride seiklemist, segunemist ja hägustumist. Aga jah, siin on kõigest 3 lugu: Oceanic Preamble, Written For You After You Left Us ning Wednesday, 18 July 1945 (A Perfect Winter's Day).

Kuula albumit siit

9.6

Mister Vapor Altercus (Webbed Hand)

Thomas Park`i aka Mister Vapor`i 64-minuti pikkune sound-art/minimal/ambient/drone-teos viib kuulaja ängistavatesse ning lokaliseerimatutesse koridoridesse - võiks ju kuuldu põhjal arvata -, kust tõuseb ohtralt rõskust ning kuuldub veepiiskade lakkamatut ja pikapeale piinarikkaks muutuvat tilkumist, mida omakorda saadab kurjaendeline bassidrone, mis vahetevahel väändub-käändub valjemaks, et seejärel uuesti tavapärasesse vakku langeda, et siis uuesti tõusta jne. Tõepoolest, selle minimalistlikust iseloomust annavad tunnistust need üksikud-üksikud käänded, mis teadvuses omandavad eksplosiivse efekti. Üleüldse - laske see saund enesele ajju ning aju genereerib seda edasi. Kes on tuttav näiteks Caustic Reverie/Forgotten`i loominguga, see teab, millest ma räägin. Vaatamata tõigale, et mainisin eespool ängistavate koridoride ning veetilkade lõputu langemise assotsiatsioone, on Thomas Park ise pühendanud taiese vanaaja teadlase Galenose poolt kirjeldatud narkootilisele taimele, mille kohta siiski täpsemad viited puuduvad - anonüümne ning lokaliseerimatu ometigi.

Kuula albumit siit

9.0

[Vana ning oluline] The Oo-Ray Magnifications (Luv Sound)

Portland`ist pärit Teb Zaberas aka Roshi on enda kodulehekülje alatiitliks pannud "shoegaze-tšellisti seiklused". Tõepoolest, see ütleb tema suundumuste kohta sisuliselt kõik. Mänginud eelnevalt viis aastat electro-duos Ainu, otsustas jänki oma suundumusi kardinaalselt muuta - ajendiks kinnisideelisus My Bloody Valentine`i tähisalbumist "Loveless". Õppis 3 aastat tšellot, et omi obsessioone selle ja elektroonika abil maandada. Lisaks on tal ka elektrooniline kingapõrnitsemisprojekt miniwave kahasse Laird`iga.

8-looline üllitis on täidetud sügavate ambient`i ja shoegaze`i seguste struktuuridega. Tõepoolest, kui võrrelda seda mõne kitarripõhise ambient-projektiga (Flying Saucer Attack; A Beautiful Machine; Clear Horizon; Windy & Carl), siis tegelikult ju vahet ei ole, kas see baseerub ühel või teisel keelpillil. Elektroonika, konkreetsed helitehnilised võtted (distortion) ja helifiltrid on algoritmid, mis kõlapildi sagedustele piirid annavad ning tonaalsust determineerivad. Pikad drone`id, aeglaselt vahetuvad faasinihked, digitaalsed heliseinte kahinad. Hoolimata ühe pilli fetišist kasutab ta ilmselt ka kitarre ning süntesaatoreid. Kaks lugu on ka live`is salvestatud, misjärel võib üksnes õhata, et ei ole ameeriklast otse mängimas näinud. Tulemus on eepiline, eeterlik ning meisterlik. Võimas töö aastast 2009.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Luigi Archetti Fragments on Speed, Slowless and Tedium (Domizil)

Kes kuidas teab - kes teab Luigi Archetti`t tema soolotööde järgi, kes koostöös Bo Wiget`iga (Archetti/Wiget), kes mõlema järgi. 55-aastane itaallane on viimase kahe kümnendi jooksul olnud üks olulisemaid elektroonilise muusika kontseptualiste/sound artiste. Temaga seotud diskograafia on aukartustäratav ning muusikaliselt on ta suutnud ikka ja jälle uusi rakursse avada.

Kahe ja poole aasta tagusel üllitisel keskendus vanameister salvestatud helimaterjali üleminekupunktidele/aladele ning helide vähendamise/aeglustamise võimalikkusele ja piiridele. Instrumentideks olid elektrikitarr ning hilisem helitöötlus ja uuesti arranžeerimine. Tõepoolest, kolossaalsed kontseptuaalsed klaaspärlimängud leiavad aset käesoleval reliisil - kiirused-tempod nihkuvad teineteise suhtes, eeldusel, et ka erinevad helifraktaalid suhestuvad ja paiknevad üksteise suhtes. Nihe ongi albumi keskne vahend ja meedium. Hoolimata digitaalsest keskkonnast ei sumbu heli - see jääb piisavalt põnevaks, nauditavaks ja ka küllaseks. Ehk on see isegi värviküllane, kuigi need toonid manatakse kuulaja tajus teistsugusel viisil esile. Hõredad ja undavad, kohati signaali meenutavad helid progresseeruvad kurjakuulutavaks boreaalseks kõminaks, tühjusele antakse vitaalne eluvorm. Minimalistliku dünaamika vahendusel - võnge kui liikumine, liikumine kui muutumine, muutumine kui vähenemine ja lõpuks kui kadumine.

Kuula albumit siit

Fescal Lethal Industry (Bypass)

Fescal´i debüütalbum "Lethal Industry" on üks hägune ja kummastav halo- ja hauntopiiridega teos, mille aluseks on avar hüpnootiline helipilt ja eksperimentalistlikud analüütilised ideed. Ühelt poolt ambient-muusika, kuid selgelt oleviku ääre peal seisev, st milles peituvad sound art- ja field recording-loogika ja allikad pluss elektroakustiline virvendus. Muusika, mis püüdleb immanentselt eemale ambient-kehandi klišeelikkusest, eemale selle ohtlikest lõksudest. Lõksud, mis peituvad apelleerivas "sügavuses", st sisutühjuses, mis nii sageli ambient-teostele saatuslikuks saavad. Üllitis koosneb 8 rajast ja 35 minutist, milles marginaalsele helile (sahinad, suvalised sämplid, jutukõmin) on antud vorm ja mõte. Kohati tume ja kummituslik, sageli abstraktne, kuid mitte kordagi settiv ja kopituv. Nagu mingi stiihiline voog, mille loomuldaseks ja kaunistavaks tungiks on liikuda ja liikuda- st paisuda ja vaibuda -, omandades ajapikku ja märkamatult teistsugused reljeefid, mistõttu triivi(de) suuna järele pärimine näib kaunis mõttetu. Selles ei peitu eesmärk. See on justkui kaleidoskoop, mille tuum seisneb protsessi jälgimises, monumentumite ülestäheldamises. Jäin "Lethal Industry"`d kuulates poolteiseks tunniks arvuti taha sügavalt magama - mida ei olnud muideks minuga kaua aega juhtunud. Siinkirjutaja personaalne lemmik on sünge ja pahaendeline Wayfaring Geography.

Kuula albumit siit

9.4

Minimal States Liberty Hoax (Test Tube)

Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?

"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] M. Pyres

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 1 (new gaze / gravity deluxe) from matthew sage on Vimeo.

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 2 (citrus pome / braids) from Patient Sounds on Vimeo.

Patient Sounds
Fir Traders Union
Broken Focus
Myspace

M.Pyres DSMMBR (Patient Sounds)

Tartust natuke suuremas Fort Collins`i linnas (Colorado osariik) on oma elujõuline põrandaalune eksperimentaalse (rokk)muusika skeene, millest üks osa on koondunud rohujuureleibli (s.t mille muusikud ise on asutanud oma muusika väljaandmiseks) Patient Sound`i ümber, mis üllitab reliise vabalt kättesaadavana, kassettidel ja CD-R`idel. Plaadifirma on tasapisi tuntust kogumas - näiteks hiljuti leidis äramärkimist Pitchfork`i poolt.

Patient Sound`i üks staare on M. Pyres (loe: empires; mõista: katarsis muusika tulematusriitusest(?!)), produktiivne kollektiiv, mille koosseisu kuuluvad Matthew Sage, Joseph Yonker (Pasture; Tables & Chairs), Brett Taylor (Littoral Drift) ning Logan Corcoran (Bad Weather California) pluss mõned tüübid laivis. Koosseis ei ole pidev - ainsaks läbivaks liikmeks on esimesenanimetatu. Žanriline pendel kõigub post-folk`ist- ja-rock`ist kuni shoegaze`i ja ambient-muusikani välja.

"DSMMBR" on Sage`i sooloalbum, sisse mängitud ja salvestatud magamistoas. Süntesaatorid, kitarrid, vanad salvestised, välisalvestised ja Hammond-orel on need, mis raamistavad selle imetabase helitaiese. Ütleks nii, et 35 protsendi ulatuses on siin post-rock ning ülejäänud osa kuulub ambient`ile ja elektroonilistele manipulatsioonidele. Kuid mis peamine - kihid on üksteisest tihedalt läbikasvanud, mistõttu stilistiliselt ei ole 27-minutiline ja 7-looline reliis "nurkadeks" jagatud. Totaalne sünteetiline kehand etteantud elementide piires. Helipilti iseloomustab läbiv võnklemine, staatilise pingestatuse ja lõdvestumise vaheldumine, teisalt loomupärane pastelsus, näiteks lõpulugu Cold Hawks on Heat Wave võiks vabalt olla mõne eepilise panoraamfilmi saundträki osa. Milline pulseeriv dünaamika! Vahetevahel väljaulatuvad üksikud klahvpillipassaažid, helisignaalid, bassimüdin ja field recording-elemendid (nt maanteelt kostuv müra) lisavad käesolevale uut tonaalsust, positiivses mõttes segast sentimenti ning üleüldist loomulikkust. Ning alati tervitatavat haavatavust. Liikumine täiuslikkuse poole ning selle saavutamine. Kulg. Eesmärgi loodumine. Võib-olla vanade salvestiste kasutamise ja obskuursuse, võib-olla kussutava meeleolu vahendusel või mainitet põhjustel kokku meenutab "DSMMBR" kõige rohkem The Caretaker`i aegade unustusse ulatuvate tolmuste sämplijuppidega helikeelt. Täielik tase. Seda brianenod kadestaksid!

Kuula albumit siit

10.0

[Vana ning oluline] Loscil Stases (One)

Kui ma mõtlen Kanada ambient-muusikale, siis kangastuvad automaatselt 4 nime - Tim Hecker, Daniel Maze, Muhr ja Loscil. Viimatinimetatu taga on Vancouver`ist pärit Scott Morgan, mees, keda tuntakse ka Daniel Bejar`i (Destroyer) ihutrummarina.

Loscil on kaheldamatult kõva sõna atmosfäärilises muusikas, sarnanedes oma helikeelelt kahele teisele Põhja-Ameerika legendile - Pan American`ile ja Stars Of The Lid`ile. 7 albumit, millest enamus on reliisitud legendaarse Kranky tiiva all.

"Stases" (2005) on kanadalase järjekorras 5 reliis. Albumi alapealkiri "Drones 2001-1005" vihjab kolmele üllitisele (Triple Point, Subsumers, First Narrows), mille taustadest on 12 lugu üles ehitatud. Ökonoomne ning otstarbekas lähenemine, mis kindlasti väärib kiidusõnu ning jätkuvat juurutamist. Sulnis minimalistlikult võnklev soundscape, mis kohati omandab kummitusliku dimensiooni (Micro Hydro). Ostsillaatorite toonid läbivad aegluubis aegluubi filtreid ning esilevalguv helikude peatab aja ning samaaegselt kirgastab ja ähmastab ruumi parameetreid. Ähmastumist tuleb mõista unustuse võtmes - mikrotonaalne loome süütab uusi hetki, seeläbi järjepidevalt "kustutades" minevikku. Ühed helked on asendumas järgmistega. Lõputu jada. Vaikeluline lend suurlinna kohal, flirt flashlight`ide ning kauniendelise umbmäärasuse-anonüümsusega. Kaheldamatult (neti)ajaloo üks olulisimaid teoseid. Ka annab album vastuse küsimusele, miks siinkirjutaja ei viitsi Boards Of Canada`le oma aega ja raha kulutada.

Kuula albumit siit

Blues for spacegirl Drifting into open (Jamendo/Bandcamp)

Thurston Moore`i ambient drone-pala Blues for spacegirl järgi oma projektile nime võtnud Thomas de Bauw alustas heliloomega 2008. aasta keskpaigas. Happeliste ning mullistatud sündiseintega debüüdile "Alice Springs" järgnes muljetavaldav "Theme for August" ja "Orchestre dans le lac gelé du Roi Hiver".

21-aastase Belgia muusiku uus üllitis on 70 protsendi ulatuses rajatud lindiloop`idele. Tulemuseks on valjemalt või hillitsetumalt voogav atmosfääriline kitarridrone. Heliloome kontseptuaalseks lähtekohaks on info(hulga) vähendamine, selles kao tekitamine, kasutades selleks müra toimimist signaalina. Üllitise parim lugu on Needless in Seattle, mis läheneb Tim Hecker`i kihtide segustamise-läbikasvamise ning minimeeritud digitaalkaoste esteetikale. Ka Lost in I Ching ning Violet currents, saffron winds suudavad tõusta keskmisest kõrgemale. Seevastu Lathe of Heaven näib eksperimenteerivat esimese albumi söövitava mustri ning võnkuva sfäärilisusega, jäädes kokkuvõttes väheveenvaks, et mitte öelda tüütuks ponnistuseks. Nagu ka ülejäänud "Drifting into open" ei suuda siinkirjutajat veenda. Piimjas massiiv piirdubki üksnes väliselt musklite pingutamisega, mille taha peitub...piimjas massiivsus. Tautoloogiline keskpärasus, mis enamusele ambient-muusikale on nii omane olnud. Kui kuulata võrdluseks Jacques de Villiers`i, slept.`i, Fennesz`it, Tim Hecker`it, Eluder`i "Drift"`i või belglase enda "Augustiteemat", tuleb mittemidagiütlevus distinktselt esile. Teisalt aimdub ka praegustest helidest suure muusika varje. Kahjuks viimane pingutus on jäänud olemata.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Coen Oscar Polack

Coen Oscar Polack
Myspace
Lastfm

Jacques de Villiers sleepsongs (Jacques de Villiers)

Kaplinnas (Lõuna-Aafrika Vabariigis) resideeruv Jacques de Villiers on tundmatu suurus (ambient-)muusika maailmas, kuigi tema pakutav heliline avarus on võrreldav Hea Lootuse neemelt avaneva vaatega ookeanile. Debüütalbumi “sleepsongs” 5 lugu järgivad eksperimentaalambient`i rida - põimides tavapärasestesse hõllandstruktuuridesse drone-, shoegaze- ning noise-esteetikat. Õieti küll on need mõjud vaevu aimatavad. Näituseks loo Moon Ballad/Improvisation for Trevor/Shine a Light on Every Room (part 2) algust on füüsiliselt valus kõrvaklappidest kuulata. Poole pealt lugu nihestub kergelt, liituvad meloodilised kihid ning piaanoklinked, ja eepilised parameetrid settivadki paika. Lõpulugu The Dying Song/Mon Ami viskleb lahkhelides - ühelt poolt ragisevad, et mitte öelda räpakad bassisaundid, teisalt tundmatutest kaugustest kostuvad helindid looduvad muljetavaldavaks väljundiks. See saund on “rikutud” - järelikult olemata aneemiline. Samas eepiline - võrreldav pildiga näha kaugustes mõnd laeva hääletult uppumas. Ilusad unenäod (millel ei ole õnnelikku lõppu).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Blues for spacegirl

Blues for spacegirl
Blues for spacegirl
Myspace
Lastfm

[Artistid] Xenoglosia/Nerdlab 4

Xenoglosia
Myspace